Praegu tuli aga väga elavalt see eelmise postituse emotsioon meelde. Mul oli kuidagi ebaproduktiivne olek ja mõtlesin, et kirjutan vähemalt blogisse, siis on miskit tehtud. Küll aga ei teadnud ma, milline ebaproduktiivsus mind hommikul ootab! Nimelt jäin Taiwanis elatud aja jooksul teist korda tõsisemalt haigeks!
Viirusest, mis maha niitis
Mäletate, detsembris tundsin nagu oleks rekka alla jäänud ja mu toakaaslane mind põetas niimoodi, et me omavahel suheldud ei osanud keelebarjääri pärast? Well, seekord oli tunne võibolla isegi hullem. Ärkasin öösel kell 4 ülesse, niisama. Aga mõne hetke pärast tundsin end niiiii kehvasti, keha läks üle kere kuumaks ja selline tunne oli, et no kui ma kohe ei liigu, siis oksendan otse voodisse. Õnneks jõudsin igal vajalikul hetkel tualetti, aga ütleme nii, et päeval 11ks olin oma sooled puhtaks teinud... aga ega see ei tähenda, et mul oleks parem hakanud! Siis tõusis palavik ja ma olin nagu laip. Andsin Siirile oma seisundist märku ja ta pani töölt tulles mulle arstile aja. Mul oli mitmeid spekulatsioone, näiteks olin eelmisel päeval söönud õuna, mida ma ära ei koorinud ja mida ma pesin kraaniveega. Siinne kraanivesi ei ole joodav... Mõtlesin, et äkki sain mürgituse sellest. Palaviku osas spekuleerisin, et olin nii koolis kui bussis õhukonditsioneeri all ja korralikult soe päev oli. Et äkki sain külma... Aga arstionu ütles, et tegelikult on mingi viirus liikvel, et ma pole üldse esimene inimene selliste sümptomitega tema ees. Sain hunniku rohtusid... Sõin 15 tabletti päevas, like whaat! Ma hea meelega ei sööks üldse rohtu, aga ausalt öeldes...enesetunne oli nii kehv, magasin lihtsalt kaks päeva. Ja kui ma ei maganud, siis lamasklesin pimedas toas:D Ja nagu ma eelmises postituses ütlesin, siis kool on intensiivne ja ma tõsimeeli ei tahtnud liiga maha jääda. Olgu öeldud, et terve pühapäeva veetsin asju järgi õppides ja tegelikult oli päris fierce tunne esmaspäeval kooli minna ja samal tasemel olla teistega. Murphy seaduse järgi oli muidugi parim see, et jäin haigeks kolmapäeval ja arsti juures käisin ka kolmapäeval. Õhtul kell 8... no minu jaoks ikka veel uskumatu, see ei olnud mingi EMO-laadne asi, vaid päris tavaline arstikabinett... avatud puhta hilja. Enivei, laupäeval sain kätte oma national health insurance´i, millega on arstiabi põhimõtteliselt poolmuidu. Kirjutan sellest peagi rohkem, see on üks asi, mis siin riigis toimib vääääga kodanikusõbralikult. Lihtsalt etteruttavalt ütlen, et saad selle kindlustusega igasugust arstiabi 5 euri eest, ehk maksad vaid visiiditasu. Sinna alla käivad ka rohud!!!! Ja no mina siis ei olnud kindlustatud kolmapäeval ja pidin rohtude ja visiidi eest 20 euri maksma. Oleks siis võinud kolm päeva terve püsida... agaaa eiii saanud:)
Õppimisest ja maagilisest "klikist"!
