Friday Favourites

Kui surm silme ees oli 

Olen tänast postitust umbes seitse korda alustanud kirjutama, aga pole väga kaugele jõudnud. Olen sel nädalal haige olnud ja no niimoodi, et teisipäeval tundsin end rekka alla jäänud olevat, kolmapäeval oli juba selline... sõiduauto alla jäämise tunne ja neljapäev-reede lihtsalt väga energiavaesed. Teate, kodust kaugel on hoopis imelikum haige olla! Ma tundsin end veidi imelikult juba esmaspäeval, kurk valutas kangesti. Samas teadsin, et nädalavahetusel oli soe ilm ja külmetus see olla ei saa. Ehk siis tajusin väga selgelt, miks tõbisena tuleb siin riigis maski kanda. Inimesi on nii palju, nad on sulle paratamatult nii lähedal ja niimoodi see gripp kergesti levibki. Kahjuks mina andsin oma haiguse oma kõrval istuvale Svaasimaa Lelole ka edasi, kes eile kodus oli. Enivei! See haigusevärk... ma ju ei saa oma toakaaslasega ülemäära suhelda ja ma ärkasin kenasti teisipäeva hommikul ülesse, aga sain kohe aru, et okei, täna ma ei liigu küll kuskile. Kui Kim üles oli ärganud, hõikas ta armsalt mind, et Katrujen, wake up! Ma ütlesin vaid, et olen haige ja kooli ei lähe. Kui ma järgmine hetk ärkasin, oli tema tekk ka mu peal, tõeline elupäästja! Magasin terve päeva, sest no kõik energia oli välja tõmmatud must, jeebus küll. Ta tuli koolist, tegi mulle püreesuppi, jälle üliarmas.

Olin vahepeal Rebeccat ka teavitanud oma suremisstaadiumist, ta tõi pärast enda kooli mulle rohtusid. Eks nemad ongi mu "pere" siin, aga teisipäeval tajusin küll, kui vastik on võõras kohas haige olla. Kuuma vee saamiseks peaksin minema ühiskööki, aga no ma olin täiesti räämas, lõdisemas, samas higine ja kubujussina riides, jee ma lähen niimoodi toast välja. Kolmapäevaks sain siis räige köha ja nohu, eeehk väga konkreetselt olen kolm päeva pisikuid läkastanud siin toas. Toakaaslasest nii kahju, aga tundub, et ta on tugev Korea naine ja need pisikud teda ei murra. Sülitan kolm korda üle õla! Ja see postitus on ka veninud terve päeva, sest isegi kui mõistus on erk, siis keha ei jaksa koostööd teha. Muidugi need haiguse päevad tegid selgeks, et mul on vaja kohaliku liraka padja juurde veel ühte vaja. Meil on selline säästurežiim, enne ei olnud muret, sest ma hoidsin vatitekki padja taga/all. Aga nüüd on väljas ja toas nii külm, et pidin teki tekikoti sisse panema ja viimased paar nädalat suutsin padjatu olla. No igatahes tegin endale IKEAst kingituse ja panustasin oma normaalsesse unne, jee!

Jõuludest 

Peale kõige muu olin ja olen ma väga motiveeritud terveks saama, sest teeme homme JÕULUPIDU! See on selline minu ja Siiri koostöös sündinud peoke, Siiri poolt tuleb peopaik aka tema kodu ja enamus peokülalistest, minu poolt Bo (+ tema sõber David), Rebecca ja Rachel ja peoprogramm, muu orgunn:)

Teeme potluck peo, ehk iga piduline võtab miskit peolauale kaasa. Nagu te näete pildilt, siis mul on FELIXI HAPUKURKE! Ikea, my love ikka. Ma teen mugandatud köögiviljarosoljet, homme Rebeccaga hakkame vaaritama. Instagrami storie´de jälgijad saavad kindlasti updeite protsessist:):) Ja mul on siis ette valmistatud ingliskeelne üpris kerge jõuluviktoriin, kui keegi soovib oma jõuluõhtuks inspiratsiooni, siis kirjutab mulle, ma hea meelega jagan seal. Praegu ei taha siia neid küsimusi panna, äkki Siiri loeb veel täna blogi;) Tunnen end nagu kala vees, täiesti omas elemendis, askeldan ja teen nimekirju ja prindin ja mõtlen peo orgunni mõtteid:) Secret Santa tuleb ka, muidugi hoiatasin inimesi, et kingi lunastamiseks tuleb miskit teha ka, vaatame, kui vastuvõtlikud peokülalised üldse on:D Ma olen püüdnud evendis meeleolu luua ja vestlus üleval pidada, teaseriks ikka viktoriiniküsimusi ja nii. I hope it will be a success, see on ju mu ainus jõuluvärk sel aastal:)

Aasta pikimast ööst 

Hakkasin sel nädalal puudust tundma arusaamisest. Meie õpetaja on väga püüdlik, aga ta inglise keel on konarlik ja meie hiina keel on veel konarlikum, seega meil on terve klassiga natuke raskusi tema mõistmisel. Täna näiteks tegime presentatsioone ja no üks minut jäi minu preseka jaoks, ma ütlesin, et jätame selle siis esmaspäeva, aega vähe. Ta ikka pushib, et tule ja tee ära. Panen oma preseka siis seinale ja ta hakkab mind minema puksima ja võtab hiire ja ütleb, et let´s close, this is dangerous. Ma olin üsna segaduses, klassikaaslased ka. Et mis mõttes, ta just nokkis, et ma ikka tuleks ja teeks oma preseka ära ja nüüd käsib kinni panna, sest see on "ohtlik". Proovisime siis küsimustega suunata, et ta väljendaks end, mis osas mu presentatsioon dangeroud on:D Ei saanud selgemaks, kahjuks. Ja siis meil oli tegelikult üks koolipoolne aktsioon ka, kokkamine koolis, aga me selle ajal ei saanud üldse aru, miks me seda teeme. Nüüd sattus mulle üks artikkel kätte, mis viis kõik punktid kokku....

