Viimane ettevalmistus Taiwani kõrgeima mäe vallutamiseks

Käisime eile Bo´ga kesk-Taiwanis, et ronida ühe keskmisest kõrgema mäe otsa. Miks see oluline on? Tahtsime teada saada, kuidas ma reageerin, kui ma nii kõrgele tõusen, kus ma kunagi varem käinud pole. Et kas saab õhk otsa, hakkab pea ringi käima vms. Ja teine point, miks retke ette võtsime, oli see, et tahtsin enne Yushani testida matkasaapaid, mis ühest matkapoest rendime. Käisime neid eelmisel nädalal seal poes proovimas ja no nii totter oli, et üks number oli nagu kitsas ja sellest järgmine oli kohe Miki-Hiire oma. No mis mul muud üle jäi, sain terve matka ajal oma kõiki varbaid väga suurel alal liigutada:D

Pilt seeriast "kogu aeg ei jaksa ka ilus olla"

Kui aus olla, siis päev venis nii pikaks, sest Taiwani keskele sõitmine võttis juba 3 tundi, lisame sinna juurde ühe pikema sirutuspeatuse, mäkkesõidu ja kohalikus politseijaoskonnas enda registreerimise (nu, et kui me õhtuks poleks alla tulnud, siis oleks meid otsima tuldud). Alustasime oma päeva kella 7-se äratusega, aga mäkke hakkasime mäkke kõndima 1600 meetri pealt kell 2 päeval. Et... noh, kuna me juba politseis end registreerima pidime, siis võib vist öelda, et võtsime päris raske ja keerulise raja ette.

Seekord siis pidime päris korralikult oma elu pärast muretsema veel enne matkarajale jõudmist:) No olen eelnevalt ääri-veeri rääkinud Bo sõidustiilist ja eks see ebakindlust kitsal mägiteel ei sisendanud minusse ka just tohutult julgust. See 45 minutit ja 12 kilomeetrit 1600 meetrit ülespoole sõitmist oli ikka päääris närvesööv ja väsitav mu jaoks:D Aga jõudsime elusalt ja tervelt ülesse ja alla ka, seega all bueno!

Olime ka selle mäe kohta ühe inglasest matkaselli blogipostitust lugenud ja teadsin üsna täpselt, kuidas rada on mõtteliselt kolmeks jaotatud. Esimene on kõige väsitavam, kus paar minutit peale alustamist on võhm otsas. Tõsi ta oli. Esimene matka osa oli trepiastmetega ja tean juba mõnda aega, et ma sallin trepiastmelist matkarada kõige vähem. Mulle ei meeldi absoluutselt, et keegi teine on ära otsustanud, kui pikk mu samm olla saab ja kui palju ma korraga edasi liikuda võin:D Seega, kui võrrandis on trepiastmed, +32 kraadi sooja ja tegelikult minu jaoks tavalisemast hõredam õhk, siis tõsi ta oli...ma olin 15 minutit peale matka alustamist täiesti läbi omadega:D

Aga kogun alati uue jõu enda jaoks, kui rada põnevamaks ja väljakutsuvamaks läheb. Teine osa oli siis kivisem ja ämblikmehelikum. Muide, need Miki-Hiire saapad olid tegelikult täiiiesti imelised! Need oleks nagu mingi salaliimiga olnud, sest ma tundsin, kuidas mu jalg nakkub (on see sõna päriselt?) lihtsalt kividega. Et sile kivi on, tossudega oleks jalg ebastabiilne ja libiseks, aga nende saabastega ma lihtsalt "kõndisin" mööda kivi ülesse:D Jumala äge tunne oli! Matka esimene osa möödus siis pigem metsa sees nägemata taevast, matka teine osa oli juba nii kõrgel, et me olime puud kohal. No need vaated on mu jaoks kõige maagilisemad ja seal tahan alati veidi imetleda ja tunda, kuiiii võimas loodus ikka on.

Et ei, see pilt pole kehvasti kaardis olnud. Tahtsin konkreetselt näidata, millised vaated on, kui otsustad ühel hetkel peatuda blogipiltide jaoks. Nagu näha, istusin ühe kivi otsas, minust vasakule jäi... noh, nii paarsada meetrit tühjust ja siis mets. 

Et saate aru, see on pilv, me oleme sellega samal kõrgusel. Lihtsalt...hoooow cool! Sellel kivil vaadet nautides oli väääga keeruline oma emotsioone vaos hoida, sest niii niii niiiiiiiii võimas tunne oli! 

