8. kuu tähtpäev!

Ma ei tea, kuhu see aeg lendab! Alllllles see oli, kui ma astusin lennukist välja, hingasin seda hingamatut troopilist õhku ja mõtlesin, et millesse ma end küll mässinud olen:) Ja nüüüd ma siiis olen siiin, käes on jälle aeg, kus hingata pole midagi, kujutletavas pagasis aga kaheksa kuu jagu seiklusi, õppetunde, harjumisi, üllatusi, pettumusi.

Et tõsimeeli, üks päev seisin bussipeatuses...SEISIN! VARJUS! Ja lihtsalt tundsin, kuidas higi tilkus konkreetsete tilkade kaupa ca 3-4 kohast mu kehal:D Vabandust, kui see üleliigne info nüüd kellegi jaoks on, aga see on lihtsalt paratamatu ja nii on isegi kohalikega. Okei, olen märganud, et kohalikud lasevad seda kuumust rohkem oma näolt välja, ehk et minu näolt naljalt kukkuvaid higitilku ei leia, küll aga kehalt:D:D Ja siis olen vaatluse tulemustel selgeks saanud, et kohalikud mehed kannavad oma triiksärgi all t-särki ka. Selle boonuseks on see, et higistamise vastu sa kuidagi ei saa, küll aga jääb su triiksärk kuivaks ja vaid nö alussärk saab märjaks. Muidugi on kahe särgiga veel palavam, aga no kus sa lähed niimoodi hommikul tööle, et särk on ligemärg seljas.

Sel kuul olen veel mõned avastused teinud asfalti ja autode kohta:D Näiteks on siinne asfalt teistsuguse konsistentsiga kui Euroopas. Teate küll, kui Eestis on 25 kraadi, siis paljudes kohtades asfalt sulab. No kujuta ette, kui selline asfalt siin oleks... Täna näiteks oli real feel 38 kraadi!! Teisalt on aga palju odavam asfalti tervena hoida, sest siin ju ei jäätu see ära, teadupoolest tekivad suured augud asfalti just temperatuuri kõikumisest. Ja siis sain veel sellest ka aru, et autodega peab palju vähem jändama, sest esiteks, pole auke ja teiseks...pole vaja talverehve!:D See on umbes sama teema, et Aasias ei ole solaariumitel ikka üldse turgu, sest mida valgem nahk, seda ägedam sa oled:)

Sel kuul sain aru, kui palju korrapärasust siin ühiskonnas on. Et kui muidugi ma olen ikka veel liiga kiire siinset tempot arvestades, siis jälgides tänavapilti... ongi enamasti inimesed aeglased ja keegi ei jää kellelegi ette ja ei aja närvi. Mina olen õppinud rahvarohkeid kohti vältima, tulen hommikul kaks peatust enne ülikoolilinnakusse jõudmist bussilt maha, et saaksin rahumeeli omas tempos üksinda kooli poole marssida:) Ja eskalaatorid! Minu jaoks on tänaseks täiiiiiesti loomulik, et seisvad inimesed on paremal pool ja alati jäetakse ruumi vasakule, et kiirustavad inimesed mööduda saaksid. Metroos ei tohi süüa ja juua ja tõesti, väääga üksikutel kordadel olen ma näinud, kui keegi "patustab". Muide, metroos ei tohi nätsu ka närida:D Selle reegi vastu olen mina ikka eksinud, aga ma ju tean, et ma ei topi näritud nätsu tooli alla või veel hullem, tooli peale. Ühistranspordis on märgitud vanade inimeste, laste ja istekohta vajavate inimeste toolid teist värvi ja tõesti, inimesed jätavad need vabaks isegi kui buss on rahvast täis ja justkui võiks istuda. Võiii siis hüppavad koheselt püsti, kui seda istekohta rohkem vajav inimene ühistransporti astub. Ja no see liiklus, autos kõrvalistujana olen ma ikka veel hirmul, aga ma saan aru, et siin kehtivad mingisugused kirjutamata reeglid, mida enamasti jälgitaksegi. Siin on häääästi palju rollereid ja tegelikult toimib see kuidagi ladusalt. No okei, mina ei julgeks tõesti autorooli istuda ja mõne ebakindlama juhi jaoks on ka see liiklusolukord kaootiline, aga üks hetk, kui sa aru saad, mis "reegleid" inimesed jälgivad, siis läheb paremaks.

Ja üks päev mõtlesin selle peale, et mulle ikka meeldib paaalju rohkem, et ma elan ülikoolilinnakust kaugemal. Ma ei oska end ikka samastada end sellise klassikalise tudengiga ja see on ka täiesti okei. Nüüd olen rohkem omas elemendis ja mulle meeldib see! Ühikas elades oli selline... tilulilu tunne:D Süüa teha ei saanud, ehk ma ei pidanud mõtlema, et mida poest osta, mida süüa teha, kui palju süüa teha jne. Oma kahe ruutmeetri koristamine võttis aega ca 5 minutit nädalas, korra paari nädala jooksul käis ka ühika koristaja meie toa üle. Jagatud korteris on lood ikka teistugused ja mulle meeldib, et mul ikka igapäevaseid kohustusi ka on.

Ja sel kuul olen aru saanud, et mul on siin niii niii ägedad seiklused olnud, aga ma olen mingi hetk valmis maha rahunema ja et ma seostan oma tulevikku Eestiga ikkagi. Muidugi on neli kuud pikk aeg, et igasugu asju võib muutuda, aga mul on praegu selline hea elevus sees, et veel kihvtimad hetked ootavad mind ees sügisest, kui hiina keele stipendium lõppeb ja ma formaalne koolilaps enam pole:)

Hikerbabe strikes again! Wuliaojiani vallutamine

Meie Taiwani kõrgeima tipu vallutamiseni on praeguse nädalavahetusega koos kolm nädalavahetust. Mis tähendab, et peale füüsilise treeningu, mida me Siiriga teeme sileda maa peal, pean ma harjutama end ka mägise alaga. Seega võtsime ette ühe raskemapoolse mäe. Õnnnneks-õnneks on üks matkaja selle mäe kohta väga realistlikult kirjutanud oma blogis ja ma teadsin ette, milleks oma vaimu valmis panna. Ilma selle blogipostituseta ilmselt ma sinna sihtpunkti poleks jõundnud, seeeest.... köisi, kõrgeid kivisid, järske languseid oli sellel rajal korralikult. Muide, kui jõudsime sinna raja algusesse, siis teeäär oli paksult autosid täis, aga rajal nägime üksikuid inimesi. Mis oli minu õnn, sest rada oli üsna kleenuke ja ma ei oleks tõsimeeli viitsinud seal oodata inimeste järgi võiii just ette jääda teistele kiirematele. Et jah, suure tõenäosusega oleks ma just teistele ette jäänud, sest taiwanlased on hullud matkasellid, nägime ühte kutti, kes jooksis seda rada läbi. Eem, what. Pärast piltidelt näete, miks ma VÄGA üllatunud olen:D

Et siis sissejuhatus sealt matkablogist tollele rajale oli selline: This hike isn't for the faint of heart, so if you plan on taking this one on, be sure that you're prepared for a full body workout, some ropes and climbing. This hike isn't your ordinary hike and if you are afraid of heights or scaling yourself down a rock face, you may want to reconsider going!

