Friday Favourites ( a little early)

What a life!! Vaatasin just, et viimase postituse tegin... pool kuud tagasi, misasja!!

Selle vahepealse aja jooksul sain semestri edukalt lõpetatud, minu kolmas kuu Taipeis sai täis, trippisin Macaul ja Hiinas (sellest juba järgmistes postitustes, aga jah, Macau on erihaldusüksus ja seda päris Hiinaks Hiinaks ei nimetaks), jäin Rebeccast ilma ja kohtusin täna hommikul oma uue 30-aastase korealasest toakaaslasega, kes inglise keelt ei räägi. Jee!:D

Tänahommikune vestlus:
-"Hi, what´s your name?"
- "Korean"
- ..........

Aga hea uudis on see, et ta räägib minust rohkem hiina keelt, seega on meie koduseks keeleks hoopis kohalik keel:D Ja see tegelikult on hea, pushib mind mugavustsoonist välja. Või siis... oleme vaikselt kodus, haha:D:D

Aga muutustest! Pühendan selle postituse muutustele. Esimene semester sai läbi ja teate, me ju lähme kõik (peaaegu kõik) erinevatesse klassidesse. Mina ja inglasest Kris lähme B2´te, ehk siis järgmisele tasemele, aga ikkagi baaskursusele. Filip läheb 10. detsembril Taani tagasi, teda jään küll igatsema. Ta on räige krutskivend, alati säras meitel:) Teised liiguvad B3 tasemele, aga kõikidel klassidel on nüüd siis üks sarnane asi- me ei räägi tunnis enam inglise keelt!! Ma ei tea, mis must saab:D Ja siis... põhimõtteliselt terves mu ühikas vahetus semestrivahetusega ka inimesed. Taustaks- see iHouse ongi enamasti paik, kus üks, oma esimene, semester veedetakse. Ja siis tehakse maja tühjaks ja võetakse uued värskelt saabunud inimesed vastu. Ma ei tea, kas ma selle mõttekäigu siia kirja panin, aga mulle tundus, et kui siia majja mõni voodi jääb, siis ma pigem jään siia elama. Natuke nagu harjunud ja siit on mõistlik liikuda nii kooli kui linna ja mugav on ka. Kui miskit katki on, lähen alla korrusele Mr. Wangi juurde, kurdan ja tema juba lippab ja korraldab. Kui mul niiti ja nõela vaja, siis ta toob järgmiseks päevaks oma kodust mulle niiti ja nõela:D Rebecca ja kõrvaltoa venelased ja teiselt poolt asiaadid kolisid ka välja:) Ja mul on jälle aeg teiste harjumustega harjuma hakata. Noh näiteks on siin hästi valjud torud, kui keegi kolm tuba edasi pesemas on, siis meie tuba väriseb:D Ja ma teadsin, et venelased käivad öösel kell 1 pesemas ja teiselt poolt asiaadid alustavad oma hommikuga kella 5-6 ajal, seega selles vahemikus oli võimalik sügavalt magada ja enne ühte ja pärast viite vaid uneleda, haha:D

Ja siis tahtsin veel rääkida sellest, KUI MÕNUS ON TAIPEIS TAGASI OLLA. Vahepeal sai 3 kuud siin olemist täis ja teate... kuigi mulle meeldivad spontaansused ja selliesd väljakutsed nagu ma kohe peagi oma Hiina seiklustes räägin, siis üks osa minust armastab väga rutiini ja traditsioone. Ja kui ma täna öösel Taipei maad puudutasin, siis oli selline turvaline kodutunne peal! Saabusin siia maale nüüd teist korda ju, teadsin juba shortcut´i, kuidas passikontrollist kiiresti läbi saada;) Ja mul oli minu oma internett ja mul oli minu oma easycard (transpordikaart) ja ma teadsin, mis mind ees ootab. Ja täna hommikul oli niiiiii mõnna kampuses ringi käia, vaadata uusi nägusid! Teate, semester algab ja kooli juures on ka kohe nii palju uusi nägusid. Ja jep, asiaadid on ise ka hästi traditsioonilised, seega mul on päris mitme inimesega sarnased teekonnad ja kohtume päevast päeva samadel radadel. Aga no nüüd on uued inimesed nagu koopast välja lastud, jälle uudistamist. Läksin oma kohvikohta, ma isegi ei pidanud mitte midagi ütlema, sealne naine tõstis kohvitopsi ülesse oodates kinnitust, et võib mulle kohvi jooksma panna. Kassas olev poiss lasi küsimata kohe kaks kohvi läbi, sest ostan enamasti teise topsi juba ette, niimoodi on soodsam:) Ja Filip kirjutas, kui Hiinas olin, et oli mu lemmikus hommikusöögipaigas käinud söömas tol päeval ja sealsed tädid-onud olid uurinud, et kuhu ma kadunud olen, et pole paar päeva mind näha olnud:D no how sweet. Läksin täna sinna ja kõigil olid näod naerul, minul eriti muidugi:)

Ehk pika lõigu kokkuvõtteks ütlen, et vahva on ära käia, aga eriti mõnus oli tagasi tulla, teada, et mind ootab ees joogatund ja paar päeva korralikku õppimist enne uut semestrit:) Ja no eriti suur boonus! Mu passis on neli uut templit ja üks uus viisa! Euroopa Liidus reisides ei saa ju templeid enam, mu jaoks on need täielikud rariteedid, eritiiii uhke tunne!

Ja siis korraks peatun seal ka veel, et kuigi aega on juba mööda läinud, siis ma pole siia jõudnud, sest tegelikult on ka kiire olnud! Eelmine nädal olid eksamid jaaa oli pidu mu uue sõbra juures. Väga lahe rahvusvaheline seltskond, peolt ei puudunud pisarad (!) sest leeduka ja venelanna vestlus Ukraina sõja teemadel läks isiklikuks, muidugi pole ma juba ammmmu käinud peol, mida ka politsei külastab:D See siis sai ka tehtud, haha. Ja no miks... see katusel olev bassein oli nii kasutult seismas, me mõtlesime, et kastame end sinna sisse kambakesi. Aga tuleb välja, et novembri lõpus ei tohigi ujumas käia ja too majahoidja onu, kes meid kõiki porgandpaljalt tabas, ei tundnud end väga mugavalt ja arvas, et politsei lahendab olukorra kuidagi paremini... Politsei muidugi naeris, ütles, et neil on tegelikult ka tõsiseid väljakutseid ja normaalsed täiskasvanud inimesed saavad ilma nendeta ka hakkama:) Lõpp hea-kõik hea!

