Reisile eelneval päeval saatis Bo mulle sellise pildi...nimelt oli Yushanile võimalik sõita kahte teed pidi, üks ca 7 tundi ja teine ca 5 tundi. See lühem tee oli siis kiviklibu alla jäänud ja kinni varisenud... muidugi, eellugu on see, et Bo rääkis mulle enne, et jaa, seal on ohtlikud mägiteed, et kivisid võib alla variseda ja teed võivad päevi suletud olla jne. Ja ma võtsin seda kui sellist naljajuttu, sest ma juba olen aru saanud, kuidas taiwanlased liialdavad ja muretsevad üle.
Esimene päev- laupäev
Laupäeval oli äratus 6.30 ajal, et kell 8 La Croche´de maja ees olla ja koos Yushani poole startida. Eelmisel päeval oli Bo maantee-ametiga mitmel kõnel olnud ja selgitanud, kumba teed pidi ikka mõistlikum Yushanile läheneda oleks. Selle päeva esimese kõne tegi ta sinna kell 7 hommikul, kus kinnitati, et teed puhastatakse ja loodetavasti avatakse see keskpäevaks. Iga peatuse ajal helistas Bo veel maantee-ametisse, et meie austerlastega kihistasime juba naerda, et varsti pannakse Bo telefoninumbrile blokeering peale, kui ta veel tihti helistab sinna:):)
Mõne vahepeatusega jõudsimegi 2600 meetri kõrgusele esimesse ööbimispaika. Selleks, et mäkke jõuda, ootas meid tõesti ees ca 2 tundi ja 60 kilomeetrit mäkke sõitu. Oii, kuidas ma hinge kinni hoidsin. Teed olid üsna laiad ja mahutasid kenasti vastu tulevad autod ka ära, AGA kuna me sõitsime pilvede sisse, siis umbes 45 minutit sõitsime täiiiiiesti pilkases pilves, kõik tuled panime põlema ja lootsime, et kõikidel teistel autodel on ka palju tulesid selleks puhuks põlema pandud. Teadupoolest siin päevasel ajal tulesid ei viitsita põlema panna, autod sõidavad lihtsalt salapäraselt teedel... Ohtliiiiik ju!
Igatahes kohale me jõudsime, kell oli vist ca 2-3 päeval. Käisime jalutasime seal piirkonnas ringi, sest midagi muud meil teha väga polnud. Ja ütleme nii, et ega ka jalutades suurt midagi avastada polnud, sest olime ju in the middle of nowhere:) Aga kõik oli ilus ja meenutas kangesti Eestimaad. Leidsin karikakrad! Leidsin männimetsa jaa no reaalse männimetsa lõhna. Leidsin peaaegu pilvitu taeva ja selge sinise värvi sealt seest. Kes mu pilte tähelepanelikult jälginud on, siis kraadide poolest võib siin VÄGA soe küll olla, aga päikest ja pilvitut taevast näeb nii harva.
Teise päev- pühapäev
Esimeses magamiskohas oli kõigil muidugi oma äratuskell ja erinev ajakava, ehk siis esimesed inimesed läksid meie toas magama tõesti kell 6 õhtul ja esimesed inimesed ärkasin kell 2 öösel. Ehk reaalsuses... ärkasid kõik kell 2 öösel, sest nagu Florian meid ette oli elavalt briifinud, kell 2 öösel ärkavad vanainimesed hakkavad tegema kilekoti diskot, ehk siis krabistama kõiki võimalikke asju kilekotist välja ja kilekotti sisse tagasi... Õnneks oli meil kõigil hommikul kell 5.30 oma äratuse peale piisavalt energiat kogutud. Eks adrenaliini ka korralikult, sest peale Floriani (kes selle matka detsembris esimest korda läbis) ei teadnud keegi täpselt, mis meid ees ootab. Kell 6 ootas meid hommikusöök ja täpselt kell 7.09 olime matkaraja.
Olen aastatega selgeks saanud, et ma kasutan juuubeee palju energiat rääkides ja žestikuleerides, seega otsustasin juba hommikul, et okei, ma hoian madalat profiili ja oma energiat. Seega ma olin üsna keskendunud ja vaikne järgmised viis tundi. Ehk täpselt, TÄPSELT viie tunni pärast, 12.09 jõudsime oma järgmisesse pesitsuspaika 3402 meetri kõrgusele. Selleks ajaks olime kõndinud mäe kõrguse mõttes ülespoole 800 meetrit, matka distants pikkuse osas oli 8.5 km.
