Et siis sissejuhatus sealt matkablogist tollele rajale oli selline: This hike isn't for the faint of heart, so if you plan on taking this one on, be sure that you're prepared for a full body workout, some ropes and climbing. This hike isn't your ordinary hike and if you are afraid of heights or scaling yourself down a rock face, you may want to reconsider going!
Blogi ise on siin, minu meelest nii muhedalt kirjutatud: https://www.goteamjosh.com/blog/wuliaojian
Oijah, no nüüd, järgmisel päeval, veidi kangete õlgade ja alaseljaga on mul hea emotsioonid kokku võtta:) Masseerisime oma jalad läbi eile, seega, oh üllatust, need on päris okeid isegi!
Kokkuvõttes kestis mäkke minek 4 tundi ja alla tuline ca tunniga. Aeg läks nii kiiresti, sest kogu aeg oli põnev ja mingid uued väljakutsed lendasid teele ette. Rada oli minu meelest päris ohtlik ja julgestus oli ainult ühes kohas, seal 30-meetrisel laskumisel. Üks vahva vanaonu oli vabatahtlikuna seal õpetamas, kuidas inimesed elusalt ja tervelt alla saaks. Meie avastasime, et mu perekonnas on raudselt keegi mägironija olnud, sest muidu ma poleks ju saanud nii ladusalt neid köislangemisi võtta:D
Selline oli raja algus, suured kivid, kust end ülesse vinnasid.
See oli üks esimesi köie abil üles ronimisi, ütlesin pärast seda, et oh, see rada on ikka väljakutsuv, aga mitte ületamatute väljakutsetega. Ja siis umbes järgmise kivi taga ütleb Bo " well, I´ll give you a challenge" jaaa seal oli suuuur kivimühakas, millest pidi köitega end üles vinnama. Ja see oli selline kivi, kus oli nagu väljaeenduv osa, et sa ei saanud vahepeal oma jalgu toetada kuskile, vaid pidid käte ja köie abil end üles vinnama. No jeebus! See võttis korraks kartma küll, aga Bo ütles, et see on alles algus ja rada läheb ainult raskemaks, niiet ma teisel katsel pidin selle kivi peale ikka suutma end vinnata. Ära tegin, jess!
Alguses oli üks lauge, aga väike kivi ka, mille peal Bo mind õpetas, et kuidas mäest alla ja üles ronida. Ja see oli esimene tõus, millel ta õpetussõnu vaja juba oli. Saad sa aru, et see on suht täisnurga all ja minaaa, puhta lauge maa peal üles kasvanud pliks, tegin selle ära!:):)
Muidugi ühe põneva asja avastasime ka. Üks hetk Bo ütles mulle, et "öö, kui su isa teaks, et sa sellisel mägironimise matkarajal oled, siis ta ütleks sulle raudselt "it is so dangerous, you cannot go there!" Ja ma hakkasin mõtlema selle lause peale ja tegelikult leidsin, et ei oleks üldse niimoodi. Et mu paps on ise paras andrenaliinihai ka ja ta pigem ütleks mulle, et see on ohtlik, vaata ette, et sa endale liiga ei teeks. Ja me juba ammuilma naerame natuke taiwanlaste ellusuhtumise-hoiaku üle, et kõik on ilgelt ohtlik. Ma muidugi ametlikku statistikat ei tea, aga väga väike arv taiwanlasi oskab ujuda. Eks ikka selle pärast, et vesi on niiiiiii ohtlik ja on parem, kui sa üldse ujudagi ei oska. AGA see ju paneb inimesed situatsiooni, et kui nad peaksidki kuskile ohtlikusse veega seotud situatsiooni sattuma, siis nad upuvad lihtsalt ära. Alati ei ole ju sinust endast tulenev see, mis suga juhtub. Võid hoiduda veest nagu kulutulest, aga bääm, ikka miskit juhtub. Ehk mulle tundub, et meile õpetatakse pigem oma riske hindama ja antakse kätte vahendit, et hakkama saada ikkagi riskantses olukorras. Noh, et isegi, kui totaalne paanika tuleb vees peale, siis vähemalt ma olen õppinud vee all hinge kinni hoidma ja ujumisliigutused on ka ehk kuskil lihasmälus. Ja olgu öeldud, Bo ema manitses teda veel eile hommikul, et mida hekkki, miks te sinna mäkke lähete, see on niii ohtlik!! Mina sinu asemel ei läheks never ever! Tulebki lihtsalt ettevaatlik olla. Muidugi võib see õnnetu juhus olla, aga ma tegelt ka jälgisin end ja ei hakanud end isegi kuskile tobedasse olukorda panema ja minul jäid kõik jäsemed terveks ja kõik tehnikavidinad ka. Bo viskas end ühelt kivilt nii uljalt alla, teadmata, et sügiseste kuivanud lehtede peale hüpates võib libiseda, pepuli käia ja oma telefoni ekraan ära lõhkuda. Et jah, tarkusetera pikast jutust on see, et paljud asjad ongi ohtlikud ja nende eest ei pääsegi ja ei peagi pääsema, mindset peab õige olema, et teed endast sõltuva ja jälgid, mis su ümber toimub, et ohte vältida.