PS: karma is a good boy. Panin Macaust 3 postkaarti teele ja öösel koju tagasi jõudes... avastasin, et mulle on 4 postkaarti vahepeal tulnud:D No imearmas!!

Zhuhai ehk Hiina Hiina

Nõndaks, mu reis küll kestis vaid viis päeva, aga kuna käisin kahes erinevas kohas ja seiklusi oli rohkem kui rubla eest, siis jagan selle reisi kaheks erinevaks postituseks!

Esiteks, võta kõike järgnevat läbi tõelise huumoriprisma, sest Hiina tõesti oli tragikoomiline, aga ma võtsin ka seda esimesest hetkest alates enamasti lõdvalt. Et oli küll stressirohkeid olukordi, aga ma kohe pärast lahenduse leidmist juba itsitasin, et midaaa hekki, mis just toimus:D Eelloona ja esimese soovitusena ütlen kohe, et Hiina ei ole selline... lihtne Euroopasse reisimine. Et noh, pakid koti paar tundi varem ja lähed lihtsalt lennujaama. Miks ma tean, et nii ei ole kõige mugavam? Ma ise tegin nii:D:D:D Lend oli laupäeval kell 17 ja milline nägi välja mu eelnev nädal? Neljapäeval oli suuline ja kirjalik eksam, ma vihtusin õppida eelnevad ööd ja päevad, reedel kolis Rebecca välja ja reedel oli das party jaaa laupäeval tegin oma ainsad ettevalmistused reisiks, okou:D Ehk siis vaatasime mu uue sõbraga Youtube´ist videosid, et mida Macaus teha... that was my preparation. Okei, enne, kui ma AirBnb´sid bronnima hakkasin, siis vaatasin, et jah, Macaust Zhuhaisse minekuks on võimalik võtta kolmepäevane viisa ja tegin paar screenshotti, et kui netti ei peaks saama, siis kuidas Macau lennujaamast Zhuhaisse saada.

Ja no päris humoorikas oli see, et ma polnud päris ammu pikalt maganud ja mõtlesin omas peas, et oh, lähen ju puhkusele. Ja siis Rebecca mingi jutu keskel mainis, et jah, soovib mulle jõudu reisistressiga tegelemisel ja siis ma alles tajusin, et ahjaa, reisimine võib ju stressirohke ka olla:D Ma ei teagi, kas see oli hea, et ma vaimselt valmis selleks polnud:D:D Igatahes! Jõudsin mina siis Macau lennujaama, ostsin endale 7-päevase netiga SIM-kaardi ja olin mõnusalt positiivselt üllatunud, et Facebook ja Google Maps töötavad seal. Teadsin, et kuskilt pean endale viisa saama Zhuhaisse minekuks, uurisin lennujaama infost, kus mitte miskit ei teatud. Suunati kuskile immigatsioonibüroosse... Akut oli nagu oli, ehk siis väga nagu polnud ka:D Mõtlesin, et ignoreerin seda infopunkti tädi, sest netis öeldi, et see viisa tegemine on lihne. Jõudsin siis piirile, teadsin, et kuskilt on tax free poed, pärast neid keerad kohe paremale, trepist ülesse ja oledki viisa office´is. Okkkeeeiii. Jõudsin piirile, inimesed räiiigelt kiirustavad, hullult palju rahvast oli. Läksin nendega kaasa ja avastan, et no krt, kohe on passikontrollipunktid, pole mingeid tax free poode, kust paremale keerata saaks. Võttis korraks seest kõhedaks, mõtlesin, et ok, lähen välja tagasi, äkki on mingi muu sissepääs vms. Tiirutasin seal, aku oli juba pmst tühi... hirm sutsu puges naha vahele, sest teadsin, et pean ju veel AirBnb kuidagi üles leidma ja akut on vaja. Lõpuks tekkis üsna lootusetu tunne, sest kedagi peatada ei saanud ja need, kes niisama seisid, nemad inglise keelt muidugi ei rääkinud. Läksin siis parklaputkasse, kus olid 4-5 meest, aktsendi ja välimuse järgi India mehed. Üks neist lausa rääkis inglise keelt, success!!! Aga ta ütles, et oii, tema on ka uus ja ei tea viisadest midagi. Aga helistasid kuskile, kust öeldi, et jahjah, viisat saab, aga kell on 21 ja laupäev, et viisakontor avatakse esmaspäeval kell 9 hommikul. No tere tali... Siis oli küll juba selline tunne, et paluuuuun laske mind tagasi Taiwani rahulikult olema. Aga kuna ma olin netist lugenud, et viisat saab piiril teha, siis otsustasin, et fain, lähen passikontrollisappa ja kui mind rajalt maha võetakse, sest viisat pole, siis peavad nad mu suunama ju sinna, kus viisat teha saab. Ja no what, esimesest piirist sain kenasti üle! See oli see piir, kust ma lahkusin Macaust. Ja siiiiiiiiis nägin juba tax free poode ja seda, et paremale saab keerata. Jeee!!!! I´m saved! Lennujaamas vahetasin mingid Taiwani dollarid Macau rahaks, et SIM-kaarti osta ja siis seal viisakohas hakkasin ka reipalt nende samade Macau rahadega maksma... aga no ei, ma olin juba Hiina poole peal, seega raha oli ka teine.... Okeeei, läksin jälle seiklema, et jeene saada viisa jaoks. Olin selleks hetkeks juba üüüsna vässu ja tüdinenud:D Sain lõpuks oma viisa, astusin Hiinasse. Netti polnud, akut polnud, seda ei teadnud, kus mu AirBnb kodu asub. Algus oli paljulubav, jeps. Läksin siis ühte piirilasuvasse hotelli, palusin, et saaksin akut laadida. Olin nende wifis ja no see ei lubanud mind ei google mapsi ega airbnb kontole, ehk ma ei teadnud ei aadressi ega ka teekonda sellele aadressile, mida mul ei olnud. Woop-woop. Lõpuks olin nii tark, et lülitasin SIM-kaardi neti sisse ja sellega koos tulid ka maps kui airbnb kirjad lahti. Jeee, I was saved. Et ma kell 19 maandusin Macaus ja kell 23 olin lõpuks oma Airbnbs, mis nägi paaaalju parem välja kui piltidel! Ma elasin 17 korrusel uusarenduse piirkonnas, kus oli 12 uut pilvelõhkujat. Ütleme nii, et voodi ja voodipesu ja padi oli paaalju mugavam kui mu ühika omad, hommikul tundsin, et võiksin terve päeva seal voodis lebotada. Aga ei-ei, läksin seiklema. Ja tuleb tunnistada, et kui öösel oli seal päris kõle ja mul oli ebaturvaline tunne kõikide nende kohalejõudmise seikluste pärast, siis päev oli palju helgem. Linn oli puhas, inimesed olid mõnnad, ma sattusin ilusatesse kohtadesse, ilm oli hea!