Matkast endast... olin vaadanud mõnda pilti ja teadsin, et see rada on enamasti tasane ja oh õudust, kui avastasin esimese poole tunni jooksul, et seal on päris korralikult ka treppe. Ehk esimesel pooltunnil oli minu kops korralikult koos ja mõtlesin, et kui kogu matk samamoodi jätkub, siis on küll kurb. Muidugi oli enamasti tegu sellega, et treppidest üles minnes on rõhuvahe järsem kui tavalist tasast teed pidi üles rühkides. Ja kui mul oli seljas veel ca 7 kilogrammine seljakott, siis hakkaski süda kiiremini puperdama just treppidel. Õnneks suutsin end üsna ruttu igal puhkehetkel kokku võtta ja ikka teistega samas tempos püsida. Tähelepanelikumad lugejad ehk mäletavad, et kirjutasin eelmises ettevalmistuse postituses, et eeldatavasti kõnnime 6-8 tundi seda esimest päeva. Nagu näha, olime määärksa tempokamad ja lõpetasime juba kell 12 päeval pärast viietunnist ülesmäge rühkimist.
Oiii, kui suur oli mu õnn see seljakott seljast visata ja ca number liiga suured matkasaapad jalast võtta. Paiyun´i matkamajas oli samamoodi ca 100 inimesele ööbimiskohad, seekord väiksemates tubades, kuhu mahtus 12 inimest. Vana hütt oli üsna hiljuti maha põlenud, seega nagu ka pildilt näha, olime päris moodsas hoones. Kuna me asusime pilvede peal, siis õues oli väääga mõnus päikeseline ja soe. Sees aga üsna niiske. Et meie esimese ööbimiskohas magasime linade vahel, seekord oli voodilavatsil vaid selline võimlemismatt nagu koolides omal ajal oli ja magamiskott, mis eelmise kasutaja poolt paar tundi varem kokku pandud oli. No teate küll, inimestel on ikka selline magamissoojus ja kui kui magamiskott kohe kokku panna, siis jääb niiskus sisse. Magamiskotid ise olid aga väääga kvaliteetsed ja soojad sulekotid, ainus asi oligi see, et toad ise olid niisked, sest pärast päikeseloojangut on kohe 0 kraadi lähedal temperatuur ja muidugi ei ole hoonetes soojustust. Olime sellest matkapäevast üsna väsinud, aga proovisime end vägisi üleval hoida, sest pidime magama minema ajal, et kell 2 öösel oleks okei ärgata.
Umbes viimasel tunnil enne Paiyuni hütti jõudmist hakkas Bo´l halb. Eks me keegi päris täpselt ei tea, kui kehva, aga hakkasime tegema rohkem pause, sest tal pea valutas. Mõtlesime alguses, et äkki on ta liiga vähe vett joonud ja jootsime teda siis korralikult igal pausil. Ülesse jõudes tegi ta uinaku ja ärgates olid lood juba päris kehvad. Natuke nagu Murphy seadus, sest tema oli end kõige korralikumalt matkaks ette valmistanud. Ta käis lausa arsti juures ja lasi endale mäehaiguse vastu rohtu kirjutada ja samamoodi oli ta kuskilt kuulnud, et rõhuvahe vastu aitab Viagra, mida siis ka arst talle välja kirjutas... Ja käisime ju mitu korda matkal eelnevad nädalavahetused, et MIND ette valmistada ja eks mina reipalt sörkisin kaasas, sest mulle need tõsiste ronimistega mäed meeldivad. Küll aga ei tulnud Bo´le kordagi pähe, et äkki TEMA on see, keda mäehaigus tabada päriselt võib ja et me neid matkasid tema pärast ka teeme. Ja muide, saime aru, et eelmine matk, mis oli ca 2000 meetri kõrgusel... seal mitte ei külmetanud Bo, vaid oli juba ka kergemat sorti mäehaiguses!
Mäehaigus ise on selline salakaval värk, et selline pohmelli tunnustega asi võib igaühte tabada ja näiteks kui mina seekord ei jäänud haigeks, siis võin täiesti vabalt mõnel teisel matkal end kehvasti tundma hakata. Ja samamoodi võib Bo järgmistel matkadel täiesti buenolt end tunda.
