7. kuu tähtpäev!

Tahate nalja kuuldaJ Minuga on juhtunud selline fenomen, et mu elus ei ole mingeid tähtaegu või selliseid plaane, mis nõuavad kuupäevades orienteerumist. Seega olen ma lihtsalt nädalapäevade järgi  elanud. Teadnud, et Bo tuleb teisipäeval minu juurde õppima, teadnud, et see nädal olen mina koristusgraafiku järgi vannitoa koristaja. Teadnud, et reedeti on iga peatüki peale kontrolltöö koolis. Seega oli üsna hea kokkusattumus, et ma just täna otsustasin vaadata, et mis kuupäev meil on üldse! Tuli välja, eeeet minu 7. kuu tähtpäeva päev! Täna, seitse kuud tagasi astusin Taiwanis lennukist maha ja hingasin seda troopiliselt sooja õhku esimest korda sisse. Mul oli nutuvõre suu ümber, sest ma vaimselt polnud ikka päris valmis teise kultuuri sukelduma. Hirmus oli ka teadmatus, mis mind tegelikult ees ootab. Mäletan selgelt, et kolm nädalat võttis aega, et end esimesest korda mugavalt tundma hakkasin. Hakkasin trenni tegema, panin lähedaste pildid kirjutuslauale ja tundsin, et olen valmis kõike vastu võtma, mis elul pakkuda on. Läks veel veidi aega, Bo udjas mu ellu. Veel veidi edasi ja olemegi minu Taiwanis veedetud aja seitsmenda kuu juures. Tegin seda siinset kokkuvõtet oma peas ja mõtlesin, et olen eelmisel kuul siiralt rahulolev olnud. Võibolla isegi üldse kõige vägemalt terve siin veedetud aja jooksul. Olen neid kokkuvõtteid iga kuu teinud ja tean, et mu jaoks on nende ajal rohkem tõususid ja mõõnasid olnud. Seekord tean, et muidugi on mul olnud päevi, mil pisarad tikuvad silma, sest ma ei edene nii kiiresti või hästi, kui tahaks hiina keeles. On olnud päevi, kui nutt kisub kurku, sest olen end viimastel aastatel läbi töö identifitseerinud ja olen nüüd justkui kasutu ja ebavajalik. Aga pärast neid pisaraid on jälle parem hakanud:) 

Ees ootab vähemalt viis kuud Taiwani ja pärast seda on ju valla kõik teed. Huvitav, mis mind ees ootab?:)

Life update

No jessuke! Jälle kaks nädalat möödas blogimisest. Aga elu on mõnusalt kiire ja produktiivne olnud, et pole üllldse mahti olnud arvutit avada. Tõele au andes, sel nädalal ei olnud paar ööd mahti magada ka, nii palju põnevat oli toimetada.

Praegu tuli aga väga elavalt see eelmise postituse emotsioon meelde. Mul oli kuidagi ebaproduktiivne olek ja mõtlesin, et kirjutan vähemalt blogisse, siis on miskit tehtud. Küll aga ei teadnud ma, milline ebaproduktiivsus mind hommikul ootab! Nimelt jäin Taiwanis elatud aja jooksul teist korda tõsisemalt haigeks!

