Kenting- paik, kus unistused on tehtud ookeaniveest ja helesinisest taevast

Huh, niiiiiii tore on, et semester vahetub ja saab nädalaks jälle ringi seigelda ja kasutada neid välismaal elamise hüvesid- nii paljud kohad on uueed ja põnevad ikka veel ju!

Eelmisel laupäeval käisime Bo, prantslasest Armandi ja tema prutaga rooftop party´l, kõigil olid tujud head, kohustused ei koputanud seljas ja sai rahulikult nautida.

Nalja sai, saime enda profiilist postkaardid ja endale meeldivale kohale hennatatoveeringud. Kuna meil oli just rannapuhkus tulemas, siis valisin enda tatoveeringuks päris nähtava koha, aga olin vääga rahul. Andis kohe vaibi juurde Kentingu-puhkusele:D

Parim oli see, et postkaardi-tegija ütles üks hetk mulle, et okoou, mu nina ei mahtunud pildile ära:D Upsii! See hennatamine oli ka samas ruumis ja olin seal juba parajalt teisi postkaardi saajaid naerutanud, et see kunstnik juba tajus, et muga võib nalja teha, seega ta kleepis mu paberile lisaks veel ühe paberi ja joonistas nina lõpuni ikka;)

Lippasime igatahes peolt üsna varakult ära, sest hommikul oli vaja vara ärgata ja rongile tõtata, et paradiiisiii sõita! 

PS: peost valmis video ka, mida saab SIIT vaadata! Niimoodi osatakse siis Taipeis lõbutseda:)

Kuna ma olin totaalselt endasse haaratud oma eksamist, siis lasin Bo´l kõik ettevalmistused teha ja ma ise sain alles hommikul rongis aru, mida see Kentingusse minek päriselt tähendab. Ja siis tuli ülev tunne, sest läksin järjekordset "kõige-kõigemat" vallutama. Kenting asub Taiwani kõige lõunapoolsemas tipus, võtsime pühapäeval ette 450 kilomeetrise teekonna sinna ja samapalju kolmapäeval tagasi ka. 

