* Mida sa seal tegema hakkad?
See on siis kõige tüüpilisem küsimus, millele ma tavaliselt vastan, et mandariini keelt lähen õppima. Aga see ajab asja veel sogasemaks ja tekitab lisaküsimusi:D Aga täitsa ausalt, ma lähen ju maailma avastama! Ma ei ole kunagi Aasias käinud, okei, sutsu valetan, Indias olen ju käinud, aga kaugemal ja rohkem pole sattunud. Mu kohustuseks on küll 3 tundi päevas koolis käia ja eks ilmselt ka midagi selgeks saada, aga otseselt miskit muud mult ei oodata. Vahel viskan nalja, et mind ootab ees terve aasta pikkune puhkus, aga tegelikult on mitte-formaalset töö tegemist palju. Nii palju on avastamist ja seiklemist ju ees:)
* Kas hirmus pole niimoodi üksinda nii kauaks minna?
Sain just aru, et olen küll julge ja võtan seda minekut suht tšillilt praegusel hetkel juba, aga ma polegi kunagi nii kaugel ja nii kauaks ära olnud! Mu suhtumine on kogu aeg selline olnud, et ah-mis-ta-ära-pole, ma ju olen Iirimaal elanud ja Hollandis elanud ja hakkama saanud, et miks ma siis nüüd ei peaks. Aga Iirimaal olin sutsu üle poole aasta ja Hollandis 5 kuud... ja nüüd ootab siis minimaalselt üks aasta mind ees:) Iirimaale minnes muidugi olin noor, 16, ja ei osanud karta ka miskit:) Teadsin, et mul on Peter, meie peretuttav, kes mind hätta ei jäta. Hollandisse minnes olin 22 ja taas teadsin, et ega ülikool mul ära kooleda ei lase:) Ja nüüd siis 27-aastasena olid hirmud hoopis teistsugused ja eks seda positiivset elevust varjutab natuke ka ärevus. Kõigepealt olin ma veidi hirmul, et kui mulle kindel "jah" öeldakse 15. juuniks, siis mul on ainult kaks kuud aega, et kõik ette valmistada, elukoht leida, ülikooliga asjad jonksu ajada jne. Aga see hirm on nüüd üle läinud, sest kolmeks esimeseks kuuks on kodu olemas, ma olen ülikooliga suhtlemisel omadega mäel, tean, mis päeval mind kuhu oodatakse:) Viisa on ka passis olemas, lennupilet samuti.
Ja siis on need tunded, et mu pisike õelaps Johanna sai vahepeal 7-kuuseks ja ta on juba nii vinge krutskeid täis preilna. Ja aasta kasvamist jääb minu jaoks vahele:) Aga õnneks on olemas Skype ja lootus, et eks ta üks hetk mu ikka omaks võtab uuesti. Saangi olla see vinge tädi, kes teisel pool maakera käinud on.
Ja siis on veel see, et natuke(suht palju:D) olen armunud ju ka. See aeg mu naljaninaga on nagu linnulennult läinud, kuus kuud tundub naguuu 3 aastat vähemalt:D Aga taas, elu läheb edasi, mul on veel 26 toredat päeva ees ja siis ongi uued seiklused ees ootamas.
Ehk mul ei ole üldse hirmu selle ees, mis mind ees ootab, küll aga olen mõni päev veidi nukker selle pärast, mis minust Eestisse maha jääb:)
Ja teate! Ma tunnen, et selline totaalne elukorralduse muutus annab mulle võimaluse uued head harjumused omaks võtta. Sain sellest aru, kui kirjutasin juhendit uuele "Katriinile", et kuidas PwCs siiani minu laual olnud asju teha. Ja kirjeldasin asju nii nagu kõik ideaalmaailmas oleks:) Selleks, et uued head harjumused uuele tüdrukule kohe selgeks teha. Ja sama on ju minuga! Eks ma tuleviku postitustes jagan, kuidas mul läheb:)
* Kuidas sa stipendiumi said?
Minu jaoks andis stipendiumit välja Taipei Mission in Latvai, ehk siis nende kodukal stipi info selline: http://www.roc-taiwan.org/lv_en/post/1973.html. Nemad olid ka minu ja Taiwani haridusministeeriumi vahendaja, ehk raha maksab ikkagi Taiwani ministeerium.