Netis olid sellised eriti glamuursed värvilised pallikesed isegi, aga no meie omad olid pigem sellised....

Pealkiri on selline "Today is Dongzhi, time to eat tangyuan!" Avasin selle, sest need kaks hiinakeelset sõna tulid järsku tunnist tuttavad ette, ehk hiina keeles me tõesti selgituse saime, miks me täna taolist asja teeme, aga no kuna sõnavara oli võõras, siis saime vaid noogutada ja mitte aru saada.

Igatahes küpsetasime täna selliseid ümmargusi maitsetuid jahuplönne:D See oli tõepoolest esimene reaktsioon nendele pisikestele nubludele, aga mõte selle traditsiooni taga on palju lahedam! Nimelt aasta pikima ööga päeval valmistatakse neid riisijahu pallikesi, süüakse magusa oasupiga (see oli ka väga "huvitav"), need sümboliseerivad taasühinemist ja terviklikkust ja nende koos söömine lubab sujuvat ja rahulikku uut aastat. Ja traditsiooni kohaselt söödavad põllumehed-karjakasvatajad oma karjale ka neid pallikesi, et neid tunnustada suure tehtud töö eest. Mõned surkavad isegi neid riisijahupalle oma lehmade sarvedele, mis peaks sümboliseerima väga viljakat, piimarohket aastat. 

Ja kuna need pallid sümboliseerivad üldiselt terviklikkust ja ühtsust, siis neid serveeritakse pulmades, uue kodu liikudel vms... Vot sellised lood... Meie klassi esimene katsetus oli tõesti päris nadi, me tegime neid küll koos õpetajaga, kes peaks asjatundlikum olema, aga ta ei soovitanud meil rohkem suhkurt panna ja no... tundsime kõik, et sööme nätsket keedetud jahu, ei tundnud väga ahvatlev ja tervislik... Teised tegid veel ühe täie rohkema suhkruga, ma neid ei maitsenud lõpuks, äkki läks paremaks:)

What else siis... ma ju mõtlesin igasuguseid asju, mida kirja panna. No näiteks seda, et nägin oma esimese roti ka söögikohas ära. Ta küll jooksis täpselt nagu piki toidukohtade tänavat, et ma istusin uksele päris lähedal ja ta siis jooksis sellest uksest mööda. Et kujutluspilt päris õige oleks, siis ust ei olnudki, neil on nagu garaažiboksid ja siis see avavus ongi terve söögikoha laiune, see uks krutitakse hommikul nö. lae alla. Kujutad ette? Ja siis esimene laud, kohe kui seinad hakkavad, istusime sõbraga seal ja no meie söögid just saabusid... ma niigi olin haigusest nõrk ja siis see rotikene (jep, ta oli tegelt päris priske rott, isegi mitte hiir)... no nii armas, söögiisu tuli mühinal! Aga tegelikult olen päris uhke, et esimene rott tuli alles neljanda kuu lõpus! Ma olen ikka imestanud, et sellistes söögikohtades ei jookse hiired ja rotid klientide vahel ringi, ausalt ka:)

Käisin toidutaevas nädalavahetusel!

Mu nädalavahetus oli mitmes mõttes silmiavav, lahe! Teate, kui te guugeldate ja loete Taiwani kohta, siis umbes iga artikkel ja blogipostitus räägib siinsest söögist ja selle imelisusest. No ma ei olnud aru saanud ega näinud ja imestasin, et millest nad räägivad. Nuudlid ja riis igal pool erinevalt valmistatuna. AGA siis oli see nädalavahetus, kus käisime sõbraga kahes täiiiiiesti taevalikus kohas söömas!

Esiteks, laupäeval Hong Kongi dim sumi söögikoht. FYI: dim sum on hiina viis söögi tegemiseks ja presenteerimiseks, ehk siis väikesed, enamasti aurutatud, ampsud. Ja selle dim sumitamise juurde on täiesti omad traditsioonid, näiteks autentsetes söögikohtades saab kogu aeg tasuta teed juua, ehk tee peab ojadena voolama. Ja seda ta voolas ka, see koht, kus me käisime, oli hong kongi pärane (muide, mu eesti keelt armastavad sõbrad, kuidas seda väljendit õigesti kirjutatakse? ma muidu kirjutaks eestipärane ja venepärane ehk väikese tähega ja kokku, aga Hong Kong on kaks sõna!!! Help!) ja see oli nii moodne koht ikka. Väga high-tech! Kuum vesi tuli seina seest ja selline kraanike oligi iga laua juures, pildil ekraanilt paremalpool kohe:) 

Ja kuidas siis söögi tellimine välja näeb... sul ongi selline ekraan, scrollid seal edasi-tagasi, neil on märgitud inimeste TOP10 valikud, saad korraga 4 rooga valida ja siis need jooksevad sinuni selle siini peal, mis ekraani kohal on. Mu jaoks oli kogu see rituaal niii põnev, et ma keksisin seesmiselt nagu väike laps kommipoes. Ja no sööögid olid ka täiesti suurepärased!! 

agaaa.... kui ma neid asju kirjeldama peaks või ütlema, et mida me sõime, siis... ma jään hätta:D Ülemisel pildil on krevettidega pelmeenid ja magus ananassisai võiga, järgmisel pildil on vist sealihaga selline kakuke, mille lahti tegid näppudega. Selle kõrval see üksik muna oli magus asi, selline munavalget meenutav plöga tuli sealt välja, kui see näppudega lahti teha... 

