Ootused vs. reaalsus

Olen esimesel nädalal end mitu korda tabanud mõttelt, et oh, seda ma küll ei oleks arvanud nii olevat või et see on küll teistmoodi, kui ma ette kujutasin. Kindlasti tuleb selliseid hetki ajaga veel, aga praegu laon need asjad ette, mis silma hakanud on!

1. Ootus: ma olen kõige pikem ja kõige suurem valge naine, keda kohalikud näinud on. * 

See muidugi polnud mu otsene ootus, vaid pigem hirm ja eks see eelmine lause on veidi liialdatud ka. Küll aga kartsin ma, et jään liialt silma ja ei saa kunagi privaatselt tänaval käia. Ting-ting-ting, puhta vale! Ma olen võibolla 2-3 pikemat pilku saanud ja seda pigem vanematelt inimestelt ja ilmselt on asi esmalt selles, et liigun kõige rohkem ringi ülikoolilinnakus, kus ongi väga palju rahvusvahelisi tudengeid. See tähendab ka palju erinevaid nahavärve, pikkuseid ja laiuseid. Ja see tähendab, et ka mina saan täiesti tavaliselt end tunda:)

2. Ootus: suurlinnale kohaselt on tegemist räpase kohaga. 

Jällegi, puhta möödas eelarvamus! Nagu ma oma hiljutises postituses kirjutasin, siis siin ei ole prügikaste tänaval. Ja ei olegi selle põhjusega, et neid halvasti ära kasutada. Inimesed peavad sorteerima prügi ja iga päev sõidab helisev prügiauto tänavatel ja siis sa tead, et pead õue minema ja autosse oma prügi ära viskama. Nagu reaalselt, veidi modifitseeritud klassikaline heliteos kõlab akna taga, sa tead, et ohooo, ma pean oma ÕIGET värvi prügikotiga välja jooksma. Heleni saadetud artiklis oli veel see ka kirjas, et teatud päevadel võetakse teatud prügi vastu, aga samas eile paari inimesega rääkides see välja ei tulnud. Kes teab, võibolla on reeglid muutunud ja kõiksugu prügi võetakse iga päev vastu. JA minu jaoks oligi see kõige huvitavam, et oot, aga kuhu ma oma banaanikoore või nätsu viskan siis, kui ma seda tänaval tarbinud olen. Jaaa sa kannad kaasas oma isiklikku kilekotti, kuhu sa päeva jooksul prügi kogud ja siis kas leiad metroopeatuse, kus ka saab prügi visata. Ja metroodest rääkides!!! Siinsed on reaaaalselt kõige puhtamad ja paremini lõhnavad metrood. Ja teate, kuidas see võimalik on... Metroos ei tohi süüa, suitsetada, juua EGA ISEGI NÄTSU NÄRIDA!!! Ja kui sa ühte neist teed, siis saad trahvi. Okei, enne pead vahele ka jääma. Ma olen kogemata paar korda metroos joonud JA ma olen kaasreisijatelt selliseid pilke saanud, okoou! Ja siis mõistnud, et fakkk, ma jälle jõin valel ajal. Aga this is real, tänavatel pole prügikaste, aga prügi ka mitte!

3. Ootus: kohalikud räägivad inglise keelt. 

Nagu eelnevatest postitustest aru saada on, siis ei nad ei räägi midagi:) Võibolla on asi hirmus suhelda inglise keeles, võibolla milleski muus, aga ma igatahes tunnen end päris üksikuna kohalike keskel oma keeleoskuse ja oskamatusega.

4. Ootus

Reaalsus 

Pole vist rohkem sõnu vaja:):) Meil enda toas on õnneks (aga vb kahjuks?) selline euroopalik tualett olemas, aga kõik siiani avalikult kasutatud tualetid on selliste augukestega. Ja jep, tean, et kehale on palju kasulikum käia augu peal, mul ei ole õnneks midagi ebameeldivat ka juhtunud, lihtsalt harjumatu see auguvärk:D

5. Ootus: Jah, seal kaugel on palav, aga no, ma ju olen käinud Indias ja Egiptuses ja Türgis ja ellu jäänud ju...ega see kliima praegu ka mind murdma hakka siis. 

