Ma olen siia viimasel ajal nii palju jutustama sattunud, kohe näha, et Rebecca on Lõuna-Koreas ja sõber Lõuna-Taiwanis perega vanaemal külas:D Muidu jagaks neid mõtteid nendega, mitte ei kirjutaks oma virtuaalkodus. Aga see selleks:)
Mu sõbral on alati üks eesmärk, kui ta mõnel kohtumisel-avalikul loengul vms asjal käib. Noh, näiteks võtab ta kõne pidamise kursust ja siis on üsna tihti avalikke esinemisi, kus keskendutakse mingile teemale ja pärast saab suhelda kõigiga. Ja tema eesmärk on alati kõikide kohale tulnud inimestega suhelda. Selline personal branding. Ja kui me pärast räägime ja ta ütleb, et kas ta suhtles kõigiga või mitte, siis ma olen iga kord vastu küsinud, kas ta inspireeris ka kõiki neid inimesi, kellega ta rääkis. Minu arust on see osa palju olulisem, kui lihtsalt eesmärgi pärast rääkimine. Ja eks ma olen ta mõtlema saanud ka selle küsimusega ja kõikidega muidugi ei teki sellist vestlust, mille põhjal inspireerida saaks. Aga selle pika jutu peale hakkasin ma üks kord pärast temalt küsimist mõtlema, et oot-oot, aga kas mina inspireerin inimesi.
Ja siis teiseks, utsitasin Facebookis teid avama mõnda TED Talki, ma muidugi tegin ise ka seda, täna hommikul pesumasina ja kuivati lõpetamist oodates tsekkasin mitmed videod läbi ja valisin välja kolm, millest ma pikemalt kirjutada tahaks ja vaadata soovitan!
Panen nüüd need kaks asja kokku- inspiratsiooni ja TED Talkid! Finish this year strong! Ja uute põnevate mõtetega.
Kaks talki, mida ma soovitan, on usuga seotud. Ja no kolmas ka kaudselt:) Aga esimene neist on täiesti teaduslik ja arutleb, kas religiooni ja perekonda sündivate laste arvu vahel on seos. Seda teemat lahkab üks 60-ndates eluaastates mees, aga minu üllatuseks, see oli nii lahedalt interaktiivne. Tema tiim on uurinud aastate lõikes, mitu last keskmiselt perekonnas on, mis on nende elatustase-sissetulek ja kuidas see siis muutunud on. Ja tal ongi selline lahe liikuv programm, kuidas laste arv muutub aasta aastalt:) Ja spoilerina ütlen, et religioon ei mängi rolli perekonda sündivate laste arvu juures, selleks on tõesti elatustase, ehk sellest tulenev, nagu näiteks seksuaalhariduse puudulikkus, pereplaneerimise puudumine jne jne. Video on 13 minutit pikk.
Teiseks videoks on Ateism 2.0 . See pealkiri püüdis juba mu tähelepanu, sest olen paigas, mida ümbritseb väga tugev religioon, uskumine, ma lähen nädalas vähemalt viiest templist mööda, mis sumiseb inimestest jne. Ja ma tegelikult olen siin olles sattunud niiiiiiii paljudesse religiooniga seotud vestlustesse, pidanud eestlaste ateismi selgitama ja kuna ma olen ju tegelikult täielik võhik ses teemas, siis tahtsin ma selle TED Talkiga oma silmaringi veidi laiendada. Ja sai küll palju mõtteainet juurde:) Et jah, muidugi on mul õigus mitte-uskuda ja arvata, et meil ei ole kuskilt kõrgemate võimude poole juba ette määratud, milline mu elu on-tuleb-olema peab, aga see on ka minust väga pinnapealne pidada seda erinevate religioonide ainsaks osiseks. It´s just the beginning... Ja Alain de Botton räägib 19 minuti jooksul päris põnevalt ja kaasahaaravalt sellest, mida tegelikult tänapäeva maailm võiks religioosse kogukonna traditsioonidest omaks võtta. Et meil on tegelikult see võimalus, kui me näeme, et kuskil miski toimib, kas või väga ajuloputatud kogukonnas, siis ikkagi on meil võimalus see üle võtta. Ehk tema jaoks ongi ateism 2.0, ehk ateismi uus versioon sisult ühe küsimuse taga "what here could we use?". Ja ausalt ka, ma ei hakka neid punkte ise välja tooma, ma tõesti tahan, et sa selle video ise läbi vaataks. Ja siis võime üks päev arutada sel teemal:) Mina igatahes tunnen küll, et vaatan usule värskema pilguga.