Esimene päev

Olime otsustanud võtta selle reisi ette õpilasele kohase eelarvega, seega valisime sinnasõitmiseks aeglase rongi. Olgu öeldud, et kiire rong sõidab saare teise otsa ca 2 tunniga, meie rong sõitis 6 tundi:D Aga kiire rongi viimane peatus on veidi varem kui aeglase rongi oma, seega pidasime boonuseks seda, et jõuame omadega kaugemale aeglase rongiga. Edasi võtsime järgmise pooletunnise rongi JA siis oleks pidanud edasi bussiga veel ca 1h sõitma. Aga rongijaamast välja tulles võttis üks mikrobussi juht Bo rajalt maha ja pakkus bussipiletile sarnase raha eest nö. taksosõitu otse meie hosteli ette. Olime selleks ajaks 7h teel olnud ja tunne oli selline, et peaasi, et saaks võimalikult ruttu juba sihtpunkti. Meiega koos oli veel mikrobussis kaks inimest ja kui me olime ca 3 minutit sõitnud sain aru, et eem, kuidas me lampi usaldame praegu inimest, keda me absull ei tea, kes ei sõida ametliku taksoga, kelle puhul me isegi ei tea, kas ta kaine on! Ja ma küll kinnitasin endale, et ta sõidab seda sama teekonda päevast päeva ja selle pärast ka teab, millal võib kihutada ja millal aeglasemalt võtta. Ehk võite juba aru saada, et ta kurjam kihutas nagu tuulispask. Ja kes teab, see teab, mis minu ja kihutavate võõraste autode suhe on. Ma olin päris hirmul, vaatasin kogu aeg kella, et kaua veel sõita on vaja, sest ta ütles, et sõidame ca 40 minutit Kentingisse. Selle 40 minuti jooksul suutsin nii mitmeid asju mõelda, miks ma ei taha seda meest usaldada:D Esiteks, tal olid algusest peale läbipaistmatud päikeseprillid, ma ei näinud ta silmi enne autosse istumist, ma ei saa ju usaldada meest, kelle silmi ma näinud pole! Teiseks... kirjutan nendest betel´i pähklitest järgmises postitutes pikemalt, aga siin kasvavad sellised pähklid, mis on täiesti legaalsed, aga mille närimine annab energiat. Et kui neid okeilt närida, siis on see efekt nagu kohvil, AGA kui neid kogu aeg närida, siis on see efekt nagu kokaiinil. Ja sa saad tead kohe, kui inimene neid pähkleid närib, sest see rikub totaalselt su hambad ära. Osadel lagunevad hambad täiesti ära, huuled on nö verised kogu aeg, kui hambad veel alles on, siis on need verepunase kumaga. Ja sellel mehel olid ka betel´i pähklite hambad ja no see tegi mind ka väga skeptiliseks. Kujutasin ette kõige jubedamaid stsenaariumeid, sest ma tundsin end niiii lollina, et kuidas ma ikka sinna autosse istusin. Tegin juba premeerivaid plaane, et kui ma elusalt Kentingusse jõuan, siis mida kõike ma teha tahan kohe:D No nüüd on lihtne sellest kirjutada, aga ma olin tõesti hirmust krampis ja Bo küsis, et kas ta palub juhil aeglasemalt sõita mu jaoks ja ma ütlesin, et eks ootame viimase hetkeni, ma ei taha mingit draamat ülesse tõmmata, sest kõik teised autosviibijad olid väga tsillid ja ei tundunud üldse muretsevat selle tempo pärast. Igatahes, pärast 8-tunnist seiklust olime elusana Kentingis, hostelisse sisse checkinud ja valmis nautima ookeanit ja Taiwani nö. puhkusekuurorti! 

Tegime tiiru night-marketinga peatänaval, mul kahjuks pole ühtegi pilti, aga see oli niii lahe, kuidas neil olid foodtruckide asemel bar-truckid! Ehk selline modifitseeritud kaubik, kust lasti mussi ja kust sai erinevaid kokteile osta:D 

Teine päev

Kuna päike säras hommikul varakult ja mina tahtsin võimalikult palju lõuna-Taiwanist sisse imeda, siis ärkasime, sõime hommikust ja juba lendasime välja! Esimene missioon- leida ja rentida roller! Taiwanis on päris korralik onupojapoliitika, aga mis tihti mängib just minu kasuks. Ehk terve peatänav oli täis rollerirendi kohti, aga küsisime oma hostelis onu käest, et kust oleks kõige odavam roller rentida. Tema tegi ühe telefonikõne, üks "vanaema" sõitis rolleriga kohale, võttis Bo kaasa, kes mõne aja pärast meie rolleriga kohale vuras:D Tädi oli suure tõenäosusega hosteli onu sugulane, kelle äri suuresti elab hosteli inimeste pealt. Igatahes saime althõlma odava rolleri ja päev võis alata! Sõitsime esimese asjana saare kõige kõige lõunapoolseimasse tippu! Tahtsime seal poseerida kookostega ja jäimegi esimeses kookospalle müüva "vanaisa" lähedal seisma. Bo küsis, et kas tuleb muga kaasa või lähen harjutan ise hiina keelt. Ütlesin, et olen iseseisev ja proovin ise. Tulin tagasi 100NTD maksva kookosega, Bo küsib, et kas ma küsisin enne ostmist, et palju see maksab. Ütlesin, et no küsisin küll, aga vanaisa ei saanud vist aru, ehk vastust ma ei saanud. Ja kuna mul ainult 100NTD käes oli, siis võttiski ta terve selle raha mult ära:D Jõudsime veidi edasi sõidetud ja nägime, et ca 2x suuremad kookosed maksid seal 50NTD:D Nooo okeeei, muidugi oli veidi kurb, et nii palju üle maksin oma kibeda kookosmahlaga pisikese kookose eest, aga sisendasin endale, et okeiokei, tegin sotsiaalset ettevõtlust ja minu raha võibolla on vanaisa kahe päeva ainus  raha vms. Igatahes Bo ostsis endale poole odavama ja poole suurema kookose, mille mahl oli niiiiii magus ja hea, noh, vähemalt ühel vedas:D 

Vurasime kõik tähtsad kohad läbi, käisime ujusime ookeanis ja no nautisime täiega seda +40-st ilma! 