Blogi ise on siin, minu meelest nii muhedalt kirjutatud: https://www.goteamjosh.com/blog/wuliaojian

Oijah, no nüüd, järgmisel päeval, veidi kangete õlgade ja alaseljaga on mul hea emotsioonid kokku võtta:) Masseerisime oma jalad läbi eile, seega, oh üllatust, need on päris okeid isegi!

Kokkuvõttes kestis mäkke minek 4 tundi ja alla tuline ca tunniga. Aeg läks nii kiiresti, sest kogu aeg oli põnev ja mingid uued väljakutsed lendasid teele ette. Rada oli minu meelest päris ohtlik ja julgestus oli ainult ühes kohas, seal 30-meetrisel laskumisel. Üks vahva vanaonu oli vabatahtlikuna seal õpetamas, kuidas inimesed elusalt ja tervelt alla saaks. Meie avastasime, et mu perekonnas on raudselt keegi mägironija olnud, sest muidu ma poleks ju saanud nii ladusalt neid köislangemisi võtta:D

Selline oli raja algus, suured kivid, kust end ülesse vinnasid. 

See oli üks esimesi köie abil üles ronimisi, ütlesin pärast seda, et oh, see rada on ikka väljakutsuv, aga mitte ületamatute väljakutsetega. Ja siis umbes järgmise kivi taga ütleb Bo " well, I´ll give you a challenge" jaaa seal oli suuuur kivimühakas, millest pidi köitega end üles vinnama. Ja see oli selline kivi, kus oli nagu väljaeenduv osa, et sa ei saanud vahepeal oma jalgu toetada kuskile, vaid pidid käte ja köie abil end üles vinnama. No jeebus! See võttis korraks kartma küll, aga Bo ütles, et see on alles algus ja rada läheb ainult raskemaks, niiet ma teisel katsel pidin selle kivi peale ikka suutma end vinnata. Ära tegin, jess! 

Alguses oli üks lauge, aga väike kivi ka, mille peal Bo mind õpetas, et kuidas mäest alla ja üles ronida. Ja see oli esimene tõus, millel ta õpetussõnu vaja juba oli. Saad sa aru, et see on suht täisnurga all ja minaaa, puhta lauge maa peal üles kasvanud pliks, tegin selle ära!:):)

Muidugi ühe põneva asja avastasime ka. Üks hetk Bo ütles mulle, et "öö, kui su isa teaks, et sa sellisel mägironimise matkarajal oled, siis ta ütleks sulle raudselt "it is so dangerous, you cannot go there!" Ja ma hakkasin mõtlema selle lause peale ja tegelikult leidsin, et ei oleks üldse niimoodi. Et mu paps on ise paras andrenaliinihai ka ja ta pigem ütleks mulle, et see on ohtlik, vaata ette, et sa endale liiga ei teeks. Ja me juba ammuilma naerame natuke taiwanlaste ellusuhtumise-hoiaku üle, et kõik on ilgelt ohtlik. Ma muidugi ametlikku statistikat ei tea, aga väga väike arv taiwanlasi oskab ujuda. Eks ikka selle pärast, et vesi on niiiiiii ohtlik ja on parem, kui sa üldse ujudagi ei oska. AGA see ju paneb inimesed situatsiooni, et kui nad peaksidki kuskile ohtlikusse veega seotud situatsiooni sattuma, siis nad upuvad lihtsalt ära. Alati ei ole ju sinust endast tulenev see, mis suga juhtub. Võid hoiduda veest nagu kulutulest, aga bääm, ikka miskit juhtub. Ehk mulle tundub, et meile õpetatakse pigem oma riske hindama ja antakse kätte vahendit, et hakkama saada ikkagi riskantses olukorras. Noh, et isegi, kui totaalne paanika tuleb vees peale, siis vähemalt ma olen õppinud vee all hinge kinni hoidma ja ujumisliigutused on ka ehk kuskil lihasmälus. Ja olgu öeldud, Bo ema manitses teda veel eile hommikul, et mida hekkki, miks te sinna mäkke lähete, see on niii ohtlik!! Mina sinu asemel ei läheks never ever! Tulebki lihtsalt ettevaatlik olla. Muidugi võib see õnnetu juhus olla, aga ma tegelt ka jälgisin end ja ei hakanud end isegi kuskile tobedasse olukorda panema ja minul jäid kõik jäsemed terveks ja kõik tehnikavidinad ka. Bo viskas end ühelt kivilt nii uljalt alla, teadmata, et sügiseste kuivanud lehtede peale hüpates võib libiseda, pepuli käia ja oma telefoni ekraan ära lõhkuda. Et jah, tarkusetera pikast jutust on see, et paljud asjad ongi ohtlikud ja nende eest ei pääsegi ja ei peagi pääsema, mindset peab õige olema, et teed endast sõltuva ja jälgid, mis su ümber toimub, et ohte vältida.

Rada läks kitsamaks, kivisemaks, kõrgemaks, ohtlikumaks ja vaated aina ägedamaks ja minu emotsioon aina ülevamaks. 

See oli ka üks selline kivimühakas, mis jala värisema pani. See on siis kivi tipp ja mõlemale poole läks suht järsult lihtsalt alla. Et kui ma korraks kogemata enda kõrvale vaatasin, siis sain ma päriselt aru, mis võiks tähendada, et ma kogemata rajalt kõrvale astuks näiteks, okooou! 

Ja nooo see pilt on legendaarne, sest see oli minu taaskohtumine peale kaheksat kuud HAKKLIHAGA. Ma toiduainete nimesid pole õppinud ja ega ma teadnud, et lihapirukat hommikul kaasa ostsin:D Teadsin, et need olid pitsariiulil soojas ja kotti tõstes olid need rasked, ehk teadsin, et millegiga need täidetud on. Ja siiiiis, oh imet ja rõõmu, kui ma avastasin, et see hakkliha seal on!! Mmmmmm, mägironimine läks kohe ägedamaks:D 

Niiii, olemegi jõudnud sinna laskumiseni...Selle pildi hetkeks oli Bo juba alla minemas, mina veel...mõtisklesin elu üle:D Ega ma kordagi liialt kartnud, sest selleks hetkeks ma juba teadsin, et mu käed on piisavalt tugevad, et kui mu jalad ka libastuvad, siis käte abil veidi aega ikka suudan rippuda:D 

Okeeei, hakkame minemaaa! 