Protsess ise nägi välja selline, et ma pidin välja valima ülikooli, sinna kandideerima ja endale koha esmalt sinna saama. Kui mul oli koolist kinnitus olemas, siis sain kandideerida stipendiumile. Mõlemi jaoks oli vaja täita avaldus nende jaoks olulise infoga, passikoopia, ülikooli lõputunnistus ja raudselt oli miskit veel... Tegelikult oli tegemist päris valutu asjaga, mulle tundus, et see läks kiirelt ja kergelt. Muidugi esmalt oli nii, et sain Taipei Missioni Peterilt 5-leheküljelise Exceli kõikide valikus olevate koolidega... Mul läks silme eest täiesti kirjuks, et midaa hekki, mille põhjal ma peaks valima. Palusin, et ta saadaks mulle 2-3 kooli, mida tema soovitaks ja millel on ka ühikakohad olemas. Ja lõpuks suutsin välja valida Taipei prestiišeima ülikooli, hehe:D Tegelikult tegin valiku puhtalt kodulehtede põhjal! Mulle tundub, et nad on veidi ajast maas koduka kujundustega jaa võtsin sellise, mis kõige kaasaegsem tundus. Vedas, et see ka üks parimaid koole siis on! http://mandarin.nccu.edu.tw/
Ja siiis tuli pikk ooteaeg, kuupäevaliselt oli nii, et info stipi kohta sain 16. märtsil, 20. märtsil kirjutasin esimest korda Peterile Lätti. 30. märts oli stipendiumile kandideerimise tähtaeg, ehk siis selle 10 päeva jooksul valisin välja ülikooli, tegelesin selle avaldusega, sain kinnituse ülikoolilt ja saatsin kinnitusega koos oma avalduse stipi saamiseks. 27. märtsiks olin kinnituse saanud oma soovitajalt ja 28. märtsiks olin oma avalduse ka stipi kohta ära saatnud. Ja ametlik kinnitus stipendiumi osas saabus 14. juunil. 3 kuud oli vahepeal!!!
* Kus sa elama hakkad?
Sellele küsimusele pidin pikka aega vastama,et mina seda veel ei tea:) Ühes varasemas postituses kirjeldasin oma tolle hetke teadmiste põhjal oma elukoha puudust. Tänaseks olen ära tasunud oma ühika nurgakese deposiidi ja teada on see, et kolm esimest kuud elan siis ühikas. Kui meeldima hakkab, siis elan veel edasi seal, kui ei, siis saan kohapeal hõlpsasti mõne toa endale leida. Jõuan üks päev enne ühikasse sissesaamist, seega esimese öö veedan Airbnb toakeses, mis peaks üpris lähedal olema mu ülikoolile.
* Mida stipendium katab?
Mul on hetkel info, et mu igakuine stipendium katab ära kõik mu ühes kuus tekkivad kulutused. Tean, et hakkan stipendiumit saama tagasiulatuvalt, ehk esimene väljamakse on septembrikuu lõpus.
Aga lootust on, et mu peakohal ikka katus on ja nälga ka ära ei sure:) Rääkides ühe tüdrukuga, kes Taipeis paar kuud elanud on, siis sain selgemaks, et kõige suurem kulu ongi üürikulu, aga söök ja kõik muu on pigem odavam kui Eestis:) Eks see siis näha ole peagi!
Aga lootust on, et mu peakohal ikka katus on ja nälga ka ära ei sure:) Rääkides ühe tüdrukuga, kes Taipeis paar kuud elanud on, siis sain selgemaks, et kõige suurem kulu ongi üürikulu, aga söök ja kõik muu on pigem odavam kui Eestis:) Eks see siis näha ole peagi!
* Mis su korterist saab?
