Mul oli eile sünnipäev! Mida ma tõesti arvasin, et võtan vastu rahumeelselt ja mitte liigselt rahmeldades:D:D Vanust ka juba on, et võiks maha rahuneda eksole, haa haaa. Kuidas aga see päev päris nii ei läinud, räägin kohe ära!
Mulle juba tundub eos, et sellest tuleb pikk postitus, sest mul jagus terveks ca 18 tunniks nii palju emotsioone, et juuudas!
Alustan sünnipäeva eelsest õhtust, sest... sealt just asjad alguse said! Nimelt oli mul plaan sünnipäeval Piniga minu kodus kohtuda, et ta saaks mulle Taiwani toitude tegemist õpetada. Ja pärast seda pidime Siiriga veidi enne kella 18 kohtuma, et koos õhtust sööma minna. Sünnipäeva eelsel õhtul kirjutas aga Pin, et ta ema tervisega ei ole päris kõik korras ja ta ei ole päris kindel, kas ta saab ikka järgmisel päeval kokkama tulla muga. Eeeeeeem, petttumus! Ma alguses mõtlesin, et ok, võtan tsillilt seda ja siis kui öö hakkas lähemale kerima, siis mõtlesin, et kui ma muidu ei tunne ennast üksikuna, siis nüüd see sünnipäev küll tekitab mus selle tunde, et pere ja sõbrad on kaugel ja siinne perekond, ehk Siiri on päeval tööl ja nii siis ongi. Asjale keeras vinti veel juurde ka fakt, et Siiri teab juba oma sünnipäevast alates, et meie peres on hommikuti sünnipäevalauluda üles laulmise traditsioon ja sellel õhtul ta oli niiii "suvalise"näoga, et jajaa, ma ei tea ikka, kas me kohtume enne õhtut, et ma juba kell 9 ju tööle ja vb sa magad veel ja no, et vaatame seda asja. Tõmbas mu ootused ja emotsioonid korralikult alla:D
Nukrutsesin sutsu, kurtsin oma elu Brittale, kes helistas mulle kohe Taiwani keskööl ja turgutas mind, ütles, et usub, et mul tuleb eriline päev ja et ma tunnen end kindlasti väga hoituna. Ja siis helistas ka õde, et juba Taiwani aja järgi õnne soovida ja ka temaga arutasin sutsu, et no kas peaksin endale uued plaanid tegema, kuna Pin eelmised ära jättis. Pool-naljaga ütlesin veel, et noh, kui tõesti mingit üllatust mu elus pole (ahaha), siis ma õpin enne Siiriga kokkusaamist ja see on ka okei.
Fast forward hommikul kella 7sse, kui oma silmad lahti tegin. Jõudsin prillid ette panna ja juba oli koputus uksel...JA sisssee astus Siiri hiiiiiiglasliku number 2 ja 8ga, hiiiglasliku kaardi, kunsttulbi kimbu ja kahe ümbrikuga:D
Tulpidega on see lugu, et Siiri teab, et need mu lemmiklilled on. Ja see oli missioon omaette, et mulle tulpe tuua. Sam, tema peigmees helistas päev varem lillepoodidesse ja uuris, kas kuskil on tulpe, lõpuks Pin aitas Siiri Taipei hiiglaslikule lillemarketile, kus Siiri veel siis päev varem käis... Aga tulpide õitsemiseaeg on siinpool maakera septembris, seega oli see mission impossible. Küll aga see numpskar Tapa-plika ei jätnud jonni ja tuli värviliste kunsttulpidega:D Mida ta ise muidugi naerdes üle andes ütles, et eks Tapa surnuaial on täpselt sellised lilled moes:D
Lugesin oma suure A4 suuruses kaardi läbi, nutsin oma päeva esimesed pisarad ja võisin avada oma esimese "vihjeümbriku", mis ütles, et pean oma siinse ID-kaardi ja täis kõhuga kell 10 olema ühes metroopeatuses.