Woohooo, niii lihtne ongiii võiii! Muidugi see abimees onuke ütles, et sealt on võimalik ilma köiteta ka alla minna, hee. Eks seda muidugi veidi suurema kogemuspagasiga:)

Nii, nüüd näete pildi pealt, et seal on varsti ühed puujuured. Seal sai peatuda ja köied ära vahetada. Muide, õpetussõnad veel. Kui te kunagi matkate köitega rajal, siis alati lase enda ees olev inimene sinna kohta minna, kus nö uus köis algab. Sest kui te sama köit kasutate, siis olete üksteise "mõjuväljas", ehk kui ühe tasakaal ära kaob, siis teine on ka selles läbi köie mõjutatud. Me õppisime sellest veidi kentsakal viisil. Nimelt esimese kivi otsa vinnamisel mõtlesin, et haaran ka köiest ja hakkan ka ronima, et Bo´st mitte liiga kaugele maha jääda. Aga köie abil ronimisel nii üles kui alla on köis sul jalgevahel... Ja võite juba ette kujutada, mis järgmisena juhtus, kui ma Bo jalgade vahel olevast köiest kinni võtsin ja katsetama hakkasin, et kuidas köitpidi ronida on:D Ehk siis siin on ka näha, et Bo on juba must ca 10 meetrit eespool, ootasin, et ta jõuaks sinna vahepunkti. 

 Nonii, see koht on nüüd see, kus Bo arvas, et ma olen kabuhirmus ja suremas. Tegelikult oli tõesti...korraks selline koht, kus ma tundsin, et mu jalad on vales kohas ja ma ei saa õiget köit õigesse kohta. Mu vasak jalg oli kindlalt ühes kumeruses ja parem jalg pigem ebastabiilsel pinnasel. Köis jäi minust vasakule, ehk oleks pidanud teoorias tõstma õhku selle jala, mille peale ma toetasin. Samal ajal olles kuskil maa ja taeva vahel. No on ju natuke hirmus! Ja kui ma palusin, et Bo küsiks selle vabatahtliku onu käest, et kuidas ma käituma peaks, siis ta ütles mulle vastuseks, et pane oma jalad samamoodi nagu enne. No mida kuradit:D Tänks, that helped a lot, haha. Aga onu siis rändas mingi 10 sekundiga sealt ülevalt alla ja abistas mind mu köiega:D

Muide, pärast seda langust läks rada paaalju raskemaks, et meil polnudki palju aega piltide tegemiseks:) 

Jaaa jõudsimegi alla! Olime selleks ajaks mäel olnud no suht terve päeva. Seal adrenaliinilaksu sees ei saanudki aru, et kõht on kangesti tühjaks läinud ja energia on ka kõik mägedele antud. Seega üks võidukas kokakoola ja (alkovaba) õunasiider oli nagu taevane kingitus! 

Muidugi tuleb õelda, et me päris tippu ei jõudnud. Mu tagumikulihased andsid endast tunda, sest olin suurtest kividest ülesse vinnamisel kasutad seda lihast eriti. Mu õlad andsid tunda ja nägime oma viimasest punktist kaugusesse vaadates ühte suhteliselt 90-kraadist mäge, kust ülesse ronima pidi ca 20 meetrit. See oli see riskide hindamine, ma tundsin, et mu jõud võib otsa saada selle mäe peal. 

Kui me auto juurest mäele mineku kohta jalutasime, siis Bo niimoodi vaikselt ütles, et kui ma ei jaksa või kartma hakkan, siis võime otsa ümber keerata ja tagasi tulla lihtsalt. Mulle oli see nagu härjale punase rätiku näitamine, et misasjaaa, kange saarlasena lähme ikka lõpuni välja. Noh, oleks siis nii olnud, et ma ei oleks teadnud, mis rajal ootamas on ja see kõik üllatusena tulnud oleks. Aga ma teadsin, millele ma "alla kirjutasin" ja siis enam ei olnud mul võimalust kartma hakata juu:D 

Muide, tõusime siis ca 600 meetrit merepinnast kõrgemale nelja tunni jooksul:D Noh, meenutan, et Suur-Munamägi on 318 meetrit üle merepinna. Taiwani kõrgeima mäe puhul tõuseme ühe päeva jooksul 800 meetrit, aga see on lauge ja selline tsill rännak. Pigem on raske just see, et kõnnidki 7-8 tundi järjest, kõigepealt on ilm suvine ja kuum (no kujutan ette, et maikuus on real feel ca 35-38 kraadi) ja üha kõrgemale jõudes muutub kliima jäisemaks. Lõpuks oled miinuskraadide ligi, tugeva tuule käes. Voohoo, igatahes, kaks matka veel ja siis juba ongi käes see hike of my life! 

Aprillikuu tegemistest:)

No teate, nüüd on sellest eksamist küll juba nädal möödas, aga kuna mu elu kooline olnud on, siis heietan ikkagi vanu jutte ka:)

Mäletate mu esimese semestri hirmusid selle eksami ees? Et ööd ja päevad õppisin ja muretsesin ja õppisin? Well, seekord ma isegi väga ei rääkinud sellest inimestele Eestis, Siiri ja Bo teadsid ja aitasid koos õppides ja vahepeal sutsukene rahustasid ka. Aga no esiiiimest korda seda eksamit tehes tundsin, et olen selle poole semestri jooksul niii palju tarkusi ja enesekindlust kogunud, et ma ei pea lihtsalt kartma seda. Ja kui eksam tehtud oli, siis ka... tundsin end rahulikult ja ei põdenud mingeid asju järgi. Esmaspäeva hommikul saime oma tulemused teada. Mu selle semestri kõige kehvem hinne on olnud 73/100 ja enne eksamitulemuse vaatamist ütlesin õpetajale, et kui olen saanud vähemalt 74 puntki, siis olen rahul ja see näitab, et olen ennast arvesse võttes ületanud oma kõige kehvemat tulemust, EHK ARENENUD. Guess what:D Ma sain kirjalikul eksamil 74 punkti:D Suulisel 90. Ja mul oli niiiii hea tunne, sest kõik tehtud vead olid nö ausad, ma tõesti polnud neid asju korranud ja kahtlesin nendes eksamit tehes. Ei olnud lohakusvigu või kohti, kus oleks miskit märkata jätnud. Ja see on reaalselt niii vägev tunne, kui teed eksamit ja tunned, et jah, ma tean kindlalt, et see ongi õige vastus.

