Vauuuuuu, homme 9 kuud tagasi astusin ma lennukist välja, kohkusin, et midaaaa, kas siin riigis õhku ka hingata on ja alustasin oma seiklust, millesugust ma uneski ette ei kujutanud.
Selle aja jooksul on mõtteid olnud iiiigasuguseid. Esmalt alustades selle mõttega, et " jah, mul on tagasisõidu lennupileti raha kontol olemas, ma vist päriselt ka ostan selle KOHE ära", liikudes edasi selleni, et et okkkei, mulle niiiiii meeldib siin, et mina küll peale kooli lõpetamist tagasi Eestisse ei lähe. Ja siis sinna vahepeale on mahtunud ka mõtteid teistest riikidest, Taiwanisse magistrisse õppima jäämisest, siin töötamisest jne, AGA selle kuu jooksul olen oma mõtted sinna saanud, et tulen hea meele ja rahuliku südamega peagi Eestisse! Muidugi on mul paar kuud veel siin jäänud, aga olen juba esimeste sammudega Eestisse naasemise suunal toimetanud, seega see möödunud kuu on igasuguse elevuse tähe all möödunud. Esmalt põnevil-elevus Yushani pärast, siis põnevil-elevus tööotsimise osas, siiiiiiis hirmuäratav-elevus semestri lõpueksami osas, mis eile oli!!! Ja olen nüüd tagasi põnevil-elevuse juures, sest kinnitasime eile Bo´ga ka minu koolivaba nädala reisiplaanid!
Aga kõigest järjest, ehk esmalt eksamist ja koolist ....Mul ei jagu vist sõnu mu selle semestri õpetaja kohta, kes ilmselgelt tõstis ka minu ootused järgmise, ehk ka viimase semestri õpetaja osas kõrgele. Ta ütles esimeses tunnis, et tema on selline õpetaja, kes "lohistab" endaga kaasa kõik õpilased, ehk ta tahab, et me kõik saaksime vajaliku selgeks. See võib kõlada justkui maailma kõige loogilisema asjana kooli kontekstis, aga tegelikult ei ole seda üldse nii lihtne ellu viia. Sul on ühes klassis keskmiselt 7-10 erinevast riigist, erineva kultuuritausta, erineva haridusliku tausta, erineva vanusega õpilased. Meil kõigil on oma iseloom, omad kiiksud jne. No näiteks minul on vahel nii, et ma olen üldiselt hästi elav ja räägin-mõtlen tunnis kaasa ja olen õpetajaga kontaktis, AGA kui ma mingi raskema grammatika puhul kohe ei mõika, siis ma tõmbun endasse, lülitan end õpetaja jaoks tunnist välja ja olen vaikselt enda peale pahane. No lihtsalt on nii, ma näen ja tajun, kui see juhtub, aga mul on vaja endaga need turtsumised ära teha:D Ja kui me mõni nädal tagasi õpetajaga koos bussiga sõitma juhtusime, siis rääkisime meie klassist ja inimestest ja ta kirjeldas täpselt samamoodi seda minu kiiksu tunnis. Ja ta ütles, et ta võttis alguses seda täitsa isiklikult ja analüüsis ennast, et miks Katriin niimoodi vahel reageerib... ja kui seda juba paar korda juhtunud oli semestri jooksul, siis ta sai aru, et see on täiesti minu enda asi ja minu enda pahandamine iseendaga ja ta lihtsalt teab, et ta ei torgi mind sellel ajal:D haha, appikene, välja kirjutades kõlab see eriti nukralt ja lapsikult:) Enivei, meil kõigil klassis on oma hetked, omad elud ja emotsioonid ja me võtame need kõik kooli kaasa JA õpetaja peab nagu tsirkuseartist selle kõige keskel meile maailma kõige raskemat keelt õpetama. Ehk siis kõike seda arvesse võttes ta oligi peaaegu tsirkusearstist, sest tal oli igaks päevaks niiiiii põnevaid asju välja mõeldud, et meie huvi ja energiataset kogu aeg üleval hoida. Näiteks täna, semestri viimasel päeval mängisime Dixitit hiina keeles. See on selline loovust ja fantaasiat vajav mäng, mida ma väga hea meelega olen eesti keeles mänginud. Ja no niii äge oli seda hiina keeles mängida ka!