Mina arvasin, et kell 10 hommikul ootab mind seal peatuses Pin, SEST Siiri teadis, et ma pidin kell 12 Piniga kokkama hakkama JA ma ei teavitanud teda vahepeal, et ouu, Pin need plaanid jättis ära. JA Siiri ei öelnud mulle, et Katriiiin, räägi Piniga ka, et su plaanid muutusid. Ehk siis Siiri käitus väga tavaliselt minu teadaolevate eilsete plaanide peale, seega teadsin, et no kuskil ma Pini veel kohtan oma sünnal:D
Agaaaa, heheee, ei olnud Pin mind ootamas seal! Oli hoopis minu keelevahetuspartner Hshia-Ün, kelle nime muidugi kirjutatakse teistmoodi, aga no niimoodi see häälduse järgi on:D Ja Siiri tagantjärgi ütles, et ta kartis kõige rohkem just tema pärast, sest Hsia-Ün on imeaarmas ja selline süütu tüdrukuke, et kuidas ta ikka suudab mind teadmatuses hoida ja minu elevust mitte matta liigse infoga:D No ja tuleb öelda, et ta sai imehästi hakkama sellega, sest tal olid niiii armsad mitte midagi ütlevad vastused selle peale, et kuidas ta sinna sattus, mis must edasi saab, kuhu meie lähme jne jne:D
Aga minu esimeseks peatuseks oli MOCA, modernse kunsti muuseum, kus ma muidugi Bo´ga kaks nädalat varem käinud olin, hehe. Aga ma märkasin sel korral hoooopis muid detaile, võtsin aega kunstnike selgitavate videote vaatamiseks jne. Ja ka kaaslane oli teine, mis tähendab, et ka vestlused kunsti teemal olid erinevad, seega olin väga õnnelik ikkagi, et sinna läksime:)
Sõime pärast näitust ta toodud koogikesi ja ma uurisin, et nuuu kas ma nüüd võin oma hommikuse teise ümbriku avada, et saada teine vihje. Ta ütles jälle täiesti rahulikult, et ei, tõuseme esmalt püsti ja liigume ja siis peagi saad avada. Olimegi varsti jälle metroopeatuses, kus ma sain siis ümbriku avada. Kell oli 11.40 ja ümbrikus olev tekst ütles, et ole järgmises xx metroopeatuses kell 12, ära hiline, võta oma ID-kaart! Wohooo, perfect timing, Hsia-Ün jättis mu siis üksinda edasi seiklema jaaaa kell 12 oli lõpuks siis aeg, kui Pin välja ilmus, haha:D
Ja no kella 12st alates hakkas tõeline roller-coaster! Pin natuke lollitas muga, et kuhu me lähme ja kui me seisime koogiküpsetamise koha ees ja Pin ütles, et astu siia sisse, siis ma suht ei uskunud seda. Agaa sisse me läksime ja ta rääkis oma loo ära. Nimelt teadis ta Siirilt siseinfona, et ma tahaksin midagi "teha" ja "kogeda" oma sünnipäeval ja siis Pin mõtles, et me võiksime koos mulle sünnipäevakoogi küpsetada! Sel hetkel tulid mu päeva teised pisarad silma. Ja ütleme nii, et pärast seda läks loendamine sassi juba, sest ma nutsin pideeevaaaalt! Igatahes sain endale valida meelepärase maitse, no ca 30 koogi seast. Kuna mul oli sünnipäev, siis saime lisaks ka sünnipäevatordi teha tasuta. Seega meil mõlemil oli oma kook, meid juhatati meie töölaua juurde ja siiiiiis läks asi niii põnevaks. Kõigil olid ees oma iPadid, kust sai siis vajalikke koguseid ja toiduaineid ja töövahendeid näha. Eemal olid eraldi "stationid" erinevatele asjadele... tegin pilti ka neist, sest seee oliiiii ägeeeeee konseptsiooon.
Aga ilmselgelt olin niiiii õhiiinaaaas kogu aeg!!!