Muidugi natuke nalja ka. Meil on testis alati selline ülesanne, kus on jutt lünkadega ja me peame ise lüngad täitma. Näitab seda, et kas saame päriselt ka aru, mida me loeme... Ja jutukese esimene lause oli õigena selline " I usually go after school to supermarket". Lüngad olid usually ja go asemel. Ja mina täitsin need nii " I am afraid everybody is after school in the supermarket". (nu et hiina keeles saab nende lünkadega taolisi erinevaid lauseid teha..) Ja kui ma nägin, mis õige vastus on, siis ma sain aru, et ma olin totaalselt ennast sinna testi sisse pannud, sest ma päriselt kaa väldin siin rahvarohkeid kohti kui kulutuld ja see siinne ülerahvastatus teeb mind ärevaks. Seega ma isegi ei kahelnud kordagi, et mu lühkade täited võiksid valed olla:D:D Haha ma ütlen selle peale! Igatahes, ma olen siiiralt siiralt õnnelik kooli minnes, see on mõnusalt väljakutsuv ja iga päevaga lähevad ju teemad raskemaks... ja samas tähendab see seda, et seda vabamalt saan ma kohalikega suhelda! Jeeee!

Muidugi oli meil reedel peale eksamit house-party ja mu keelevahetuse sõpsid olid kohal ja veel ca 20 muud inimest ka ja ma juba enne pidu ütlesin Siirile, et ma lihtsalt... ei tule peole ja magan:D Ütleme nii, et see 100 minutit kirjalikku eksamit ja takkapihta 3 minutit suulist eksamit tegi oma töö ja ma olin niii tühjaks pigistatud sidrun. Agaa tegelikult oli pidu vahva, ma küll olin "low energy mode´i" peal, agaaa...ikkkagiiii:)

Ja no kuna peod on ikka udused, siis siit järgnevad käevärinaga tehtud pildid ka:):)

Florian ja Siiri, mu korterikaaslased. Meie keskel on hurmav sangria, millega me peolisi kohale meelitasime:)

Kas meile on otsa ette kirjutatud, et oleme kõik eestlased? Muide, fun fact, Taiwanis on 9 eestlast- 5 meest ja 4 naist, kellel on kehtiv viisa. Ehk siis turistide kohta ma ei tea, aga "elanikke" on 9!:D Hardi oli sel korral siiski Jaapanist vaid külastamas Taiwani:)

Minu kaks nunnut keelevahetajat. Parempoolselt Hsiaynil oli reedel sünnipäev ka, olin talle piiisikesee tordikese ka varunud, et ühel hetkel küünla ja lauluga teda üllatada. Sellega läks veidi nihu muidugi, sest Florianil (meie korterikaaslasel) on kahe nädala pärast sünnipäev ja tema sõbrad olid tordiga tulnud ja... üks hetk märkasin, et appppi, tort on väljas ja kohe hakkavad vist laulma. Pidime neid peatama, sest...minu sõbrannal oli ju õige päev ja tort ja küünal ja kõik jutud. Lendasime Siiriga siis tordikesega laivi, mina suures lauluhoos suutsin küünla kustu laulda, haha, appikene:D Aga Hsiayn oli väga meelitatud ja tuli välja, et see oli ka tema esimene house-party! Ja muuseas ka esimene kord elus värsket kurki süüa..Siin keedetakse, aurutatakse, praetakse ja tehakse kõike võimalikku, et värsket asja sööma ei peaks:):) 

Muidugi ei möödunud pidu ilma turvameesteta, kes ca kell 1 peo korteris lõpetasid. Õnneks olime hoiatanud ja kutsunud enne pidu turvamehi ise ka peole, et nad teadsid, et need oleme meie, kes 26ndal korrusel oma häälepaelad valla lasevad:):) Ja siis need, kes jõe äärde kolisid, need ikka draamata ka ei saanud. Me Bo´ga koristasime enamuse peojääkidest ära, et prussakad liiga õnnelikud ei saaks öösel olla ja hommikul ärkasime värskelt ülesse ja lippasime randa peesitama. Ainult eet ilmataadiga polnud me oma plaani kooskõlastanud. Ehk poole tee peal hakkas selllist padukat sadama, et pidime ohutuledega sõitma hakkama, et kaassõitjad näeks, et oleme ka teel:D. Nojah, keerasime otsa ringi üks hetk ja tulime Taipeisse tagasi... 

Aga eks taas, vaate üle ei saa kuidagi kurta!

Kuidas päike päästab päeva:)

Jeps, ma küll põlesin kolmapäeval ära, aga ronisin ikka järgmisel päeval ka välja päikese kätte. Seekord tõesti SPF50´ga üle ujutatuna:):)

Ehk võtsime Bo´ga suuna rannikule, jälle! Ja harjutasime mägijooksu, et maikuus Taiwani kõrgeima mäe tippu ladusalt läheks. Muide, vahemärkusena, ma tegelikult kirjutan kogu aeg Bo nime valesti! Passis on see tegelikult Boh Shiang, ehk siis lühendatult Boh. Ja! Nii muuseas sain teada, et ta lääne nimi on Tony, haha. Mul on nii naljakas teda selle nimega siduda. Aga sel samal neljapäeval sain ära ka testida, kas ta sellele nimele reageerib. Tahtsin ta tähelepanu saada kaugusest ja ta ei reageerinud PSSSST´amisele, Bo nimele ega ka MISTEERRRRRR hüüatusele. Proovisin siis Tony´t ja kohe keerati näoga minu poole:D Igatahes, tegime neljapäevase jooksu kahes osas, sest meie valitud mäge jagus ainult 1.5km ühte pidi ja 1.5km teist pidi tagasi siis ka. Tõusime selle jooksu ajal 130 meetrit ka, muide. Jaa siis sõitsime oma tüüpilisse rannikujooksu kohta ja panime seal veel 5km 28-kraadises kuumuses ka otsa. No selline treeninglaagri tunne on peal nendel kuumadel päevadel joostes, hehe.

Ja mida me reedel tegime! Kõigepealt õppisin pool päeva kodus ja siis läksime Siiri, Siiri peika Sami ja minu keelevahetuse Amberiga karaokesse! Taiwan on üks suurimaid karaoketajaid üldse! Siin on selle nimi KTV ja kui 7-11 on ühe tänava peal keskmiselt 3, siis umbes iga kolme tänava kohta on üks KTV. Naljakas oli muidugi see, et Siiri ütles mulle päev varem, et Sam otsib sellist KTV´d, kus oleks uusi ingliskeelseid laule ka. Olin samal ajal Bo´ga koos ja ta meenutas, et tema maja kõrval on ju üks KTV, kus alati valgenahksed noored hängivad, et see on ilmselt just selline koht, mida me otsime. Aga ma kuidagi ei öelnud seda Siirile edasi ja siis Sam saatis peagi lingi, et ole homme kell 17 seal ja seal. Ma ei avanud seda kohe ja kui ma paari tunni pärast vaatama hakkasin, siis tundus kuidagi jube tuttav tänavate asetus. Aga ega ma palju aru ei saanud, sest see oli hiina keeles. Näitan siis Bo´le, selgitamata, et millega seoses ma seda kohta kaardil näitan. Ta küsib mu käest, et eem, miks ma talle tema kodutänavat näitan. Ja saime siis korralikult naerda, sest Sam ikkagi oli välja valinud kõikidest tuhandetest KTV kohtadest just selle, mis Bo maja kõrval on:D 

