Nagu ma vaikselt märku andnud olen, siis minu praegune seiklus Taiwanis hakkab lõppema ja selle auks olen võtnud ka südameasjaks käia läbi veel sellistest kohtadest, mis Taiwani mu jaoks veel sügavamale südame sisse lukustab:) Sel nädalavahetusel võtsime Siiri ja Samiga suuna Taiwani idarannikult alla, et siis järgmisel päeval läänerannikult uuesti ülesse tulla!
Ma pikka juttu siin ei tee, sest pildid räägivad mu meelest enda eest! Esimesel päeval olime teel 18 tundi ja teisel 15 ja nooo see oli tõestii väärt iga minutit autosõitu!
Hommikul kell 9, selleks ajaks olime teel olnud juba 3 tundi:)
Rahvuspark, kus mäed olid niiiiii kõrged ja meie olime neile nii lähedal, et need ei mahtunudki mitte kuidagiii pildile ära. Võiiimas!
Just sellest samast kohast tehtud pilt on minu hiinakeele õpikus ka, just selles peatükis, mille reedel lõpetasime. Nii naljakas!
See on pilt kolmetunnise ööunega Katriinist... asusime laupäeval teele kell 5.30 ja mul olid nii tulised arutelud poole ööni, et jäingi kella 2 ajal magama. Aga meie sõidud olid sellised, et ca 2-3 tundi olime autoga teel ja siis paar tundi liikvel jne, ehk siis...ideaalne aeg magamiseks ja minu pildistamiseks:D
Esimesel päeval käisime ka kuumaõhupalli festivalil. Kohal olid õhupallid nii Euroopast, Ameerikast, Lõuna-Ameerikast, Taiwanist jne! Terve esimene päev oli selline tunne, et ma olen niiiii väikeee! Kõik, mida nägime ja kogesime, oli minust niii niiii palju suurem ja massiivsem ja võimsam. Lahe tunne! Küll aga jõudsime mõelda, et selle festivali potentsiaali pole ikka üldse ära kasutatud. Tegemist on sellise... suuure maalapiga mitte millegi kõrval. Ja inimesed sõidavadki tunde ja tunde, et sinna festivalile jõuda ja peale õhtujuhi ja lindi pealt lastava muusika seal suurt midagi polnudki. Mingid kohalikud poekesed, mis müüsid selliseid..krõpsupakke ja purgikoolasid, oli, aga kujutasin ette, et kui Eestis selline festival oleks, siis oleks seal esiteks...sissepääsuks pilet, teiseks, oleks võimalik iga nurga pealt osta sooja toitu, külma õlle jne. Lastele oleks näomaalingud, batuudid, klounid, Lotted jne jne. Aga siin tulidki, otsisid miljon aastat parkimiskohta, astusid tasuta sisse ja tegelesidki ainult õhupallide vaatamise ja nende taustal poseerimisega. Don´t get me wrong, kuna mul üldse ootusi polnud, siis olin ma täiega elevil ka sellest juba, aga seda asja saaks palju suuremaks ja popimaks ajada ka:)
Ööbisime Sami nädalasiseses kodus (hehe, kuidas ikka kutsuda kohta, kus ta töö pärast elab. Ta kodu on ikkagi Taipeis, aga ta töötab saare täiiiesti teises otsas) jaa hommikul startisime juba saare läänerannikut pidi ülesse tagasi.
Esimesena peatusime Kaoshiungi linnas, kus tänu Instagrami hashtagidele leidsime maaaailmaaa ägeeedaimad paigad. Tõsimeeli, kui te teate mu armastusest värviliste seinade vastu, siiis....võite teada, et sel hetkel surin ja läksin oma värvilisse taevasse.
Nii numparid nad mul ongi!
Selle pildi saamiseks hüppasime õhku ja proovisime end käte jõuga paar sekundit õhus hoida...umbes 20 korda:D Kaamera oli taimeriga statiivil ja Sam vajutas oma käes nuppu, luges kaheni ja siis pidime koos ülesse jalad tõstma... No ei õnnestunud see sünkroonis värk:D:D Osapooli oli siiski neli... kui meie kolmekesi õhus olime, siis kaamera pilti teinud ei teinud ja vastupidi ka:D
Kõndisime piirkonnas, kus kuskil... no 40st majast 25l oli "graffiti". Ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles ilusti nimetatakse, aga inglise keeles on see "mural". Jaaa ma nägin oma silmaga, kuidas kunstnik kraanaga üles sõitis ja hakkas seda kunsti seinale tegema. Noooo niiii lahee! Ma olin niiiiii elevil ja kilkasin ja ma ei liialda, kui elevusest läksid silmad märjaks ka. Ma nii niii niiiii väga armastasin seda kohta!
