Hetkeid kaamerasilmaga püütuna

Käisin kolmapäeval Amberiga ühel night-marketil viimaseid kohalikke ampse haukamas ja neljapäeval Piniga ka veel. Siia jõuavad siis neljapäevased toidud, mis ei näe üldseegi isuäratavad välja, aga no maitse... Ikka täitsa hää:)

See on austriomlett. Täitsa ausalt ütlen, et see konsistents oli mu maitsemeelele imelik, selle kastme all ja muna peal oli selline läbipaistev plöga, mis nagu meenutas sellist süldilaadset asja, aga see polnud selge nagu sült, vaid selline läbi solgitud. Jep, üldse ei kõla isuäratavalt, aga õnneks Pinile maitses pigem see plöga ja minule austrid, niiet saime sõbralikult endale meeldivate asjadega ära jagatud selle omleti. Muide, night-marketitel ongi nii, et jagatakse oma toitusid, et võimalikult palju erinevaid maitseid oleks lõpuks võimalik proovida. 

See on selline...riisikook, soolane. Seda küpsetatakse juba koos selle kausiga, seega ka kausiväline osa on natuke toidune:D Seda olen korra enne ka söönud, siis oli see vähemate koostisosadega. Aga praegu oli seal sees liha ja peal kaste ja mulle tundub, et tüüpiline on sinna ka sellist purustatud küüslauga kastet lisada. See on selline nagu kook, kus riis on mikserdatud väikseks, ehk seal ei ole konkreetseid riisiterasid näha ega tunda. 

Magustoiduks saime selliseid fritüüritud palle nagu pildi paremal pool näha on. Need aga tekkisid niimoodi, et vasakulpool olevad taropallid kaetakse pähklipuruga, mis on see üks pruun torn. Ja selle taropalli sees on ka pardimuna, mis on siis see kollane pallimägi. Päris põnev maitsete kombinatsioon! 

Ja no siis natuke nalja ka...Ma olen ikka alati night-marketitel neid mängunurkasid ka näinud, aga pole kunagi tundnud, et peaksin sinna minema:D Kuni Pin leidis, et ma enne minekut ikka pean ära proovima need asjad:D Ja nooo muidugiii väga palju rohkem ta ütlema ei pidanud midagi ja me juba olimegi lastega koos mängimas:D

Laupäeval oliiii mu TOECFli test, ehk siis test näitamaks, mis tasemel mu mandariini keel lugemisel ja kuulamisel on. Pärast seda saime jälle Piniga kokku, et Taipei Fine Arts muuseumi minna. See on kinni olnud viimased 10 kuud, aga ma korra septembris käisin seal ka juba. Aga topelt ei kärise, eriti moodsa kunsti puhul:)

Nüüd neid järgnevaid videosid soovitan vaadata, sest need on põnevad:D 

See näituse osa oli üks ümmargune laud, kus oli no ca...10 "värviraamatut". Igaühel vaid pealkiri ja siis teatud värvi lehed sees. Avastasin just, et blogis on videod nii väikesed, et pealkirjasid pole näha.
Esimene punane raamat on pealkirjaga " Political View 1: China since 1949"

Kõige lihtsam näide ongi esmaspäevadega... kutsume neid ju vahel sinisteks esmaspäevadeks... "Mood 1: Who loves Mondays?"

See raamat kirjeldab Taiwani poliitilist maastikku, sest juba pikalt on siin võimu vahetanud vaid kaks parteid. Roheline ja sinine. Väiksemaid parteid on muidugi ka, aga nemad enamasti löögile ei saa..."Political view 2: Taiwan since 2000"

"Chinese adult book". 

"An evaluation of Men"

Järgmisena tahtsin sõita rattaga piirkonda, kus ma käinud varem polnud, aga millest klassikaaslased väga ülistavalt rääkinud olid. Jõudsime kohale täpselt päikeseloojanguks jaa ajaks, mil jõe ääres väliekraanil Mamma Mia esimest osa näitama hakati! Jackpot! Ma olin niiiii õnnelik, sest ilm oli niiii ilus, palav, aga väikese tuulekesega. Olime küll veekogu ääres, aga sääski polnud. Ja no Mamma Mia ka veel lisaks! Meil oli küll tegelt plaan ühte teist vabaõhu tantsuetendust vaatama minna, aga sealne atmosfäär oli selline, et olime hetkega otsustanud, et sinna me jääme! 