See on Vaikne ookean

See on India ookean

Parim oli muidugi see, et juba esimesel päeval kirjutas Siiri, et tema töökaaslane, kellega ma siin meie majapeol tutvusin, on ka just praegu Kentingis. Kirjutasime üksteisega ja no see piirkond on piisavalt suur ja lai ikkagi, et see kokkupõrkamise võimalus oli paduväike. Aga sattusime just samal ajal kirjutama ja olime just eelnevalt otsustanud, kuhu me lõunat sööma lähme ja nende seltskond oli otsustanud, kuhu nad magustoitu sööma lähevad. Need asusid täpselt paralleeltänavatel, seega jalutasime Bo´ga sealt läbi, tegime umbes 17 kallit, paar pilti ja liikusime edasi:D Naersin täiega, et no saan siin riigis umbes...30 inimesele tänaval tere öelda ja no ca 10´t kallistada teretades ja Yedda on nende 10 seas ja sattusime siis samal ajal 450 km kaugusele linnast, kust tegelt elame:D 

Õhtul tegime end ilusaks, käisime jõime ühe ilusa kokteili rannabaaris ja läksime ilusti tuttu, et järgmine päev ka maksimaalselt ringi traavida. 

Kolmas päev

Jälle sarnane algus päevale. Rääkisime hosteli onuga, et kuhu oleks mõistlik snorkeldama minna, ta tegi ühe telefonikõne ja üks logu mikrobuss betel´i pähkliste hambutu olemisega mees sõitis meile järgi. Seekord olime kahekesi ja Bo juba eos palus mehel rahulikult sõita, et ma atakki ei saaks. Saime muidugi jälle mingi x-diili, igatahes kaks asja koos olid odavamad, kui snorkeldamine niisama, seega saime enne snorkeldamist sellise õhku täis paadikesega sõitu niimoodi, et kaater sõitis ja vedas meid järgi. Meiega koos olid kolm nummid vaikset taiwani tüdrukut, kes olid surmahirmus. Nemad istusid ja meie seisime ja pidime end tegelikult täiesti oma jalgade ja käte jõuga püsti hoidma, sest kaater tegi igast kaapekaid ja järske pöördeid, mida me ka kõiki saime tunda. No ääääärmiselt lahe oli, ma kiljusin nii palju, sest natuke hirmus ja natuke äge oli:D Ja pärast seda saime snorkeldada korallide ja värviliste kalade vahel tund aega. Väga vägev! 

Pärast seda tiirutasime oma rolluga ringi veel ja käisime kõik teised must visit kohad ka läbi. 

Mul oli niiiii hea meel näha, et kuskil Taiwanis on ikka eurooplase mõistes ilusaid eramaju ka! Selles Kentingi linnakeses olid madalad kahekorruselised eramajad, mis on nagu pisikese esiaiaga, aga muidu külgepidi on majad kokku ehitatud nagu Hollandis minu linnakeses paljud tänavad olid. No nii armas nostalgiline oli ja mul oli nii hea meel korraks olla piirkonnas, kus kõige kõrgemad asjad on palmipuud, mitte monstrum-majad nagu Taipeis. Jeee! 