Matka kolmas osa oli aga kõige rohkem julgust nõudev, sest pidime tõesti ämblikmehed olema ja mööda kivi külgesid end ülesse vinnama. See on alati natuke tricky ja ohtlik, et kõige rohkem jõudu vajava osa jaoks oled nii palju energiat juba mäele jätnud. Aga tulebki oma piire väga selgelt tajuda ja tunnetada, kas vajad veel paariminutilist puhkust enne edasiminekut. Kolmas osa oli muide juba suuresti pilvede sees, ehk siis selgeid päikeselisi pilte ei olegi väga tõenäoline seal saada:)

See on üldiselt väga popp mägi sotsiaalmeedia fotode jaoks ja Bo ikka uuris inimestelt, kes meile vastu tulid, et nuu palju inimesi mäel veel on. Meie aga jõudsime sellisel varajasel õhtutunnil, ookei, kell 4 sinna mäkke, et vaid üks seltskond oli alles jäänud. Nemad olid kohalikud Taichungi mehed, kes veetsid terve päeva mäel, neil oli telk püsti pandud ja piknikumaterjal ja värgid-särgid kaasas. Nemad tegid meist lõpuks pilte ja soovitasid tungivalt ka teiselt poolt mäge tagasi minna.

Vaatasime seda videot õhtul koju jõudnuna ja rampväsinuna ja naersime nii korralikult. Ma olin seal kivinuki otsas juba pikemat aega olnud ja ma ainult kilkasin, et Booooo, prooovi video peale saada, kuidas pilv jookseb. Ja noh, inimesed näevad asju erinevalt ja ta küll kuulas mu sõna, aga ei saanud pikalt aru, et mis tähendab "pilv jookseb". Ja siis kui ta õhtul seda videot vaatas, siis ta sai lõpuks aru, et vauuuu, pilv jooksiki, konkreetselt jooksis:D:D Ma tahtsin kangesti videotõestust, et no päriselt ka seisan pilvepiiril, täiesti otseses mõttes ja pilved jooksevad must läbi. Just amaaazing!

Kui me ülesse läksime, tulid osad inimesed vastu, ehk nad läksid tuldud teed tagasi, meie aga läksime teiselt poolt. Pidavat olema järsem, ehk siis rohkem ronimist vajav, aga vaated pidavat suurepärased olema.

 Need allamineku pildid pole muidugi mingid ilupildid, aga annavad väga konkreetselt edasi seda rühkimist, mis ette tuleb võtta:) Ma kuidagi kogusin end seal tipus niimoodi, et mulle väga meeldis allamineku protsess! Näha on ka piltide vaatenurga muutus, ehk kui ülesse läks Bo eespool olles, siis alla tulles olin mina esimene:):)

Ei saa vastu vaielda, pärast sirgeid kiviseinu pidi alla ronides jõudsime totaaaaaalsesse muinasjutumetsa. Ja lõpuks pärast nelja tundi matkamist olimegi uuesti 1600 meetri peal jaa võisime hakata mäest autoga alla sõitma hakata.

Kurb oli muidugi see, et Bo oli mäel haigeks jäänud ja meie tagasisõit muutus pikemaks, kui oleksime tahtnud. Teadupoolest ma ei või Taiwanis autoga sõita, mis tähendab, et Bo pidi päris korraliku palaviku ja peavaluga ise ikkagi tagasi sõitma. Mina ise olin täiiiesti rampväsinud, aga proovisin igal hetkel lihtsalt rääkida, et Bo magama ei jääks. Ja kui tema roolis magama jäänud oleks, siis vähemalt oleks mina silmad lahti kogu aeg olnud ja roolist õigel hetkel haaranud... noh, ma ei tea, kas see päriselt oleks ka nii läinud, kui ohtlik olukord tekkinud oleks:) Igatahes tegime tagasiteel kõikides võimalikes kohtades peatusi, et puhata ja sirutada. Et oleksime kõik ühel lehel, siis siin on linnade vahel reaalsed kiirteed, kus ühte pidi on ca 3-4 rada ja teistpidi sama palju radu veel. Ja peatumiskohti on 1-2 ca 100 km peale. Aga nende peatuspunktide potentsiaali on osatud korralikult ära kasutada. Meie peatuspaik oli nagu Solaris keskus oma suuruselt, enamasti oli see küll toidukohtadega täidetud, aga mängida sai vending machine´idega ja lastel oli mitu mängunurka jne. Sellisel õhtusel ajal 21 paiku peatus seal ikka oma... 50 autot ja hunnik rekkaid ka veel otsa.

Et siis sellised lood seekordsest matkast. Kirjutan veel ühe postituse Yushani (Taiwani kõrgeima tipu nimi) matka ettevalmistustest, SEST neid on ikka korralikult olnud. Nii mäele mineku lubade saamiseks, varustuse rentimiseks/ostmiseks, füüsiline trenn, öömajade bookimine, toidukordade planeerimine jne! Ja siis ongi juba nädala pärast aeg kirjutada postitus Yushani vallutamisest, sest järgmiseks esmaspäevaks oleme mäenõlvalt tagasi:)