Elukeses siinpool maakera

No hei! Long time no see või, kuidas meie siin ütlemegi " 好久不見". Teate, uus semester algas ja uiiii, elu läks jälle kooliliselt kiireks. Väga lahe on, mul on suurepärane õpetaja, tunnis kogu aeg action käib, kodus on palju kodutöid ja täna, teise nädala teisel päeval tuli mul selline rammestus peale, et õppida ei jaksa, trenni teha ei jaksa. Isegi Netflixi ei jaksa lahti võtta! Kui sa imestad, et oot-oot, alles oli ju nädalavahetus, siis jeps, oli küll, aga selle täitsin ka ära õppimisega, nii formaalse kui mitteformaalsega. Nimelt kohtusin oma esimese "keelevahetussõbraga", kellega neli (!) tundi koos olime. Aga kuna mu elu on blogilugeja jaoks üsna üksluine, siis ma sellest ei kirjuta.

Räägin hoopis intsidendi eilsest õhtust, mis on väga minulik:D Olin õppinud viis tundi, aju kärssas, mõtlesin, et no lähen jooksma. Mulle meeldib õhtul, õhk on kargem kui päeval ja ma jaksan rohkem joosta, ehk naudin ka rohkem. Jooksin siis ilusa 8-kilomeetrise ringi siin jõe ääres, jõuan kodu lähedale, vaatan, et no... uksekaarti pole enam selles mobiilitaskus, mis mul jooksmise ajal käe küljes on ja mis telefoni ja UKSEKAARTI endas hoidma peaks. No jess, ilma uksekaardita ma lifti ei saa, ehk koju ei jõua. Rääkisin siis turvaonudega ja helistasin Siirile ka, kes õigel hetkel vastu ei võtnud. Tahtsin uurida, et kas mul on mõtet tagasi sama ring läbi käia või on see uue kaardi tegemine odav ja kiire ka. Aga Siiri oli toimetamas ja telefonist eemal ja ma juba jõudsin tagasi rajale minna. Bo´lt, vanalt teadlaselt uurisin ka, et noh, mis ta arvab, kumba pidi ma ringi peaks tegema, et kas tõenäolisemalt kukkus see mobiilitaskust välja raja alguses või lõpus. Tema arvas, et pigem alguses, läksin siis samamoodi teele. Ja kuna ta teooria oli, et esimeste võngete ajal hakkas kaart liikuma ja kukkus maha, siis ma ei hakanud seda ühisratast võtma, et ehk leiangi kohe kodu lähedalt kaardi. Ma oleks pidanud üksjagu kõndima, et rattalaenutusse jõuda, mu loogika oli, et no suht sama maa peale ma võiks kaardi üles leida. Okeeei, üks hetk olin juba kolmanda kilomeetri peal, siis sain aru, et ooookeeei, see kiirkõndimine ei olnud parim valik. Kell oli südaöö, mul sai telefoni aku tühjaks, ehk muusikat ka kuulata ei saanud. Jeeei. Väsimus oli ju kaaa peal, päev oli intensiivne olnud. Enivei. Kiirkõndisin kaheksat kilomeetrit tund ja 15min, joostes läbisin selle 50 minutiga, päris hea saavutus mõlemal juhul mu meelest:D Aga kaart oligi maapõhja kadunud, sest teelt ma seda ei leiiidnudki:D Jeei...NOT! Aga uue kaardi tegemine oli tõesti kiire ja odav, seega mul on juba uus kaart olema ja puha, lihtsalt... noh, actionit saab:D

Ja selle trennitegemise teema juures pean rääkima Taiwani koolivormidest. Et Eestis mu meelest proovitakse olla pigem ametlikud ja viisakad nende koolivormidega, ikka triiksärk ja tumedad püksid/seelik, siis, mis te arvate, millised on Taiwani õpilaste koolivorm? Muide, ma arvan, et siin ei ole ka koolivorm igas koolis kohustuslik, sest ma iga päev kogu aeg ka ei näe noori ühesugustes dressides... jep, sa lugesid õigesti, Taiwani kooliõpilased käivad koolis enamasti erksates dressides!!

Nu kuidas sulle meeldiks niimoodi koolis käia? Ma olen mõnda aega tahtnud koolivormidest kirjutada, seega ma olen neid rohkem jälginud ka. No näiteks seda, et siin on küll selline üks tüüpiline kehatüüp- KLEENUKE, aga mõni latseke on ju natuke jämedama kondiga ka ja vaesekesed, kõikidel on ühe lõikega dressipüksid ju jalas. Olgu sa poiss või tüdruk, kleenuke või ümaram. Täna nägin head stiilinäidet veel. Noh, et tahaks ju kuidagi oma isikupära ka välja näidata. Seega üks poiss oli selline viisakama portfelliga ja ülikonna kingadega... lillades dressides:) No why not, muudmoodi ei saa välja ju näidata, et oleksid tegelikult sellise soliidsema väljanägemisega.