Ma pildistasin just tol hetkel pilti, mida sa järgmisena näed:D Ehk siis seal oli teeerveee rodu inimesi kaarematega kohal, kes päikeseloojangut tabamas olid:)

See ülikool, kus TOCFLi testi tegemas käisin, oli hästi lahedalt kunstipärane ja neil oli seina peal gräffiti, kus oli seos linna panoraami ja südamelöökide vahel. Et need majad seal pildi taustal meenutavad ju veidike EKG´d ja inimese südametööd. Ja tundsin selle lausega väga sügavat seost, tolle õhtu vibe ja rütm oli täpselt sooja südame tuksete sarnane. 

Väääga mugav on ikka Taiwani jalgrattamajandus:) Võtsime rattad kunstimuuseumi eest, sõitsime otse välikinno ja viisime rattad alles tunde hiljem ära. Maksma läks see... veidi alla 3 euro. 

Ja niii, film lõppes siiis mingiii 10 ajal ära ja Pin tahtis mulle veel mingit salakohta näidata, teadsin vaid, mis piirkonnas see on, sest teadupoolest olen ma päris palju Taipeis seigelnud ja kui ta mu sünnipäeval pakkus välja kohti, kuhu minna, siis ma pidin kõikidele valikutele ütlema, et ma olen juba käinud seal. Seega ta uuris ette, kas ma selle ja selle metroopeatuse juures olen seiklemas käinud. Ei olnud. Esmalt aga pidime siis minema ta rollerile järgi, mis jäi päeval sinna, kus me peale mu eksamit kohtusime. Ja ta küll mainis, et peame esimesena bensukast läbi minema, agaaa me kumbki ei võtnud seda surmtõsiselt, et kütus kohe otsa võib saada. Küll agaa juhtus nii, et keset neljarealist teed jäi roller seisma, hahah. Õnneks oli õhtune aeg, kell oli 11 saamas, ehk autosid palju polnud. Mina rolludest midagi ei tea, aga Pin ütles, et vahel läheb ikka masin uuesti käima, kui korraks see välja lülitada. Mida me aga ei teadnud, oli see, et kui ta nii palju proovib ilma kütuseta rollerit käima saada, siiiis...võib midagi juhtuda:D Ehk siis olime veel väga optimistlikud ja asusime esimese bensujaama poole teele. Kujuta nüüd ette... kell oli küll öö, aga õhuniiskus oli ikka ca 70% ja kraade üle 30. Ja Pin sörkis roller käekõrval, mina lihtsalt kleidis ja birkenstockides:D PALAV OLIII!

Aga kuna esimene bensukas pidi olema 1km pärast, siis olime suht krapsakad ja kiired ka. Mis meid aga ees ootas...

Jep, sa ei peagi siin pildil midagi nägema, SEST see bensukas oli kinni juba, hahah! Seal oli küll üks putka, kus üks mees ka sees oli. Pin läks küsima, et kas tal ikkagi äkki oleks võimalik meid hädast välja aidata. Ei toiminud. Küsisin Pinilt, et kas ta tundus selline mees, kes muudaks oma arvamust, kui üks välismaalane läheks paluma:D Nali naljaks, siin on totaalne välismaalaste imetlemine tavaline ja ma arvan, et ma olen sõbralikumat klienditeenindust paljudes kohtades saanud, sest mu nahk valge on. Agaaa seekord ei toiminud niimoodi, tankla oli kinni mis kinni. Võtsime siis uuesti Google mapsi ette ja sörkisime järgmisesse tanklasse:D Maps ütles, et kõnnime sinna 17 minutit, Pin pakkus, et tavai, teeme eesmärgi, et jõuame sinna 10 minutiga. Ütleme niii, et mu tavapärane 1km jooksmise tempo on ca 6 minutit ja  15-25 sekundit kilomeetri kohta... aga seda tossudes ja külma ilmaga:D Ja nüüd olime me 1 kilomeetrit läbimas kleidis, rolleri ja ilma tossudeta. Agaaa jõudsime 11 minutiga kohale!!! Selleks, et paak täis saada ja avastada, et ROLLERI AKU OLI TÜHJAKS SAANUD! Hahaaa, noo see oli niiiii tragikoomiline!