Viirusest, mis maha niitis
Mäletate, detsembris tundsin nagu oleks rekka alla jäänud ja mu toakaaslane mind põetas niimoodi, et me omavahel suheldud ei osanud keelebarjääri pärast? Well, seekord oli tunne võibolla isegi hullem. Ärkasin öösel kell 4 ülesse, niisama. Aga mõne hetke pärast tundsin end niiiii kehvasti, keha läks üle kere kuumaks ja selline tunne oli, et no kui ma kohe ei liigu, siis oksendan otse voodisse. Õnneks jõudsin igal vajalikul hetkel tualetti, aga ütleme nii, et päeval 11ks olin oma sooled puhtaks teinud... aga ega see ei tähenda, et mul oleks parem hakanud! Siis tõusis palavik ja ma olin nagu laip. Andsin Siirile oma seisundist märku ja ta pani töölt tulles mulle arstile aja. Mul oli mitmeid spekulatsioone, näiteks olin eelmisel päeval söönud õuna, mida ma ära ei koorinud ja mida ma pesin kraaniveega. Siinne kraanivesi ei ole joodav... Mõtlesin, et äkki sain mürgituse sellest. Palaviku osas spekuleerisin, et olin nii koolis kui bussis õhukonditsioneeri all ja korralikult soe päev oli. Et äkki sain külma... Aga arstionu ütles, et tegelikult on mingi viirus liikvel, et ma pole üldse esimene inimene selliste sümptomitega tema ees. Sain hunniku rohtusid... Sõin 15 tabletti päevas, like whaat! Ma hea meelega ei sööks üldse rohtu, aga ausalt öeldes...enesetunne oli nii kehv, magasin lihtsalt kaks päeva. Ja kui ma ei maganud, siis lamasklesin pimedas toas:D Ja nagu ma eelmises postituses ütlesin, siis kool on intensiivne ja ma tõsimeeli ei tahtnud liiga maha jääda. Olgu öeldud, et terve pühapäeva veetsin asju järgi õppides ja tegelikult oli päris fierce tunne esmaspäeval kooli minna ja samal tasemel olla teistega. Murphy seaduse järgi oli muidugi parim see, et jäin haigeks kolmapäeval ja arsti juures käisin ka kolmapäeval. Õhtul kell 8... no minu jaoks ikka veel uskumatu, see ei olnud mingi EMO-laadne asi, vaid päris tavaline arstikabinett... avatud puhta hilja. Enivei, laupäeval sain kätte oma national health insurance´i, millega on arstiabi põhimõtteliselt poolmuidu. Kirjutan sellest peagi rohkem, see on üks asi, mis siin riigis toimib vääääga kodanikusõbralikult. Lihtsalt etteruttavalt ütlen, et saad selle kindlustusega igasugust arstiabi 5 euri eest, ehk maksad vaid visiiditasu. Sinna alla käivad ka rohud!!!! Ja no mina siis ei olnud kindlustatud kolmapäeval ja pidin rohtude ja visiidi eest 20 euri maksma. Oleks siis võinud kolm päeva terve püsida... agaaa eiii saanud:)

Õppimisest ja maagilisest "klikist"! 
Veel pean ütlema, et mu õpetaja teeb imesid! No see on ikka teada tõde, et inimene on nii mugav, kui mugav tal olla lastakse. Ja eks natuke märgib rolli see ka, et mu sõnavara on nüüd paras, et lauseid moodustada:D Igatahes, meil on iga päev vaja ette valmistada 1-minutiline monoloog, teemad saame päev varem. Ja see tähendab, et me peame iga päev vähemalt 1 minuti koolis rääkima. Meenutuseks, eelmised kolm kuud ei olnud mul põhimõtteliselt kordagi vaja koolis hiina keeles suud lahti teha. Muidugi siis enesekindlust ei ole ja ei tule ka hopsti üle öö. Olen nüüd kolm nädalat pidanud iga päev rääkima JA ma avastan end pidevalt mõtlemas elu üle hiina keeles:D:D no nii lüüriline see muidugi pole, aga enamasti tajun, et mõtlen hiina keeles, kui jään mingi sõna või väljendiga toppama. Ja ma ütlen teile, SEE ON NIII LAHE TUNNE. Kõik hiina keelt õppinud inimesed rääkisid mingist maagilisest "klikist", mis paar kuud keelt õppinuna käib. Ja...mina ootasin pikisilmi seda "klikki" ja tundub, et praegu ongi SEE hetk. Kus hakkad tajuma, kuidas laused üles ehitatud on. Ja mitte vaid niimoodi, et pead vihiku õigest kohast lahti võtma ja seda mustrit vaatama. Tuleb aina loomulikumalt ja vigu on ka lause ülesehituses vähem. Ja veel, mis mulle head meelt kangesti teeb, on see, et ma hakkan ka vaikselt üle saama hirmust rääkida hiina keeles oma tuttavate-lähedastega. Tekitasin endale neli keelevahetuse sõbrannat just selle pärast, et ma ei suutnud harjutada oma keelt Siiri ja Bo´ga. No lihtsalt totaalne müür oli ees. Bo puhul ma tean, kust see tuli. Kunagi ammu proovisin talle mingeid väljendeid öelda ja ta reaktsioon oli ikka "what?!", ehk ma ei olnud arusaadav ja kui keegi juba niimoodi reageerib, siis ma ei julge ju enam teist korda korrata. Ja mingid korrad olid veel, kus ta küsis tänaval, et kas ma oskan seda märki või seda märki lugeda ja ma pidin tunnistama, et ma ei osanud. Ja no täiesti paha soovimata oli ta reaktsioon kõrgendatud heliga " reallllyy, you don´t know that?!?". Mis sa ootad, muidugi pisike vähipreili õrn hingege ronib oma kesta sisse ja ei proovi enam harjutada temaga. Ja see hirm kandus kuidagi Siiri peale ka üle:) Aga nüüd on sõnavara rohkem ja kogemust tunnis rääkimisega ka, et mul tulevad mingid väljendid ja laused täitsa pingutamata kohe hiina keeles. Oeh, minu süda rõkkab ja ausalt öeldes oli mul seda edutunnet juba pikalt vaja ka, niimoodi on aina rohkem indu uusi väljendeid õppida. Käisime see nädalavahetus Bo´ga väikesel tripil ja tundsin, kuidas ma kogu aeg silmi lahti hoidsin, teemärke proovisin kokku veerida, küsisin Bo käest, mida miski tähendab. Siin on ju ka nii, et lõpuks tead juba piisavalt hieroglüüfe, aga kui need on minu jaoks tundmatult koos, siis ma oskan seda nö välja öelda, aga ma ei tea, mida see tähendab. Seega uurisin aktiivselt, mis mida tähendab jne. No khuuuliooo!