Hmm ja siin pildil:D well, minu taldrikus oli jälle mereandidega pelmeenike, kaugemal on kapsakoogike vms, soolane asi. Ja siis see üksik poolik asi on nagu taina sees mingid asjad, sealiha ja tofu ja mingid värgid veel... Kuna ma toiduainete osas pirtsakas pole, maitse on oluline, siis ega ma väga uurinud, mida ma söön:D Asju tellides ma nägin nende nimesid, aga jah, mälu pole enam see sama:D 

Ja kui sa üksinda tuled, siis sul on selline enda üksik station söögi tellimiseks ja söömiseks:D No ma pole enne nii tehnoloogilist söögikohta näinud, ausalt ka:D Aga ära unusta... maailma suurimad robotite tegijad on Aasia riigid, seega imestada pole midagi. 

 Muide, see jook mu ees on külm piimateekohv:D Väga iseloomulik Hong Kongile ja reaalselt oli selle maitse niii põnev, esmalt tunned kohvi ja siis järelmaitse on teemaitseline:D Ja jep, just nii õhukeselt saigi 16. detsembril väljas olla:D Mul oli enda kõige suvisem lendlev kleit ja teksatagi...Ei saa nagu kurta:D

Ja eile siis! Huh, see oli ka niiiiii hea! Käisime enne õhtusööki Royal Palace´is, ehk siis nende ajaloo-kunstimuuseumis. Ma oma järgmise postituse jaoks uurin välja, mis ta täpselt on, sest mulle tundub praegu õige seda nii üldajaloo kui ka kunstimuuseumiks nimetada:) Igatahes, Hiina-Taiwani ajaloos on palju potte, söögi tegemiseks ja säilitamiseks mõeldud potte, me vaatasime neid ca 2 tundi järjest, muidugi pidime pärast seda hotpot´i sööma minema. Jällegi minu jaoks uus väljend, aga selle taga on täitsa lugu... Hotpot on järjekordselt siinse kultuuri viis söögitegemiseks. Sul on selline kuum puljong-supp, mille sees on siis igasugused värgid. No näiteks kapsa sisse mässitud liha, siis mingid mereannid, seened, tees keedetud munad vms... Ehk sa tänapäeva söögikohtades saad oma hotpoti ise komplekteerida. Ma lugesin üles praegu asjad, mis minu hotpoti sees eile olid:D Ma lasin sõbral need muidugi välja valida, sest ma ei osanud väljanägemise järgi midagi tuvastada:D Väljaarvatud tees keedetud muna. Saate aru, sellist asja saab küll vaid siinpool maakera, ma usun. Et 7/11, ehk siinne kõige tüüpilisem convinient store müüb tees keedetud munasid nagu meie R-kiosk kabanosse müüb:D Haha, nii koomiline mu meelest, AGA ma sain oma esimese tees keedetud muna eelmine nädal night marketilt ja I was sold. Pidin eile ka saama!

Ja mu meelest oli see söögikoht ise ka lahe, see asus muidugi täiestiiii teisel pool linna, minu metrooliini teises otsas:D Selline pime urgas põhimõtteliselt, aga lahe oli see, et põrand oli puidust, selliste paksude tammelaudadega ja koha omanik oli selline... 40ndates naine, kes hästi mõnusalt ise ka laudu teenindas. Muide, see söögikoht oli tegelikult nime poolest jaapanipärane. Et ma küll hõikasin postituse alguses, et Taiwan on söögiparadiis paljude arust, aga näed, mõlemad söögikohad, mida nautisin, olid teiste suunitlustega:) Oh well, mu jaoks oli põhiline, et niiii mõnnad kõhutäied olid!

Austrian-Taipei Society Stammtisch with Glühwein

Kui tahad sarnase meeleoluga seda postitust lugeda nagu mul on, siis pane Jessie Ware´i LIVE akustiline kontsert oma kõrvu paitama. Ja no võid kausitäie putru banaani kiivi ja peanutbutteriga ka käsile võtta;)

Käes on pühapäev, mis tähendab, et mu viimaste nädalate väljakujunenud rutiini järgi olen praeguseks miskit toredat oma sõbraga teinud. Nu et me rokime töö- ja kooliasjadega nädala sees ja enamasti kohtumegi reedel pärast kooli ja tööd. Reedene plaan nägi ette, et me lähme austerlastega tuttavaks saama! Saksa-Austria kogukond Taipeis/Taiwanis on päris suur ja neil on igakuised kokkusaamised, sai alguse muidugi selleks, et äri koos teha/uusi mõtteid saada jne. Ehk siis selline professionaalne mingle´damine, mitte lihtsalt oma koduse kogukonna hoidmine välismaal. Aga eks nüüdseks on see ka igakuine kokkusaamise koht, et saksa keelt rääkida ja kultuuriliselt sarnaste inimestega niisama kudrutada.

Mul ausalt öeldes ei olnud mingeid ootuseid selle õhtu osas, mõtlesin, et mu jaoks on täiesti okei isegi siis, kui saan noa ja kahvliga hapukapsast ja kartuliputru süüa ja pärast seda Mario Karti mängima lähme.

Aga nii... jõudsime kohale, väga palju rahvast polnud, et täitsa valida sai istekohti. See oli selline tüüpiline saksa pubi, pikkade puidust laudade ja pinkidega, nii kodune värk:D Kõndisime trepist alla ja arutasime, et kuhu istume. Me seda alguses muidugi läbi ei rääkinud, aga teame üksteisest nii palju juba, et suudame üksteiseta seltskonnas olla ja eks vaatasime selliste istekohtade poole, kust oleks kerge liikuma saada ja teise seltskonda minna. Meie nö paikseks kohaks sai minu valitud koht- kahe vanema meesterahva vastas:D Üks asiaat, teine selgelt sakslane:D Hakkasin kirjutama, et nad olid hästiiii vahvad, aga tegelikult tõele näkku vaadates- kogu õhtu jooksul kohatud inimesed olid hästi lahedad! Üldine tendents on see, et sakslased-austerlased on Taiwanis pigem pikemat aega, kõige lühemat aega siin olnud inimene oli siin olnud 5 aastat. Pikeimat aega 20 aastat. 