Võtsime endale 7-11st riisikolmnurgad (sellised kõige rotimad söögid, aga mis on head näljapeletajad), banaanid ja pudeli vett, sest tundus nagu me oleks just pool maailma läbi jooksnud:D Nosisime ja naersime kogu õhtu üle kuskil kivimüüril, kus istudes ma ca 4 prussakat nägin. Väga isuäratav:D Kell oli selleks ajaks juba mustmiljon, ehk ühistransport enam ei sõitnud, seega võtsime jälle rattad ja vurasime koju:D Minul oli koduni 12 kilomeetrit, Pinil vist midagi sarnast, sest jõudsime peaaegu samal ajal kohale... kell 01:30:D

Et siis sellised lood, igav kohe üldse ei hakka:D

Minu aastasest väljakutsest ja juba esimese kuu kokkuvõte ka

Minu Instagrami jälgijad juba teavad, et selle aasta sünnipäevast alates võtan endale igaks kuuks ette ühe eesmärgi-väljakutse, mis mind mu mugavustsoonist välja viib. Tõukeid sellise sünnipäevakingi tegemiseks enda jaoks oli päris mitu. Esiteks muidugi see, et olen peagi Eestisse tagasi kolimas ja kodus on alaaatiiii niii kerge oma vanade harjumuste rüppe uuesti vajuda ja avastada, et oih, milllal ma viimati tegingi midagi, mis keha ja meeled üles ärataks oma tavapärasest rütmist.

Olen aasta algusest jälginud ühte lahedat naisterahvast Instagramis, kes võttis asjaks igal nädalal midagi uut proovida. Tema jaoks on see väljakutse juba poole peal ja ta on selle poole aasta jooksul teinud ka päris ägedaid miniprojekte- taimetoitlane nädalaks, nädal iga päev joogatades, nädl iga päev mediteerides, nädal oma kodu koristades ja organiseerides, nädal juustesse punutisi tehes, nädal iga päev oma küüntele maalinguid tehes, nädal heategevuseks raha kogumiseks, nädal plastikuvabalt, nädal ühe pluusiga, nädal miksides kokku võimalikult palju mustreid ja värve, nädal juukseid pesemata jne jne jne.

Ma tundsin, et päris nii kaugele ma minna ei taha (veel, cause never say never), aga iga kuu olen küll valmis end teadlikult mugavustsoonist välja viima!

Minu esimese kuu väljakutseks oli proovida võimalikult palju erinevaid trenne-treeningstiile. Muide, mu esimene mõte oli seotud sellega, et kogeks oma viimasel Taiwani kuul võimalikult palju uut, AGA sain peagi aru, et see on ikkagi "peidetud" mugavustsoonis olemine! Nimelt on juba eos mu eesmärgiks ju viimasel kuul viimast võtta, ehk siis oleksin natuke nagu liugu lasknud. Seega olen niigi kõik võimalikud hetked planeerinud söömaks viimaseid ootamatuid maitseid, külastanud paiku, mida enne jõudnud polnud, kohtunud veel oma kalliste kohalikega, kellega kontakti kaotada ei taha.

Ja samal ajal ka otsinud võimalusi proovida erinevaid trenne! Olin selle väljakutse enda jaoks välja mõelnud juba veidi enne sünnipäeva, seega kutsusingi oma kallid preilid oma sünnipäeva tähistama spinningu-klassi! Päris naljakas oli see, et mina sellest ideest kõige rohkem elevil olin, SAMAS ka kõige rohkem närviiis, ma ju polnud iiiial siserattal tallumas käinud! Ja filmides on need alati täielikud killer-treeningud. Me käisime tol korral päris spinningule mõeldud klubis, Space Cycle´i nimelises kohas, kus antigi igaühele päris ratturijalatsid, mis käivad klõpsuga ratta külge kinni jne. Tund ise oli äääärmiselt äge, nagu diskosaalis, meestreener oli samal ajal DJ, taustalaulja, taustatantsija ja treener ka:D Ruum oli pime, laserid olid üle saali, prozektorid lasid erinevaid valgusvihke jne! Väääga äge oli! 