Nädalavahetuse aktiviteet
Kirjutasin mõni postitus tagasi sellest, kuidas plaanime kuskile ilusasse kohta jooksma minna Bo´ga. See nädalavahetus võtsimegi siis suuna Taiwani põhjarannikule ja jooksime lihtsalt iiimeeelises kohas!

Käisin siiis 24. märtsil sel aastal esimest korda väljas ujumas ka. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis eelmine aasta jäigi vahele väljas ujumisega, haha, upsi:D 

Uus elurütm

Uue elukoha ja uue tunniplaaniga on päris palju muutunud. Elan nüüd ühikaga võrreldes ikka kaugel, kui enne jõudsin kooli 13 minutiga (jep, täpselt välja arvutatud), siis nüüd astun kodust välja 70 minutit enne tunni algust. Muidugi jõuan ma kooli 20 minutit enne tunni algust, aga mulle on see ümberlülitumine vajalik, vaatan veel korra viimased asjad üle ja bondin natuke klassikaaslastega. Koolist koju jõuan ka tavaliselt tund pärast vahetunni kella helisemist. Ehk siis mu päevad on eelnevast pea kaks tundi "lühemad" tänu transporteerumisele kooli-koju. Aga ma ei kurda, ma tunne, kuidas mu kogu päev ongi sisustatud ja õhtul vajun rampväsinuna ikka tuttu. Ehk siis... ärkan enamasti kell 8, olenevalt päevast kas õpin-kordan või teen trenni. Kell 11 lippan kooli poole ja kell 16 jõuan koju tagasi. Söön hilist lõunat ja kuiiii natukenegi aega on, siis power-napin (jep, ma päriselt ka teen seda, sest ma olen täiesti tühjaks pigistatud sidrun pärast kooli). Viimasel nädalal kohtusin kahel päeval oma language exchange sõbranjega, pärast seda tuhisesin koju õppima. Sellisel päeval jõuan magama kell 1 öösel, et kell 8 uuesti järgmist päeva alustada. Sel nädalal on põnevust lisanud ka see, et Bo kandideerib ühte maailma suurimasse konsultatsiooni ettevõttesse, mis...üllatus-üllatus pole PwC:D Igatahes on ta neli vooru tänaseks läbinud ja kaks on veel ees, ma pole enne sellllllist kandideerimisprotsessi näinud. Igatahes oli tal neljapäeval tunniajane intervjuu, mille jooksul andis intervjueerija talle suuliselt ette ülesande. No näiteks võib see olla midagi sellist, et üks meditsiini ettevõte soovib UK turule tulla uue masinaga. Põhimõtteliselt mõtle välja, kas see on mõistlik tegu ja mida soovitaksid lõpuks kliendile. Seal on hästi palju laia mõtlemist vaja ja samas ümberlülitumisvõimet, sest sa ei tea kunagi ette, milllllise suunaga situatsioon sulle ette antakse. See kaubanduse teema tuli ühes harjutuses välja, mida mina temaga läbi tegin. Igatahes on selle ülesande juures 3 küsimust, igaühe juures antakse sutikene infot juurde, mis vajalik selle ülesande lahendamisel on, aga üldiselt pead ikka KÕIK ise välja mõtlema. Jaaa netis on hästi palju infot nende jaoks, kes sinna ettevõttesse kandideerida soovivad. Ja selle case study vooru kohta öeldi, et keskmiselt õpitakse-valmistatakse end selleks ette 3 kuud. Guess what, Bo´le anti peaaegu 1.5 nädalat. Woohoo. Ta tegi väga palju taustauuringut ja tegelikult luges ka ise läbi neid situatsioone ja nende lahendusi. Aga selle simulatsiooni läbi tegemine on miskit muud ja kaks päeva enne intervjuud tõttasin appi ja hakkasin intervjueerijaks. Tegime kahe õhtuga läbi 3 situatsiooni.... esimese peale läks 3 tundi, teise peale 2 tundi ja kolmanda peale 1.5 h. Meenutuseks, päris intervjuul ei vii seda läbi su lähedane, vaid võõras inimene, sa oled stressisituatsioonis ja sul on aega 1 tund. Õah. Rõve. Enivei, tegime neid intervjuusid läbi kaks õhtut ja mõlemil õhtul saime magama kell 3 öösel. Kuna me tegime teha asju, siis muidugi ei jõudnud ma õhtul enda järgmiseks päevaks õppida. Mis muud, kui äratuskell 6.30ks helisema ja uhkelt prillid kella 7ks ette panna, et oma koolitöödes nohkar olla:) Ja teate, need situatsioonid olid mulle ka niiii põnevad! Mul olid muidugi vastused ees, aga ma pidin vahepeal andma Bo´le vihjeid niimoodi, et ma vastust ette ei ütle, aga et ta õiges suunas liiguks. Ausalt läksid need tunnid nende intekaks ettevalmistustega nii ludinal, et kui kell 3 öösel oli jälle, olin äärmiselt üllatunud. Ajutreeninguks leppisime lausa kokku, et hakkame neid asju regulaarselt läbi tegema, mina loen ja proovin ka mõista, tema lahendab. 

