Läksin eelmisel nädalavahetusel esimest korda üle pika aja üksinda seiklema! Olen siin viimasel ajal ju harjunud sellega, et Bo on navigaator, autojuht ja see, kes teab, kuhu me mida otsima läheme. Mäletate, veel mingii novembris ma ütlesin, et selle mugavuse pärast mu need mini-reisid ei tundu nii suured asjad, sest minu ettevalmistus on minimaalne. Eks ma harjusin vahepeal selle mugavusega ära, et siis nüüd jälle oli harjumatu võtta googledamine ette päev varem ja vaadata, kust kohast ma kuhu saan, mida ma seal otsima pean jne:D Aga ma teadsin, et edutunne on sellevõrra suurem, kui ma ise algusest lõpuni orgunnin asja!
Seega eelmisel nädalavahetusel läksin avastama kohalikku Balit. See on New Taipei City´s, ehk siis otse linna külje all. Olen varem Tamsuis kaks korda käinud, see on Bali vastaskaldal ja Tamsuid armastan täiiiiega. Nüüd siis pidingi lihtsalt praami võtma Tamsuist ja olingi ca 10 minuti pärast vastaskaldal.
Teate, tegelikult on Taiwani taevas veidi ilusam ja kõik värvid ka vähem mudased, aga minu hästiteeninud Taiwani firma HTC telefoni kaamera ei ole just maailma kõige parem. Olen viimased kuud teile näidanud fotosid, mis on Bo telefoniga tehtud. Meil oli juba kehakeelega selgeks tehtud, mil ma ta telefoni pildistamiseks vajasin:D Et kui täitsa alguses oli see selline "can I take your phone to make photos, please", siis edasi läks "can I take your phone?" ja siiis jõudsime sinna, et ma panin oma avatud peopesa Bo lähedusse ja ta juba teadis, et ootan ta telefoni, et pilte teha:D
Igatahes, kuigi mu piltidelt näha pole, siis päike säras täiega, hahah:D Ja kraade oli ca +40 ja minul muidugi ei olnud mütsi ega rätikut peas. Mis tähendas, et sel nädalal sain kogeda, mis tunne on see, kui peanahk on ära põlenud ja koorub maha nagu... ikka päikese põletuse saanud nahk. Lihtsalt...nüüd oli see juuste all ja võid ette kujutada, missugune see välja näeb... jeeeps, nagu suured kõõmatükid oleks juustes! Siiri rääkis veel oma lugu, tal on ju tumedad juuksed ja tal oli kohe täitsa piinlik, kui heledad nahatükid peas tolkesid:D Minul on õnneks heledamad juuksed, aga no ikkagi, kui mul lähedal olla, siis nägi neid lipendamas:D Hahaa!
Ja eks ma nüüd saan vähe rohkem ka aru, miks kohalikud käivad vihmavarjudega tõsiselt päikeseliste päevadega... sest nad on juba aru saanud, et iga päikeselise päevaga saavad nad endale uued riiderandid selga päevitatud... noh, minul on turjal mingisugune... 17 erinevat päevituse ranti, päris koomiline juba:D
Taiwanis on nö traditsioonilised vanad majad madalad, aga nagu... pikad punaste tellistega majad ja need on mu lemmikud! Tänapäeval ehitatud majad muutuvad niiskuse ja kuumusega üsna ruttu koledaks, aga punased tellised rokivad sajandeid juba. Seega need esimesed pildid ongi tehtud Bali cultural and creativity parkis. Olen muide avastanud, et mu lemmikpaigad ongi just loomingupargid, Taipei linnas on ka neid... vähemalt kaks ja armastan nendesse sattuda ikka!
Sel nädalavahetusel käisin aga Taipeist teisel pool, see piirkond on ka kohe Taipei kõrval ja mõlemad külastatud piirkonnad on ka palavalt kohalike seas armastatud. Need on sellised ca tunnise sõidu kaugusel ja kohalikele meeldib ka päevaseid trippe sinna teha. Eile käisin siis Wulais, kuhu ma olen tahtnud juba pikka pikka aega minna. Ja ma ausalt öeldes imestan, kuidas ma alles oma viimasel kuul nüüd sinna jõudsin. Sinna saab täpselt ühe otsebussiga, mis stardib täpselt meie metroopeatusest... Ja sõit on ca 30 minutit pikk, no ülimalt mugav Taiwani liiklust arvestades! Igatahes Wulais on kosk, mida ma luurama läksin.
Juba välja astudes tundsin, et ooo, natuke nagu tibutab, aga ega ma ei viitsinud uuesti 26. korrusele vihmavarju järgi minna ka... Jõudsin Wulaisse, jalutasin veidiiii ringi ja oohhh, nägin toredat kaljunukil olevat kohvikut. Muiiiidugi läksin sinna, sest... ma ikkagi tundsin, et väsimus on kontides:D Kirjutasin oma kaardikesi Eestisse, panin neile kleepsikesi peale...