Olgu öeldud, et ega me keegi end ülemäära mugavalt ei tunne lauldes. Mind te ju teate, kogu meie pere on totaalne... ebaõnnestunud eksemplar laulmises:D Aga ma hoiatasin teisi ja ütlesin, et kuna ma oleme enda tuttavate inimestega, siis ma ei hakka kartma ja end tagasi hoidma, et juudas, lõbus peab ju olema. Küll aga muretsesin veidi, et no 3h on ehk liiga palju, mis meile bookitud oli. Etteruttavalt.... me ostsime lõpuks ühe tunni lisaks, sest niii tore oli, ahahaha:D Siiri oli vahepeal mind salaja minu enda telefoniga filminud ja mu kraaksumise Insta lugudesse laadinud, päris tragikoomiline oli see:D Aga no kui juba 40 inimest oli seda vaadanud selleks ajaks, kui ma avastasin, siis ei hakanud enam salgama ka ja maha võtma seda, haha. Minu õnneks oli Sami telefon meid hääletult vahepeal filminud, neid kaadreid meie energilisusega võin siin jagada ikka, haha:D 

Viimases laulame Siiriga täiiiiest südamest Evanescence´i laulu, mida me üllataval kombel mõlemad oskasime suht peast ka. Muide, karaoke puhul on mu jaoks ikka fenomenaalne, KUI kiiresti me ühelt laulult teisele läksime ja kuidas Siiri (ja no okei, mina ka tihti) suutsime ümber lülituda. Et no sõnad küll jooksevad ekraanil, aga sa ikka pead laulu ette teadma, et õigesti välja tuleks. Igatahes supernaljakas ja tore oli! Vahepeal nutsin pisarad silmas, vahepeal tõusime püsti, et tantsida ja karata, sest nii hea laul oli. Et jah, mõlemal videol oleme püsti, aga enamasti tegelt istusime patjadel. 

Aa, et see KTV konseptsioon ongi enamasti selline, et oma seltskonnaga lähed, saad snäkke-jooke kaasa võtta ja olenevalt seltskonna suuruselt siis on ka see ruumi suurus. Meil oligi selline kodune neljale-viiele inimesele sobiv toakene. Tihti käiakse 10-15kesi sõpruskonnaga, jutustatakse, osad laulavad, osad söövad jne. 

Aga nüüd on käes pühapäeva õhtu, õpin veel viimaseid asju homseks koolipäevaks jaaa siiis ongi käes 29-kraadine päikesepaisteline ilm! Ja päike päästab päeva! 

Loomade "vanadekodu" ja Neihu mäe matk

Täna on pikema puhkuse esimene päev ja osutus see äärmiselt reipaks ja päikesepõletuslikuks. Noh, et numbriliselt võib vanust 27 aastat olla küll, aga mõistust on vahel vähem. Mul ilmselgelt oli kotis SPF50 päikesekreem ka, aga eks seda panin ma sutike liiga hilja endale peale:)

Aga! Hommik algas sellega, et kohtusin Sami, Sami õe ja Siiriga, kellega võtsime suuna loomade "vanadekodu" poole. See on selline paik, kuhu üks mees on oma südameasjana koguda loomad, kes muidu oleks peagi tapamajja saadetud. Seal on kitsi, kaks lehma, kukkesid, kaks hane, paaalju sigu. Meie õnneks oli eile ühele kitsele kaks poega sündinud ja no nemad olid lihtsalt maaailma armsamad. Minu vaieldamatud lemmikud tänasest:) Muidugi meeldis mulle ka 3-4-nädalane lehm ja see kukk, kes mu jalga ründas:D

See kits oli konkreetselt taksikoera ja kitse ristsugutis, no vaata neid lontukõrvasid! 

Saime kõiki loomi õuntega toita ka, no sigadele läksid õunad väga peale, kitsedele ja lehmale ka. Kitsed aga olid sellised nahhaalid, et kui mul enam õuna käes polnud, siis hakkasid mind tagumikust näksama:D No kohe niimoodi tuntavalt, suht koomiline oli. Ma sel hetkel otsustasin neid lihtsalt patsutada ja rohkem õunu endaga koos näidata. Aga muidu siis loomad olid enamuses kõik sõbralikud ja lasid inimesi ligi. Suured mustad sead olid vihased ja torris, et nende aedikusse ei võinud minna, mujal võisime vabalt liikuda. Okei, üks kana munes just ja seda oli niii lahe näha, kuidas seal oli ikka ca 7-9 kukke ka ja kuidas üks kibekiiresti hauduva kana juurde jooksis, kui ma kogemata liiga lähedale läksin kanale. Ja haned olid ka eraldatud, sest hane-ema oli hanepoja munenud ja haudus seal peal mitmendat nädalat. Numps! Saime seal ka vegan toitu süüa, mis oli malaisia retsepti järgi tehtud. Meiega oli Sami (Siiri peigmees) noorem õde ka, kes inglise keelt väga ei julge rääkida. Seega olime temaga samal tasemel, mina küll aina julgemalt räägin hiina keelt, aga eks oskused on piiratud ja siis seal süües proovisime mõlemad pusserdada hiina ja inglise keelt ka:)

Pärast paari tundi ja päikesepõletuse saamist viisime Sami õe ära, võtsime Boti kaasa ja sõitsime järgmist mäge vallutama. Instast on näha olnud, et Boti on vahel Siiriga meie juures olnud, ehk Boti on mulle ka juba südamelähedaseks saanud. Ma pole sellest kirjutanud, aga siin on komme oma koerad "sülekoerteks" muuta, ehk neil on eraldi kärud, millega siis "koera jalutamas" käiakse. Ehk koera peremees jalutab vankriga, kus koer sees lebotab. Ja seda rohkem olid umbes 90% inimestest, kellest me matkal möödusime ülimalt üllatunud, et whaaat, koooeeeer, matkaaab?!? Matkab muidugi, koerad on ju aktiiivsed ja vajavad liikumist! Muidugi oli Boti täiega elevil ja lippas reipalt kogu aeg meiega kaasas! 

Siin oleme kõik kenasti mäe tippu jõudnud, ootasin, et saaksin Siirit ja Sami pildistama hakata! Samal ajal sain ühe sõbrakese ka, kes viitas mu "ebasobivatele" jalatsitele ja päikesepõletusele:D Nimelt olin ma sel päeval otsustanud Birkenstocki plätud jalga panna...kui sa järgmiseid pilte näed, siis saad aru, miks kohaliku noormehe kommentaar asja ette läks:D 

Olen siin kogenud üsna erinevaid matkaradu. Mõned on vaid treppidest koosnevad, ehk need on päääris järsult kõrgemaks minevad mäed. Siis eelmise nädala mägi oli pigem lauge ja seal oli harva treppe, pigem sellised astmikud, millel saab mitu sammu korraga teha. Ja täna!! Käisin esimest korda mägisel rajal, mille puhul on eriti äge see, et kogu aeg oled keskendunud maapinnale:D No iga kivi on erineva suurusega, erinevas kohas, mõnes kohas olid abiks köied, sest kivid olid nii siledad, aga järsu kallaku all. No üks stiilinäide on järgmisel fotol...