Zhuhais rohkem selliseid kentsakaid seiklusi polnudki, panen fotusid ka, et milline paik oli.

Ühes templis oli siis mõnus rahateenimisvõimalus välja mõeldud. Valisid foto pealt välja, millist kostüümi soovisid kanda, kohapeal oli meikar ja hunnik parukaid ja said siis endast vägeva foto lasta teha. Järjekord oli päris pikk! Fotograaf käis ja sättis su näo paika, andis märku, millise emotsiooniga peaksid olema jne. 

Olin Zhuhais kokku ühe päeva, aga kaks ööd, ehk siis ühe terve täispäeva. Õhtul käisin jooksmas, mu uus sõber (kelle nime ma ei taha välja kirjutada, sest võibolla ta käib ka siin enda nime crtl+f´iga otsimas nagu Gaith tegi:D Et eesti keelest aru ei saa, aga kõhe võib olla avastada, et su nime on kirjutatud 24 korda:D:D), ehk siis mu uus sõber inspireeris mind jooksuriideid kaasa võtma ja tõesti saan nüüd öelda, et olen nii Hiinas kui Macaus jooksmas käinud:D 

Väga mõnus päev oli, käisin ca 17 km, pluss siis jooksu 5km otsa. Aga kuna rohkem konkreetseid viperusi polnud, siis ei ole nagu midagi kirjutada ka:D:D 

Macau ehk Aasia Portugal

Nii, oleme jõudnud pühapäeva ja Macausse. Ahjaa! Vahepeal ikka oli küll sekeldusi. Mul kadus Zhuhais nett ära, arvasin, et ju mul tõmmati kott pähe ja nädalase SIM-kaardi asemel anti ühepäevane vms... Enivei, te teate, kuiiiiii halb orienteeruja ma olen:D Ja oma Zhuhai õhtul oleks tahtnud tegelikult minna sealsele baaritänavale, kus pidavat 300-meetrit lahedaid baare olema. Aga kui pole netti, siis Katriin orienteeruda ei oska. Oh well, siis ma läksingi jooksin sirgjooneliselt 2,5 km edasi ja 2,5km tagasi:D:D:D Aga no see tähendas, et pean ka ilma google mapsita suutma uuesti end piirile lohistada. Õnnnnnneks oli see päris edukas, sest eelmine kord olin seal pikemalt aega veetnud:D:D

Ja siis hakkasid Macau seiklused... sellega, et pidin enne 14.30t check inima Macau Airbnbs. Kuna ma juba teadsin, et asjad ei lähe nii nagu ma tahaks või plaaninud olen, siis hakkasin juba aegsasti Macau poole liikuma. Noh, et Zhuhai ja Macau on iseenesest väikesed kohad, aga piiriületus jne, jumal teab, mis tulla võib.

AirBnb on Macaus illegaalne, seega sellega sai parajalt nalja. Taustaks, Macau on iseenesest väga turvaline linn, sest seal käivad rikkurid oma raha maha mängimas, see on Aasia Las Vegas. Ja muide, kuulsin fakti, et Macaus käib rohkem raha läbi kui Las Vegase kasiinodest! Ehk siis jah, inimestel ei ole vaja AirBnb´d, kui neil on kasiinodega hiiglaslikud hotellid üksteise otsas. Aga ma kirjeldan siiski siis, kuidas ma oma Airbnbsse jõudsin lõpuks. Esiteks... mu host saatis päev varem mulle mingi 10 pilti, mille järgi ma oleks pidanud korterini jõudma. Aga pull algas juba sellest, kui ta ütles mulle, et tule bussi pealt maha ja keera paremale. Ja siis esimene foto pärast seda lauset oli niimoodi, et ühest sildist oli ühelt poolt tehtud pilt ja teiselt poolt ka. Ehk nagu... ma tulin bussi pealt maha, nägin seda poodi. Aga mul oli pilt, kus selle poe ees olevad sambad olid esmalt paremal pool ja siis teise pildi peal vasakul pool. Saad aru onju, pilt oli kahelt poolt tehtud ja mu jaoks algas segadus juba sellest hetkest:D Keerasin paremale, vaatan, et nojah, rohkem nagu pildilt tuttavaid kohti vastu ei tule. Äkki oli siis "teine parem", ehk keera end kõigepealt ringi ja keera siis paremale. Ka seal ei olnud ühtegi fotol olevat kohta. Hakkasin juba närvi minema, sest see koht on ise väike, tänavad on kitsad ja rahvast palju. Rahvas ajab mind närvi, kui olukord on niigi ärev. Ja siis see host ei reageerinud ka, nett polnud sees. Mõtlesin, et äkki airbnb´s on aadress kirjutatud, aga kell oli selline, et keegi Eestist üleval polnud. Okei, pidin siis oma uuele sõbrale oma meiliaadressi ja parooli andma, et ta mu AirBnbsse muugiks sisse, sest ikka veel ei ole see legaalne Macaul. Leidsin siis mingi tag´i kaardil, kõndisin sinna ja lootsin, et ehk see host ärkab üks hetk ja vastab mulle. Istusin siis pingil ja hakkasin sutsu pingsamalt neid fotosid vaatama, mis ta saatis mulle. Ja siiiiiiis näen, et mida hekkkiii, ühe pildi peal on St. Pauli kiriku varemed ja see korteriuks on kohe selle kõrval. No raisk! Hea on, et ma spioneerima hakkasin! Muidugi, teadsin, et see on St. Pauli kirik ainult tänu sellele, et Bo´ga neid videosid vaatasime:D Ja nooo siiis ma olin lõpuks õigel teeel, kui ma olin paar närvirakku juba ära kaotanud. Ja siiis.... host saatis mulle oma lapsehoidja järgi ja me pidime siis imevaiksed olema, et naabrid ei kuuleks ega näeks mind. Ja niimoodi oli iga kord, kui ma tahtsin oma tuppa minna, ma pidin kirjutama hostile, kes tegi kindlaks, et koridor on tühi, et ma saaks sisse või välja minna.... No nendel hetkedel ma mõtlesin küll selle Rebecca lause peale, et soovib mulle energiat reisistressi jaoks... No midaa asja see oliii:D

Topin siia ka igasugu pilte, aga veel paar asja, mis mind reisil saatsid...

