Day 2 aka 2day

Tänane päev on olnud mõnes mõttes aeglane ja samas jälle nii palju asju on toimunud. Äkki see ongi selline mitte tööl käivate inimeste elu? Enivei, hommikul kasutasin Uberi võlusid ja sõitsin oma airbnbst ühikasse. Kas ma jõudsin eile mainida, et mu kohver lagunes 12-tunnisel sõidul? Well, täna lagunes see veel rohkem, kui ma lohistasin seda treppi pidi kolmandalt korruselt alla. Muide, tähelepanek number 3 või 4 juba... siinsed trepiastmed on nii kitsad ja madalad. Ma olen mitu korda koperdanud, sest eeldan, et aste on kõrgem. Väikeste inimeste asi vist. Ja muide! Ma ei tunne end üldse ülemäära pikana siin! Mis on väga vahva, ausõna!

Ja siis... asi, mida ma veel avastasin... siin ei ole prügikaste tänaval. Ja reaalselt ei olegi, sellel on täitsa loogika ja teooria taga, ma üks päev kirjutan. Helen jagas head artiklit selle kohta;)

Lohistasin kohvri Uberisse ja sain endale üllatuseks ühikasse check-ini teha kolm tundi enne lubatud aega. Wiihii! Sain endale toapoole valida ja otsustasin selle järgi, et ei peaks õhukonditsioneeri tuule all elama ja magama. Ja tuleb välja, et mu toakaaslane Rebeka ka ei taha, paneme seda tihti vaiksema peale:) Aga tema on Itaaliast, ta on rohkem kuumaga harjunud kui mina. Obviously. Igatahes, Rebeka (ma veel ei tea, kuidas ta nime õigesti kirjutatakse) on 20-aastane Leedsi ülikooli tudeng- õpib seal draamat ja hiina keelt, ehk siis teatrivärki ja teine erialana hiina keelt. Vau! Ja selle eriala puhul on nii, et teise õppeaasta peavad nad välismaal tegema, enamus ta kursakaid läksid Shanghaisse või Hong Hongi, tema ja ta kolm kursaõde tulid Taiwani. Üks ta sõpsudest elab siin samas ühikas üheses toas ja teised kaks elavad kuskil linna peal laiali. Rebeka on tore:) Jutukas ja hoiab vahvat energiat toas üleval.

Ühikasse jõudes jätsin oma kohvri maha ja lippasin Agnega kohtuma. Agne on leedukas, kes sai sama stipendiumi, mis minagi. Tema elab ka ühes toas suht ülikooli lähedal. Ta on aasia õpingud lõpetanud Vilniuses ja tema on 23-aastane. Meil kõigil kolmel on koduigatsus ja pole veel päris sisse elanud ja eks see kuumuse ja teise kultuuriga harjumine võtabki aega. Me kõik tunneme muide hirmu selle ajavahe ees, sest kui meil on hommik ja tahaks pereliikmeid tervitada, siis nemad magavad ja ei reageeri kohe. Samas õhtul lähme me juba magama, kui teie seal Eestis vaikselt koduseks muutute.

Aga oleme kolme peale oma tuju üleval hoidnud ja proovinud naljaks pöörata seda igatsuse värki.

Ma olen nüüd Taipeis olnud kokku 48 tundi ja teate, mida see kuumus ja keskkonnavahetus teinud on? Seda, et ma olen tundud vaid korra, et võiks süüa ja käisime siis Agnega söömas. Muide, siin söövad kõik inimesed väljas, sest... nii on odavam. Minu munasupp maksis alla euro. Kui täpne olla, siis 70 senti. Ega ma palju selle eest saanud- supileent, rohelist salatit ja ühe kooreta keedetud muna. Aga no ikkagi... Agne sõi mingit tumeda riisi värki ja ega tema oma ka palju kallim ühest eurost polnud. Aga Rebeka käis pelmeene söömas ja soovitas seda kohta ka väga, üks päev siis tuleb läbi lipata.

Ja mida siis veel... ostsin kodust hiina keele õpiku, mis käsitleb igast hääldamisi just nagu eestlased seda teeks... ja peale 40 lehekülge raamatust, tuleb nentida, et hiina keel on raske nagu hiina keel:D Praegu jõudsin ühe leheni, kus on lahti seletatud hieroglüüfid loogika alusel. Et päike näebki välja nagu päike. Ja inimene on nagu inimene külgvaates. Ja puu hieroglüüf ongi juurte ja okstega. Ehk see on hea algus, kuidas mingidki märgid selgeks saada!

Homme on esimene kokkupuude ülikooliga, teiste hommik algab tasemetestiga, selle alusel hakkavad Agne ja Rebeka kursis saama, mina olen algaja ja lähen niikuinii algajate tundi. Pärastlõunal on orientation meeting ja nii see eluke käima lähebki.