Ja kuu keskel võtsin Siiri kodu-spordiklubis endale nädalase "proovipileti", ehk sain nädala jooksul käia ka võimalikult paljudes tundides. Alustasime BodyCombatiga, liikusime edasi BodyAttacki, Dance Party (kolmapäeva õhtul kell 10-11, suht naljakas oli!), spinning ja veel kaks tundi, mille nime ma ei teagi, aga mis meenutasid mulle natuke sõjaväe treeninglaagrit:D Jooksime ümber saali, vehkisime jalgadega, viskasime põrandale ja tegime kätekõverdusi, liikusime-kõndisime plänkis ühele poole ja teisele poole jne. 

Mu jaoks on see pääris tõsine mugavustsoonist väljaminek, sest ma pole kunagi armastanud rühmatrenne. Enamasti ikka selle hirmu pärast, et ma ei saa liigutustega hakkama, mul saab võhm otsa ja viilida ei ole võimalik. Aga ma olen nüüd natuke toimetanud oma võhma kallal ja juhheeiii, polnudki nii hirmus! Sain täitsa hakkama, kui ei saanud nii kiiresti kombinatsioone selgeks, siis freestyle´isin ja jäin täitsa ellu!

Augustikuu väljakutsega tulen lagedale esimesel augustikuu päeval, aga seniks ütlen, et mul ei ole seda aastast plaani täiesti oma peaski olemas, aga kindlasti tahan ühel kuul uurida oma sugupuu kohta ja kirja panna nii palju lugusid perekonna kohta, kui võiiimalik. Siis tuleb üks kuu kindlasti minimaalse plastiku tarbimise kuu, Eestimaa erinevate paikade külastamise kuu, uute roogade proovimise kuu (teate küll, meil kõigil on oma klassikalised toidud, mida me ikka teeme, sest mugav ja kiiresti valmib, tahan seda "mugavusroogade" ampluaad laiendada!) jne.

Nagu ma ka juulikuu alguses Instagramis hõikasin, siis utsitan teid ka enda mugavustsoonist välja astuma! Valikuid on mitmeid, kas liitud mõne minu teema-kuuga, mõtled välja enda teemad ja teed enda asja või võtad asja ette lühemalt, peaasi, et oled teadlikum oma toimetustes! 

Kui sa lugemisega juba nii kaugele jõudsid, siis mul on sulle üks motiveeriv TEDTalk ka, mida Siiri just üks päev minuga jagas. Räägib naisterahvas, kes võttis oma viiekümnendates ette eesmärgi teadlikult iga päev midagi uut proovida. See on 13 minutit pikk, aga ausalt öeldes, täiiiesti väärt vaatamist!:)

Kahe päevaga ring ümber Taiwani!

Heihoo!

Nagu ma vaikselt märku andnud olen, siis minu praegune seiklus Taiwanis hakkab lõppema ja selle auks olen võtnud ka südameasjaks käia läbi veel sellistest kohtadest, mis Taiwani mu jaoks veel sügavamale südame sisse lukustab:) Sel nädalavahetusel võtsime Siiri ja Samiga suuna Taiwani idarannikult alla, et siis järgmisel päeval läänerannikult uuesti ülesse tulla!

Ma pikka juttu siin ei tee, sest pildid räägivad mu meelest enda eest! Esimesel päeval olime teel 18 tundi ja teisel 15 ja nooo see oli tõestii väärt iga minutit autosõitu!

Hommikul kell 9, selleks ajaks olime teel olnud juba 3 tundi:)

Rahvuspark, kus mäed olid niiiiii kõrged ja meie olime neile nii lähedal, et need ei mahtunudki mitte kuidagiii pildile ära. Võiiimas! 

Just sellest samast kohast tehtud pilt on minu hiinakeele õpikus ka, just selles peatükis, mille reedel lõpetasime. Nii naljakas! 