Oh boy was I wrong! Saate aru... okei, seda ei saa isegi kirjeldada:D Mulle tundub, et eile õhtust alates on temperatuur veidi langenud ja viimased 24h ma polegi vaid sellest mõelnud, et midagi hingata pole. Ma ise kahtlustan, et temperatuur on küll sama, aga tuult on tekkinud. Kolleegid teavad, et ma olen alati külmakambris toas istunud ja pigem nautinud seda, kui kergelt jahe hingatav õhk on. No siiin ei ole sellist asja üldse:D Päeval on 32 kraadi ametlikult, tajutav temperatuur 36-39 kraadi. Ilma tuuleta! Lihtsalt seisev paks õhk, millest läbi murrad. Eile kõndisin esimest korda oma faculty´sse mäest ülesse. Meetrite poolest polnud teekond üldse pikk, aga kui ma kohale jõudsin, siis mu süda puperdas, käed värisesid ja nägu leemendas. No misasi see on:D Hea on, et ma kontori lõuna ajal sinna jõudsin, saingi veidi hinge tõmmata ja kokku end võtta. Ja esimestel päevadel reaalselt mõtlesin iga 10 minuti tagant õues olles, et kurat, mis ilm seeee on. Kohalikud käivad vihmavarjudega ringi, nende päikesevarjud on need. Ma veel ei ole seda kommet endale võtnud, pigem loodan, et harjun ära;) Ja öösel magamine!!! Ma ei tea, kas ma kirjutasin sellest siin, et ma valisin endale voodi selle järgi, et ma ei oleks õhukonditsioneeri all kohe. Et sealt tuleb külm tuul ja kui meil see kogu aeg sees on, siis on suts ebamugav. Aga noh, mu toakaaslane tunneb seda sama:D Ja ta on itaallane, ehk kannatab kuuma paremini. Ja see tähendab, et me magasime ilma AC´ta esimesed ööd ja ma lihtsalt vähkresin voodis ja higistasin ja käisin pritsisin endale vett näkku ja kaelale ja proovisin magada, aga see ei toimiiinud. Ostsin endale eile ventilaatori, mis küll laseb õhku ainult minu peale, aga teeb suht lärmakat häält. Toanaaber delikaatselt ja diplomaatiliselt kommenteeris hommikul midagi, aga no... ropendama ajab lausa. Kui me öösel AC´d kas või nõrgalt sees ei hoia, siis mina ei suuda magada kuni oktoobrini umbes. Ehk proovime mingi kompromissi leida, et mõlema uni oleks piisavalt hää:)

Ööturust ja botaanikaaiast

Tahtsin eile õhtul tagasi minna sinna food truck´i paradiisi, kus üleeile sportlastega käisin, aga Agne ja Konrad viskasid hoopis parema plaani õhku, ehk läksime night marketile! Agne on siis leedukas, kellega ma suhtlesin sutsu juba enne siiatulekut, Konrad on poolakas, kellega orientation meetingul tutvusime. Meiega liitus kohe alguses ungarlane Flora. Käisime siis sellises kohas:

Selliseid ööturge on linna peale mitmeid, aga tundub, et käisime kõige popimal turul ise. Õnneks sattusime kõige pealt söögitänavatele, ehk väga lahe oli vaadata, kuidas midagi valmistatakse ja mida üldse müüakse. Olin ise ennatlikult õhtust juba söönud ja selle pärast ise midagi suurt ei maitsenudki. Ühte grillitud seent maitsesin ja ostsin ka ühe küpse mango. No mangod... teate, need mangod, mida ma saanud olen, ei ole ligilähedalgi sellele reaalsele mangomaitsele, mmmm! 

Ja vahemärkusena, Birkenstockid ostsingi sellel ajal, kui teised olid selle grillitud seene järjekorras. Mina sain jalatsid kätte ja nemad oma toidu ka, haha. 