Seal meie lähedal oli üks mägi, mis on tituleeritud ca maailma TOP10sse kuuluvaks päikeseloojangu paigaks. No muidugi käisime ja vaatasime ka loojangu ära:)

Neljas päev

Kuna ma olin edukalt saavutanud kahe päevaga rolleripäevituse- ehk siis reied ja õlad olid pruunid, aga kõik muu pigem valge, siis hüppasin juba kella poole 9 ajal ookeani äärde end praadima. Pidime kella 12st check-outima ja pärast seda ka juba Kentingist lahkuma. Seega sain mõned tunnid ookeanisse-rätikule-ookeanisse-rätikue puhkust rakendada ja siis juba meresoola maha pesema ja pakkima minna. Sõitsime seekord ühe hooga Kaoshiungi, linna, kus on muide 2.7 miljonit inimest (Taipeis on 2.3!). Sealt läks meie rong, valisime tagasitulekuks kiirrongi, sest koju tagasi tahad alati kiiremini jõuda, seega olime valmis selle pileti eest ka veidi rohkem maksma:) Meie viimase päeva ajakava käis minu intervjuu järgi, mida tahtsin kindlasti teha vaikses hea internetiga kohas teha. Valituks osutuski rongijaama kohvik, kus sain ilusti oma inteka tehtud. Vahetasime oma rongipileti hilisemaks ja läksime luurama Buddha templit, kus peaks siis päris Buddha hambad säilitatud olema. Ett tema keha säilmed on kuskil Nepaalis, aga hambad Taiwanis. No jälle ajalooliselt väga oluline koht!

Sõitsime sinna ja tagasi sellise shuttle-bussiga, mis justkui pidi konkreetsete kellaaegade peale käima. Olime suhteliselt minuti pealt välja arvutanud, et kaua saame templis luusida, mis kell jõuame tagasi rongijaama jne. Aga meie plaaniga ei ühtinud see, et tagasiteel otsustas buss 20 minutit hilineda. EHK siis jõudsime rongijaama ette täpselt 5 minutit enne rongi väljumist. Tegiiiimeee elu ja surma nimel jooksu ja õnnnnnneeeks jõudsime oma rongile, mis kohe peale meie istekohani jõudmist hakkas ka liikuma. Asi jälle, mida meenutada kunagi:)

Järjekordne semester läbi, sellega koos ka saab kohe üheksas kuu Taiwanis täis!

Vauuuuuu, homme 9 kuud tagasi astusin ma lennukist välja, kohkusin, et midaaaa, kas siin riigis õhku ka hingata on ja alustasin oma seiklust, millesugust ma uneski ette ei kujutanud.

Selle aja jooksul on mõtteid olnud iiiigasuguseid. Esmalt alustades selle mõttega, et " jah, mul on tagasisõidu lennupileti raha kontol olemas, ma vist päriselt ka ostan selle KOHE ära", liikudes edasi selleni, et et okkkei, mulle niiiiii meeldib siin, et mina küll peale kooli lõpetamist tagasi Eestisse ei lähe. Ja siis sinna vahepeale on mahtunud ka mõtteid teistest riikidest, Taiwanisse magistrisse õppima jäämisest, siin töötamisest jne, AGA selle kuu jooksul olen oma mõtted sinna saanud, et tulen hea meele ja rahuliku südamega peagi Eestisse! Muidugi on mul paar kuud veel siin jäänud, aga olen juba esimeste sammudega Eestisse naasemise suunal toimetanud, seega see möödunud kuu on igasuguse elevuse tähe all möödunud. Esmalt põnevil-elevus Yushani pärast, siis põnevil-elevus tööotsimise osas, siiiiiiis hirmuäratav-elevus semestri lõpueksami osas, mis eile oli!!! Ja olen nüüd tagasi põnevil-elevuse juures, sest kinnitasime eile Bo´ga ka minu koolivaba nädala reisiplaanid!