* seal on teistsugune pistikupesa, ehk muidugi ei saanud ma oma tühjenevat akut igal vajalikul hetkel laadida... Mu uus sõber andis mulle ülesande minna Macau kõrgeimasse hoonesse, kuhu võimalik siseneda on. Noh, seal on palju palju palju hotelle, mis on kõrgemad kui 21 korrust, aga baariga koht oli 21. korrusel. Käisin seal oma esimesel päeval ja sain seal akupangas laadida. Õhtul, et koju oskaks minna, pidin tagasi sinna minema, avastama, et neil on jookidel happy hour ja end veinist švipsi jooma:D Nad muidugi olid toredad, istutasid mu baarileti äärde, jutustasin seal kokteilimeistriga. Mulle toodi complimentary snäkke, springrollse, pähkleid jne jne, no mis nii viga akut laadida ja veini limpsida:D See baarinaine uuris siis, et kust ma pärit olen, ma ütlesin, et Eestist, Soome lähedalt. Aga ta tabas ainult selle momendi, kus ma Soome ütlesin ja arvas lõpuni, et ma Soomest olen. No ma alguses ei viitsinud teda parandada, sest oli tunda, et ta ei tea Eestist miskit. Aga no siiis hakkas ta uurima mu keele ja rahvustoitude kohta ja kelgukoerte jne:D Ma siis ei saanud enam parandama hakata, seega rääkisin pikalt ja laialt Soomest:D:D haha.

* kuna neil on mustmiljon kasiinot ja hotelli, siis nende vahel sõidab tasuta shuttle buss, mille kohta vihje andis just see sama kokteilitädi baarist. Ja no sellest sai mu põhiline sõiduvahend ka nendel päevadel:D Natuke tausta ka, Macau kuulus mitu sajandis Portugalile ja alles 1999 anti see Hiinale tagasi. Macau ise on poolsaar ja eraldi saar, mille vahel on kolm lahedat silda. Macaust sai selline Las Vegas alles viimase 10 aastaga, vanimad hotellid tähistasid just 10. aastast sünnipäeva. Ja kuna seal on üsna vesine värk, siis kuulsin, et illllgelt palju raha on investeeritud just teede ehitamisesse, kuivendamisesse ja maapinna juurde tekitamisele. Noh, et veel rohkem ilgelt rikkaid hiinlasi saaks hõlpsalt raha kulutama minna.

* sinna kasiinodesse on võimalik lihtsalt sisse jalutada, ühel õhtul käisin oma airbnb host-perekonna filipiinlannast lapsehoidjaga linna peal, ehk siis sõitsime tasuta bussiga kasiinosse, tsillisime seal, jõime tasuta kohvi, mida külastajatele pakutakse, istusime erinevate mängumasinate juures ja no... lõime lulli:D Tegelikult oli väääga huvitav päev, sest hommikul tahtsin matkama minna sellest linnamelust eemale ja näha päriselt saare loodust ja siis... buss, mis pidi mind sihtpunkti viima seda muidugi ei teinud. Viskas mu maha saare lääneosas, kuigi lootsin sellega idapoole trippida. Aga tänu sellele sain jälle maailmaägedaid vaateid, sest jalutasin mööda rannikut sinna, kuhu bussiga lootsin saada.

Vahepeal kohtasin ukraina meest, kellega me pool päevast hängisime koos:D Ta on üle 20 aasta juba nomaadi elu elanud, enne Macaus elamist oli kuus aastat Argentiinas jne. Ta on hariduselt kunstnik, teenib elatist nende naljakate karikatuuridega, mida ikka turistidest tehakse. Temaga käisime siis ujumas ja sain aru, et tal on kuulajat vaja, seega kuulasin ta igasugu pajatusi ajaloost ja elust ja olust ja siis käisime veel matkasime ühe mäe otsas ja siiiis ma olin lõpuks niiiii väsinud, sest ma tegelikult ka kuulasin teda tähelepanekulilt kogu aeg. Kuigi ta vastuseid väga ei vajanud:D Ja siis selle sama päeva õhtul käisime filipiinlasega väljas, kellel on üsna kurb elu olnud. See on selline teada-tuntud, et filipiinlased on just Aasias hästi madalate tööde peal- koristajad, majapidajad, lapsehoidjad jne. Ta läks ka Macausse raha teenima, mees ja 8-aastane laps jäid Filipiinidele. Ta oli enne kõnekeskuses tööl, tal oli väga hea inglise keel. Ja siis enne seda aastaid Jaapanis tööl. Loodan, et uuel aastal saab hotelli-kasiinosse tööle ja saab siis lapse ka siia tuua. Ma ukrainlase käest kuulsin muidugi seda, et nad asiaate ei taha hotellidesse tööle, sest kliendid ei taha asiaate näha teenindajatena, nad tahavad eurooplasi, ameeriklasi, austraallasi. Novot siis.

* mu aju ütles, et ma olen Aasias, aga mu silmad ütlesid kogu aeg, et ma olen Portugalis! Kõik nägi nii välja, tänavasildid, majad, kõik-kõik.