See on pilt kolmetunnise ööunega Katriinist... asusime laupäeval teele kell 5.30 ja mul olid nii tulised arutelud poole ööni, et jäingi kella 2 ajal magama. Aga meie sõidud olid sellised, et ca 2-3 tundi olime autoga teel ja siis paar tundi liikvel jne, ehk siis...ideaalne aeg magamiseks ja minu pildistamiseks:D 

Esimesel päeval käisime ka kuumaõhupalli festivalil. Kohal olid õhupallid nii Euroopast, Ameerikast, Lõuna-Ameerikast, Taiwanist jne!  Terve esimene päev oli selline tunne, et ma olen niiiii väikeee! Kõik, mida nägime ja kogesime, oli minust niii niiii palju suurem ja massiivsem ja võimsam. Lahe tunne! Küll aga jõudsime mõelda, et selle festivali potentsiaali pole ikka üldse ära kasutatud. Tegemist on sellise... suuure maalapiga mitte millegi kõrval. Ja inimesed sõidavadki tunde ja tunde, et sinna festivalile jõuda ja peale õhtujuhi ja lindi pealt lastava muusika seal suurt midagi polnudki. Mingid kohalikud poekesed, mis müüsid selliseid..krõpsupakke ja purgikoolasid, oli, aga kujutasin ette, et kui Eestis selline festival oleks, siis oleks seal esiteks...sissepääsuks pilet, teiseks, oleks võimalik iga nurga pealt osta sooja toitu, külma õlle jne. Lastele oleks näomaalingud, batuudid, klounid, Lotted jne jne. Aga siin tulidki, otsisid miljon aastat parkimiskohta, astusid tasuta sisse ja tegelesidki ainult õhupallide vaatamise ja nende taustal poseerimisega. Don´t get me wrong, kuna mul üldse ootusi polnud, siis olin ma täiega elevil ka sellest juba, aga seda asja saaks palju suuremaks ja popimaks ajada ka:) 

Ööbisime Sami nädalasiseses kodus (hehe, kuidas ikka kutsuda kohta, kus ta töö pärast elab. Ta kodu on ikkagi Taipeis, aga ta töötab saare täiiiesti teises otsas) jaa hommikul startisime juba saare läänerannikut pidi ülesse tagasi. 

Esimesena peatusime Kaoshiungi linnas, kus tänu Instagrami hashtagidele leidsime maaaailmaaa ägeeedaimad paigad. Tõsimeeli, kui te teate mu armastusest värviliste seinade vastu, siiis....võite teada, et sel hetkel surin ja läksin oma värvilisse taevasse.

Nii numparid nad mul ongi! 

Selle pildi saamiseks hüppasime õhku ja proovisime end käte jõuga paar sekundit õhus hoida...umbes 20 korda:D Kaamera oli taimeriga statiivil ja Sam vajutas oma käes nuppu, luges kaheni ja siis pidime koos ülesse jalad tõstma... No ei õnnestunud see sünkroonis värk:D:D Osapooli oli siiski neli... kui meie kolmekesi õhus olime, siis kaamera pilti teinud ei teinud ja vastupidi ka:D 

Kõndisime piirkonnas, kus kuskil... no 40st majast 25l oli "graffiti". Ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles ilusti nimetatakse, aga inglise keeles on see "mural". Jaaa ma nägin oma silmaga, kuidas kunstnik kraanaga üles sõitis ja hakkas seda kunsti seinale tegema. Noooo niiii lahee! Ma olin niiiiii elevil ja kilkasin ja ma ei liialda, kui elevusest läksid silmad märjaks ka. Ma nii niii niiiii väga armastasin seda kohta! 

Järgmisena sõitsime ühe järve äärde, mis on hästiiiii suur ja ilus tegelikult, aga tol hetkel, kui me sinna jõudsime... ei vedanud meil ilmaga ja vihma ladistas kangestiii. Kahjuks jäi meie sealne järveäärne nautlemine lühikeseks...