Kuuuniiii tuli tuuleiil ja viis mu kleepsulehe minema! Nägin seda veel minemas, et ma tegelikult teadsin, kuhu see maandus...Naersin veel Siirile sellest situatsioonist ja saatsin pildi, et no ma põõõõhimõtteliselt näen kleepse veel...aga no mõtlesin, et kõik kaardid said oma kleepsud ja et sinna jäid alles veel igavad kleepsud ja et ma ei hakka neid igatsema...JA siiiiis panin juba seljakoti selga ja hakkasin peaaegu minema, kui kõrvallaua noormees tuli ja ulatas mu kleepsud mulle:D:D Ta nunnukas oli läinud terve tee alla, võtnud mu kleepsud ja terve tee uuesti ülesse tulnud. Nooo imearmas! Ja eriti märkimisväärne on see selle pärast, et kuigi see ei kehti kõigi taiwanlaste kohta, siis ikkagi on see päris levinud, et inimesed üksteise suhtes tähelepanelikud pole ja selliseid vastuteeneta heategusid ei tehta. See on muidugi tääiiiesti erinev välismaalastega, sest taiwanlased hoiavad ja armastavad oma välkareid palavalt. Ja eks mina ka sain selle pärast erilise hoolitsuse osaliseks, ma olen ju "blond" heleda nahaga välismaalane:)
Meil õpetaja on juba selline hiilgama loominguline ja tol nädalavahetusel seiklesime ringi lumememmega, kellega koos tuli ka fotojäädvustusi teha. Minu oma on jaapanlane ja no meil oli üsna vägev koos:D
Energiatase igatahes sai korraks tõstetud jälle ja liikusin kohvikust edasi lõpuks:D Jõudsin laheda vagunraudtee juurde, mis viis mind koseni.
Ja mis arvate, mis järgmisena juhtus? Muiduuuugiii hakkkas TÄIEGA sadama! Õnneks see vagunrongike oli katusega, aga sealt pidime jooksma rutttuuu katusealuseni, kus ma siis järgmised 1.5h istusin ja ootasin vihma minekut:D Õnneks avastasin seal uut mandariinikeelset muusikat ja jutustasin Brittaga, kes oli just Eestis ärganud ja emaga hommikuputru sõi:D
Pildil tundub nagu kottpimedus ja õhtune aeg, tegelikult oli kell ca 2 päeval:D Igatahes ma ei kurtnud üldse, sest mul päris matkamise energiat polnudki ja õnneks nägin koske ka sealt "rongipeatusest"/katusealusest:):)
Lõpuks jäi vihm veidi järgi ja ma läksin ikkagi ringi vaatama ja mulle niii meeldis sealne vibe ka. Inimesi oli vähe, sest ilm oli kehv ja minu jaoks teevad väikesed kohad alati maagiliseks see, et aeglased inimesed mulle ette ei jää:D:D
Mulle kangesti meeldis see ka, et neil tänavatel oli aboriginal kunst nähtav ja tuntav! Ja oma päevase reisikese lõpuks käisin ühes käsitööpoes, millest olin hommikupoole möödunud juba. Olin tol hetkel mõelnud, et olen julge ja räägin mandariini keeles ja no egas muud võimalust väga polnud ka, sealne müüja oli tore vanahärra. Igatahes küsisin hommikul, et mis kellast ta puhkama läheb, et ma käin enne uurin seda paika ja siis tulen tagasi tema juurde. Ja siis tagasi tulles oli ta nii toreda "tere tulemast tagasi" olemisega ja ma kohe julgemalt ütlesin oma mõtteid mandariini keeles välja ja ta sai neist aru!
Et te saaks aru, miks see mu jaoks suur asi on. Ma üldiselt ikka olen esimese mandariinikeelse lausega julge, aga ca 90% ajast tuleb vastuseks "whATT?" või lihtsalt väga segaduses nägu, ehk siis kui ma ise arvan, et ma ütlen õiget ja arusaadavat asja, siis minu esitluses on ikkagi laused arusaamatud kohalikele:( Muidugi võib see olla ka nii, et nad ei oota, et ma neile nende keeles midagi ütlen esimesena...igatahes fakt on see, et nende taoline reaktsioon paneb minu ju kohe minu oma kesta tagasi tõmbama ja ma eelistan jälle inglise keelt. Aga tooo vanahärra sai must aru ja vastas mulle ja meil oli täitsa naljakas vestlus, mis minu südame ju alati sulatab:):) Novot, sain igatahes teada, et need asjad, mida ta müüb, on ta pereliikmete tehtud ja saime natuke isegi Eestist räägitud ja minu meelest oli see niii vahva lõpp mu reisikesele!
No comments:
Post a Comment