Aga kõigest järjest, ehk esmalt eksamist ja koolist ....Mul ei jagu vist sõnu mu selle semestri õpetaja kohta, kes ilmselgelt tõstis ka minu ootused järgmise, ehk ka viimase semestri õpetaja osas kõrgele. Ta ütles esimeses tunnis, et tema on selline õpetaja, kes "lohistab" endaga kaasa kõik õpilased, ehk ta tahab, et me kõik saaksime vajaliku selgeks. See võib kõlada justkui maailma kõige loogilisema asjana kooli kontekstis, aga tegelikult ei ole seda üldse nii lihtne ellu viia. Sul on ühes klassis keskmiselt 7-10 erinevast riigist, erineva kultuuritausta, erineva haridusliku tausta, erineva vanusega õpilased. Meil kõigil on oma iseloom, omad kiiksud jne. No näiteks minul on vahel nii, et ma olen üldiselt hästi elav ja räägin-mõtlen tunnis kaasa ja olen õpetajaga kontaktis, AGA kui ma mingi raskema grammatika puhul kohe ei mõika, siis ma tõmbun endasse, lülitan end õpetaja jaoks tunnist välja ja olen vaikselt enda peale pahane. No lihtsalt on nii, ma näen ja tajun, kui see juhtub, aga mul on vaja endaga need turtsumised ära teha:D Ja kui me mõni nädal tagasi õpetajaga koos bussiga sõitma juhtusime, siis rääkisime meie klassist ja inimestest ja ta kirjeldas täpselt samamoodi seda minu kiiksu tunnis. Ja ta ütles, et ta võttis alguses seda täitsa isiklikult ja analüüsis ennast, et miks Katriin niimoodi vahel reageerib... ja kui seda juba paar korda juhtunud oli semestri jooksul, siis ta sai aru, et see on täiesti minu enda asi ja minu enda pahandamine iseendaga ja ta lihtsalt teab, et ta ei torgi mind sellel ajal:D haha, appikene, välja kirjutades kõlab see eriti nukralt ja lapsikult:) Enivei, meil kõigil klassis on oma hetked, omad elud ja emotsioonid ja me võtame need kõik kooli kaasa JA õpetaja peab nagu tsirkuseartist selle kõige keskel meile maailma kõige raskemat keelt õpetama. Ehk siis kõike seda arvesse võttes ta oligi peaaegu tsirkusearstist, sest tal oli igaks päevaks niiiiii põnevaid asju välja mõeldud, et meie huvi ja energiataset kogu aeg üleval hoida. Näiteks täna, semestri viimasel päeval mängisime Dixitit hiina keeles. See on selline loovust ja fantaasiat vajav mäng, mida ma väga hea meelega olen eesti keeles mänginud. Ja no niii äge oli seda hiina keeles mängida ka!

Ja siis jõuame selleni, et see semester oli päriselt niiiiii arendav, kui esimese kahe semestri jooksul proovisime selgeks saada esmased tööriistad, et millega hiina keel üles ehitatud on, siis selle kolme kuu jooksul nägime päriselt, kuidas keelt üles ehitada, kuidas päris keerulisi lauseid luua. Ja kuna me õppisime niii palju ägedaid asju, siis ilmselgelt oli ka eksam.... keeruline. Tegime esmaspäeval ühe proovieksami ja ma olin täiiiiiesti murtud pärast seda. Lahistasin koduteel bussis nutta, pisarad lihtsalt ei tahtnud seisma jääda. No nii lootusetu tunne oli, sest õpin iga päev kooliväliselt 5 tundi ja ega midagi muud ei jõuagi päevas teha (ok, igapäevane trenn Siiriga is a must, sellest ma ei ole loobunud, aga no kõik muu on küll koolinädala sees välistatud). Jaaa selllest olenemata ei olnud ühegi vastuse juures kindlust, et voh, nüüd see ongi õige vastus. Nutsin oma nutud ära, lasin Siiril end sõõrikutega lohutada ja Bol lillekimbuga (they know me so well!!) ja panin oma robot-mode´i sisse (also known as eat-study-study-study-work out-eat-study-study-study. jap, magamist ei olnud selles nimekirjas nimetatud!) Eile oli siis eksam ja eks see tunne oli samasugune nagu esmaspäeval, et kindlust ei ole ühegi vastuse kirjutamise juures, aga vähemalt suutsin valesid vastuseid välja selekteerida ja niimoodi suurendada õige vastuse valimise tõenäosust. Igatahes, pika jutu lõpetuseks, sain kirjalikul eksamil 67 punkti, mis küll oli vähem, kui oleks ise soovinud, aga ainult endale tuleb peeglist otsa vaadata selle punktiskoori osas. Sain kunagi semestri alguses ühe testi 73 punkti ja ütlesin endale siis, et see jääb kõige madalamaks skooriks sel semestril JA kuni lõpueksamini see oligi kõige madalam:) Lõpueksam on õnneks semestri koguhindest 20%, ehk siis õpetaja kinnitas mulle täna, et saan oma vajalikud 80 punkti kindlasti kätte. Täna on siiiiis tohutu pingelangus, sest... üks verstapost jälle läbitud!