Aga vot, mulle meeldis täiiiega! Meeldis seltskond, meeldis, et Boti oli kaasas, meeldis, et matk ei väsitanud niimoodi ära, et tippu jõudes vaadet nautida ei jaksa!

Meeldis, et tipus sai akrobaatikat ja hüppeid teha:D 

Meeldis kolmetasandiline matkasellide selfie ka!

Eeehk siis... esmalt poseerisin justkui üksinda, aga siis oli Siiri mu selja taga nii koomiline... järgmine foto paljastab selle situatsiooni:D 

... ja kuidas asi läbi minu silmade välja nägi:D 

Ja koju jõudes ootas mind toaukse lävel üks prussakas ka, jee! Aga see on juba teine lugu:) Jätan selle tulevikku, kuidas ilmade soojenedes on prussakad ka ellu ärganud ja kangesti tahavad meie köögis ka olla. Paari viimase päeva jooksul olen oma toaukse läheduses plätuga lömastanud kaks prussakad, kahte olen veel köögis näinud ka. Oeh, mulle on see ikka harjumatu ja suuht võigas, sest ma tulen ju riigist, kus niisama puhastes kodudes prussakaid pole. Ja siin ei ole vahet, kui kõrgel või kui puhtas kodus sa elad, prussakad on paratamatult kohal, kui ilmad soojaks lähevad ja süüa teed kodus. 

Tähelepanekuid elust

Olen endale siin blogi vaiksemal perioodil kogunud märkmeid telefoni, millest kindlasti kirjutada tahan. Täna on teisipäev ja minu jaoks ka koolinädala viimane päev. Olen siin viimased nädalad ringi traavinud korralikult, et vajasin seda mõnusat kodust õhtut väga. Jõusaalis on käidud ja nüüd ongi paslik enne Netflixist filmi valimist natuke blogida:) Meil on selline esivanemate mälestamise/mäletamise püha tulemas, mis tähendabki, et kooli peab alles järgmine nädal minema!

Aga nüüd muud juttu ka:)

Kuidas teha vahet erinevatel Aasia rahvustel vahet? 
No see on päris tavaline, et läänemaailma jaoks on asiaadid kõik ühte nägu. Minul oli alguses ikka päris koomiline tänaval olla, nagu kloonitud inimesed käisid mulle vastu vaid:D Aga üks hetk hakkasin ma nägema erinevusi ja mõistma, milline inimene minu jaoks välimuselt kaunis on. Mitte kellelegi liiga tehes, kõikidel inimestel on oma võlu, aga kunagi sügisel mõtlesin tõsiselt, et huvitav, millist inimest Taiwanis nö klassikaliselt ilusaks peetakse. Ja siis kujunes mul enda tunnetus ka välja, millised näojooned mulle näiteks meeldivad. Aga sellest ma ei tahtnud ju rääkida! Ikka sellest, et kui ma hakkasin enda jaoks "mental note´e" tegema, siis sain ka aru, millised on suurimad ja tüüpilisemad erinevused eri riikide inimeste vahel. Muidugi on seal alaaati erandeid, aga keskeltläbi on minul selline arvamus kujunenud:

hehe, nojah, leidsin selle pildi peale seda, kui olin oma kirjelduse ära kirjutanud. Tundub, et see täitsa toetab mu arvamust:) 

Hiinlased: nägu on pigem ümar ja selline... ühtlaselt ümar, ehk ei ole väga konkreetset lõuajoont ja põsesarnasid või isegi lauba kumerust. Huuled on pigem ka ühtlaselt "pruntis", ehk ei ole sellist kontreetset huulekuju, vaid näoga ühtlasel tasandil ka. Get me?

Korealased: näojooned on konkreetsemad, nägu on ovaalsem, lõuajoon on ka välja joonistunud. Mulle vähemalt tundub, aga korealastel on kõige monoliidsemad silmad, ehk neil ei ole nö silmalaugusid. Korealastel tundub olema kõige pisem ja sellisem...vähem väljaulatuv nina. Et see on lühike ja pigem pehme ja lai, mitte pikk ja kitsas nagu näiteks mul on.

Jaapanlased: jaapanlaste nägu on kõige rohkem mandlikujuline ja minu jaoks on nende silmad ka kõige rohkem mandlikujulised ka. Minu enda Bo´l on ka hambad puseriti, aga mulle tundub vähemalt, et keskmiselt on jaapanlastel rohkem kehva hambumus, millega lapsepõlves tegeletud pole.

Agaaa kui ma peaks nüüd taiwanlased ka siia kõrvale panema, siis see läheks juba väga keeruliseks:) Mulle tundub, et ma oskan hea tahtmise juures jaapanlasi, hiinlasi, korealasi, tailasi ja filipiinosid taiwanlaste vahelt, aga teisi rahvusi on ikkagi linnapildis vähem, seega on neil kuidagi lihtsam mingeid üldiselt ühiseid jooni leida. Aga taiwanlased on ilusad, minu meelest on nad kõige rohkem eurooplaste näojoontele sarnasemad. Et neil ei ole mandlisilmi ja neil on päris sellised "sügavad" silmad, ehk neil on silmalaud ka olemas:) Ja neil on põsesarnad ja konkreetne lõunajoon ka. 

Busside peatamine ja seiklused seoses sellega 

Siin on samamoodi nagu näiteks Soomes, et buss jääb seisma vaid siis, kui sa käega peatuses viipad. Ja bussist maha saad ka vaid siis, kui nuppu vajutad. Ja ma ju olen kirjutanud, kui järsud kihutajad nad on, ehk mul on suht õnnemäng iga päev, et kas ma saan bussi peale ja kas ma saan õigel ajal bussist maha ka:D Elan oma bussiliini lõpp-peatuses ja siin on mingi...x-süsteem, ehk mul on selline ärevus iga hommik sees, et kas ma saan õige bussi peale jne. Muidugi on mul need vanad kombed küljes, et jõuan iga päev ca 20 minutit enne tunni algust kooli, aga ikkagi, ärevus on sellest, et käin bussi juurest bussi juurde ja proovin aru saada, kas sel tuleb "puhkeaeg" või sõidab ta kohe edasi või sõidab ta ma ei tea kuhu edasi. Eile otsustasin, et hakkan järgmisesse peatusesse kõndima, mis on isegi mu kodule lähemal, aga tahtsin hommikul jalgu sirutada ja natuke samme saada, selle pärast ka selle lõpp-peatuse valisin. Aga no nüüd sinna järgmisesse peatusesse minnes jääb hommikune ärevustamine ära, seal on vähemalt teada, et buss läheb reaalselt kooli ka:D Aga eks sama nali on ka bussist väljudes, üks hetk otsisin mingit märki, et ma teaks, mil ma pean "stop" nuppu vajutama, et kooli juures väljuda. Michelini mehikesega autoremondi töökoda on nüüd siis see märk, mida pean kindlasti silmas pidama:D Ja kui ma näljasena koolist tulen, siis tulen enamasti näljasena just selles eelviimases peatuses maha, mida on väääga kerge maha magada. Näiteks täna magasingi õige hetke maha:D Aga no õnneks on lõpp-peatus ka kodu lähedal... 