Rada läks kitsamaks, kivisemaks, kõrgemaks, ohtlikumaks ja vaated aina ägedamaks ja minu emotsioon aina ülevamaks.
See oli ka üks selline kivimühakas, mis jala värisema pani. See on siis kivi tipp ja mõlemale poole läks suht järsult lihtsalt alla. Et kui ma korraks kogemata enda kõrvale vaatasin, siis sain ma päriselt aru, mis võiks tähendada, et ma kogemata rajalt kõrvale astuks näiteks, okooou!
Ja nooo see pilt on legendaarne, sest see oli minu taaskohtumine peale kaheksat kuud HAKKLIHAGA. Ma toiduainete nimesid pole õppinud ja ega ma teadnud, et lihapirukat hommikul kaasa ostsin:D Teadsin, et need olid pitsariiulil soojas ja kotti tõstes olid need rasked, ehk teadsin, et millegiga need täidetud on. Ja siiiiis, oh imet ja rõõmu, kui ma avastasin, et see hakkliha seal on!! Mmmmmm, mägironimine läks kohe ägedamaks:D
Niiii, olemegi jõudnud sinna laskumiseni...Selle pildi hetkeks oli Bo juba alla minemas, mina veel...mõtisklesin elu üle:D Ega ma kordagi liialt kartnud, sest selleks hetkeks ma juba teadsin, et mu käed on piisavalt tugevad, et kui mu jalad ka libastuvad, siis käte abil veidi aega ikka suudan rippuda:D
Okeeei, hakkame minemaaa!
Woohooo, niii lihtne ongiii võiii! Muidugi see abimees onuke ütles, et sealt on võimalik ilma köiteta ka alla minna, hee. Eks seda muidugi veidi suurema kogemuspagasiga:)
Nii, nüüd näete pildi pealt, et seal on varsti ühed puujuured. Seal sai peatuda ja köied ära vahetada. Muide, õpetussõnad veel. Kui te kunagi matkate köitega rajal, siis alati lase enda ees olev inimene sinna kohta minna, kus nö uus köis algab. Sest kui te sama köit kasutate, siis olete üksteise "mõjuväljas", ehk kui ühe tasakaal ära kaob, siis teine on ka selles läbi köie mõjutatud. Me õppisime sellest veidi kentsakal viisil. Nimelt esimese kivi otsa vinnamisel mõtlesin, et haaran ka köiest ja hakkan ka ronima, et Bo´st mitte liiga kaugele maha jääda. Aga köie abil ronimisel nii üles kui alla on köis sul jalgevahel... Ja võite juba ette kujutada, mis järgmisena juhtus, kui ma Bo jalgade vahel olevast köiest kinni võtsin ja katsetama hakkasin, et kuidas köitpidi ronida on:D Ehk siis siin on ka näha, et Bo on juba must ca 10 meetrit eespool, ootasin, et ta jõuaks sinna vahepunkti.
Muide, pärast seda langust läks rada paaalju raskemaks, et meil polnudki palju aega piltide tegemiseks:)
Jaaa jõudsimegi alla! Olime selleks ajaks mäel olnud no suht terve päeva. Seal adrenaliinilaksu sees ei saanudki aru, et kõht on kangesti tühjaks läinud ja energia on ka kõik mägedele antud. Seega üks võidukas kokakoola ja (alkovaba) õunasiider oli nagu taevane kingitus!
Muidugi tuleb õelda, et me päris tippu ei jõudnud. Mu tagumikulihased andsid endast tunda, sest olin suurtest kividest ülesse vinnamisel kasutad seda lihast eriti. Mu õlad andsid tunda ja nägime oma viimasest punktist kaugusesse vaadates ühte suhteliselt 90-kraadist mäge, kust ülesse ronima pidi ca 20 meetrit. See oli see riskide hindamine, ma tundsin, et mu jõud võib otsa saada selle mäe peal.
Kui me auto juurest mäele mineku kohta jalutasime, siis Bo niimoodi vaikselt ütles, et kui ma ei jaksa või kartma hakkan, siis võime otsa ümber keerata ja tagasi tulla lihtsalt. Mulle oli see nagu härjale punase rätiku näitamine, et misasjaaa, kange saarlasena lähme ikka lõpuni välja. Noh, oleks siis nii olnud, et ma ei oleks teadnud, mis rajal ootamas on ja see kõik üllatusena tulnud oleks. Aga ma teadsin, millele ma "alla kirjutasin" ja siis enam ei olnud mul võimalust kartma hakata juu:D
Muide, tõusime siis ca 600 meetrit merepinnast kõrgemale nelja tunni jooksul:D Noh, meenutan, et Suur-Munamägi on 318 meetrit üle merepinna. Taiwani kõrgeima mäe puhul tõuseme ühe päeva jooksul 800 meetrit, aga see on lauge ja selline tsill rännak. Pigem on raske just see, et kõnnidki 7-8 tundi järjest, kõigepealt on ilm suvine ja kuum (no kujutan ette, et maikuus on real feel ca 35-38 kraadi) ja üha kõrgemale jõudes muutub kliima jäisemaks. Lõpuks oled miinuskraadide ligi, tugeva tuule käes. Voohoo, igatahes, kaks matka veel ja siis juba ongi käes see hike of my life!
No comments:
Post a Comment