Järgmisena tulid juba sellised riiete ja pudi-padi tänavad ja noo... ega me ilmaasjata ei räägi Eestis Hiina nodist, sest ilmselgelt pole asja, mida neil seal müügil poleks olnud. Ma isegi ei oska konkreetselt midagi välja tuua, sest need olid nii totakad:D Näiteks selline väänatava traadi otsas selfie-stick, et kui sa soovida a´la ümber nurga endast pilti teha, paned selle vääniku läpaka külge ja kuidagi vingerdad selle pildi. Ehk see osa enam nii vägev polnud, aga käisime eeskujulikult need tänavad läbi ja jõudsin taas siis ca 1 ajal ühikasse tagasi. 

Tänane hommik algas sellega, et läksin immigratsiooniametisse, et oma resident visal saada single entry asemel multiple entry tempel. Seda saab teha 15 päeva jooksul riiki sisenemisest ja no mõistlik on see ära teha sel nädalal, kui tunde veel pole. Teekond oli üsna pikk, 1.5 tundi. Mul on küll google maps ja unlimited internett, aga tunnen end ikka kindlamalt, kui mingid märksõnad on paberil kirjas. Seega panin kirja bussi suuna, mitu peatust sõitma pean, mis peatuse nimi on maha tulemiseks ja metrooga sama teema. Olen siis õige numbri peal, aga nooo ei ole viies bussipeatus see, mis mul paberil kirjas on. Ainult hiina keelt rääkiv bussijuht kõnetas mind üks hetk, sain aru, et ta tahab teada saada, et mis peatust ma otsin. Ütlesin siis selle ja ta ahhetab ja ohhetab ja räägib mulle hiina keeles vastu ja ma ei saa ju aru. Okei, käte abiga tegi selgeks, et sõidan valele poole. Selgeee, see siis ka nüüd tehtud:D Läksin üle tee ja sõitsin teisele poole ja olin 1,5h pärast immigratsioonionude juures. Küsivad, et kas mul see on kaasas ja see ka ja kas see ka... Ma ütlen, et eeeeemmm, seda kolmandat asja pole, aga mul on see virtuaalselt e-maili sees olemas. Ei sobi neile nii. Tegemist oli siis stipendiumi sertifikaadiga, mis tõestab, kui kauaks ma stippi saan ja kauaks mul viisat ka vaja on. Olen seda IGA JUMALA PÄEV kotis kaasas kandnud, kui kuskile pabereid korda lähen ajama, sest ma ju teadsin, et see anti mulle Lätist põhjusega kaasa, ju on millekski oluline. Ja no täna hommikul seda mul kotis polnud. Paluti homme tagasi tulla ja hommikul 8-10 vahel olevat ka immigratsioonibüroos vaikne, soovitati sel ajal kohal olla. Juheiii, ma ütlen! Eks maailmalõppu pole, teekond on selge ja hakkan siis homme ca 7 ajal kodust liikuma. 

Aga et mu pikast tripist miskit head ka ikka sünniks, siis vaatasin kaarti ja avastasin, et okei, botaanikaaed on seal lähedal kohe. Jalutasin sinna ja no eks see oli selline avatud linnaruum ja midagi väga eksootilist seal polnud, aga ikkagi sellised laudisest teed ja troopika oli ümberringi. Paar templit ka kuskil taimede vahel...

Ja tahtsin veel minna tegelikult ajaloomuuseumisse ka, mis seal lähedal oli. AGA, agaa....ma olin oma viimase sularaha ära andnud transpordikaardi tarbeks ja ma saan sularaha ainult ühest pangast for some reason... ja siin saab enamasti vaid sularahas maksta. Ja ma otsisin välja, kus Bank of Taiwan on, mis mulle raha väljastab jaaa see oli selles samas kohas, kus mu kojumineku buss läks. Ja samal ajal lähenes mu mobiili aku kriitilisele piirile ja ma tean, et ma ei oska ilma google mapsita seigelda veel... seega otsustasin täna ülikoolilinnakusse tagasi tulla ja homme sularahaga teha neid asju, mida veel seal ligidal teha saab. Koos laetud akuga! 

Kaks investeeringut tulevikuks

Ostsin eile kaks vajalikku asja ja no mõlemaga on natuke nalja ka.