Et sellised lood. Praegu on siis pühapäeva õhtu, tulin hiljaaegu järgmiselt keelevahetus-miitingult. Sõime koos minu jaoks uusi Taiwani sööke ja valmistasime minu homse 1-minutilise monoloogi ette. See on selline nunnu 22-aastane tüdruk, kes praegu tööd otsib, seega sain selles inglise keele keelevahetuse osas aidata teda oma HR teadmistega. Win-win, jee! 

Elukeses siinpool maakera

No hei! Long time no see või, kuidas meie siin ütlemegi " 好久不見". Teate, uus semester algas ja uiiii, elu läks jälle kooliliselt kiireks. Väga lahe on, mul on suurepärane õpetaja, tunnis kogu aeg action käib, kodus on palju kodutöid ja täna, teise nädala teisel päeval tuli mul selline rammestus peale, et õppida ei jaksa, trenni teha ei jaksa. Isegi Netflixi ei jaksa lahti võtta! Kui sa imestad, et oot-oot, alles oli ju nädalavahetus, siis jeps, oli küll, aga selle täitsin ka ära õppimisega, nii formaalse kui mitteformaalsega. Nimelt kohtusin oma esimese "keelevahetussõbraga", kellega neli (!) tundi koos olime. Aga kuna mu elu on blogilugeja jaoks üsna üksluine, siis ma sellest ei kirjuta.