Ehk siis Macau on üüsna lõhestunud:D Võimalik on näha suhteliselt puutumata loodust, randasid, siis on vanad väikesed Portugali tänavad, mis olid minu lemmikud, muide. Vahepeal, kui mina seiklesin ja oma "elu" eest võitlesin Hiinas, siis mu sõber tegi mu eest surfamist, mida ma nägema peaks ja kuhu kindlasti minema. Üheks olidki need vanad pisikesed tänavad, kuhu ma tegelikult lõpuks kolm korda käisin, korra igal päeval, sest mullle niiiii meeldisid need madalad värvilised majad. Kõik oli maagiline:)

 Ja siis see kasiinomeka, no see oli suht absurdikas. Igal hotellil oli oma temaatika ja kogu see ümbrus oli selliseks ehitatud. No nagu virtuaalreaalsuses oleks käinud. Ühe hotelli nimi oli "Sands" ja see nägi välja nagu kõrbeloss ja kõik selle ümber oli ka nagu kõrb. Siis oli "Parisian" hotell, millel on oma Eiffeli torn!!! Ja selles tornis ukraina mees töötabki kunstnikuna. Ja siis "Venetian", millel on oma jõed gondliga. Ja siis "Babylon", mis nägin välja nagu oleks ajas tagasi läinud. Ja siiis " Prague" hotell, mis oli ka nagu Great Gatsby´st välja hüpanud. Noo niii sürreaalne. Panen siia mõned pildid nendest hotellidest, ma ise neist pilte ei teinud, mu telefon ööpimeduses teeb kohtasid koledamaks:D

Ja no teate, need pildid ei ole photoshopitud, see kõik näebki selline õhtupimeduses välja. Ma lihtsalt ahmisin õhku ja mõtlesin, et misasjaaaa, miks ma seda ilu üksinda naudiiin. Minul oli muidugi totaalne säästureis, aga Macaul käik võib olla.... täiestiii legendaarne, kui natuke rohkem raha on:D Ja muide, hotellis ööbimine ei ole üldse nii kallis, kui karta võiks, sest lootus on see, et enamuse raha kulutad just kasiinos. 

Ja no et reis asja ette ikka oleks läinud, siis Macaus sai ka joostud:)

Friday Favourites

Heihoo! Teie muidugi ei tea, et ma olen see nädal lahedaid asju teinud ja pole sellest siia kirjutama jõudnud, aga mul on endal veidi piinlik enda ees. Samas, hehe, sain sellest just üle, sest peaasi ju, et mul tegevusi oleks ja elu lippaks. Palun pane endale taustaks see laul mängima. Siis oleme samal lainel, mul on taustaks see praegu:)

Aga kirjutan täna sellest, kuidas ma kolmapäeval "sprintimas" käisin, sattusin Taipei Telliskivisse ja näitan pilte meie klassikaaslaste väikesest matkast kooli kõrval asuva mäe otsa.

Discovery Sprint

Käisin üleeile sprintimas! Mäletate, kirjutasin mõni aeg tagasi Anchor Taiwanist, sellest boot-campist, kuhu 30-päevaks mingi ala tegijad liituvad ja Taiwanis siis kuu aja jooksul enda ärile-loomingule-misiganes asjale hoogu juurde annavad. See asutaja Elisa oli nüüd vahepeal kuu aega Ameerikas (ta töötabki kuidagi niimoodi korraga kahest riigist) ja nüüd novembris alustavad üsna mitmed uued inimesed ankurdamist Taiwanis. Mäletate, eelmine kord oli siin see õlitopsikutest kitarride tegija, kellega ma ka kaks korda kokku puutusin. Sel korral aga oli esimene avalik esinemine ühe IT-naisega, Gwen Brinsmead, kes teatud ringkonnas on väga tuntud tegija. Ma räägin tast veidi, aga ingliskeelsete terminitega, sest IT-maailm paraku on ingliskeelne:) Aga ta on selline... no ilmselt paar aastat minust vanem, aga noorest east alates väga selgelt teadnud, et IT on tema teema ja praegu töötab ta Product Designeriga Disqus´is, mis on virtuaalmaailma jaoks hädavajalik firma. Nimelt aitab see ettevõte erinevatel "publicheridel" suurendada publikumi ja luua just sellele kodukale, blogile vms. platformile õigeid vahendeid, et tegelikult ka lugejad/külastajad lojaalsed oleksid. Et näiteks siinse platformi kommentaariumi-võimalus on selle sama Gweni ja tema tiimi loodud... Ja peale selle on Gwenil soe süda ka ja ta on sellise MTÜ juht, kus aidatakse noortel IT-inseneridel luua sild tehnoloogia ja sotsiaalse vastutuse vahel. Ma päris täpselt ei tea, kuidas ta seda teeb, aga kõlab lahedalt!

Ja no ta veab päris paljudes ettevõtetes ka Discovery Sprinte, ehk siis visuaalse mõtlemise töötubasid, kus IT-maailmas luuakse uusi tooteid-teenuseid. Põhimõtteliselt olin seal 50 inimesega ruumis ainult sotsiaalteaduste taustaga inimene, aga nagu Discovery Sprintile kohane, siis see oli vaid hea. Eks minagi olen igasugu ajurünnakutel osalenud, pikematel ja lühematel, aga see konkreetne formaat on põhimõtteliselt ühe töönädala pikkune, kus iga päev on konsentreeritult pühendatud mingile teatud teemale. Mu meelest oliiii ilgelt lahe, sest me tegime neid ülesandeid ise ka läbi ja ma sain kogu aeg peas keerutada seda, et kuidas ja kus seda formaati kasutada väljaspool IT-maailma.

Ja see koht iseenesest oli ilgelt lahe ka! Bo, mu uus kohalik sõber, soovitas seal majas ringi vaadata, see töötuba toimus sellises Creativ Parkis, kus ma pärast nägin näiteks Hello Kitty maja... Aga sel korral jõudsin töötuppa täpselt õigeks ajaks ja pärast töötuba sain juba Bo endaga kokku, ehk mul ei jäänudki aega majas ringi luurata. Kuuldavasti ollakse aga seal majas uuendustega väga samal lainel, eelmisel aastal, kui virtuaalreaalsus laineid lööma hakkas, siis seal oli üks terve korrus selle peale pühendatud. Sel aastal ei teagi, mis on... robotid ilmselt:D 

Kohalik Telliskivi kvartal 

Ja nüüd jõuamegi sinna, et ma eksprompt peale sprintimise töötuba Bo´ga kokku sain ja kuidas me seal Creativity Parkis veidi ringi käisime. Ma olen pehmelt öeldes vaimustuses Bo Taipeist... see on ikka täiesti teise näoga, kui minu Taipei praeguseks olnud on. Käisime Huashan´is, ehk siis piirkonnas, mis sai alguse ca 10 aastat tagasi, kui üks tüüp avastas, et keset Taipeid on lihtsalt üks mahajäetud veinitehas... Ja no see ei saa ju lihtsalt niisama seisma jääda, midagi tuleb ette võtta! Nad hakkasid seal kohalikku kunsti näitama, etendusi, kaasaegseid performance jne... Mina nägin, et tänaseks on üks osa vähemalt selline viskikoda, milles on väga palju vana autentsust alles, suured veinivaadid sisustuselemendina jne.No superkhuuuul mu meelest!! 