Igatahes, seal 3400 meetri kõrgusel oli põhiliseks teemaks Bo ja tema haigusekulg. Kas ta peaks alla tagasi minema, kuidas talle kergem hakkaks, kas ta saab homme meiega viimase ponnistuse teha ja tippu ronida jne. Kas hütis on mingeid medikamente, mis tal olemise paremaks teeks.
Saime kella 6st jälle süüa ja teate, sealne õhtusöök oli lihtsalt imemaitsev! Mina olin endale ette tellinud kana riisi ja juurviljadega JA ma pole 9 kuu jooksul paremat kana saanud! See oli selline...täiiiesti suussulav ja kontideta ja no mmmm. Tsillisime veidi veel õues päikese käes, nägime ära päikeseloojangu ja läksimegi magama ära:)
Siin pildil on siis pilved, mis on meist allpool ja üks mägi, mis tundub nagu oleks saar.
Kolmas päev- esmaspäev
Matka viimase päeva äratus oli kell 1.50. Saime jälle konkreetselt naerda austerlastega, sest oleme kolmekesi pigem sellised, kes viimase võimaliku hetkeni kella edasi keeravad AGA sel hommikul minul helises kell, Barbara küsis, et kas see oli äratuskell ja krapsas püsti ja hakkas lihtsalt pakkima ja toimetama:D Mina olen igapäevaselt veel ise nii kaval, et panengi ca 20 minutit varem tavaliselt kella helisema. Ehk kui ma tean, et pean kell 7 voodist tõusma, siis äratuskellad hakkavad 6.40st helisema. Nii saan end poolunisena vaimselt päevaks valmis panna:D Aga too päev, 1.50 äratuskell ja olin krapsti üleval! Natuke äreev oli ju kaa, jällle ei teadnud üldse ette, mis ees ootab. Hommikusööki on võimalik seal tellida kas väga varajast või hilist.. meie tellisime siis hilise, ehk kell 2.30 oli laud kaetud. Hästi tore oli see, et jäime majarahvale kuidagi positiivselt silma, et me saime erikohtlemist ja võisime mitu korda oma taldrikuid täita. Meile anti ka kaasa veidi alles jäänud kuuma kakaod ja kõigile ka oma pisike saiake. No väga armas:)
Kuna kõik olid hirmutanud, et külm on, siis olid mul seljas joogapüksid, dressipüksid, ilma varrukateta trennisärk, pikkade varrukatega trennisärk, pusa, Bo talvejope, kindad, sall ja kootud müts. Nagu näha, sain kanda Bo jopet, ehk tema jäi meist sel hommikul 3400 meetri kõrgusele, meie viiekesi läksime veel 500 meetrit kõrgemale. Ta enesetunne ikkagi ei lubanud seda tempu ette võtta.
Nagu pildilt näha, siis kõik oli kottpime ja tegelikult võis kõrvale vaadates näha üüüsna järsku langust, ehk kui Bo oleks oma pohmelli tunnustega mäehaigusega riskeerima tulnud ja tasakaalu korraks kaotanud, siis asjad oleks väga kurvalt võinud lõppeda. Seega pigem karta, kui pärast kahetseda. Pidime ta kuidagi ka mäest alla saama ühes tükis, seega jätsime ta magama ja kosuma.
Päike pidi tõusma kell 5.15 ja ühel hetkel tekkis mäkke ronimisel järjekord, mis pani meid oma peas arvutama, kas jõuame ikka õigeks ajaks tippu. Nimelt ronisime me mäest ülesse läänepoolt, ehk isegi kõige parema tahtmise juures ei oleks me päikesetõusu näinud, kui me poleks tippu õigeks ajaks jõudnud. Õnnnneks aga utsitasin inimesed üksteist takka ja kui me juba mäe ühelt küljelt valgust hakkasime nägema, siis hakkas ka see inimeste mass kiiremini liikuma. Jõudsime kell 5 täpselt tippu, ehk jõudsime kohustuslikke pilte klõpsida ja siiiis nautidagi Taiwani kõrgeimast punktist päikesetõusu.