Sutsu olen suurem Pinist:D Tähelepanu sellele, et tema on kikivarvul ja mina olen 30 cm eespool seismas... ja ta on ikka suht kõrvadeni mulle:D:D
Olime vist küpsetamas kaks tundi, aga see aeg läks täiiiiesti linnulennul! Pidin Siiriga kohtuma paari tunni pärast, seega pakkus Pin välja, et tal on paar mõtet veel. Muidugi olin mõlemas kohas juba varem käinud, hehehe. Kohalikud on hirmus üllatunud, et ma olen igale poole jõudnud, seega tundub, et olen turistina head töö teinud! Seega läksime uuesti sinna kohta, kus Rebeccaga graffiteid otsimas käisime, sealne kunstnike küla oli tol korral kinni, läksime sellisesse rajooni, kus on palju pisipisikesi maju, kus päriselt inimesed ka elavad. Ja siis nagu esimene korrus on ateljeeks tehtud ja teisel siis elatakse. Kõige olulisem on aga, et läksime sinna Pini rolleriga, mis tähendab, et sain esimese sõidu Taipei liikluses. Siiiiin on miljoneid rollereid JA ma päriselt ka ei liialda selle numbriga!!! Ma olin niiiii elevil jälle, et kilkasin ja kiljusin terve tee:D:D
Lõpuks jõudsime Siirini, ehk kell on praeguseks ca 17.40:D Küsisin veel enne seda Pinilt, et oota, kas sa tuled ka meiega õhtusöögile, ta ütles, et aa, ei tal kahjuks on õhtuks teised plaanid. Ausalt öeldes ei kahelnudki enam selles vastuses, sest üllatusi oli selleks hetkeks küllaga ja Pin oli avaldanud päris palju ka tema üllatuse osa tagamaid, kuidas ta mulle oma ema kohta luiskas ja kuidas ta muretses, et ega ma läbi ei näri ta hädavalesid ja kuidas ta ikka kellaajaliselt vaatas, millal ta mida ütleb jne:D Noo niii naljakas oli ja siis ma enam ei kahelnud ka, et ta tõtt räägiks.
Saime siis Siiriga kokku, jätsime Piniga hüvasti, kallistasime mitu korda ja no kõik oli nii loomulik ja arvasin tõesti, et teda enam rohkem ei näe sel päeval:D Läksime siis Siiriga metroosse, sõitsime ühe peatuse ja jõudsime meie õhtusöögi kohta. Ta oli mulle juba pikalt luisanud, et lähme ühte vegan restorani, sest... ütlesin talle, et ta valiks enda söögivalikute järgi koha, mina saan süüa niikuinii igal pool:D
Jaaa kuhuuuu me jõudsimeee! Olen Taiwanis hakanud Friendse vaatama ja fännama, ehk siis kui mul on veidi kauem aega sööki nautida, siis vaatan ühe söögikorra kõrvale ka ühe osa Friendse. No täpselt 20-21 minutit, paras aeg:D JAAAAA Siiiiiiriii viiiis mu Central Perki, Taipei kohalikku Friends´ide kohvikusse!! Noooo kurat, ma olin jällllle niiiii õnnneliiiik! Seal oli täpselt see sinepikollane diivan ja samblaroheline samet tugitool ja Phoebe´i kitarr ja see suur kalkun, mille Monica ühes osas endale pähe tõmbab, et Chandler talle andestaks ja Joey armastatud pingviin ja see suur vahtkummist "käsi", millega Joey ühel tänupühal hiljaks jääb õhtusöögile jne jne. Ja siis 10 hooaja vältel kogutud tarkuseterad, mis kõik meenutasid mulle konkreetselt teatud osa. Huh, fan-giiirl all the way! No olime seal juba omajagu olnud, ca 10 minutit, istusime üsna tualeti kõrval ja järsku tuleb sealt nurgast välja EI KEEGI MUU kui Pin:D Mul oli just seljakott käes, ma olin niii šokis, et tahtsin tema suunas oma koti virutada:D:D Hahaha, niiii lahe üllatus! Tuli välja, et see oli väga spontaanne olnud, nad olid alles ca tund tagasi Siiriga arutanud seda asja, noo okeeei:D
Oleme nii kena nahavärvide vikerkaar ka, just avastasin. Siirist liigume paremale, ehk heledast tumedani, haha:D
Seal samas oli veel üks üllatusmoment sünnipäevakoogiga, sest ma ei pannud tähele, millal Pin ajas asju, et teenindajad küünalde ja lauluga minu juurde tuleks:D
FUN FACT: Taiwanis on traditsioon, et sünnipäevalaps saab soovida kolm soovi- kaks neist öeldakse kõva häälega välja ja üks jäetakse enda teada.