Ma käisin seal nii hilja, et ise mingeid häid pilte ei saanud, aga näppasin netist mõned, et näidata:)

Amazing, right! 

Chin Nan tempel päevavalges

Kui sa oled mu blogi lugenud algusest peale, siis mäletad, kuidas ma septembris millalgi käisin ühe mäe otsas ja see oli ilge katsumus?:D Et ma ei teadnud, millal see lõppeb ja mis mind seal mäe otsas ees ootab ka? No enivei, eile otsustasime klassikaaslastega minna uuesti sinna, sest päike paistis üle saja aasta ja selge taevaga on niiiiii lahe näha Taipei kõrgeid maju kui legokotse. No ei pidanud jälle pettuma, superilus:)

Stiilinäide 16. novembri ilmast... põhimõtteliselt oleks võinud randa ka minna, nii soe oli... Mõtlesin muide, et inimestel on enamasti sellised... teatud ajad, mil nad puhkavad ja reisil käivad. Ja siis käisin oma peast läbi, et mingites kuudes ma nagu ei mäletakski, et ma oleks välismaal käinud. Ja mulle tundub, et ma pole oma 27. eluaasta jooksul iialgi veebruaris, aprillis või novembris välismaal olnud. Aa, haha, seda lauset kirjutades meenus mulle, et täpselt 10 aastat tagasi elasin ju Iirimaal... kõigis nendes kuudes:D:D haha. Okei, no siis on see mõttekoht sulle, et kas sul on mõni kuu, mil sa kunagi välismaal veetnud pole? Sest mina vähemalt nii väheste riietega pole iial novembris olnud, ehk nii soojal maal käinud pole:) 

Pro tip- ole spontaanne!

Semestri lõpp läheneb ja mina tunnen, kuidas mu päevad on rutiini täis ja ma juba tean, mis mind ees ootab tund tunni järel. Aga siis on sellised esmaspäevaõhtud nagu eile ja kõik on nagu "same same but different"! Läksin eile õhtul välja ühe kohaliku noormehega, kes 10 aastat UKs elas ja nüüd viis aastat tagasi kodumaal on. Ja teaaate, kuiiiii tore oli vahepeal sellest õpirutiinist välja astuda. Esiteks, mul oli palju põnevaid vestlusi, ma sain juua Belgia naisteõlle, agaaa kõige vahvam oli see, et sattusime sellisesse baari, kus esmaspäeva õhtuti on stand up comedy open mic. Me ei teadnud, et selline asi seal toimub ja suht mõtlesime, et tavai, silmaringilaienduseks lähme sinna keldrikorrusele, aga et raudselt on koomikud hiinakeelsed ja ma ei saa asjast aru. Mis aga välja tuli... tegemist oli üsna hubase ja intiimselt väikese ruumiga, ehk esinejad nägid ka pimeduses kõiki kuulajaid. Istekohti oli ca 20-25 ja no meil ei lastud kuidagiviisi seista, seega suunati meid teise ritta istuma. Esimeses reas meie ees ei olnud just kedagi istumas, seega mina istusin otse esinejate vastas. Ülesehitus oli selline, et sealne USA host tegi paar nalja ja juhatas koomiku sisse ja niimoodi iga koomiku vahel. Kokku esines vist ca 8-10 inimest....ja kuna me päris alguseks ei jõudnud, siis me tõmbasime oma tulekuga ka tähelepanu enda peale. Host uuris kohe, et nonii, uued näod, kes te olete ja kust te tulete. Mu kaaslasele pöörati esimesena tähelepanu ja tegelikult minuni ei jõutudki selle väikese vahepala ajal. Mis oli ka okei... sest kõik järgmised koomikutevahetused olid just mulle ja Eestile pühendatud:D Ehk siis järgmise pausi ajal vabandas host, ütles, et ei jõudnud viimati minuni, et kes ma olen ja kust ma tulen. Ma ütlen uhkelt sirge seljaga, et ma olen Eestist, olles suht veendunud, et järgnevalt pean selgitama, kus see on. Tegelikult järgnes aga naerupahvakas ja lause, et ma ei ole ainus eestlane ruumis.... ehk ca 20 inimese peale oli ruumis 2 eestlast!!! Midaaaa!!!:D:D Ja see USA host guugeldas Eestit, kui teised esinesid ja tuli iga kord millegi uuega lagedale... Vot see on mu meelest hea koomiku tundemärk, kui sa suudad kohapeal nalju genereerida. Reaalsete esinejate kohta seda öelda ei saanud, neil olid märkmed ja paljud ka vabandasid, et noh, vanad näod, te olete neid nalju juba kuulnud... no misasja.... Üks pliks ütles kohe, et jah, tema tuleb oma vanade naljadega peale, aga kuna ta näeb, et mina olen uus nägu, siis ta pühendab oma naljad mulle. Tänks, nüüd on kohustus naerda kaa.... Noh, ma ei jäänud ka võlgu ja küsisingi kõva häälega, et "Do I have to laugh now for real"? Enne seda oli teema, et eestlased on tuimad, sobis konteksti. Et natuke nagu tekkis võistlus, et kes eestlase naerma suudab ajada...

Igatahes, üks hosti nali oli see, et ta guugeldas Eestit ja esimeseks vasteks olevat tulnud "What is Estonia?" ja teiseks " Is Estonia really a country?" nagu inimesed ei usuks esimesest vastest saadud vastust:D Tõe huvides, ma guugeldasin ka Eestit praegu ja no ei tulnud need vasted, aga eile õhtul naersid kõik selle peale ikka. Päris palju allapoolevööd nalju oli ja õhtu kolm naiskoomikut tegid minu arust ennast alavääristavaid allapoolevööd nalju, aga see ilmselt äkki ilmestab siinset kultuuri? Või ma ei tea, äkki on igal pool selline arvamus, et taolised naljad lähevad inimestele peale? Oli paar vanemat meesterahvast, kes tegid ühiskonnakriitilisi nalju ja nende peale ma naersin. Muidugi teemad olid tõesti hellad, just hiljuti lahvatanud ahistamisskandaalidega seoses, maailma esikoomik tunnistas ju ülesse, et süüdistused, mis tema pihta avaldatud on, vastavad tõele. Naljad olid selle ümber, kuidas koomikud endale uue kuninga valima peavad ja kuidas too laval olnud koomik igas koomikute seltskonnas analüüsib teisi koomikuid. Igal koomikul on oma stiil ja praegu on just välja tulnud, et seksistlikke nalju teinud koomikud on ka ahistamissüüdistusi saanud. Ja et tema vaatab nüüd, et terrorismi ja muude hellade ühiskondlike teemade üle nalju tegevad koomikud on vähemalt ohutud ja ei kipu midagi ebasündsat tegema. Ma muidugi tegin ise ümberjutustuse, aga kõikide muude naljade vahel oli see arutlus päris intelligentne:D