Nüüd ootab ees üks nädal puhkust ja otsustasime viimasel hetkel, eehk siis eile Boga, et lähme ...trummmipõõõriiin.... Taiwani kõiiige lõunapoolsemasse linna, ehk siis siinsesse kuurorti Kenting´usse! Seal on valgeeed rannaliivad, helesinine vesi ja keegi kuskil ütles, et seal on ka maailma TOP10sse kuuluv maagiline päikesetõus ja -loojang! Mmmmmm, can´t wait to see the bright blue sky! Ahjaa, no tegelikult on Kenting rahvuspark ka, Taiwani vanim siinsest 10st (kui ma nüüd õigesti seda numbrit mäletan) rahvuspargist. Jep, kontrollisin üle, 10 rahvusparki, Yushani juures on ka rahvuspark, seega on see minu teine rahvuspark Taiwanis! Lahkume Taipeist pühapäeval ja naaseme tagasi kolmapäeval. Sinna vahele jääb siis üks rannas lebotamise päev ja poolteist ringi luusimise päeva. Olen päris päris põnevil, sest ... ma tahan ju käsnana sisse imeda veel viimaste kuude erinevaid Taiwani tundeid ja vaateid! Igatahes on meie toake täpselt rannajoonel ja ilmateade lubab 37 kraadi ka:D

suurepärane vaade meie toast...presenteerimaks, KUI lähedal ma ookeanile olen mõneks päevaks:)

12 tundi matkamist ja 3952 meetri kõrgusel käidud!

Niiii, siin on üks kivikõvade sääremarjadega, AGA ülimalt rahulolev plika! Kirjutan kogu seiklusest üsna detailselt, sest... see on siiski mu elu füüsiliselt kõige väljakutsuvam seiklus olnud! Kui lugeda ei jaksa, siis pilte saad ikka vaadata, jee!

Reisile eelneval päeval saatis Bo mulle sellise pildi...nimelt oli Yushanile võimalik sõita kahte teed pidi, üks ca 7 tundi ja teine ca 5 tundi. See lühem tee oli siis kiviklibu alla jäänud ja kinni varisenud... muidugi, eellugu on see, et Bo rääkis mulle enne, et jaa, seal on ohtlikud mägiteed, et kivisid võib alla variseda ja teed võivad päevi suletud olla jne. Ja ma võtsin seda kui sellist naljajuttu, sest ma juba olen aru saanud, kuidas taiwanlased liialdavad ja muretsevad üle.