Enivei! Kokkuvõtvalt öeldes... meie õhtu algas kell 19 ja lõppes nii 2-3 ajal, sest austerlased olid nii toredad:) Ma sain oma hapukapsa ja kartulipudru ja lause oma sõbralt, et "I´ve never seen you eating so fast". Mu vastuseks oli muidugi see, et sa pole mind kunagi noa ja kahvliga Euroopa sööki söömas näinud ka:D 

Pärast õhtusööki hakkasime mõlemad alateadlikult ringi vaatama, ma nägin ühte naist, kes oma olemuselt meenutas nii sellist baltiriigi inimest. Aga ma ei öelnud midagi, sõber ütleb ise nii 10 sekundi pärast, et kle, mine selle tsiikaga rääkima. Ma küll olin väga avatud meelega inimestega suhtlemisel, aga ma tundsin, et mul ei ole küll mingit "pick-up line´i" temaga. Tegin hoopis meile mõlemile väljakutse ja ütlesin, et ma asun nende meestega rääkima, kes meie laua teises otsas on ja tema läheb selle naisega rääkima. Ma muidugi olin veidi kaval ka, sest teistel olid nimesildid rinnas ja ma nägin teisel pool lauda ühte Jukkat, ma juba teadsin, et ta on soomlane ja ma saan temaga kiiresti jutule;) Pärast kuulsin, et sõber oli tolle naisega rääkima läinud sellise lausega " You have the same jacket and glasses as my friend has, I think you already have enough in common to come and chat with her":D Haha! Ehk meil mõlemil oli teksatagi ja ... Barbaral olid täiesti ümarad peene raamiga prillid ja minul kandilisemad tugeva punase raamiga:D well... mehed:D Aga jah, sellest hetkest meie õhtu lahedaks läkski! Jah, mina sain igasugu asju teada Jukkast ja tema austria-saksa kolleegidest Fujitsust, kõik neist olidki firmas 5-20 aastat töötanud ja ühel hetkel Taipeisse sattunud. Jukka on mingi väga tehnilise asja direktor, teised kutid teistes osakondades juhtivatel kohtadel. Aga üks hetk Barbara tuligi istus minu kõrvale, ta on Swarovski kristallide turundusjuht Austrias, töötab kaugelt siis. Ta abikaasa on siin Austria diplomaat, kaubandussuhete alal. 31-aastased, ääärmiselt lahe paar. Me istusime selle pika pingi taga kuidagi nii, et Bo jäi vestlusest välja, sest ta oli nö Barbara selja taga, Barbara suunas end minu poole. Kui ma küsisin talt, et kas ta abikaasa on ka siin, siis ta kutsus ta meie juurde, me surusime kätt ja pärast seda keeras tema end Bo poole ja nemad asusid jutustama. Ja jäid seda suht terveks järgnevaks neljaks tunniks tegema:D Mina jutustasin Barbaraga ja Bo tema abikaasaga. Õhtu lõpuks olime mõlemad eraldi saanud kutse nende aastavahetuse peole:D Well, mehed bondisid isegi paremini, sest nemad on sõbrad Facebookis ja ma ei tea, kus kõikjal veel. Laupäeva hommikul ärkasin selle peale, et Barbara oli mulle WhatsAppinud, Bo kutsus neid mõlemaid meiega ühisele eksprompt lõunale, sest nad elavad üksteisest paari tänava kaugusel ja me läksime just nende lähedale sööma jne. Et selline väga kiire areng meie uute sõpradega:D Bo ja Stefano olid tutvuse esimese kümne minuti jooksul kokku leppinud, et lähevad vahetavad autosid ja rallivad mägedes veidi ringi, no midaa:D Igatahes poisid olid suht lahutamatud terve õhtu, seda oli nii armas jälgida:D 

Mina aga sain veel tuttavaks ühe kunstripsmeid müüva tüdrukuga, kellel on paar Eesti klienti ka... ja siis nägin ühte taiwanlast, kes on Eestis käinud! Kaks nädalat Leigo muusikafestivali vabatahtlik olnud. No väga lampi asi, mida teha:D Okei, ma saan aru, et mu blogi lugejate jaoks on see nagu väga tavalise päeva kirjeldamine, aga mu arust oli eriti äge see, et kõik toimus nii loomulikult ja üldse mitte pingutatult. Ei olnud mingeid peale surutud vestlusi või võltsi naermist vms. Kõik naljad olidki naljakad, kõik tundsidki end vabalt ja võtsid ka võõraid omaks. Esiti võiks arvata, et neil ongi selline väljakujunenud seltskond, kuhu uusi väga lihtsalt sisse ei võeta, aga ei. Jukkaga jõudsin päris sügavaid vestlusi maha pidada Sofi Oksaneni raamatute ja Eesti-Soome ajaloo kohta, üks saksa mees jõudis mulle rääkida oma 5-aastasest suhtest, mis praegu problemaatiline on jne:D 