Räägin hoopis intsidendi eilsest õhtust, mis on väga minulik:D Olin õppinud viis tundi, aju kärssas, mõtlesin, et no lähen jooksma. Mulle meeldib õhtul, õhk on kargem kui päeval ja ma jaksan rohkem joosta, ehk naudin ka rohkem. Jooksin siis ilusa 8-kilomeetrise ringi siin jõe ääres, jõuan kodu lähedale, vaatan, et no... uksekaarti pole enam selles mobiilitaskus, mis mul jooksmise ajal käe küljes on ja mis telefoni ja UKSEKAARTI endas hoidma peaks. No jess, ilma uksekaardita ma lifti ei saa, ehk koju ei jõua. Rääkisin siis turvaonudega ja helistasin Siirile ka, kes õigel hetkel vastu ei võtnud. Tahtsin uurida, et kas mul on mõtet tagasi sama ring läbi käia või on see uue kaardi tegemine odav ja kiire ka. Aga Siiri oli toimetamas ja telefonist eemal ja ma juba jõudsin tagasi rajale minna. Bo´lt, vanalt teadlaselt uurisin ka, et noh, mis ta arvab, kumba pidi ma ringi peaks tegema, et kas tõenäolisemalt kukkus see mobiilitaskust välja raja alguses või lõpus. Tema arvas, et pigem alguses, läksin siis samamoodi teele. Ja kuna ta teooria oli, et esimeste võngete ajal hakkas kaart liikuma ja kukkus maha, siis ma ei hakanud seda ühisratast võtma, et ehk leiangi kohe kodu lähedalt kaardi. Ma oleks pidanud üksjagu kõndima, et rattalaenutusse jõuda, mu loogika oli, et no suht sama maa peale ma võiks kaardi üles leida. Okeeei, üks hetk olin juba kolmanda kilomeetri peal, siis sain aru, et ooookeeei, see kiirkõndimine ei olnud parim valik. Kell oli südaöö, mul sai telefoni aku tühjaks, ehk muusikat ka kuulata ei saanud. Jeeei. Väsimus oli ju kaaa peal, päev oli intensiivne olnud. Enivei. Kiirkõndisin kaheksat kilomeetrit tund ja 15min, joostes läbisin selle 50 minutiga, päris hea saavutus mõlemal juhul mu meelest:D Aga kaart oligi maapõhja kadunud, sest teelt ma seda ei leiiidnudki:D Jeei...NOT! Aga uue kaardi tegemine oli tõesti kiire ja odav, seega mul on juba uus kaart olema ja puha, lihtsalt... noh, actionit saab:D

Ja selle trennitegemise teema juures pean rääkima Taiwani koolivormidest. Et Eestis mu meelest proovitakse olla pigem ametlikud ja viisakad nende koolivormidega, ikka triiksärk ja tumedad püksid/seelik, siis, mis te arvate, millised on Taiwani õpilaste koolivorm? Muide, ma arvan, et siin ei ole ka koolivorm igas koolis kohustuslik, sest ma iga päev kogu aeg ka ei näe noori ühesugustes dressides... jep, sa lugesid õigesti, Taiwani kooliõpilased käivad koolis enamasti erksates dressides!!

Nu kuidas sulle meeldiks niimoodi koolis käia? Ma olen mõnda aega tahtnud koolivormidest kirjutada, seega ma olen neid rohkem jälginud ka. No näiteks seda, et siin on küll selline üks tüüpiline kehatüüp- KLEENUKE, aga mõni latseke on ju natuke jämedama kondiga ka ja vaesekesed, kõikidel on ühe lõikega dressipüksid ju jalas. Olgu sa poiss või tüdruk, kleenuke või ümaram. Täna nägin head stiilinäidet veel. Noh, et tahaks ju kuidagi oma isikupära ka välja näidata. Seega üks poiss oli selline viisakama portfelliga ja ülikonna kingadega... lillades dressides:) No why not, muudmoodi ei saa välja ju näidata, et oleksid tegelikult sellise soliidsema väljanägemisega. 

Sunday Favourites

Mul ei olnud reedel mahti kirjutada, sest koolivaheaja viimased päevad olid ja tahtsin neid mõnusalt viimast veel võtta:) Aga nüüd on jälle millest blogisse kirjutada, making memories to the max, ma ütlen! 