Esiteks, teadsin juba siia tulles, et mul on uut telefoni vaja, mille aku peaks vastu mu guugel mäpsitamist ja millega saaks korralikke pilte ka teha. Noh ja ma tegelt läksin siis eile päeval linna peale jalutama, et äkki ma näen mõnda telefonipoodi. Nägingi... ja olin ses suhtes ettevalmistuseta, et ega mina tea, mis telefonid praegu turul on ja mis neist veel siis head ka on... Astusin poodi sisse, avastasin enda eest kaks noort poissi, puhta ingliskeelevabat poissi. Mõtlesin, et noh, ega see siis takistuseks saa mu telefoniostul. Kuidagi käte ja jalgadega tegin selgeks, et tahaks katsuda neid telefone, mis neil näidistena ühes karbis seisid. Valisin siis välimuse järgi paar tükki välja. Siis andsid kutid mulle kätte hiinakeelse "ajakirjakese", kus olid HIINA KEELES igast näitajad telefonide kohta... Mhmh, väga kaalutletud otsuse sain teha seal:) Vaatasin hinda ja vaatasin kaamera võimsust ja olin siis ühe välja valinud. Panin selle mudeli guuglisse sisse ja lugesin kaks rida ja otsustatud oligi. Mul on nüüd HTC Desire 10 ja minul hinnaks 170 euri. Vaatan praegu, et Elisa müüb selle telefoni edasiarendust ehk HTC Desire 10 pro´d 500 euriga. HTC´d toodetakse Taiwanis, sellest ka see hind:) Aga nüüd saan talutavama kvaliteediga pilte teha, endale talletada ja teiega ka jagada.

Ja teine asi, millesse ma veidi raha panustasin, on korralikult Taiwanis seiklemise jalatsid Birkenstockid! Kellel need olnud on kunagi, teavad, millest ma räägin! Need paksu põrutuskindla talla ja sisetallaga, kuhu on "sisse surutud" jalatald- ehk tald ja varbaosad on justkui augus, jalatalla all on tugikaar nagu meil ka loomulikult on. 

Tehtud on need muide Saksamaal ja loen veel seda, et sellise jalatsi ülesehituse puhul toimub jalgadel pidev trenn ja veri liigub ka kiiremini, tehes jalatsid pikkadel jalutuskäikudel mugavaks ja jalale tervislikumaks. Nende ostmisel olin ka muidugi puhta hiinakeelse müüja juures... Täitsa naljanumber ikka, suht kalliste asjade ostmisel ei taha täitsa võhiklikke otsuseid ka teha, aga no mida ma teha saan. Poes oli veel kaks ostlejat Jaapanist, kes ka ei osanud inglise keelt. Taas võtsime käed appi ja neljapeale valisime jalatsid välja. Kõik on muidugi alati väga sõbralikud, müüjahärra tänas mind kogu aeg, mõtlesin, et noh, tavai, jalutan siis maksmata välja, kui ta juba 3 korda veel ostmata tänanud on:) Minuga tulid kaasa klassikalised Gizeh´id: https://www.birkenstock.com.au/product/gizeh-birko-flor-in-white-2035 ja mina olen igatahes väga rahul (Jaapani paar ka, nad elasid kõik mu ostlemisele kaasa)! Jaapani härrasmees lahkus poest kolme paari Birkenstockidega;) Kohtasin seda paari veel pärast ja nad siis kätlesid mulle seda infot veel:D 

Day 4: fotoreportaaž Delfis, kohtumine UK jalkatiimiga ja öine kesklinn

Teate! Ma poleks iial arvanud, et mu neljas päev Taipeis saab olema selline:D Alustame algusest, ehk oma sisetunde kuulamisest. Pidin eilse jooksul kindlasti tasuma oma õppemaksu, aga leppisime Taunoga päev varem kokku, et lähme vaatama Eesti-Ukraina kossumängu. (selgituseks, Taipeis on suveuniversiaad- https://en.wikipedia.org/wiki/2017_Summer_Universiade, kus terve maailma riigid osalevad). See mäng asub Taipei kesklinnast ca tunni kaugusel, seega hakkasime veidi enne 10 liikuma. Mina aga pidin veel ju Taunoga kokku saamiseks veidi seiklema ja siis ma ei olnud kindel, et kas peale 14.30 mängu lõppu ongi see meie päeva lõpp JA selle pärast ärkasin ülesse kell 7.30, läksin võtsin automaadist raha ja lippasin kell 9 avatavasse ülikooli kassasse, et oma arve tasuda. Mul ei ole see unerežiim veel päris paigas ja nii ma öösel kell 2 tsättisin veel eestlastega ja see kell 7.30 äratus tundus suht sürr. Aga no sisetunne ütles, et aja oma kohustused ära ja päev võib plaanitust palju pikemaks venida. And it did! And it was awesome!