Ehk siiiis meil olid mingid plaanid Boga aastavahetuseks tehtud, aga muutsime need arutamata ära:D Vaatasime üksteisele otsa ja teadsime, et okei, meile meeldib väga see abielupaar, et me oleme mõlemad okeid sellega, kui muudame plaane. Ehk siis alustame varajase õhtusöögiga Grand Royalis, kus Gunn ööbis ja mis on selline ametlikele kohtumistele tulnud inimeste põhiline hotell. Minu õnneks on sõbral sinna kaks voucherit, mis just aasta lõpuni kehtivad, ma pakkusingi välja, et kasutagu need ära aastavahetusel;)

Pärast seda liigumegi Austria abielupaari juurde, nende maja katus on ilmselt samasuguse funktsiooniga nagu Bo oma, sest vaatame ilutulestikku just katuselt. Mulle isegi meeldib see plaan rohkem, Taipei 101 juures olles on ilgelt palju möllu, aga oma inimesed kaovad ära, palju kära, vestelda ei saa jne. Aga olles ühise seltskonnaga kuskil paikselt, siis see dünaamika ei muutu. Ehk siis jah, khuulkhuul:) 

Natuke robotlikku Aasia nalja ka

No te olete vist aru saanud juba praeguseks, et need asiaadid õpivad nagu robotid ja no nende tulemustest on see ka näha, 100% kogu aeg. Eks me siin omavahel räägime sellises võtmes, et kes tahab ja on valmis robot olema ja kes mitte. Ja ma olen välja öelnud, et minust ei saa tõesti kunagi sellist robotit, kes järjepanu vaid formaalse õppimise ja tuupimisega tegeleb.

Ja siis olen ma nüüd jõudnud sellisesse aega, kus ma ütlen oma sõbrale, et oi, mul eilne sõnavara test ei läinud väga hästi ikka... ja siis ma saan tulemuse kätte... ja ma tunnen endas selle asiaadist roboti ära:D Kui 2-5 punkti maksimumist puudu jääb, siiis on ikkkkkka väga hästi ei läinud ju!

Friday aka Wednesday Favourites

Hakkasin reedest postitust kolmapäeval ette valmistama, aga lõpuks tundus, et noh, täitsa terve postituse jagu juttu sai juba kirja, et võib selle kolmapäeval ka ju üles panna juba;)

Kas sulle tundub, et olen blogist kaugenenud? Kirjutama hakanud parajalt kuivalt, et enam ei kutsu sellele lehele klikkima? Mul endal natuke on selline tunne tekkinud, sest nädala sees olen usinalt õppimas ja nädalavahetusel teen küll põnevaid asju, aga samas kirjutan neist justkui poole vinnaga, sest paljud emotsioonid on seotud just seltskonnaga ja seda osa ma blogis nii elavalt ei taha kirjeldada. Aga kui mulle kirjutad-helistad, siis räägin sulle hea meelega ja saad vahetuid emotsioone ka näha:) 

Aga täna tahan rääkida hiina keele arengutest, oma eksootilisematest klassikaaslastest ja ILMAST. 

Hiina keelest 

Teate seda tunnet, et everyday is same same, but... Täna vaatasin end järsku kõrvalt, et mida hekkki, ma kirjutan hiina keeles nagu eesti või inglise keeles... muidugi mu sõnavara on väääga piiiratud, aga uue semestri sõnavara piires kirjutasin lihtsalt automaatselt. Ja mõtlesin, kuiiiii laheee see on! 

Sain täna aru, et meie praegused tunnid on oiiii kui palju igavamad, kui eelmisel semestril, aga ma olen selle kahe nädala jooksul reaaaalselt korralikult arenenud. Ei saa vist kahte head asja korraga:) Aga ma olen rahul, ma võin nalja Rebecca ja oma sõbraga teha, koolis peabki tõsine olema! Meil on nüüd nädalas kolm testi sõnavara peale... mis on nii lahe, sest kui ma hieroglüüfe ise oskan kirjutada, siis ma saan virtuaalselt ka hiina keeles kirjutada. Siiamaani on niimoodi olnud, et julgen suuliselt vaid tunnis rääkida, sest... seal on kõik tumbad:D Aga kohe, kui ma kohalikele midagi ütlen, siis nende reaktsioon on "what? could you repeat"... no jeee ma julgen korrata:D Aga nüüd on meil üle päeva 20-25 hieroglüüfi ja selle tooni peale test, ehk muud võimalust pole, kui selgeks need asjad saada. 

Ja uus asi, mida ma tegema hakanud olen, on hiinakeelsete laulude kuulamine:D Spotify´s on Taiwan pop music 2017 playlist ja pääääris paljud sõnad on tuttavad lauludes, jeeee! No täiega lahe on sellist edutunnet vahepeal hiina keele osas tunda ka ;) 

Eksootikast 

Ükspäev hakkasin mõtlema, et olen siinoldud aja jooksul enda jaoks kahe väga erinevast kultuuriruumist inimesega tutvunud. Üks on Gaith, kes on islamiusulisest riigist ja alles ükspäev Svaasimaa Lelost mõeldes sain aru, kui materiaalsest perest või riigist Gaith pärit on. Muidugi on minu arvamus kujunenud täpselt selliselt nagu Gaith seda tekitas, aga mul on Jordaaniast selline tunne tekkinud, kus inimeste eesmärk on rikkaks saada ja kuidas kõik toimub onupojapoliitiliselt ja ilmselt on mul see tunne just selle pärast tekkinud, sest Gaith ise on Jordaania suurest ja tähtsast perekonnast pärit. Ja siis Svaasimaa Lelo... ma ühe vahetunni ajal hakkasin selle Aafrika riigi kohta kõva häälega lugema ja Leloga arutlema. Ja no nemad on ikka sellised nunnud alasti ringi kalpsavad õnnelikud ja vaesed hinged. Noh, muidugi on neil VIIETEISTKÜMNE ametliku naisega kuningas, kes on pururikas, aga keskmine svaasikas on vaene ja isegi ei tea, mida selle rahaga teha võiks. Ma tajusin, et Lelo ise on kuidagi kaitsval positsioonil oma riigi osas. Aga no tegelt ka niiii lahe on tundma õppida ühe vaese Aafrika riigi inimest ja tema mõttemaailma! Näiteks oli meil pikk ja tuline arutelu teemal, et miks peaks/ei peaks inimene vaid ühe inimesega abielus olema. Mäletatavasti Jordaanias võib ka kuni neli naist olla, aga seda ei praktiseerita palju, sest kõigil naistel peavad võrdsed tingimused olema ja see on materiaalselt mehele koormav. AGA Svaasimaal, no miks sa peaks end piirama, kui sa armastad seitset naist, siis sa abielludki seitsme naisega. Ja oled kõigiga ühtviisi kesistes elutingimustes:D Ja no nagu ma ühes postituses mainisin, siis Svaasimaal on kõige kõrgemad HIV ja AIDSi numbrid, mistõttu on oodavat keskmine eluiga inimestel 32. aastat. Lelo on 25.... 