Kamatransport 

Mul jäi eilsest postitusest välja üks manila-eestlaste nädalavahetuse põhiline teema:D Nimelt võttis reedel Siiri juba kaasa Marisele-Janarile kama, mida meil päris mitu pakki on. Hoidsid seda päev otsa Siiri kotis ja no muidugi jäi see ka sinna. Õhtul andis Siiri selle minu kätte, et kuule, võta homme kaasa, lähete autoga ju, hea lihtne vedada. Laupäeva hommikul panin kama Bo kotti, et anname autot teistele. Üks hetk mäe peal meenub mulle, et hahahaaa, Bo kannab oma seljakotis kama ka ju kaasas... Of couuurse jäi see sinna ka pärast Marise-Janari koju viimist... Aga see meenus mulle alles pühapäeval, kui mina olin Bo juurest oma keelevahetusele läinud:D Nojah! Lõpuks saime eestlastega veel õhtusöögiks kokku ja Bo tuli ekstra vaid kamakotikesega oma kodust sinna metroopeatusesse, kus meie õhtustama läksime... Ehk siis see kama sai ikka terve seikluse kaasa käia erinevate inimeste kottides:D Looodetavasti see jõudis ikka lõpuks Manilasse ka:D 

Manila eestlased Taiwanis

Kirjutan tänast lugu hästi sooja südamega, sest kohtusime reedel eestlastega, kes elavad ja töötavad muidu Filipiinidel Manilas, aga olid viieks päevaks Taiwani ilu avastamas. Minu jaoks on lugu mõnusaid kokkusattumusi ja seiklusi täis:) Esiteks, Maris ja Janar ei võtnud ühendust mitte minuga, vaid Siiriga. Marisel ja Siiril on ühine tuttav, kes nad virtuaalselt kokku viis. Arutlesime, et kuidas ja millal nendega kokku võiks saada. Jõudsime lõpuks selleni, et kohtume reedel, nemad juba päeval ja mina siis liitun peale kooli. Üks esimesi õigeid otsuseid! Esialgu pidi plaan olema selline, et minu kooli lõppemise ajaks on nad käinud ära kohustusliku käigu Elevandimäel, mis on siis Taipei kesklinnas asuv matkatav mägi. Kauaaegsemad lugejad teavad, et käisin seal nii oktoobris ise ka, aga ühel nädalavahetuse hommikul. Kuna teadsin, et minuga liitumise ajaks on mägi matkatud, siis panin kenasti endale kleidi selga. Ja eks natuke ilusama, kui ma tavaliselt kooli ehk paneks, aga kuna oli reede, siis hoidisin ka meelel võimalust, et äkki lähme õhtul kuskile välja. Küll aga läks nii, et Maris-Janar ja Siiri võtsid rahulikult ja polnud matkama jõudnud ja leppisime kokku, et vaatame päikeseloojangut sealt mäelt. Kuna ma käisin seal oktoobris, siis oli natuke hägustunud see, et kui kaugel see tüüpiline "platvorm" on, kuhu keskmine turist jõuab omadega. Ehk siis kärme nagu ma olen, hakkasin aga reipalt lippama mäkke ja üks hetk tunnen juba, et kuuurjaam, niiiii palav hakkab, meik näos hakkab sulama... kuna olin hommikul juukseid sirgendanud, siis ei tahtnud neid patsi ka panna... Ehk lõpuuuuks, kui ma sinna kivini ja Marise-Janariga esimest korda kohtusin, siiis minu selg oli läbimärg, juuksed samamoodi:D Nägu peet ja võhm väljas, haha. Very pretty. No igatahes võin lubada, et tegelikult läks aina paremaks, hehe:) Päikeseloojangu nägemine Elevandimäelt on üks "must do" asjadest Taipeis olles, õnneks sain selle oma to-do listist maha tõmmata siis:)

Raohe ööturg

Õhtuks läksime ühele ööturule, kus ma kunagi käinud pole ja ausalt öeldes ei ole ma ka kunagi varem tahtnud väga eksperimenteerida ööturu toitudega. Küll aga see on ka must-do asi Taiwanis olles. Seega rändasid suhu sinepised fritüüritud kartulid, seesamitäidisega kukkel, selline... kaheksajala-muna-taigna-kastme kompott, mida sai selliste amps-snäkkidena tarbida. Ja no siis veel sellised... seesami ja pähklitäidisega plögased taignapallid, mis on pähklipurus rullitud. Tõsimeeli ei oska paremini selgitada:D Aga need on ühed väga omased pallid, mis mu meelest küll suurele enamusele kohalikest meeldivad. Ma sain neid esimest korda Tainanis ja siis need tundusid väga imeliku konsistentsiga mu jaoks. Seekord ostsin neid ka Bo´le ja tuleb tunnistada, et pidin pooled ise ära sööma lause saatel "what happened, you didn´t like them before". Vist olen piisavalt siinsesse ühiskonda sulandunud, et need toored tainapallid maitsema hakkasid:D Ja no ma olen korra siin maininud, et see Taiwani kuulus bubbletea ei ole ikka my cup of tea ja ma olin sellise meelsusega, et tavaika, annan sellele ka uue võimaluse. Well, ütleme nii, et sellega ei läinud nii hästi. Need marmelaadised pallid ei tundunud ikka väga maitsvad, ma ei suutnud selgitada enda jaoks, et mis maitse see on. Janar võttis ka sõõmu ja ütles, et kuule, need pallid on ju täiesti kala maitsega. Nooo mis te arvate, kas ma tundsin või ei tundnud, et jooks limase kala piimasuppi? Et noh, tee on piimaga ja siis lürbid kõrrest veel kala-ampsu peale. Väääga vastuoluline tunne oli ikka, haha. Agaa õnneks seal bubbletea järjekorras küsis Maris mult, et kas mul on nädalavahetuseks mingeid plaane ka. Jaaa oli ju küll! Pidime Bo´ga matkama minema ja olin tegelikult päris mitut inimest kaasa kutsunud. Küll aga oli laupäeval "make-up" day. Siin on selline värk, et kui väga pikad pühad tulevad, siis mõni päev tehakse nö järgi nädalavahetusel. Minu siinoleku ajal on neid selliseid päevi juba kaks olnud, kus pidanuks laupäeval kooli minema. Õnneks minu õpetajad on võimaldanud selle, et teeme mõnel nädalal lihtsalt ühe tunni rohkem. Nii ka seekord, mina laupäeval kooli ei pidanud minema, Rebecca aga pidi. Bo sõbrad ka. Seega olimegi veel reede õhtul teadmisega, et lähme kahekesi mäge vallutama. AGA Marise küsimuse peale lõi pirn põlema. Õnnnnneks oli Marise ja Janari plaanides ka laupäeval linnast välja minna loodusesse. Jackpot! 