Jõudsime mängule, kilkasime eestlastele, neil tundus olema hea meel kodukeelt kuulda:) Mängu kaotasime, aga minu ja Tauno pere jaoks alles lahedad hetked algasid. Esmalt visati Taunole üks paar kossuketse ja siis välja jõudes tuli üks kohalik poiss ja ütles, et heei, 47 on ikka minu jalgade jaoks liiga suur:D Ja Tauno sai teise paari jalatseid. Resultaati olete vast juba lehest ka näinud... http://m.sport.delfi.ee/article.php?id=79337174. Ehk meid püüdis kinni Delfi ajakirjalik ja võttis mõned kommentaarid. Ja siis läksime Eesti poiste bussi juurde, mina sain ühe higise Eesti särgi ka:D Haha! Ja leppisime kokku, et õhtul lähme kuskile koos, kutid pidid nkn vabatahtlikega välja minema ja pidid siis meile ka teada andma, kus nad on.

Sõitsime siis taksoga Taipeisse tagasi, mis muide tuli kokkuvõttes nelja peale välja soodsam, kui kiirrongiga ja metrooga sõitmine...

Ja leppisime siis kokku, et õhtul kesklinnas kohtume veel. Mina läksin juba veidi varem, et luurata, mis linnas toimub. Taipei 101 nägin ära ja siis potsatasin ühte foor truckidega täidetud Commune A7´sse.

Seal näidati universiaadi kossufinaali- Leedu vs. USA. Jäin seda vaatama ja Taunot ja Eesti kossutiimi mänguannet ootama. Mu selja taga oli üks seltskond, kes ühel hetkel hõikas TEAM USA, TEAM USA. Ma vaatasin selja taha ja üks noormees küsis sealt, et kas TEAM USA on õige pool ikka. Ma vastasin, et tegelt mitte, et Leedu poolt peab olema. Ta tuli mulle sutsu lähemale, vestlesime veidi, et jaa, ma olen Eestist ja selle pärast hoian Leedule pöialt ja tema rääkis, et ta on Inglismaa jalkatiimi treener ja see seal lauas on tema tiim- manager, assistant manager, logistik ja mingid asjad veel. Ja ütles veel, et kui mul üksinda igav on, siis võin nendega liituda. Uurisin Taunolt, kaugel ta on ja kui sain vastuseks, et 20 minuti kaugusel, siis läksingi inglaste juurde. Ja no nalja oli rohkem kui rubla eest. Sain kohe omaks, kui ma ühe mehe väga tugevat inglise aktsenti jäljendasin ja siis võeti mind ka osaks tiimist, minust sai füsioterapeut:D

Tauno tuli ka oma naise Mandyga, eesti tiimilt ei tulnud vastust ja nii nad suht varsti ka lahkusid. Kuulda oli, et lapsed polnud veel kell 11 ka magama läinud ja täna on Taiwanis koolides tegelikult esimene koolipäev. Tauno on õpetaja, seega varajane õhtulõpetus tundus hea ideena. Mina aga jäin veel team GB´ga hängima ja koju jõudsin ca 2 ajal öösel. Seal vahepeal oli ka muidugi üsna humoorikas seik, nimelt mul polnud prille kaasas oma pisikeses ridikülis ja ma ei näe õhtuti pmst üldse väikest telefoni ekraani. Ehk ma ei saanud google mapsi järgi koju minna.... Helistasin Helenile, kes oli veel kontoris ja juhatas mind kodupoole, aga kuidagi meie vestluse ja juhendamise ajal ma triftisin kodust eemale:D Lõpuks ütles Helen, et okei, Katriin, nüüd on see hetk, kus sa Uberi tellid ja sellega koju lähed. Tegin nagu kästi ja olin suht varsti kodus:D

Eilse intensiivse päeva peale on täna aga plaanis teha korda oma student ID, viisapikendus ja võibolla ka jõuan avada oma pangakonto, viihii.