See oli reaaalselt niii maagiline ja IGA minutiga muutus vaatepilt. Minu lemmmikuks oli tegelikult hetk mõni minut enne päikesetõusu, kus taevas oli veel heleroosakas ja pilvine, nii kaugele kui silm ulatas vaatama, nägid enda all sellist pehmet "vativaipa". Ja kuna me olime Taiwani keskel, siiis vaateks olid ju kõik need madalamad mäed.
Florianil oli kaasas klassikalist Saksamaa šnapsi, millest me siis ka natuke mekkisime, et seest soe oleks:)
Nautisime ca 1-1,5 tundi seda vaadet ja hakkasime siis alla tagasi ronima. Selleks ajaks oli taevas sinine ja päike kõrgel, ehk nägime täpselt, kuhu me liigume.
Selle viimase tipulõigu teed ei olnud väga selgelt eristatavad üldisest kiviklibust, mis tegi minu jaoks asja natuke ohtlikuks. Küll aga olin ma jälle päris tempokas ja jätsin teised üsna pea endast maha. Teadsin, et Florian on oma abikaasa ligidal ja Stefano enda abikaasa lähedal, ehk nemad kõik on omavahel hoitud ja kui minuga midagi ka juhtuma peaks... siis küll nad minuni jõudes sellest ka teada saavad:D Nali naljaks, tegelt olid kõik need ca 100 inimest samal ajal alla Paiyuni hütti tagasi minemas, ehk ma olin kogu aeg kellegi lähedal ikka.
Jõudsin hütti tagasi kell 7, Barbara ja Stefano kell 7.30 ja Florian-Sara kell 8, ehk nii suured vahed olid lõpuks meie tempol. Viskasime kõik end veel korraks magama, et kell 9 veidi rohkema energiaga uuesti teele asuda.
Mulle on alati laskumised meeldinud ja nii olin ka selle pikema teekonna laskumise juures tempomeister. Kui me mäkke läksime 5 tunniga, siis alla jõudsime 3 tunni ja 45 minutiga. Mis tegelikult näitab, et olime eelmisel päeval päriselt ikka palju palju värskemad ja tempokamad. Aga mis seal ikka, olime ilmselt õndsas rõõmus, et nägime sellits vaadet ja suutsime oma jalgadega selllllise teekonna reaalselt ette võtta.
Mäest alla jõudes oli meie kõigi suurim soov jõuda võimalikult ruttu koju tagasi. Me küll keeegi ei vingunud kordagi, et raske on või tahaks oma voodit või dušši alla või puhtaid riideid, mis mulle väga suurt rõõmu tegi. Teada on ju ikka see, et kui juba ühel inimesel on vingutuju, siis see mõjutab kogu seltskonda. Meie puhul oli tõesti meeleolu kogu aeg hea ja hoidsime korralikult seda tiimitunnet üleval, jee. Ehk siiiis lõpuks kella 8ks olin mina kodus, esimese asjana läksin piiiikale dušile, viskasin kõik asjad pessu ja magasin ühe korraliku une. Naersime, et oleme konkreetselt "jetlagged" tagasi tulles ja et meil on raudselt Yushani-aeg sees. Noh, et ärkame kell 2 ja lähme magama kell 7-8.:):) Õnneks nii hull ei olnud, minule jõudis näiteks see väsimus peale alles teisipäeval peale kooli, ehk ühepäevase hilinemisega:) Kirjutan seda postitust kolmapäeval ja tänaseks on tõesti vaid kivikõvad sääremarjad märgiks, et käisin vallutasin vägeva mäe ära!
Kokkuvõtteks ütlen, et see matk on tegelikult tehtav kõigile, kes seda vaid soovivad. Näiteks tuli teel tippu mulle vastu üks ca 10-aastane poiss oma emaga. Muidugi oli nende tempo teine, kui meil, aga ikkagi, see pisike inimene suutis seda teha. Samamoodi nägin seal Paiyuni hütis keskealisi inimesi jaa ka päris korralikult pensionieas olevad inimesi juba. Ehk see ei ole üle inimvõimete piiri minev matk, vaid lihtsalt paneb su tahtejõu korralikult proovile. Ja mul on väga väga väga hea meel, et Barbara ja Stefano selle matka enda bucket-listi olid pannud ja et me tegelikult selle ära tegime!
No comments:
Post a Comment