Veel pean ütlema, et mu õpetaja teeb imesid! No see on ikka teada tõde, et inimene on nii mugav, kui mugav tal olla lastakse. Ja eks natuke märgib rolli see ka, et mu sõnavara on nüüd paras, et lauseid moodustada:D Igatahes, meil on iga päev vaja ette valmistada 1-minutiline monoloog, teemad saame päev varem. Ja see tähendab, et me peame iga päev vähemalt 1 minuti koolis rääkima. Meenutuseks, eelmised kolm kuud ei olnud mul põhimõtteliselt kordagi vaja koolis hiina keeles suud lahti teha. Muidugi siis enesekindlust ei ole ja ei tule ka hopsti üle öö. Olen nüüd kolm nädalat pidanud iga päev rääkima JA ma avastan end pidevalt mõtlemas elu üle hiina keeles:D:D no nii lüüriline see muidugi pole, aga enamasti tajun, et mõtlen hiina keeles, kui jään mingi sõna või väljendiga toppama. Ja ma ütlen teile, SEE ON NIII LAHE TUNNE. Kõik hiina keelt õppinud inimesed rääkisid mingist maagilisest "klikist", mis paar kuud keelt õppinuna käib. Ja...mina ootasin pikisilmi seda "klikki" ja tundub, et praegu ongi SEE hetk. Kus hakkad tajuma, kuidas laused üles ehitatud on. Ja mitte vaid niimoodi, et pead vihiku õigest kohast lahti võtma ja seda mustrit vaatama. Tuleb aina loomulikumalt ja vigu on ka lause ülesehituses vähem. Ja veel, mis mulle head meelt kangesti teeb, on see, et ma hakkan ka vaikselt üle saama hirmust rääkida hiina keeles oma tuttavate-lähedastega. Tekitasin endale neli keelevahetuse sõbrannat just selle pärast, et ma ei suutnud harjutada oma keelt Siiri ja Bo´ga. No lihtsalt totaalne müür oli ees. Bo puhul ma tean, kust see tuli. Kunagi ammu proovisin talle mingeid väljendeid öelda ja ta reaktsioon oli ikka "what?!", ehk ma ei olnud arusaadav ja kui keegi juba niimoodi reageerib, siis ma ei julge ju enam teist korda korrata. Ja mingid korrad olid veel, kus ta küsis tänaval, et kas ma oskan seda märki või seda märki lugeda ja ma pidin tunnistama, et ma ei osanud. Ja no täiesti paha soovimata oli ta reaktsioon kõrgendatud heliga " reallllyy, you don´t know that?!?". Mis sa ootad, muidugi pisike vähipreili õrn hingege ronib oma kesta sisse ja ei proovi enam harjutada temaga. Ja see hirm kandus kuidagi Siiri peale ka üle:) Aga nüüd on sõnavara rohkem ja kogemust tunnis rääkimisega ka, et mul tulevad mingid väljendid ja laused täitsa pingutamata kohe hiina keeles. Oeh, minu süda rõkkab ja ausalt öeldes oli mul seda edutunnet juba pikalt vaja ka, niimoodi on aina rohkem indu uusi väljendeid õppida. Käisime see nädalavahetus Bo´ga väikesel tripil ja tundsin, kuidas ma kogu aeg silmi lahti hoidsin, teemärke proovisin kokku veerida, küsisin Bo käest, mida miski tähendab. Siin on ju ka nii, et lõpuks tead juba piisavalt hieroglüüfe, aga kui need on minu jaoks tundmatult koos, siis ma oskan seda nö välja öelda, aga ma ei tea, mida see tähendab. Seega uurisin aktiivselt, mis mida tähendab jne. No khuuuliooo!
Nädalavahetuse aktiviteet
Kirjutasin mõni postitus tagasi sellest, kuidas plaanime kuskile ilusasse kohta jooksma minna Bo´ga. See nädalavahetus võtsimegi siis suuna Taiwani põhjarannikule ja jooksime lihtsalt iiimeeelises kohas!