Day 2 aka 2day

Tänane päev on olnud mõnes mõttes aeglane ja samas jälle nii palju asju on toimunud. Äkki see ongi selline mitte tööl käivate inimeste elu? Enivei, hommikul kasutasin Uberi võlusid ja sõitsin oma airbnbst ühikasse. Kas ma jõudsin eile mainida, et mu kohver lagunes 12-tunnisel sõidul? Well, täna lagunes see veel rohkem, kui ma lohistasin seda treppi pidi kolmandalt korruselt alla. Muide, tähelepanek number 3 või 4 juba... siinsed trepiastmed on nii kitsad ja madalad. Ma olen mitu korda koperdanud, sest eeldan, et aste on kõrgem. Väikeste inimeste asi vist. Ja muide! Ma ei tunne end üldse ülemäära pikana siin! Mis on väga vahva, ausõna!

Ja siis... asi, mida ma veel avastasin... siin ei ole prügikaste tänaval. Ja reaalselt ei olegi, sellel on täitsa loogika ja teooria taga, ma üks päev kirjutan. Helen jagas head artiklit selle kohta;)

Lohistasin kohvri Uberisse ja sain endale üllatuseks ühikasse check-ini teha kolm tundi enne lubatud aega. Wiihii! Sain endale toapoole valida ja otsustasin selle järgi, et ei peaks õhukonditsioneeri tuule all elama ja magama. Ja tuleb välja, et mu toakaaslane Rebeka ka ei taha, paneme seda tihti vaiksema peale:) Aga tema on Itaaliast, ta on rohkem kuumaga harjunud kui mina. Obviously. Igatahes, Rebeka (ma veel ei tea, kuidas ta nime õigesti kirjutatakse) on 20-aastane Leedsi ülikooli tudeng- õpib seal draamat ja hiina keelt, ehk siis teatrivärki ja teine erialana hiina keelt. Vau! Ja selle eriala puhul on nii, et teise õppeaasta peavad nad välismaal tegema, enamus ta kursakaid läksid Shanghaisse või Hong Hongi, tema ja ta kolm kursaõde tulid Taiwani. Üks ta sõpsudest elab siin samas ühikas üheses toas ja teised kaks elavad kuskil linna peal laiali. Rebeka on tore:) Jutukas ja hoiab vahvat energiat toas üleval.

Ühikasse jõudes jätsin oma kohvri maha ja lippasin Agnega kohtuma. Agne on leedukas, kes sai sama stipendiumi, mis minagi. Tema elab ka ühes toas suht ülikooli lähedal. Ta on aasia õpingud lõpetanud Vilniuses ja tema on 23-aastane. Meil kõigil kolmel on koduigatsus ja pole veel päris sisse elanud ja eks see kuumuse ja teise kultuuriga harjumine võtabki aega. Me kõik tunneme muide hirmu selle ajavahe ees, sest kui meil on hommik ja tahaks pereliikmeid tervitada, siis nemad magavad ja ei reageeri kohe. Samas õhtul lähme me juba magama, kui teie seal Eestis vaikselt koduseks muutute.

Aga oleme kolme peale oma tuju üleval hoidnud ja proovinud naljaks pöörata seda igatsuse värki.

Ma olen nüüd Taipeis olnud kokku 48 tundi ja teate, mida see kuumus ja keskkonnavahetus teinud on? Seda, et ma olen tundud vaid korra, et võiks süüa ja käisime siis Agnega söömas. Muide, siin söövad kõik inimesed väljas, sest... nii on odavam. Minu munasupp maksis alla euro. Kui täpne olla, siis 70 senti. Ega ma palju selle eest saanud- supileent, rohelist salatit ja ühe kooreta keedetud muna. Aga no ikkagi... Agne sõi mingit tumeda riisi värki ja ega tema oma ka palju kallim ühest eurost polnud. Aga Rebeka käis pelmeene söömas ja soovitas seda kohta ka väga, üks päev siis tuleb läbi lipata.