Põhimõtteliselt esimene Google leht on täis selliseid traditsioonilises alastuses inimestest ja ma uurisin täitsa siirast huvist, et kas see ongi igapäevane rõivastus Lelo kodus... no sain sellise poolkaitsepositsioonis vastuse, et ei, neil on riideid ja neil on autod ja poed ja rongid ja mis kõik veel:D No tore:) Neil on ka iga aasta traditsiooniline süütute tüdrukute festival, kust mehed endale naisi valivad... Ja no sellest ei piisa, et sa ise ütled, et oled süütu neidis, sind kontrollitakse üle, et ikka aus diil oleks. Ja siis mees valib su välja ja no siis... on otsustatud ka, abiellute ja saate lapsi. Mida teistsugust maailma, eksole:) Selle pärast selle lõigu nimi ongi "eksootika" 

Ilmast 

No mis eestlane ma oleks, kui ma ilmast ei räägiks iga kord:D:D Aga seekord jagan videot hetkest, kui Rebeccaga olime jälle 19-kraadises vees ujumas käinud. Õhutemperatuur on siin päeval 16-19 kraadi ja vesi basseinis... 19!! Ehk et kui kuskil pole soojustust, siis ega bassus ka olema pea. Meil on Rebeccaga oma inside mõisted juba tekkinud... et kui arutame, millal ujumaminek, siis uurime, et when will we go and become icecubes... ja kui me vette plärtsame, siis teeme penguinvibe´i, sest nii saab sooja veidike;) No ja... kui me ära ujunud oleme, siis soojendame oma näo ja varbad FÖÖNIGA ülesse:D 

Friday Favourites

Need, kes mind veidi paremini tunnevad, võivad ette kujutada, kui väga mulle need Friday Favourite´side postitused meeldivad. Ma saan ju postitusele iga kord uue päise meisterdada! I just love making them! Ja kui mul veel 15 minutit tagasi ei olnud päris kindlat ideed, millest ma täna kirjutan, siis selle päise kujundamisel sain aru, et ma räägin Taiwani talvest! Mulle natuke meenutab see soojust ja hubasust, see pilt ja just soojusest ja hubasusest siin saarel praegu puudust on.

No teate, see ei ole üldse naljaga öeldud, aga Taiwani ilm on nagu KÕIGE KAPRIIISSEM NAINE üldse! Esiteks, ei suuda ta otsustada, milline aastaaeg olla võiks. Veel novembris oli selliseid hetki, et üks päev on 17 kraadi ja järgmine 30!! Ja no mina mäletan augustist-septembrist-oktoobrist seda TAPVAT KUUMUST, ma ei olnud lõpuni kindel, et ma selle üle elan. Ja mis meil nüüd toimub... Kraade on 14-15, real feel 10-11. Niiskusega on kõik temperatuurid võimendatud- soe soojem ja külm külmem. Mäletan seda Hollandist ka, kuidas kraadide poolest oli suht soe talv, aga real feel oli jäiselt külm. Ja minu kallis Taipei on mägedega ääristatud, seega see niiskus ja pilved ja kogu mudru püsib ilusti siin linna kohal ja ei liigu mitte kuskile:) Jeee! Veel toredusi, muide! Et ega siin majadel radiaatoreid või muid asju pole, mis sooja annaks. Uuematel majadel on õhukonditsioneeril soojendussüsteem ka küljes, aga... enamus majad on seest sama külmad, kui väljas on:D Mis te arvate, kuiiiiii soojad ja kuivad riided näiteks hommikuti selga pannes on? Ma vahepeal "kuivatan" oma riideid kapis ventikaga. Tauno rääkis kunagi, et tema ülikond läks hallitama, kui ta esimest korda Taiwanis oli, no upsi! Ma pole enne sellise asjaga kokku puutunud, et nii niiske on, et riided, mida tihit ei kasuta, võiks hallitama minna:D Ehk siis jah, loo point- kõigega harjub, aga too ilmataat siin on ikka väga tujukas:)  Ja no eks fun part on see, et ega mul polnud külma ilma riideid kaasas ka:) Kas ma sain see nädal endale saapad, reaalselt pahkluudeni ulatuvad püksid ja paksu kõrge kraega kampsuni osta? Jah!