Küll aga meenus Siirile, et kui tema viimati seal käis, siis külastasid nad ka armastuse jumala templit. Mäletate, ma tegin seda templirituaali ja küsimuse küsimust ja vastuse saamist veebruaris Tainanis. Meenutan, tol hetkel oli see vastus, mille ma "jumalalt" sain, täpselt seotud mu küsimusega ja see ajas judinad peale... No üüütleme niii, et seekord oli täppppseeelt samamoodi!! Iseenesest pidin tegema selliseid asjakesi, et hoidma kolme viirukit, tutvustama end ja rääkima ja palvetama ja tänama taeva poole, kus siis taevajumal on... obviously... ja siiis keerasin otsa ringi, tegin sama asja järgmisele jumalale, kes templi sees oli. Me küll olime armastusetemplis, aga ma nüüd ei olegi kindel, kes jumal seal oli, sest see põhivärk toimus ikkagi teistuguse tüübi juures, hehe. Igatahes, kolmandaks võisin siis minna sinna armastusejumala juurde, pidin end tutvustama ja küsima oma küsimuse. Ja siis sain tõmmata endale ühe punase lindikese, mis pandi punasesse ümbrikusse ja pean seda enda läheduses kaasas kandma kogu aeg. Toob mulle armastuse õnne:D Noh ja siis pidin küsima oma küsimuse ja nagu pildilt näha on, viskasin kaks puust poolkuud maha, et teada saada, kas armastusejumal lubab seda küsimust küsida. Kui need asjad kukuvad niimoodi, et üks on ühtpidi ja teine teistpidi, siis võib edasi minna. Kui need samapidi kukuvad, siis pean uuesti rääkima jumalaga ja paluma rohkem. No ütleme nii, et esimene kord ei läinud mul õnneks ja ma siis ütlesin "jumalale", et okeiokeeei, me ei võtnud asja väga tõsiselt esimene kord, ma päriselt päriselt ka tahan seda küsimust küsida:D Ja siis läks õnneks. Järgmisena pidin võtma ühest suurest potist nummerdatud toki. No mul oli esimene number 25, siis võtsin uuesti need puuasjad kätte ja pidin kinnitust saama, et kas see 25 on ikka õige number. Puujublad kukkusid samapidi, ehk ei olnud õige number. Ja siis kolmandal korral oli õige number lõpuks, 28, minu vanus, hehe. Kuna see tempel päris kuulus on, siis olid seal suht iga nurga peal abilised ka, kes rääkisid, mida mis järjekorras tegema peab. Igatahes, kui see sealne tädi sai mu numbri teada, siis ta hakkas juba jutustama ja Sam tõlkima ja... no judinad olid garanteeritud, sest nii õiget juttu rääkis. Ma siin ümber kirjutama ei hakka, aga ta siis ikka mingi "ennustuse" andis ka mulle teele kaasa, hehe. Vaatame siis, kuidas see täppi läheb või mitte. 

Ja pärast seal templiskäiku mõtlesin, et miks inimesed ikka usuvad oma jumalasse. Et see kuidagi annab võimaluse rahulik olla. Mul oli küll endal selline sisemise rahu tunne, et kõik on kontrolli all ja ei ole vaja muretseda. No ma igaks juhuks ütlen, et ega ma üldiselt igapäevaselt ei muretsegi siin armastuse pärast, aga no kuidas ma seda sõnadesse panen. Selline soe olemine oli sees! Ja ilmselt selle taolise tunde pärast usutaksegi kõrgematesse jõududesse. 

Igatahes, olin veidi nukker, et see Sun Moon Lake, mille külastamist olin oodanud mitu kuud, jäi meie jaoks avastamata, sest horisontaalset külma vihma sadas, aga selle templikogemuse pärast oli sõit ikka väärt:) 

Kokkuvõttes andsid mulle KÕIGE vägevama emotsiooni kohad, mida me ei olnud kohe algselt plaani võtnud, vaid mis said plaaniks jooksvalt ja Taroko rahvuspark ja Sun Moon Lake veidi kahvatusid , agaa emotsioonipuuduse üle ei saa üldse kurta! Minu jaoks lõppes reisike pühapäeva õhtul, kui Siiri ja Sam mu ühte rongijaama viisid, et ma saaks esmaspäeva hommikul kooli minna. Nemad ise seiklesid veel ühe päeva ringi ja jõudsid tagasi ka mõned tunnid tagasi. 

Igaataheees, niiiii laheee oliii!!! Ma olen niiiiiiii õnnnnnelik, et Taiwan mu ellu tee leidis!