Järgmisena sõitsime ühe järve äärde, mis on hästiiiii suur ja ilus tegelikult, aga tol hetkel, kui me sinna jõudsime... ei vedanud meil ilmaga ja vihma ladistas kangestiii. Kahjuks jäi meie sealne järveäärne nautlemine lühikeseks...
Küll aga meenus Siirile, et kui tema viimati seal käis, siis külastasid nad ka armastuse jumala templit. Mäletate, ma tegin seda templirituaali ja küsimuse küsimust ja vastuse saamist veebruaris Tainanis. Meenutan, tol hetkel oli see vastus, mille ma "jumalalt" sain, täpselt seotud mu küsimusega ja see ajas judinad peale... No üüütleme niii, et seekord oli täppppseeelt samamoodi!! Iseenesest pidin tegema selliseid asjakesi, et hoidma kolme viirukit, tutvustama end ja rääkima ja palvetama ja tänama taeva poole, kus siis taevajumal on... obviously... ja siiis keerasin otsa ringi, tegin sama asja järgmisele jumalale, kes templi sees oli. Me küll olime armastusetemplis, aga ma nüüd ei olegi kindel, kes jumal seal oli, sest see põhivärk toimus ikkagi teistuguse tüübi juures, hehe. Igatahes, kolmandaks võisin siis minna sinna armastusejumala juurde, pidin end tutvustama ja küsima oma küsimuse. Ja siis sain tõmmata endale ühe punase lindikese, mis pandi punasesse ümbrikusse ja pean seda enda läheduses kaasas kandma kogu aeg. Toob mulle armastuse õnne:D Noh ja siis pidin küsima oma küsimuse ja nagu pildilt näha on, viskasin kaks puust poolkuud maha, et teada saada, kas armastusejumal lubab seda küsimust küsida. Kui need asjad kukuvad niimoodi, et üks on ühtpidi ja teine teistpidi, siis võib edasi minna. Kui need samapidi kukuvad, siis pean uuesti rääkima jumalaga ja paluma rohkem. No ütleme nii, et esimene kord ei läinud mul õnneks ja ma siis ütlesin "jumalale", et okeiokeeei, me ei võtnud asja väga tõsiselt esimene kord, ma päriselt päriselt ka tahan seda küsimust küsida:D Ja siis läks õnneks. Järgmisena pidin võtma ühest suurest potist nummerdatud toki. No mul oli esimene number 25, siis võtsin uuesti need puuasjad kätte ja pidin kinnitust saama, et kas see 25 on ikka õige number. Puujublad kukkusid samapidi, ehk ei olnud õige number. Ja siis kolmandal korral oli õige number lõpuks, 28, minu vanus, hehe. Kuna see tempel päris kuulus on, siis olid seal suht iga nurga peal abilised ka, kes rääkisid, mida mis järjekorras tegema peab. Igatahes, kui see sealne tädi sai mu numbri teada, siis ta hakkas juba jutustama ja Sam tõlkima ja... no judinad olid garanteeritud, sest nii õiget juttu rääkis. Ma siin ümber kirjutama ei hakka, aga ta siis ikka mingi "ennustuse" andis ka mulle teele kaasa, hehe. Vaatame siis, kuidas see täppi läheb või mitte.
Ja pärast seal templiskäiku mõtlesin, et miks inimesed ikka usuvad oma jumalasse. Et see kuidagi annab võimaluse rahulik olla. Mul oli küll endal selline sisemise rahu tunne, et kõik on kontrolli all ja ei ole vaja muretseda. No ma igaks juhuks ütlen, et ega ma üldiselt igapäevaselt ei muretsegi siin armastuse pärast, aga no kuidas ma seda sõnadesse panen. Selline soe olemine oli sees! Ja ilmselt selle taolise tunde pärast usutaksegi kõrgematesse jõududesse.
Igatahes, olin veidi nukker, et see Sun Moon Lake, mille külastamist olin oodanud mitu kuud, jäi meie jaoks avastamata, sest horisontaalset külma vihma sadas, aga selle templikogemuse pärast oli sõit ikka väärt:)
Kokkuvõttes andsid mulle KÕIGE vägevama emotsiooni kohad, mida me ei olnud kohe algselt plaani võtnud, vaid mis said plaaniks jooksvalt ja Taroko rahvuspark ja Sun Moon Lake veidi kahvatusid , agaa emotsioonipuuduse üle ei saa üldse kurta! Minu jaoks lõppes reisike pühapäeva õhtul, kui Siiri ja Sam mu ühte rongijaama viisid, et ma saaks esmaspäeva hommikul kooli minna. Nemad ise seiklesid veel ühe päeva ringi ja jõudsid tagasi ka mõned tunnid tagasi.
Igaataheees, niiiii laheee oliii!!! Ma olen niiiiiiii õnnnnnelik, et Taiwan mu ellu tee leidis!
No comments:
Post a Comment