Ja kuna selle nädala highlight on olnud ikkagi uus semester koolis, siis ma kirjutan sellest ka veidi. Mäletatavasti oli eelmise semestri algus ka tšill ja grill, läksime mõnusa tempoga koolis edasi, kõik tundsid end hästi, KUNI BABAHH, illlllgelt kiire hakkas ja me võtsime ühe peatüki umbes ühe minutiga. No faktidest rääkides, siis võtsime alguses 6 nädalaga 6 peatükki ja siis teise 5,5 nädalaga 10 peatükki. Ja teatavasti lähevad peatükid aina raskemaks, mitte kergemaks... Oma uuelt sõbralt kuulsin, et see on täiesti normaalne Taiwanipärane planeerimine, ehk siis... no planning at all. Ja ma ei taha seda sama situatsiooni läbi elada, seega olen vaikselt pushima hakanud koolis, et liiguksime kiiremini edasi. See näeb välja selliselt, et leppisime nädala alguses kokku, et hakkame kolmapäeviti ja reedeti teste tegema. Kolmapäeval sõnavara ja reede peatüki lõpetuseks kogu peatüki peale. Kolmapäeval tundus, et oleme esimese.... kusjuures VÄGA LIHTSA peatüki läbi nämmutanud seitse korda, et võiks juba testi teha. Pakkusin välja, et ehk teeme juba homme, ehk neljapäeval. Jee, saime ühe päeva võitu ja liikusime kiiremini edasi. Täna, ehk reedel, vaatasin, et no misasja, tegelikult oleme teise peatükiga ka nii kaugele jõudnud... ehk uurisin, kuidas tundub, kas võiksime sõnavara testi kolmapäeva asemel esmaspäeval teha:D Mu lemmik Svaasimaa pliks oli muidugi nii vahva reaktsiooniga, et mis mullll viga on, aga küll ta aru saab, et see on hea. Rääkisin oma poindi ära, et miks ma pushin meid alguses kiiremini edasi minema ja õpetaja siis ütleb, et "yes, i think the teacher has to push you a little bit, you will work harder then". Ja paar julgemat pead pööras minu poole ja ütlesid "thanks, laoshi", ehk siis aitäh, õpetaja:D

Ahjaaaaa, fun fact! Olen viis päeva istunud sakslasest pastori kõrval:D See oli päris humoorikas täna. Meil hakkavad igal reedel presentatsioonid ka olema, sel korral tegime iseenda kohta- kodumaa ja perekonna. Ja no see praegune klass ei ole kuidagi nii kokkuhoidev või üksteisest huvituv, et ega me väga ei teagi üksteisest. Võibolla on asi ka selles, et suhtleme rohkem hiina keeles ja no... kes peaks teadma, kuidas on riigiteadlane või HR hiina keeles olema:D Enivei, väga irooniline, et pastor istub kõige ateistlikuma riigi kodaniku kõrval:D Niigi Bo naeris mu üle, kui ma nende St Pauli jäänuste juures Macaul elasin, et äkki ma muutun rohkem "holy´maks", Macau tänava nimi oli Rua de Ressureicao, igatahes siiamaani ma veel ei tunne end usklikumana, ka mitte tänu sellele, et saksa pastor mulle viis päeva juba võnkeid saatnud on:D Tegelikult on ta väga lahe poiss, ärge saage valesti aru;) Abielus muide Taiwani budistist naisega!

Sel nädalal kohtusime viimast korda eelmise klassiga täiskoosseisus ka! Taani Filip sõidab homme hommikul koju tagasi, käisime veel riisitamas ja muljetamas, kuidas kellegi uus klass on:)

Ja muide! Mul on hea meel, et mul on tekkinud natuke rohkem selgust ja teadmist, et mu blogi lugejatel on näod ka olemas! Tsau Grete, Helen, Gabriela, Martti (!!), Siiri, Britta ema!

Nädalavahetus Taiwanis

Elu on ilus!

Mõtlesin mõned sekundid, et kuidas seda postitust alustada, aga jah, see lause tundus kõige õigem. Jõudsin siis kolmapäeva öösel Taiwani tagasi, neljapäeva päeval elasin uuesti koju sisse, pesin pesu, koristasin jaa läksin õhtul uudistama uuesti seda creativity parki, mis mulle Tallinna Telliskivi meenutas. Mind jäi viimasest korrast kummitama, et ma seda tagurpidi maja ei näinud, ajasin oma uue sõbra ka välja, et lähme otsime selle maja ülesse.

Käime ringi ja no mida pole... seda pole. Mu taiwanlane siis uuris sealsete töötajate käest, et nu kas see maja on veel alles üldse... jaaa ei olnudki enam! Eelmine aasta sai seda Taipeis näha ja nüüd siis... enam mitte:(

Laupäeval aga lõime autole hääled sisse ja läksime roadtripile. Muidugi... oli ilm kõige rõvedam üldse ühe turismitripi jaoks, haha. Kurjamus! Eks me olime kangekaelsed ja ei lasknud end häirida, haha. Kohe räägin lähemalt, kuidas see välja nägi. Bo teab mu veekogulembust, seega viis ta mu põhjarannikule. Olen põhjaranniku lähedal ennegi käinud, aga no siis sõitsin bussiga mingi... 1,5tundi sinna ja laupäeval olin äärmiselt üllatunud, kui Bo pärast 25-minutilist autosõitu ütleb, et niiii, ole valmis, järgmise kurvi taga on meriiiiiii. Ma nende... tuuleklaasi puhastite(??) järgi vaatasin, et oh, vihma põhimõtteliselt polegi, et mina küll lähen vaatan randa ka. Hahaaaa, astusin autost välja, tuul pidi mu minema viiiima, jeebus. Okei, rändasime siis edasi, tahtsime Elevandikivi näha... ideaalis oleks minul ka selline pilt:

Aga selleni jõudmiseks pidi veidi ise seiklema, parkisime auto ära, minu juuksed olid hetkega nagu harakapesa, sest tuul peksles igast suunast koos vihmaga, mu vihmamahtel oli nii märg, et selle all olev pusa oli ka märg. Olgu öeldud, et me olime vihmavarju all! Ehk siis horisontaalne vihm all the way. Libisesime seal kivide peal, olime ikka põikpäised ja mõtlesime, et no kui oleme juba siia end vedanud, siis peame selle kivi ära nägema:D Agaaa jah, loodusel olid omad plaanid ja seda kivi ma oma silmaga ei näinudki. Üks meist libises terve tossuga muda sisse (vihjena ütlen, et minu roosad tossud jäid üsna puhtaks siiski:D) ja ma halastasin ja läksime selle tormiga uuest autosse. Ainuõige tegu tundus minna kuumaveeallikate bassudesse end üles soojendama:D Olgu öeldud, et hot springsid on siin väga popid, need pidavat aitama kroonilise väsimuse vastu, igasugu tervisehädade, kortsude ja ma ei tea, mille kõige vastu veel. Minu esimene tunne oli selline, et mmm:
* kui tihti nad seda vett vahetavad
* kui tihti nad neid basseine puhastavad

Esimene hot spring, kuhu proovisime minna nägi just selline välja, et mõlemale mu mõttele oleks saanud vastata "umbes eelmine aasta". Ei kutsunud väga:D Läksime siis sutsukene uuemasse, hinnaklass on kõigil üsna sarnane, võid liguneda seal 40-kraadises vees terve päeva, sissepääs on ca 10 eurot.

Päikesepaistelisel päeval oleks meie välja valitud hot spring selline välja näinud:

See bassu oli tuntavalt külmem, kui teised, ehk siis seal käisid vahepeal end külmutamas, et veri ikka kenasti käima hakkaks. 

Need pisikesed bassud on erinevate temperatuuridega ja erinevate aroomidega. Temperatuur on ca 37-41 kraadi. 

See oli mu esimene hot springsi kogemus ja no puhtuse mõttes oli see päris hea. Üldiselt on selliseid looduslikke hot springse ka hästi palju Taiwani peale, need on isegi põnevamad, kuskil mäenõlvadel jne, aga neid peab ise teadma, neid googeldades ei leia. Ja siis on veel nude hot springse, kus on siis mõistlik samast soost inimestega minna, sest mehed ja naised lükatakse erinevatesse bassudesse. Rebecca esimene kogemus oli just selline, ootamatult muidugi, ta ei teadnud, et nad olid alastiolemise hot springi valisid, aga vähemalt oli ta sõbrannadega. Minul Boga oleks suht igav olnud, itsitasin, et mu vanaemale oleks see hea kingitus, sest sellisele krampsakal täiskasvanul on suht tüütu seal vannides tundide viisi liguneda:D 

Aga meil õnneks palju aega polnudki, sest pidime Taipeisse tagasi tormama, sest õhtuuul ootas meid ees Comedy Night! Koht oli sama, kus me kunagi open mic´ile sattusime, aga sel korral olid naljad kvaliteetsemad! Kohal oli Iraani päritolu naiskoomik, kes praegu Shanghais elab ja üks ema poolt asiaat, kes nägi välja nagu Bruce Willis ja elas Hong Kongis. Mõlemad olid mingite festivalide võitjad, ehk jah, nalja sai. See koht iseenesest on päris väike, ma sain aru, et kokku suruti 50 inimest publikusse ja mina igatahes panin 10 kohta kinni juba. Kirjutasin neile, et heei, ma olen see eestlane, kelle üle eelmine kord nalja sai teha, olen head turundust teinud. Ja vahva oli see, et kui saabusime, siis see host juba lehvitas suurelt aknast:) Eesti Siiri oma peigmehega, minu Rebecca oma sõbrantsiga ja Bo paar sõpra olid kõik kohal. 

Ja no elu keeb, ei jõudnud veel maha jahtuda nendest komöödiaõhtu naljadest, kui lippasin järgmisel päeval Eesti Julia lahkumispeole. 

See kotike mu käes on eestikeelsete raamatute päralt! Sain Julialt tema raamatud päranduseks, itsitasime, et ju ma need paari aasta pärast ise kellelegi edasi pärandan ja lisan oma mõned raamatud ja siis kunagi saame eestikeelse raamatukogu avada! Et peaksime juba praegu sisse kirjutama hakkama, kellele need raamatud kunagi kuulunud on, mõnus ajalugu:) 

Ja nüüüd, teate! Käes on esmaspäev, uus semester, uus hoog on sees. Uus õpetaja, uued klassikaaslased:) Päris lahe kompott on koos, üks pliks Svaasimaalt. Just guugeldasin veidi, seal on muidu peaaegu sama palju inimesi kui Eestis. 26% täiskasvanud elanikkonnast on nakatunud HIVi. See on maailma kõrgeim näitaja, okou. AIDSi tõttu on riigis keskmine oodatav eluiga 32. eluaastat, misasjaaaa. Igatahes, see pliks tundus täpselt selline, et temaga tahaks küll rohkem tuttavaks saada. Siis on meil üks nina-püsti Türgi poiss, kes on õppinud enne lihtsustatud hieroglüüfidega hiina keelt, ehk siis mainland China keelt... ja no minu meelest on üsna totter tulla Taiwani, kus eranditult õpitakse ja suheldakse traditsioonilises, ehk raskemas mandariini keeles ja siis hakata vinguma, et issakene, miks me selliseid hieroglüüfe õppima peame. Et terve suur Hiina ju neid ei tunnista. No juudas küll, ära tule siis Taiwani õppima:D Siis on veel Saksamaalt noormees, kes on Taiwani naisega abielus, üks poiss Peruust, üks Hispaania tüdruk, Jaapani poiss, Korea tüdruk. Et pääääris vägev kultuuride kompott jälle:) Õnneks esimene päev oli üleelatav, ehk mul on motivatsioon laes!