Mu korter läheb mugavalt meie peretuttavale, saan rahuliku südamega oma kodu heale inimesele jätta. Tean, et saan selle samas seisukorras tagasi ja ei pea muretsema, et mõni koduloom on seinu kraapinud või mõni pidu ülekäte läinud ja lambid katki läinud. Ahjaa, see oli ka üks hirmudest või pidurdajatest, et mulle nii väga meeldib minu enda kodu ja see on ju mul alles aastakese olnud, et kuidas ma nüüd jätan selle ja lähen Taiwani ära... Kusjuures, pärast seda Taiwani mineku otsust ei ole ma end enam nii hubaselt-koduselt oma kodus tundnud kui enne. Ilmselt hakkasin juba eos ülemineku perioodiga pihta, et väga kurb poleks. Tänaseks olen juba mõned asjad ka ära andnud, orhidee läks kasuperre õe juurde, üks teine taim läks ZuU baari värsket õhku tegema ja riidekapp on siis ka tühjaks tehtud põhimõtteliselt. Nüüd ongi kuu aega selline külalise tunne siin korteris:D
* Kas sa lähed PwCsse tagasi Eestisse naastes?
Eip, lõpetame mu lepingu lõplikult, minu asemele tuleva tüdruku esimene tööpäev on jubaaa teisipäeval, 1. augustil. Mul on küll maailma parimad kolleegid, TÄIESTI VÕIMATULT ÄGE ÜLEMUS, ma ikka usun, et miskit ma olen elus õigesti ja hästi teinud, et Alice mu ellu tuli. Mul ei ole vahepeal sõnu lihtsalt, mu meelest meil on nii khuul klapp inimestena. Ja kui see töö konteksti panna, siis me oleme lihtsalt võimsad! Ja kujutage ette, kuidas ma saaks sellise ülemuse juurest ära minna niimoodi lihtsalt niisama kellegi teise juurde tööle? No süda oleks katki läinud, kui ma oleks lahkumisavalduse andnud selleks, et teise kohta Eestis tööle minna. Seega on mul jube hea meel, et praegu nii läks. Olen PwCs neli aastat töötanud ja eks praegu ongi väga hea aeg edasi liikuda:) Esimese aasta tegin turundust, teise aasta turundust ja personalitööd, kolmanda aasta suurema enamuse personalitööd ja neljanda aastaringi tegin tervilikult HRi. Ühe korra ametikõrgendust saanud ja seenior administraatoriks kasvanud. Viimase aasta puhul tajunud enesekindlust enda vastutusalas olevates asjades. Seega ongi täiesti õige aeg edasi liikuda! Aga sellise üleminekuperioodi alguses on muidugi tekkinud mu peas ka neid mõtteid, et kui ma Eestisse tagasi tulen või kui see aasta kooli läbi saab, siis mis väljakutseid ma otsin. Nüüd siin igasuguseid juhendeid kirjutades saan ma aru, et minu praegune töö pole küll klassikalises mõttes HR olnud. Teen ikkagi suht 60% ulatuses sündmusi ja orgunnin midagi- kingitusi, üllatusi. Ja need on need asjad, mis mul päriselt ka silma särama panevad. Kes teab, ehk olen kunagi mõne meelelahutusasutuse programmijuht?
* Oled sa varem mandariini keelega kokku puutunud?
Eip, see on ju hieroglüüfides:D Ehk jah, ma praegusel hetkel tean, kuidas enda mandariinikeelset nime hääldada, kirjutada ilmselgelt mitte:) Eks mul on kerge ärevus ka selles osas, sest mul keelevaistu väga pole. Inglise keele olen selgeks saanud, vene keelega on nii nagu on. Kes teab, see teab:D Et mul hirmu pole suhelda, aga lihtsalt teen ma seda VÄGA vigaselt:D Sama lugu prantsuse keelega, mida kolm aastat koolis õpitud sai. Ei jäänud külge lihtsalt... Ja nüüd siis selline keel, mille hääldus ja kirjapilt on 100% erinev. Aga kuna mu ainsaks kohustuseks on keele õppimine, siis peab ju hakkama saama!
* Mis sa edasi selle mandariini keelega teed?
Eriti lahe oleks kunagi mandariini-inglise-eesti keele tõlk olla! Ja siis kõrvale teha kohalikus kultuurimajas sündmusi, olla joogaõpetaja, elada maal ja kasvatada lapsi!