Ja siis jõuame selleni, et see semester oli päriselt niiiiii arendav, kui esimese kahe semestri jooksul proovisime selgeks saada esmased tööriistad, et millega hiina keel üles ehitatud on, siis selle kolme kuu jooksul nägime päriselt, kuidas keelt üles ehitada, kuidas päris keerulisi lauseid luua. Ja kuna me õppisime niii palju ägedaid asju, siis ilmselgelt oli ka eksam.... keeruline. Tegime esmaspäeval ühe proovieksami ja ma olin täiiiiiesti murtud pärast seda. Lahistasin koduteel bussis nutta, pisarad lihtsalt ei tahtnud seisma jääda. No nii lootusetu tunne oli, sest õpin iga päev kooliväliselt 5 tundi ja ega midagi muud ei jõuagi päevas teha (ok, igapäevane trenn Siiriga is a must, sellest ma ei ole loobunud, aga no kõik muu on küll koolinädala sees välistatud). Jaaa selllest olenemata ei olnud ühegi vastuse juures kindlust, et voh, nüüd see ongi õige vastus. Nutsin oma nutud ära, lasin Siiril end sõõrikutega lohutada ja Bol lillekimbuga (they know me so well!!) ja panin oma robot-mode´i sisse (also known as eat-study-study-study-work out-eat-study-study-study. jap, magamist ei olnud selles nimekirjas nimetatud!) Eile oli siis eksam ja eks see tunne oli samasugune nagu esmaspäeval, et kindlust ei ole ühegi vastuse kirjutamise juures, aga vähemalt suutsin valesid vastuseid välja selekteerida ja niimoodi suurendada õige vastuse valimise tõenäosust. Igatahes, pika jutu lõpetuseks, sain kirjalikul eksamil 67 punkti, mis küll oli vähem, kui oleks ise soovinud, aga ainult endale tuleb peeglist otsa vaadata selle punktiskoori osas. Sain kunagi semestri alguses ühe testi 73 punkti ja ütlesin endale siis, et see jääb kõige madalamaks skooriks sel semestril JA kuni lõpueksamini see oligi kõige madalam:) Lõpueksam on õnneks semestri koguhindest 20%, ehk siis õpetaja kinnitas mulle täna, et saan oma vajalikud 80 punkti kindlasti kätte. Täna on siiiiis tohutu pingelangus, sest... üks verstapost jälle läbitud!
Nüüd ootab ees üks nädal puhkust ja otsustasime viimasel hetkel, eehk siis eile Boga, et lähme ...trummmipõõõriiin.... Taiwani kõiiige lõunapoolsemasse linna, ehk siis siinsesse kuurorti Kenting´usse! Seal on valgeeed rannaliivad, helesinine vesi ja keegi kuskil ütles, et seal on ka maailma TOP10sse kuuluv maagiline päikesetõus ja -loojang! Mmmmmm, can´t wait to see the bright blue sky! Ahjaa, no tegelikult on Kenting rahvuspark ka, Taiwani vanim siinsest 10st (kui ma nüüd õigesti seda numbrit mäletan) rahvuspargist. Jep, kontrollisin üle, 10 rahvusparki, Yushani juures on ka rahvuspark, seega on see minu teine rahvuspark Taiwanis! Lahkume Taipeist pühapäeval ja naaseme tagasi kolmapäeval. Sinna vahele jääb siis üks rannas lebotamise päev ja poolteist ringi luusimise päeva. Olen päris päris põnevil, sest ... ma tahan ju käsnana sisse imeda veel viimaste kuude erinevaid Taiwani tundeid ja vaateid! Igatahes on meie toake täpselt rannajoonel ja ilmateade lubab 37 kraadi ka:D
suurepärane vaade meie toast...presenteerimaks, KUI lähedal ma ookeanile olen mõneks päevaks:)
No comments:
Post a Comment