Friday Favourites

Sel nädalal kirjutan oma reedestes pajatustes prussakatest, ajast ja trennist:) 

1. Prussakad

Olen juba korra rääkinud, kuidas siin rahulikult elades lihtsalt peab tolereerima hakkama täitsa uusi asju. Alustan prussaka-juttu sellest, kuidas kunagi... 20 aastat ilmselt nägi mu õde Maiasmoka kohvikus prussakat ja pärast seda mina pole suutnud seal kohvikus ise käia. Vahel sinna sisse astudes mõtlesin alati sellest, kuidas kunagi oli seal prussakas:D Ja nüüd, tuleme ajast tagasi tänasesse päeva, kus mu lemmikus hommikusöögikohas jalutas rahulikult prussakas seinal, kui ma olin hommikusöögiga poole peale jõudnud. Mu munarullid hakkasid suus ringi käima ja üldse ei tahtnud toitu alla neelata. Ja siis ma meenutasin seda Maiasmoka lugu ja seda, kuidas siin ma ei saa enam kardinaalne olla ja mulle ju maitsevad need munarullid! Aeg liikus päriiis aeglaselt ja see munarull käis suus ühelt poolt teisele poole, jõudsin selle jooksul veel mõelda, et no keegi ei ole raudselt prussaka-surma surnud ja mina ka see esimene ei kavatse olla. Jõudsin lahenduseni, et ma lihtsalt ei jää enam sinna istuma ja sööma, võtan oma söögi kaasa, siis ma ei pea sealsete elanikega rohkem kohtuma. Ja no need ei olnud ju üldse esimesed prussakad, keda ma siin söögikohas näen. Mõni nädal tagasi käisime klassiga pitsat söömas ja pärast magustoidu tellimist nägime Gaithiga kahte prussakat... kas ma nautisin seda šokolaadibrüleed pärast... no ilmselgelt mitte! Aga jah, siin ei ole euronõudeid ja siin on jube mõnus-hubane ilm igasuguste mutukate jaoks, las nad siis elavad rahulikult ja mina ka ei saa neile seda rõõmu valmistada, et lasen end häirida neist! 

2. Kuidas aastaga elu muutub

Eile, kui mul "kiire" päev oli, hakkasin mõtlema, mida ma eelmine aasta samal ajal tegin ja mida siis "kiirus" tähendas... Meie HR-toa jaoks on oktoober-detsember kõige tegevusterohkem ja sel ajal tundsin kõige rohkem stressi ja seda, et asjad lähevad käest ära, ma ei hooma enam, kui kaugel mis projekt on ja selline lootusetuse tunne tuli üsna tihti peale. Ja siis eile... kui kraade oli väljas 25, päike paitas põski, puud olid rohelised, väike suvine tuuleke sasis mu pikaks kasvanud juukseid... mõtlesin, et millise õnnega ma ikka koos olen! Kirjeldasin eilset juba eraldi postitusega ja no tegemist oli minu praeguse elu võtmes tegusa päevaga, kuid seda ei saa mitte kuidagi pidada reaaalselt pingeliseks päevaks:) My conclusion- päevas on küll 24 tundi, aga ajal on võime erineva kiirusega erineval ajal liikuda! 

3. 100km jooksu oktoobrikuus! 

Nüüd on möödas esimene täispikk kuu, mil olen siin aktiivsemalt oma keha liigutanud. Kokkuvõttes tegin trenni 25 tundi, kulutasin keskeltläbi 16 000 kilokalorit ja tegin 31 päevaga 33 trenni. Jooksin 101 kilomeetrit 20 jooksukorraga, käisin 10x ujumas, korra tantsimas ja korra matkamas. Nagu ma millalgi mainisin, siis püüan ka iga päev 10 km kõndides läbida. Jooksupäevadel loen jooksmise kilomeetrit sinna 10 km sisse ja ujumispäevadel teen siis tõesti suuremaid ringe, et vajalikesse kohtadesse jõuda. Seda 10 km eesmärgi päris iga päev täita ei suutnud. Selle kuu eesmärgiks on jooksudistantse pikendada, kuid jooksmise kordasid vähendada ja asendada need kaks korda nädalas joogaga. Nagu te juba lugesite, siis üleeile käisin joogas, eile andsin kehale puhkust ja täna jälle peale kooli joogasse:) 

Ja muljed peale joogat! Kolm heureka-hetke oli täna:) Esiteks, ma sain hingamise selgeks! Vaja läks vaid kuute tundi, hehe. Ehk teate küll, selliste madala pulsisagedusega trennides suunatakse kogu aeg hingama, sest keha teeb tööd täna hapnikule, mida kehale anname. Ja Eestis sellistes trennides käies soovitatakse päris kõva häälega hingata, siin seda ei harrastata. Aga ma täna võtsin kätte ja hakkasin ikkagi sellise... tuntava tugevusega hingama, sest vaid nii on mul meeles seda ka reaalselt teha. Oleme igas poosis x arvu hingetõmbeid, ehk treener vahepeal mainib, et kui ise "flow´ime", et ole seal asendis 10 hingetõmmet, seal 3 hingetõmmet ja seal 5 hingetõmmet. Ja kui ma kõvasti hingan, siis saan neid lugeda ka reaalselt:) 

TEISEKS, see on minu jaoks kõigeee lahedam ja olulisem! Nimelt, ma reaalselt näen tulemusi! Mu perekond teab, KUI halvasti ma paindun... ma pole praktiliselt kunagi sirgete jalgadega käsi maapinna vastu panna saanud. Keha oleks nagu oks, mis ei paindu noh. Ja mis täna juhtus!!!!! Ma sain sirgete jalgadega oma peopesad panna varvaste alla!!! 

Tegelikult oli nipp lihtne;) Treener ütles, et lükka oma puusasid nö kõrgemale, ehk siis ette poole ja siis paindub kogu keha ju ettepoole:):) Ma olin suuupeeer uhke enda üle igatahes, tahtsin tunnis kilkama hakata! 

Kolmandaks... avastasin, kuidas asiaatide ja minu keha ikka täiesti erinevate painduvusomadustega on:D Näiteks minu puusad on päris lahti, ehk kui teeme poose, mis vajavad puusade avamist, näiteks selline asi: 

Mina saan sellesse asendisse vaevata ja mul on lihtsalt mõnus "tõmme" sääres ja puusas, aga asiaadid on enamasti selles asendis ülakeha püsti ja näpuotsad maas. Küll aga on nad täiesti meistrid keha väänamises nö. kruvikeerajasse! Ma olin täiiiiesti hämmingus täna:D Olime kõhuli, tõstsime ühe jala täisnurga alla ja selle vastaskäe nö teise käe alt läbi ja siis hakkasime painutama niimoodi, et alakeha oli justkui ühele poole ja ülakeha väänasime teisele poole. Mina sain end poole peale JA asiaadid olid kõik niimoodi, et nende alakeha oli vastu maad ühele poole ja küünarnukid vastu maad teistpidi. Likeee whaaat!! Proovisin selle kohta ka pilti leida, aga polnudki...

Põhimõtteliselt midagi sellist, ainult et meie alustasime kõhuli olles, tõstime ühe jala täisnurga alla ja twistisime end... Ja as said, mina ei twistisin ikka üldse:D:D Ja asiaadid olid kõik (okei, ma ei julge päris nii öelda, aga need, kes minu ümber olid, nemad olid täiesti keerukujud:D)