Esimene päev- laupäev

Laupäeval oli äratus 6.30 ajal, et kell 8 La Croche´de maja ees olla ja koos Yushani poole startida. Eelmisel päeval oli Bo maantee-ametiga mitmel kõnel olnud ja selgitanud, kumba teed pidi ikka mõistlikum Yushanile läheneda oleks. Selle päeva esimese kõne tegi ta sinna kell 7 hommikul, kus kinnitati, et teed puhastatakse ja loodetavasti avatakse see keskpäevaks. Iga peatuse ajal helistas Bo veel maantee-ametisse, et meie austerlastega kihistasime juba naerda, et varsti pannakse Bo telefoninumbrile blokeering peale, kui ta veel tihti helistab sinna:):) 

Mõne vahepeatusega jõudsimegi 2600 meetri kõrgusele esimesse ööbimispaika. Selleks, et mäkke jõuda, ootas meid tõesti ees ca 2 tundi ja 60 kilomeetrit mäkke sõitu. Oii, kuidas ma hinge kinni hoidsin. Teed olid üsna laiad ja mahutasid kenasti vastu tulevad autod ka ära, AGA kuna me sõitsime pilvede sisse, siis umbes 45 minutit sõitsime täiiiiiesti pilkases pilves, kõik tuled panime põlema ja lootsime, et kõikidel teistel autodel on ka palju tulesid selleks puhuks põlema pandud. Teadupoolest siin päevasel ajal tulesid ei viitsita põlema panna, autod sõidavad lihtsalt salapäraselt teedel... Ohtliiiiik ju! 

Igatahes kohale me jõudsime, kell oli vist ca 2-3 päeval. Käisime jalutasime seal piirkonnas ringi, sest midagi muud meil teha väga polnud. Ja ütleme nii, et ega ka jalutades suurt midagi avastada polnud, sest olime ju in the middle of nowhere:) Aga kõik oli ilus ja meenutas kangesti Eestimaad. Leidsin karikakrad! Leidsin männimetsa jaa no reaalse männimetsa lõhna. Leidsin peaaegu pilvitu taeva ja selge sinise värvi sealt seest. Kes mu pilte tähelepanelikult jälginud on, siis kraadide poolest võib siin VÄGA soe küll olla, aga päikest ja pilvitut taevast näeb nii harva. 

Olime sellest hütist endale õhtusöögi tellinud ja seda oodates lõime aega surnuks Barbara kaasa toodud lauamänguga. Oiii, mulle nii meeldis see mäng, ma läksin ikka konkreetselt põlema põnevusest:D Aga kell 18 oli õhtusöök ja üllatus-üllatus, pärast seda magamaminek! Olin väga positiivselt üllatunud, kui rikkalikult laud kaeti õhtusöögi jaoks, Taiwanis on kombeks tuua lauale mitu mitu vaagnatäit toitu, mida siis igaüks nokib oma pisikesse kausikesse. Muide, veel positiivseid üllatusi, mõlemas ööbimiskohas oli elekter olemas! See matkmiseelne ööbimine oli selline, et ca 4-5 suurt 16 magamisvõimalusega ruumi oli, eehk siis seal majas ööbis meiega samal ajal ca 80-90 inimest.

Teise päev- pühapäev
Esimeses magamiskohas oli kõigil muidugi oma äratuskell ja erinev ajakava, ehk siis esimesed inimesed läksid meie toas magama tõesti kell 6 õhtul ja esimesed inimesed ärkasin kell 2 öösel. Ehk reaalsuses... ärkasid kõik kell 2 öösel, sest nagu Florian meid ette oli elavalt briifinud, kell 2 öösel ärkavad vanainimesed hakkavad tegema kilekoti diskot, ehk siis krabistama kõiki võimalikke asju kilekotist välja ja kilekotti sisse tagasi... Õnneks oli meil kõigil hommikul kell 5.30 oma äratuse peale piisavalt energiat kogutud. Eks adrenaliini ka korralikult, sest peale Floriani (kes selle matka detsembris esimest korda läbis) ei teadnud keegi täpselt, mis meid ees ootab. Kell 6 ootas meid hommikusöök ja täpselt kell 7.09 olime matkaraja.