Ja mida siis veel... ostsin kodust hiina keele õpiku, mis käsitleb igast hääldamisi just nagu eestlased seda teeks... ja peale 40 lehekülge raamatust, tuleb nentida, et hiina keel on raske nagu hiina keel:D Praegu jõudsin ühe leheni, kus on lahti seletatud hieroglüüfid loogika alusel. Et päike näebki välja nagu päike. Ja inimene on nagu inimene külgvaates. Ja puu hieroglüüf ongi juurte ja okstega. Ehk see on hea algus, kuidas mingidki märgid selgeks saada!

Homme on esimene kokkupuude ülikooliga, teiste hommik algab tasemetestiga, selle alusel hakkavad Agne ja Rebeka kursis saama, mina olen algaja ja lähen niikuinii algajate tundi. Pärastlõunal on orientation meeting ja nii see eluke käima lähebki.

Ja niimoodi see uus seiklus algabki!

Noniii, Taipei on mind oma kuumusega vastu võtnud! Jõudsin täna ca 8 tundi tagasi lennujaama, selja taha jäi 12,5h ja 10 000 km. Helen guugeldas eelnevalt, et ca 8000 km on Taipeisse linnulennult, lennukis sain aga teada, et lennukilennult on see siis tegelikult pea 3000 km rohkem. Kui esimesel lennul Amsterdami sain kenasti varuväljapääsu sildi juures istuda ja jalgadega laiutada, siis Ams-Taipei lennul istusin rea keskel, venitamis ja liikumisruumi oli üsna vähe. Muidugi, tuleb öelda, et minust aknapool istuv poiss ei tõusnud selle lennu ajal kordagi püsti! Mina ikka kolm korda tegin sirutamispause. Ma olen ühel 8-tunnisel sõidul olnud ja siis mul ei meenu, et toolid niii ebamugavad oleks olnud. Sõitsime täna öösel ju ka (nii Taipei kui Eesti aja järgi olime öös) ja minu mastermagaja võimed oleksid võinud ju toimida. Aga tutkit, magasin selle lennu peale kokku vast 3-4 tundi ja ülejäänud aja vähkresin ja vaatasin filme-sarju.

Esimene tähelepanek lennukis oli see, et kuigi hakkasime Amsterdamist kell 16.20 liikuma ja väljas oli ju ilus ilm, siis KÕIK aknakatted olid hetkega alla tõmmatud, ehk ma terve pea 13-tunni jooksul ei saanud aru, milline ilm sealpool pilvi on. Sama jätkus ka bussis ja taksos, ehk ma ei saanud lennujaamast Taipeisse sõites aru, milline saar see siis on. Ainus loogiline selgitus mu jaoks on see, et nad pelgavad seda kuumust niiväga, et automaatselt varjavad kõiki pilusid, kust päikesevalgust sisse võiks tulla.

Teine tähelepanek- taksodes on teistsugused harjumused-kombed. Taksojuht mugistas südamerahuga viinamarju ja rääkis mobiiliga valjuhääldi peal ja siis see üks vaba käsi, mis viinamarju ei söönud, nokkis oma nina kogu aeg. Mu sõit oli reaalselt mingi 12 min pikk ja selle aja jooksul ma seda näppu kuskil mujal ei näinud, ikka taksojuhi ninas.

Kolmas tõdemus- inimesed päriselt ka on abivalmid! Läksin oma jalutuskäigule ja otsingule uue adapteri järgi, nimelt on siinsed pistikupesad märksa teistugused. Astusin ühte poodi sisse, küsisin müüjatelt, kas nad oskavad inglise keelt. Selgitasin, mida mul vaja on, nad olid hämmingus:D Ja siis tuli üks neiu ja uuris, et mida ma otsin. Jalutas mu õigesse poodi, valis õige asja välja, jalutas mu järgmisesse toidupoodi, jagas nippe, kuidas Taiwan on turvaline linn, aga jõkke ja merre tuleb aupaklikult suhtuda, sest nemad on äkilised ja ebaturvalised. Ja siis näitas ette veel õige suuna ja tänava, et ma ülikooli jõuaks ja läks siis omi toimetusi tegema. Teadis täitsa mõnda asja Eesti kohta, väga lahe ka!

Homme kolin oma ratasteta kohvriga Airbnbst välja ja ülikooli ühikasse! Excitiiiing!