Ja no õhtu lõppes siis sellega, et host ütles, et ta tahab selle õhtu kahe faktiga lõpetada ja need ei pruugi ilmtingimata omavahel seotud olla, AGA fakt on see, et nii naeruvaeset open mic õhtut pole enne olnud JA FAKT on see, et publikus pole kunagi nii palju eestlasi olnud:D Hahaaa!!

Päris hea moment oli see ka veel, et kui koomikud lõpetasid, siis inmesed hakkasid omavahel jutustama. Minu kaaslane leidis oma kolleegi sealt, kellega ta kudrutas ja mina läksin korraks eestlase juurde. No tüüpiliste eestlastena vahetasime ca 3-4 lauset:D Mis teed siin, kaua oled siin ja vsjo. Kui kaaslasega ära läksime, siis soovisin eestlasele "enjoy" (teadsin, et ta on Taiwanis vaid nädalaks, aga ta on siin mitu korda käinud juba). Ja mu kaaslane küsib, et aa, et kas meil ei ole kodumaalastega kombeks chit-chattiga, kui me kuskil võõras riigis kohtume. Ma sain itsitada ja öelda, et welll... me jutustasimegi vahepeal:D:D Bo oli siuke, et eem... ma isegi ei pannud tähele, et millal. Ja siis ma sain rääkida toredast stereotüübist, kuidas me ei ole suured suhtlejad, pigem hoiame omaette ja vaikime... ja no tegelt too eestlane oli ka veidi selline, et ta tegelikult väga muga suhtlemisaldis polnud:D Aga no mida kokkusattumust, tema oli esimest õhtut Taipeis ja oli ka pooleldi juhuslikult sinna comedy nightile sattunud:D

Ja PS: käisin eile sellises hipsterlikus linnaosas, mul oli niiiiii lahe näha käsitööõlle baare ja reaalselt puitu sisekujunduses (plastiku asemel:D:D keskmine Taipei toidukoht on üleni plastmassist!). Bo rääkis, kuidas see tänav, kus me käisime on just selline pubiralli tänav, et teie Taipei suur ülikool on just seal lähedal ja tudengid käivad seal ja siiiiis sain aru, kui lahedas piirkonnas Leedu Sofija ülikooli asub. Muidugi mu rahakotile on kasulikum, et meil ei ole siin selliseid ahvatlusi ja pigem rohkem loodust, aga no... tema on igatahes küll väga õigesse piirkonda õppima sattunud, talle sobib see keskkond:)

PS!!! Bo selgitas mulle ühte fenomeni! Nimelt on inimesed tänaval nii aeglased, SEST liikluskultuur siin on alla arvestust, keegi reegleid ei jälgi. Ehk siis sa tunned end kaitsuna ja turvalisena, kui kõnnid tasa ja targu, sest.... liiklusvahendeid sa usaldada ei saa! Vot siis.... 

Producer for a day

Teate, pean teiega tähelepanekut jagama... et kui asiaadid on üleüldiselt robotid õppimise ja töötamise mõttes, siis ilmataat soosib ka samamoodi nende sellist toimetamist. Nimelt on juba mitmes mitmes nädal nii, et nädala sees on päikesepaistelised ja soojad ilmad, laupäeva hommikul teed silmad lahti ja kõppppstiiiikkk, vihma ladistab, kraade alla 25, taevas hall. Jee, okeiiiii!

Meil oli esmaspäevaks kodutöö, et iga õpilane peab tegema ühe lühifilmi meie õpikus oleva ühe peatüki kohta. Igaüks valis endale oma, otsis endale kaaslased ja võttis asja kätte. Mina kirjutasin härra G-le täna, et tavaika, teeme meie neli filmi ära (minu, G pidi ise kaks tegema ja Yameni oma ka). Ütleme niiii, et loomeprotsess oli viljakas, naljakas ja PIKKK. Alustasime kell 13 päeval ja jõudsin koju tagasi kell 21... Kaks filmi saime valmis ja kokku monteeritud, teised kaks filmitud. 

Panen need siia ka, kahjuks te hiina keelest aru ei saa, aga... esimene neist on dialoogiga, et mina olen kuivik ja G on popp poiss ja ma tahan temaga koos kooli minna ja ta telefoninumbrit saada ja tema annab mulle korvi. Mees lahkub ja tuleb tagasi... ma juba olen õnnelik, et minu pärast... ja tegelikult unustas ta oma seljakoti maha. See oli siis G film ja tema produtseering ja tema stsenaarium... Jim Carry´lik, eksole. 

Teisel küsib G, et mida ma nädalavahetusel tegin ja ma hakkan siis meenutama, et käisin sõbraga jalgrattaga sõitmas, viis tundi sõitsime...See on vähe neutraalsem ja romantilisem, kohe aru saada, et minu film:D Taustaks on muide "Sepapoisid-sepapoisid" kaanon hiina keeles, neil on see kahest tiigrist, ühel pole saba, teisel pole kõrvu. Jaaa tegime kindlaks, et Taanis on selle viisiga laul Une-Matist, Jaapanis liblikast ja UKs hambahaldjast (mu mälu järgi). 

Tegime filmid G telefoniga, lõikasime need kokku ja lisasime muusika ka seal, päääris võimsad on ikka nutitelefonid tänapäeval! Muidugi proovisime võimalikult "puhtalt" stseenid saada, ehk neid me konkreetselt katki ei lõiganud... praegu arvutist vaatan, et jube kaua on näha, kuidas ma oma ratast lukust lahti ei saanud, haha:D 

Ja siis on õhtu, sa ei viitsi oma vihmavarju võtma minna poiste ühikast, aga su Jordaania vend käsib sul enda jopet kanda, sest äkki hakkab koduteel sadama. True brotherhood!