Caoling Historic Trail 

Läkski nii, et laupäeval kella 10 ajal korjasin Marise ja Janari peale ja panime autole hääled sisse. No sellest tripist ei olegi niivõrd palju sõnu vaja lausuda, pildid räägivad enda eest. Rada oli parajalt lihtne, et kui maagilised vaated tulid, siis ei olnud kops koos ja väsimus peal, vaid actually sai nautida ja keksida veel ringi. Ja minu meelest on see niii oluline. Olen siinoldud ajaga selgeks saanud, millised matkarajad mulle meeldivad:) Trepid on saatanast, sest nende puhul on keegi teine ära otsustanud, milline peab mu sammupikkus olema. Mulle meeldivad rajad, kus isegi järsul tõusul on võimalik treppide kõrvalt käia, sest ma saan siis ise oma energiat ise jaotada õigetesse kohtadesse. Ja see rada oligi... mõne järsu tõusuga, aga enamasti lihtsalt mõõõõnus retk mäkke. Ja vaated! Oeh, ma ei tea, poleks paremat seltskonda tahta osanud ja poleks tahtnud ka teistsugust vaadet. Istusime rohul, nägime mõlemale poole vaadates ookeanit, ees oli miiiitu-miiitu mäge ja meie vahetus läheduses nautisid ilma ka viis "mägi"-lehma:D Ma ei ole enne looduses loomi näinud siin! Ja tundub, et ka Bo nautis seda kohaliku giidi rolli, sest ta sõidutas Marist ja Janarit veel mõne vähega vaate juurde, mida ta suure tõenäosusega vaid minuga teinud poleks, aha. Win-win jälle:D 

Sel päeval käisime siis läbi veel Pingxi´st, kus toimuvad laternafestivalid ja kus ma ka ise käisin sügisel. Ja õhtupimeduses sõitsime läbi Jiufenist, kus ma ka päevasel ajal käinud olin. Aga õhtusel ajal mäenõlval tuledes olev tempel- priceless vaatepilt! 

Din Tai Fung restoran ja 27 aastat Tallinnas elanud hiinlane 

Eile, ehk pühapäeval oli mu järjekordne keelevahetuse päev, kus tegelesimegi terve aja minu hiina keele arendamisega, niiii mõnna. Pärast seda kohtusin taas Marise-Janari ja Siiriga, kellega läksime Din Tai Fung restorani, mis on Taiwani kuulsaim restoranikett ja must-visit asi taaskord. No kohe nii kuulus, et võtad endale järjekorranumbri, siis ootad tund aega oma numbrit, valid samal ajal endale juba söögid ära. Väljas seina peal on suuuur menüü koos piltidega ja järjekorranumbrit saades antakse kohe ka see paberike, kuhu oma tellimus märkida. 

Kas teie olete järge pidanud, mitut asja ma see nädalavahetus esimest korda tegin ja mis kõik on kohustuslikud turistile?:D Ja mõtle nüüd, mis kõik Maris ja Janar viie päevaga ära tegid! Ilmselt rohkem polekski jõudnud näha ja kogeda mõnusa tempoga. Aga vahepeal juhtus veel üks asi, mis tõestab taaskord, et maailm on imeväike. Järsku avastasin ühe oma Facebooki postituse alt Michaeli kommentaari, et ta on elanud Eestis 27 aastat ja ta armastab Taiwani. Vaatasin ta profiilile, nägin, et tal on ilusti käest kinni pildid eestlasega ja mõtlesin, et väga hea, et ta ei ole mingi libe sell, kes valge naisega lihtsalt tutvuda tahab. Hakkasime kirjutama, tuli välja, et ta oli mu avastanud Pekingis oleva aukonsuliga samalt pildilt ja näinud, et ma olen Taiwanis elav eestlane. Tema nimelt lõpetas 91. aastal Helsingis ülikooli ja kolis samal aastal Eestisse. Tal on Saaremaalt pärit elukaaslane ja tema ise on pärit Hiinast. Sellisest linnast, kus elas mitu mitu aastat eestlane Anneli, kes on EASi esindaja Hiinas ja kellega ma ka sügisel e-residentide peol kohtusin. Ja ta on praegu Taiwanis reisimas! No midaaa maailma:D Ja siis rääkis ta, kuidas ta käib igal aastal Saaremaa ooperipäevadel ja üllatus-üllatus, minul on mõni üksik aasta vahele jäänud. Ja veeel naljakam on see, et ma just samal hommikul mõtlesin, et näed, Eestis peetakse lihavõtteid ja meie perel on ju see imearmas jänks, kes mitu-mitu aastat ooperipäevade pileteid hoovi jätnud on ja mind see aasta polegi. Igatahes, Michael naeris, et noh, ta postitab Tallinnast päris tihti pilte oma profiilile, et kui koduigatsus tuleb, siis võin kiigata. Ja kui kunagi Eestisse tagasi satun, siis võin vabalt temaga keelevahetust tegema hakata. Ma pole veel iial olnud sellises kirjavahetuses, kus korraga on kasutusel inglise, eesti ja hiina keel! Vääääga sürr ja lahe kogemus ikka. 

Novot, selline nädalavahetus oligi! Väga hoogne ja mõnuuuus! Muide, laupäeval vaatasime Bo´ga ära ka ETV´st tulnud Reisile minuga saate osa Taiwanist. Küll oli lahe vaadata, kuidas eesti keeles minu praeguse elukoha kohta räägitakse, aga ma olin natuke kurbi ka. Mõtlesin selle peale, et kui keegi eestlastest Taiwani teekonna ette võtab, siis see on pigem noor seiklusjanune inimene. Küll aga olid saatejuhtideks... kuidas viisakalt öeldaksegi? Soliidses eas inimesed? Igatahes, see saade oli ka väga nende enda nägu ja kajastamata jäid pigem need paigad, mis Taiwani tõeliselt eriliseks teevad teiste Aasia riikidega võrreldes. Siiri ütles, et tema vaatas Taipei osa ka ära, mis see laupäev välja tuli, ma siis kiikan selle ka üks hetk üle.