Kolmas video puudutas mind isiklikul tasandil niimoodi, et tema esitluse lõpumõtte juures tuli üks nunnu pisar ka põse pealt alla. See on ettekanne õnnest ja mõttega elamisest. Ausalt öeldes on seda teemat raske isegi eesti keelde panna, sest see kõlab inglise keeles usutavamalt.
"Happiness comes and goes, says writer Emily Esfahani Smith, but having meaning in life -- serving something beyond yourself and developing the best within you -- gives you something to hold onto. Learn more about the difference between being happy and having meaning as Smith offers four pillars of a meaningful life."
Põhimõtteliselt tõi too naine välja neli "röövikut" ehk inglise keeles caterpillarit, millele "meaning of life" toetub.
* belonging ehk kuulumine kuskile- perekonda, sõprade ringi, kolleegide sekka, you name it.
* purpose, ehk eesmärk ja ta selgitab seda nii, et see pole see, mida sa tahad, vaid mida sa saad anda. Paljud vanemad ütlevad, et nende eesmärk on kasvatada oma lapsi kõige paremal võimalikul viisil. Aga paljud tajuvad, et nad annavad endast palju ja tunnevad samal ajal end vajatuna just tööl. Ja toob välja selle, et töötus ei ole tõesti vaid majanduslik probleem, vaid inimese jaoks eksistentsiaalne samamoodi. Ja nii ongi. Just see sama osa videost pani mu jaoks sõnadesse tunde, mida ma aegajalt olen Taiwanis tundnud. Jah, minu "töö" siin on õppimine, aga ma ei anna selle "tööga" mitte miskit endast. Ja ma tunnen enamasti seda tunnet just tööga seoses, et ma igatsen seda tunnet, et mu igapäevastel tegevustel on suurem mõju ja et mina saan millegi õnnestumisel edutunnet tunda. Ja ärgem mõistkem siis midagi valesti, üldine olemine on ikkagi väga tänulik ja mul on väga hea meel, et selline võimalus mu ellu sattus!
* kolmas punkt on minu jaoks natuke vuuduu ja religiooniga seotud, selle jätan vahele, aga neljas punkt on väga lahe!
* storytelling ehk meil kõigil on oma lugu ja me oleme ise otsustanud, millist lugu me maailmaga jagame! Ja üllatus-üllatus, me saame ise seda lugu muuta ja kohandada, ehk tõmmata tähelepanu just nendele aspektidele, mida me ise tahame. Kuidas me end identifitseerime tuleb just sellest loost välja. Ja tegelikult see sama lugu mõjutab meie otsuseid ja elu ise märkamata.
"I met a young man named Emeka, who'd been paralyzed playing football. After his injury, Emeka told himself, "My life was great playing football, but now look at me." People who tell stories like this -- "My life was good. Now it's bad." -- tend to be more anxious and depressed. And that was Emeka for a while. But with time, he started to weave a different story. His new story was, "Before my injury, my life was purposeless. I partied a lot and was a pretty selfish guy. But my injury made me realize I could be a better man." That edit to his story changed Emeka's life. After telling the new story to himself, Emeka started mentoring kids, and he discovered what his purpose was: serving others."
Nonii, ma usun, et see jäi nüüd küll selle aastanumbri sees viimaseks postituseks! Homme on vägev päev, mul on kleit, kingad, ehted valmiiiis ja vaim on juba viimased kaks nädalat valmis olnud:D:D
No comments:
Post a Comment