Happy Friday

Hehee, kuna ma tahan tänase kohta veel ühe postituse kirjutada, siis... on selle nimi happy friday... sain täna privaattuuri päris päris giidilt Taipei ühes piirkonnas, kus ma juba käinud olen... ja no! milline vahe on ikka üksinda võõrast paika avastada ja seda sama teha inimesed, kes teab teemat. Ma sain niiii palju fun facte ja üldse arusaama, kuidas ja mida Taiwani kultuur endast kujutab.

Ehk, alustame algusest. Piirkond oli mu jaoks tuttav, ma olin seal kunstimuuseumis käinud, turul käinud, seal samas piirkonnas oli ka see ülikoolimess, kus ma Gorani-Horvaatia promofilmi sattusin. Aga me käisime täna teistes kohtades!

Esiteks läksime vanadesse templitesse. Ma sain nii palju lahedaid asju teada! Michael rääkis Konfutsiusest ja veel Taiwani-Hiina pühakutest, kuidas Konfutsius oli nii tagasihoidlik, et ta ei lase enda templites kasutada enda "kujukesi", ehk tema puhul on kasutusel vaid hiinakeelsed plaadid, kus sa saad aru, et jah, see on teda ülistav tempel. Ja siiiiis ma sain teada, et igal templil on erinev "eesmärk", et on viljakust mõjutavad templid, rikkust mõjutavad templid, üldist tervist, põllumajandust paradav jne. Ehk siis erinevate soovide-murede puhul lähed sa palvetama erinevasse templisse. See tempel, kus me täna käisime, oli tervise tempel, seal käidi täpsemalt teada saama, mis sinuga kolme kuu jooksul toimub ja palvetamas, et tervisega oleks all-good.

Olen siin varemgi näinud sellised poolkuukujulisi puidust vidinaid, aga täna ma sain siis päriselt teada, et need ei ole masseerimiseks:D:D

Need kujutavad ying´i ja yang´i, ehk kaks poolust. Sa mõtiskled omaette, valmistad oma peas mingi küsimuse ette ja viskad need maha! Kui üks neist jääb ühtpidi ja teine tagurpidi, siis on kõik hästi- tasakaalus, harmoonias. Kui need "jiaobei´d" kukuvad mõlemad ühte pidi, siis on jama majas... ja siis kui soovid veel konkreetsemalt teada saada, mis su lähitulevikus teatud teemas toimub, siis mõtled ja keskendud veel ja tõmbad pimesi ühe "kau cim" pulgakese...

Selle peal on kirjas number, siis kõnnid ühtede lehekeste juurde, kus on täpsemalt su lähitulevik kirjas... täitsa mingiii 4-5 eluvaldkonda olid välja toodud. No täiiiielik woodoo! Küsisin, et kas inimesed tõsimeeli usuvad seda ja mis siis saab, kui ei lähe nii nagu need pulgakesed ja puutükikesed tõde ei ennusta sulle... Siis minnakse kallite tervendajate ja muude "soolapuhujate" juurde, et nende saatust muudetaks. Okouu, kuhu ma sattunud olen:):) Aga eks see on siis teooria, ma ei tea, kuidas ja kui palju praktikas seda kõike tehakse. 

Veel mõned fun factid! (Muide oled väga tubli, kui siiamaani oled jaksanud lugeda! Mõned lõigud on veel ees:)). Miks Taiwani templites on kõrged ukseläved? 

Need on nii kõrged- mõnes templis suht 30cm-kõrgusel, et kindlustada sinu alandlikkus, et sa kindlalt kummardaksid seda pühakut (kui ukselävi on nii kõrgel, siis pead kindlalt maa poole vaatama, et sa ei kukuks ninali), kelle templisse sa astud. 

Kuulsin veel lugusid, kuidas templis on alati neljas ilmakaares mingi teema... Huh, igas on kell, mida päikesetõusul helistatakse, et inimesed üles ärkaks. Päikeseloojangul lüüakse trummi, mis asub läänes. Siis on aeg päevatoimetused jätta ja koju minna. Templisse sisenetakse kindlalt ühelt poolt, see on "õnne sisenemine" ja lahkutakse teiselt poole, see on "õnnetuse seljataha jätmine". Ja no igasuguseid lugusid oli veel, maalide kohta templi seintel jne, ma ei hakka teid rohkem sellega vaevama, ma kinnitan lihtsalt, et jube põnev oli! 

Käisime veel Lin An Tai ajalooliste majade juures. Tegemist on ühe 19. sajandi ärimehe majaga, mis muide kunagi oli Taipei kesklinnas, aga kuna ruumi jäi väheks linnas (ha-ha), siis toodi kogu see kompleks kesklinnast ära. Ja no põhimõtteliselt 19. sajandil näidati oma jõukust sellega, et ehitati enda koduhoovi võltsmäed:D Tuleb tunnistada, et mul oli nii lahe neid lugusid kuulata, et ma unustasin pilti teha! Aga see kogu kompleks oli väga rikkalik, perel oli oma tiik, oma jõeke, omad majakesed jõel jne jne. 

Ja siis! Tauno rääkis juba mu esimesel nädalal ühest hotellist, mis näeb välja nagu väääga rikkalik tempel, et see oli omal ajal kõige esinduslikum ja olulisem hotell Taipeis. Ja Michael viis täna mind sinna Grand Hoteli, et nautida vaadet Taipeile ja et ma saaks ka näha seda hotelli. Nooo päris lahe oliii! Tegemist on hotelliga, kus on 22 000 draakoniga detaili!!! 

Käisime sealses kohvikus... ja no veel üks asi, millega ma harjunud pole. Siin ei teenindata sind lauas, sa pead minema letti ja seal kohe tasuma ja kogu aeg seal ise tellimas käima. Mu jaoks nii harjumatu, räägin seda just selle pärast, et olime täna Taipei mõistes väga fancy´s kohas ja ISEGI seal pidi letist tellima, sest keegi sust välja ei tee lauas. Aga vaade oli tõesti... väääga äge. Meil läheb siin nii vara pimedaks, et kella 18 ajal seal olles nägime nii valge taevaga linnavaadet, kui ka pimeda aja vaadet;)

Ja no muide, meil oli väga ebatalviselt soe ilm siin, pidin jälle suvekleidi välja võtma:) Ja mul on nii hea meel, et ma oma hiina keele pseudomured eile maha jätsin, sest elu on palju rõõmsam niimoodi! Mullle ikkka tohutult meeeeldiiib Taiwan!