Meil on praegu Taipeis Einsteini näitus, muidu on see kogumik Einsteini elust Jeruusalemma Heebria ülikoolis, millele muide Einstein ise aluse pani, aga vahepeal rändab see näitus ringi ja niimoodi me Bo´ga oma sammud sinna seadsimegi. Meenutuseks, Bo on hariduselt matemaatik-füüsik, ma nüüd ei julge öelda, kumb ta baka ja kumb ta magister on, aga igatahes, teadsin, et lähen sinna niimoodi, et ekspertgiid on omast käest võtta. Astusime siis sisse, see oli selline sopiline ruum, et erinevad perioodid Einteini elust olid erinevates ruumides ja esimesena vaatas meile vastu tema elu ajatelg, ühe-kahelauselised jupikesed tähtsate aastate kohta. Hiina keeles... ma muigasin, et noh, Bo saab peale kõige mulle tõlk ka olla. Seisime siis selle seina juures üsna kaua, sest Bo rääkis iga aasta juurde veel eraldi loo. Ma üks hetk vaatasin kella ja ütlesin, et me peaks edasi liikuma, et tunni pärast pannakse näitusesaal kinni... tahaksin siiski näha ülejäänut ka. Ja mis siis juhtus, haha. Hakkasime kõndima ja ma sain ka ingliskeelseid kirjeldusi juurde lugeda JA... need olid need samad, mida Bo mulle juba esimese seina juures ära rääkis. Haha! Ütlesin talle, et okei, Einteini asju õppides said sa raudselt hea hinde ülikoolis:D Vähemalt kinnistus teema korralikult, sest peale Bo jutu sain lugeda ka veel asja üle. Totaalne geenius ikka, kohe tõesti. Einstein veel haiglas olles mõtiskles ühe teooria üle, mis muide tänaseni pole teadlaste poolt kinnitust saanud. Aga tüüp siis läks 17-aastasena ülikooli, oma doktorikraadi tegi ära niimoodi, et sel samal aastal, kui ta oma neli teooriat ära kaitses, sündis ta perre esimene laps ka. Ja need neli teooriat olid muide need, mille eest ta ka Nobeli preemia sai. Ja fun fact, 1905. oli see aasta, kui ta oma PhD sai nelja teooria eest ja 1916. aastal avaldati relatiivsusteooria, mille poolest ta tegelikult tuntud on. JA Nobeli preemia sai ta 1921. aastal... ja mitte relatiivsusteooria, vaid...paramparaaa, nende nelja teise teooria eest. Härra oli natuke solvunud ka vist, sest ta Nobeli preemiat isiklikult vastu võtma ei läinud ja hiljem oma tänuartiklis ei maininud ta sõnakestki oma relatiivsusteooriast, mis tegelikult oli inimkonnale palju märkimisväärsem avastus. Aga no... mul oli raskusi ka seal, sest füüsika on iseenesest mu jaoks täielik "hiina keel" ja seda veel inglise keeles mõista, phtüüüiii. Ja kogu see teadusevärk oli nii inspireeriv, et hakkasin National Geographicu toodetud Einsteini elulool põhinevat sarja vaatama. Kujuta ette, tüübid on tootnud 20 tunni jagu sarja teadlase elust:) 

I have no special talents. I am only passionately curios. /A. Einstein/

Ja siis oli veel kaks toredat asja nädalavahetusest. Esiteks, tegime Siiriga oma poikadele eestipärase õhtusöögi, sest meil oli EV100 tähistamisest järgi nii koduveini, kama kui ka Eesti mett. Seega küpsetasime LEIBA (okei, tegime veitsa sohki ka, Siiril oli selline spets jahu olemas, mida pidi ainult veega segama ja raputama ja loksutama), tatart köögiviljadega, šokolaadimuffineid ja siis sai koduveini ja kama ka mekkida. Mul oli ütlemata hea meel perenaine sel õhtul olla, sest siiamaani pole ma ju Bo´d enda juurde külla kutsuda saanud, ühikas polnud kööki ja no... selline tudengiline värk oleks olnud, kui ta mu korealasega jagatud minituppa oleks tulnud:):) Mängisime cards agains humanitit, ehk ühte sellist mängu, kus kõige humoorikam inimene võidab:D huumori otsustavad muidugi mängijad ise, tuleb tunnistada, et olime väga võrdne kamp, väga khuul. Ma ei hakka kekkama, et ma võitsin, onju:D 

Lõppude lõpuks käisime Bo´ga eile jälle stand up comedy nightil, nii tore on see, et korraldaja Sam teab mind juba nime ja nägupidi, sest mina teen meile reserveeringuid. Oleme nüüd kolm korda nendel õhtutel käinud ja eile oli päriselt ka eriiiiti nauditav ja selline witty huumor. Kihvt! Ja siis läksid vanainimesed ühte retrobaari, kus tuli 80ndate muusikat ja me olime niii õnnelikud, sest me oskasime kõiki laule kaasa üürata. Eriti humoorikas oli muidugi see osa, et eile oli selles Roxy baaris tudengite pidu, saime isegi oma ID-kaarte näidata sisenemisel ja siis... kõik, kes tantsuplatsil olid, olid sellised keskeale lähenevad naisterahvad. Upsii, ma ei hakka kirjutama, mis seose me Bo´ga tegime, et miks need soliidses eas naisterahvad tudengipeople tulid. 