Oleme nüüüd päris kella 20 aega jõudnud ilmselt...olin niiiii vääääsinud, sest ma olin selleks hetkeks niiiiiii palju emotsioone läbi elanud, et hoia ja keela... Jätsime siis tõesti uuesti selleks päevaks Piniga hüvasti ja läksime Siiriga kodupoole. Vahepeal tahtis ka Bo eetriaega saada ja ütlesin, et helistame, kui koju jõuame. Siiri nägi seda kõrvalt ja ütles, et ta tegelikult võtab mult veel ca tund aega, kui me koju jõuame... Nooooo kõlas nagu veeel üks üllatus!
Siiri lubas mul pesus ära käia ja kui ma juba dušši alt rätikuga saabusin, siis tema oli arvutiga juba ootel mu toas. Ta, armas naaskel, oli võtnud ühendust umbes miljoni mu sõbraga ja palunud neil saata mulle pisike videotervitus, tema oli selle kõik kokku monteerinud 37-minutiliseks filmiks! Alustuseks siis Taiwani sõbrad-tuttavad, kes juba said mu pisardama.... JA TA SUUTIS ISEGI MU LEMMIKULE ÕPETAJALE AUGU PÄHE RÄÄKIDA, et tema ka video saadaks. No see oli esimene hiiglaslik üllatus, mille peale ma lausa röögatasin ja enne video vaatamist juba käed värisesid!! Haha! Kokku sain virtuaalsed õnnitlused ja kallid 34 inimeselt, midaaa!!! Ma nutsin, naersin, nutsin, kiljusin, heldisin! Lihtsalt parim üllllatus kogu maailmas!
Selleks ajaks oli kell no ligi 23 juba, kui me lõpuks Siiriga mu toas lõpetasime. Ta rääkis mulle videote taustalugu ja muidugi filmis ta ka terve aeg mu reaktsioone. Hahhahaa, ma vaatasin täna neid veidi ja mul tuli endal hirm peale:D Ma ikka teen niii hirmsaid nägusid ka, ma imestan, et mul nii palju imelisi inimesi ikka julgeb ümber olla:D:D
Jäin siis üksinda heldima ja natuke jõudu koguma, kuni.... kell 23.30 Siiri uksele koputab. Nagu ikka, küsib, et ega ma alasti pole ja et ta tuleb kohe sisse. Millegi pärast kobistas ta ukse taga kauem kui tavaliselt, mõtlesin, et mis asja, kas ta tuleb meie korterikaaslastega nüüd sisse või... JA KES SIIIIS UKSEST SISSE ASTUS?! Väga viisaka preilina saatsin külalise kohe põrgusse ka, saad videost näha:D
Amber, mu keelevahetuspartner, kes oli omadega Hiinas veel sel samal päeval. Olime temaga enne ühenduses, ehk ma isegi ei arvanud, et teda ka kohtan oma sünnal, aga nooo tutkit. Ta oli põhimõtteliselt otse lennujaamast meie juurde tulnud ja Siiri oli vaikselt ka seda üllatust koordineerinud. Ma olin sõnatuuuuu, väsinuuuud, aga niiii tänulik ja elevil. Sõime koos veel ühe koogitüki, muljetasime, mida ma kõike läbi elasin sel päeval ja pärast südaööd läksime kõik oma tubadesse-kodudesse, et see päev naeratusega lõpetada. Okei, mul oli VÄGA raske magama jääda, sest ma olin niiiiiii erutunud ja meelitatud ja tänulik.
Lõpuks surusin end vist kella 2 ajal öösel magama, et hommikul vara ärgata ja kodutöid tegema hakata, hehe:D Järgmisel päeval tundsin igatahes täielikku pohmelli, tunnete üleküllusest:D Vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et okeiii, selline see 28 siis välja näebki:D Silmad olid nutmisest ja lühikesest unest punased ja silmaalune nahk selline õhuke ja habras, no täitsa... momentaalne vananemine oli toimunud:D
82, kikusid ka enam pole!
SUUR SUUR SUUUUR TÄNU KÕIGILE VEEL KORD, KES MU PÄEVA LIHTSALT SUUREPÄRASEKS TEGID! See on sünnipäev, millest räägin oma lastelastele ka päris kindlasti!
No comments:
Post a Comment