Aga mis selle eelmise kuu jooksul tehtud-nähtud, kogetud? Tükikene Macaud jäi mu neljanda kuu sisse, see oli ikka omaette elamus, täna tagasi mõeldes tunnen ikka selliseid kahetisi emotsioone. Lahe, et käisin, samas meenub ka see murelikkus, mis mind iga päev saatis. Ja siis on selle kuu üks tähtsaid märksõnu taaskord kohanemine- kohanemine oma uue toakaaslase, uue õpetaja, uute klassikaaslastega. Kohanemine ka uue situatsiooniga, kus me Rebeccaga oleme. Muide, mul on selline huvitav vaikne suhe uue toakaaslasega, kelle nimega mul raskusi isegi on. Küsisin seda kord, aga no nii keeruline on, et ikka ma tean seda "Kim" osa vaid, mis kõigil korealastel vist liitena kaasas on. Igatahes, ta tegi mulle jõuludeks kingituse ja lisas ka kaardi, no imearmas. " Hello, my roommate! Merry Christmas and Happy New Year!! Thank you for getting along with me poor english speaking" :):) Taeyoung Kim. Ok, nüüüüd vist jääb meelde, kui ma olen selle läbi ka kirjutanud. Igatahes! Ta on selline vaikne haldjas, ma juba kirjutasin, kuidas ta mind haiguse hulleimal päeval aitas. Siis tühjendab ta mu prügikasti ise... ma pole lausa harjunud, R´iga koos elades tühjendasin mina tema oma, tundus ka loogiline mu jaoks, et kui ma enda prügi lähen viskama, siis võtan tema oma ka. Aga no praegu on olukord teine, mu prügikast ei jõua pooleldigi täituda, kui see juba tühi on:D Ja no mille ma kingiks talt sain!! Ostsin endale talvejaki, sellise tuhmroosa ja ta kinkis mulle selle juurde matchiva roosa mütsi. How cute!!! Ja tal on veel üks level juures... ma sõin mingi õhtu putru ja ei viitsinud kaussi ära pesta, jätsin selle oma lauale. Ja kui ma järgmine päev koolist tulin, võtsin kausi, et köögi poole kõndida ja vaatan, et mida hekki, see on puhas?!?!? Ehk siis mul on puhtusehaldjas toakaaslaseks. Ja no tahaks temaga rohkem rääkida ju, kui kõkutada küsiva näoga, et kas tema pesi mu kausi ära ja rõõmsalt tänada vaid. Pole nagu minu stiil, ma ikka jutustaks rohkem:):)
Rebeccaga oleme see-eest rohkem suhtlema hakanud ja meil on väga mõnus sõprus välja kujunenud. Tema on suht ainus, kellega ma ka päris elus tihedamalt nädala sees suhtlen, sest teatavasti klassis on meil energiatase nullilähedane ja keegi kellegiga ei suhtle. Ja Rebeccaga käime ujumas, mõni hommik koos hommikusöögil, mõni õhtu lippan tema juurest läbi jne. Selline mõnna pingutamata suhtlus, alati saab nalja:)
Selle kuu sisse jääb ka see talve algus Taiwanis, mis oli ikkka krõbe ja vastik. Mul ei olnud muidugi ka vastavat riietust, et sellele talvele vastu minna ja sisimas lootsin, et see jälkus läheb paari päevaga üle. Vähehaaval ostsin endale asju juurde- esmalt paksu kampsuni. Jäi väheks. Siis talvesaapad ja pikemad püksid (mul olid siiani vaid sellised, kus pahkluud kõik paljad). Kannatasin veel paar nädalat niimoodi, jäin haigeks ja otsustasin, et kurjam, mul on talvejakki ka vaja, et see asi üle elada. No kõige totram ongi see, et ega kahte ühesugust päeva siin pole, ikka külm-soe-külm-vihmane-päikeseline-soe-külm. No saa siis aru, mis hommikul selga panna, milline see päev tuleb.
Tänu oma uuele sõbrale olen päris palju ka ringi liikunud nii Taipeis kui Põhja-Taiwanis üldse. Aga need käimised on kuidagi... mitte vähem tähtsad, üldsegi mitte, aga minu enda jaoks seesmiselt kuidagi lihtsamad? Et ma tegelikult ei ole pidanud enne ette valmistama ja google mapsis surfima ja guugeldama, et kus miskit asub ja mida tasub vaadata jne. Minu jaoks on need viimase kuu seiklemised tähendanud, et ma google mapsitan selle välja, et kus me Bo´ga kokku saame ja edasi on lebo, tema teab:D Ja siis autos vahepeal panen location´i sisse ja vaatan kaardi pealt, et kuhu me jõudnud ka oleme, hehe. Ehk siis jah, humoorikaid seiklusi on ehk vähem, aga minu jaoks on Taiwani avastamine ikka sama põnev, kui ma seda ka üksinda teeks. Noh ja eks nalja on ka ikkagi, sest mu sõber on üsna ebakompetentne autoroolis. Ta ise seda päris kindlasti ei kinnitaks, aga mina näen ja tajun ju olles ise kõrvalistuja;) Ja tuleb tunnistada, et üsna pingeline ja väsitav on ka kõrvalistuja olla, sest ma justkui sõidan ka. Vaikselt püüan õpetada ka, sest Oliver andis mulle päris hea ja korraliku autokooli. Ja no naljakad hetked on sellised, kus ma saan küsimuse "what do you think, will I hit that streetlamp?". Ja no halenaljakas oli see, et ma pidin vastama, et "I am pretty sure you will hit it when you continue like that." Pluss, kõige olulisem nüanss asja juures on see, et ta peab VÄGA oma autost lugu ja nagu ma aru saan, siis autosid mõistvad inimesed hindavad seda autot väga (eelmise aasta mersu). Ehk siis pärast mõnda ohtlikku manöövrit või parkimist käib härra oma auto kõik nurgad läbi, et kindel olla, et ühtegi kriipsu ega kraapsu seal peal pole:D No imearmas!! Ehk siis ma tõesti oma seiklustel ei pea muretsema, kas buss viib mu õigesse kohta ja kas see on üldse õige buss jne, nüüd ma pean muretsema, kas sõbra auto jääb terveks. Nalja nabani selle tõsise teema juures:)
Ja kaubandusliku teadaandena avastasin täna tänu Taiwani uudistele ühe eriti laheda instagrami konto! Brandon elab Taipeis, on inglise keele õpetaja uudise järgi ja tal on niiii mahedad fotod sellest riigist. Lihtsalt pean teiega ka jagama, et kui olete näiiiiteks juhuslikult otsimas kedagi, keda followida instas, siis he is the one:)
No comments:
Post a Comment