Ja siiiiis on veel üks vahva värk see, et maikuus lähme vallutame ühe sellise mäe, mille jaoks on vaja mitut päeva ja erilist luba. Kõik algas sellest, kui uurisime Austria paarilt, et mis on nende bucket listis veel Taiwanis oleku ajal, nimelt saab Stefano ametiaeg siin läbi ja nad kolivad järgmisena Slovakkiasse Stefano töö järgi. Ja Barbara ütles, et tema tahaks veel ühe konkreetse mäe vallutada. Öeldud-otsustatud! Arutasime seda teemat sutsu ja kogemata sattus tol õhtul meie vestlusringi üks austerlane, kes selle mäe juba korra vallutanud on. Ja kuidagi sujuvalt võttis ta organiseerimise enda peale, seega me lähmegi nüüd maikuus kuuekesi sinna Yushanile, oleme saanud kinnituse ametnike poolt, et võime väljavalitud nädalavahetusega arvestada jne. Seega mina, see kõige väiksema matkamiskogemusega osaleja, teen reipalt suunatud trenni, et jääksin selle matka ajal ellu. Milllline õnn, et mul majakompleksis on jõusaal, olen nüüd ülesmäge kiirkõndi teinud, et keha harjuks selle ülesmäge liikumisega ära.

Plaanime Bo´ga selle harjutamise tarbeks veel võtta ette mõned põnevamad jooksurajad. Oleme kavalad ka, Taiwani jooksusündmusele on selline terviklik netileht tehtud ja täna vaatasime juba sellise pilguga, et nii, kus sellised huvitavamad rajad on, mida ametlike jooksusündmuste tarbeks kasutatakse, me lähme lihtsalt muul ajal ja jookseme selle sama raja läbi! Ja enne maikuud plaanime veel ühe väiksema mäe vallutada, taaskord, et mind harjutada kõrgustega ja matkamisega ka. 

Muidugi, naljakoht on see, et kui meie eesmärk on see Yushan, ehk Taiwani kõrgeim mägi, siis see teine, ehk Snow Mountain on ainult 100 meetrit madalam:D Kõrgeim mägi on siiiiiis 3986 meetrit üle merepinna ja see sutsu madalam mägi 100 meetrit vähem. Mõlema jaoks on ca 3 päeva vaja, esimesel sõidad kohale, magad mäe jalamil, teise päeva kõmbid, magad mäel, kolmandal ärkad vara-vara, lähed tippu, vaatad päikesetõusu ja tuled ühe päevaga alla tagasi. No niiii põnev mu meelest! Siin ikka inimesed imestavad, kui elevil ma olla suudan mägedest ja ei suuda ära imestada, et meie nunnu küngas on 318 meetrit üle merepinna:D 

Igatahes! Homme algab uus semester, olen samas klassis Svaasimaa tüdruku ja Mehhiko poisiga eelmisest semestrist jaaaa Taani poiss Fillip on kaa Taiwanis tagasi ja maandub minu klassi. Ta oli täiiielik staar meie esimesel semestril, ma olen nii õnnelik, et ta minu klassi sattus, jee! Ja nüüd peale uue õpetaja ja klassikaaslaste ja elukoha on mul ka uus aeg tundideks. Ehk kui eelnevad 6 kuud algas mu kool kell 8 hommikul ja oli kell 11 läbi, siis nüüd on mu tunnid 12-15. Eks natuke ohtlik see tundub, sest nüüd on võimalus kella 10ni põõnata... aga samas on see päris hea võimalus hommikul juba trenni tegemiseks ja nüüd on mugavam see, et ma ei pea põdema, kui mõni sündmus satub koolinädala sisse, saab hommikul ka veel kodutöid teha. Seega, jälle uus asi, millega harjuda, mina olen igatahes elevil! Ostsin lausa uue hariliku pliiatsi uue semestri puhul endale, haha:D