Käisin siiis 24. märtsil sel aastal esimest korda väljas ujumas ka. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis eelmine aasta jäigi vahele väljas ujumisega, haha, upsi:D
Uus elurütm
Uue elukoha ja uue tunniplaaniga on päris palju muutunud. Elan nüüd ühikaga võrreldes ikka kaugel, kui enne jõudsin kooli 13 minutiga (jep, täpselt välja arvutatud), siis nüüd astun kodust välja 70 minutit enne tunni algust. Muidugi jõuan ma kooli 20 minutit enne tunni algust, aga mulle on see ümberlülitumine vajalik, vaatan veel korra viimased asjad üle ja bondin natuke klassikaaslastega. Koolist koju jõuan ka tavaliselt tund pärast vahetunni kella helisemist. Ehk siis mu päevad on eelnevast pea kaks tundi "lühemad" tänu transporteerumisele kooli-koju. Aga ma ei kurda, ma tunne, kuidas mu kogu päev ongi sisustatud ja õhtul vajun rampväsinuna ikka tuttu. Ehk siis... ärkan enamasti kell 8, olenevalt päevast kas õpin-kordan või teen trenni. Kell 11 lippan kooli poole ja kell 16 jõuan koju tagasi. Söön hilist lõunat ja kuiiii natukenegi aega on, siis power-napin (jep, ma päriselt ka teen seda, sest ma olen täiesti tühjaks pigistatud sidrun pärast kooli). Viimasel nädalal kohtusin kahel päeval oma language exchange sõbranjega, pärast seda tuhisesin koju õppima. Sellisel päeval jõuan magama kell 1 öösel, et kell 8 uuesti järgmist päeva alustada. Sel nädalal on põnevust lisanud ka see, et Bo kandideerib ühte maailma suurimasse konsultatsiooni ettevõttesse, mis...üllatus-üllatus pole PwC:D Igatahes on ta neli vooru tänaseks läbinud ja kaks on veel ees, ma pole enne sellllllist kandideerimisprotsessi näinud. Igatahes oli tal neljapäeval tunniajane intervjuu, mille jooksul andis intervjueerija talle suuliselt ette ülesande. No näiteks võib see olla midagi sellist, et üks meditsiini ettevõte soovib UK turule tulla uue masinaga. Põhimõtteliselt mõtle välja, kas see on mõistlik tegu ja mida soovitaksid lõpuks kliendile. Seal on hästi palju laia mõtlemist vaja ja samas ümberlülitumisvõimet, sest sa ei tea kunagi ette, milllllise suunaga situatsioon sulle ette antakse. See kaubanduse teema tuli ühes harjutuses välja, mida mina temaga läbi tegin. Igatahes on selle ülesande juures 3 küsimust, igaühe juures antakse sutikene infot juurde, mis vajalik selle ülesande lahendamisel on, aga üldiselt pead ikka KÕIK ise välja mõtlema. Jaaa netis on hästi palju infot nende jaoks, kes sinna ettevõttesse kandideerida soovivad. Ja selle case study vooru kohta öeldi, et keskmiselt õpitakse-valmistatakse end selleks ette 3 kuud. Guess what, Bo´le anti peaaegu 1.5 nädalat. Woohoo. Ta tegi väga palju taustauuringut ja tegelikult luges ka ise läbi neid situatsioone ja nende lahendusi. Aga selle simulatsiooni läbi tegemine on miskit muud ja kaks päeva enne intervjuud tõttasin appi ja hakkasin intervjueerijaks. Tegime kahe õhtuga läbi 3 situatsiooni.... esimese peale läks 3 tundi, teise peale 2 tundi ja kolmanda peale 1.5 h. Meenutuseks, päris intervjuul ei vii seda läbi su lähedane, vaid võõras inimene, sa oled stressisituatsioonis ja sul on aega 1 tund. Õah. Rõve. Enivei, tegime neid intervjuusid läbi kaks õhtut ja mõlemil õhtul saime magama kell 3 öösel. Kuna me tegime teha asju, siis muidugi ei jõudnud ma õhtul enda järgmiseks päevaks õppida. Mis muud, kui äratuskell 6.30ks helisema ja uhkelt prillid kella 7ks ette panna, et oma koolitöödes nohkar olla:) Ja teate, need situatsioonid olid mulle ka niiii põnevad! Mul olid muidugi vastused ees, aga ma pidin vahepeal andma Bo´le vihjeid niimoodi, et ma vastust ette ei ütle, aga et ta õiges suunas liiguks. Ausalt läksid need tunnid nende intekaks ettevalmistustega nii ludinal, et kui kell 3 öösel oli jälle, olin äärmiselt üllatunud. Ajutreeninguks leppisime lausa kokku, et hakkame neid asju regulaarselt läbi tegema, mina loen ja proovin ka mõista, tema lahendab.
Et sellised lood. Praegu on siis pühapäeva õhtu, tulin hiljaaegu järgmiselt keelevahetus-miitingult. Sõime koos minu jaoks uusi Taiwani sööke ja valmistasime minu homse 1-minutilise monoloogi ette. See on selline nunnu 22-aastane tüdruk, kes praegu tööd otsib, seega sain selles inglise keele keelevahetuse osas aidata teda oma HR teadmistega. Win-win, jee!
No comments:
Post a Comment