Olen aastatega selgeks saanud, et ma kasutan juuubeee palju energiat rääkides ja žestikuleerides, seega otsustasin juba hommikul, et okei, ma hoian madalat profiili ja oma energiat. Seega ma olin üsna keskendunud ja vaikne järgmised viis tundi. Ehk täpselt, TÄPSELT viie tunni pärast, 12.09 jõudsime oma järgmisesse pesitsuspaika 3402 meetri kõrgusele. Selleks ajaks olime kõndinud mäe kõrguse mõttes ülespoole 800 meetrit, matka distants pikkuse osas oli 8.5 km. 

Matkast endast... olin vaadanud mõnda pilti ja teadsin, et see rada on enamasti tasane ja oh õudust, kui avastasin esimese poole tunni jooksul, et seal on päris korralikult ka treppe. Ehk esimesel pooltunnil oli minu kops korralikult koos ja mõtlesin, et kui kogu matk samamoodi jätkub, siis on küll kurb. Muidugi oli enamasti tegu sellega, et treppidest üles minnes on rõhuvahe järsem kui tavalist tasast teed pidi üles rühkides. Ja kui mul oli seljas veel ca 7 kilogrammine seljakott, siis hakkaski süda kiiremini puperdama just treppidel. Õnneks suutsin end üsna ruttu igal puhkehetkel kokku võtta ja ikka teistega samas tempos püsida. Tähelepanelikumad lugejad ehk mäletavad, et kirjutasin eelmises ettevalmistuse postituses, et eeldatavasti kõnnime 6-8 tundi seda esimest päeva. Nagu näha, olime määärksa tempokamad ja lõpetasime juba kell 12 päeval pärast viietunnist ülesmäge rühkimist. 

Oiii, kui suur oli mu õnn see seljakott seljast visata ja ca number liiga suured matkasaapad jalast võtta. Paiyun´i matkamajas oli samamoodi ca 100 inimesele ööbimiskohad, seekord väiksemates tubades, kuhu mahtus 12 inimest. Vana hütt oli üsna hiljuti maha põlenud, seega nagu ka pildilt näha, olime päris moodsas hoones. Kuna me asusime pilvede peal, siis õues oli väääga mõnus päikeseline ja soe. Sees aga üsna niiske. Et meie esimese ööbimiskohas magasime linade vahel, seekord oli voodilavatsil vaid selline võimlemismatt nagu koolides omal ajal oli ja magamiskott, mis eelmise kasutaja poolt paar tundi varem kokku pandud oli. No teate küll, inimestel on ikka selline magamissoojus ja kui kui magamiskott kohe kokku panna, siis jääb niiskus sisse. Magamiskotid ise olid aga väääga kvaliteetsed ja soojad sulekotid, ainus asi oligi see, et toad ise olid niisked, sest pärast päikeseloojangut on kohe 0 kraadi lähedal temperatuur ja muidugi ei ole hoonetes soojustust. Olime sellest matkapäevast üsna väsinud, aga proovisime end vägisi üleval hoida, sest pidime magama minema ajal, et kell 2 öösel oleks okei ärgata. 

Umbes viimasel tunnil enne Paiyuni hütti jõudmist hakkas Bo´l halb. Eks me keegi päris täpselt ei tea, kui kehva, aga hakkasime tegema rohkem pause, sest tal pea valutas. Mõtlesime alguses, et äkki on ta liiga vähe vett joonud ja jootsime teda siis korralikult igal pausil. Ülesse jõudes tegi ta uinaku ja ärgates olid lood juba päris kehvad. Natuke nagu Murphy seadus, sest tema oli end kõige korralikumalt matkaks ette valmistanud. Ta käis lausa arsti juures ja lasi endale mäehaiguse vastu rohtu kirjutada ja samamoodi oli ta kuskilt kuulnud, et rõhuvahe vastu aitab Viagra, mida siis ka arst talle välja kirjutas... Ja käisime ju mitu korda matkal eelnevad nädalavahetused, et MIND ette valmistada ja eks mina reipalt sörkisin kaasas, sest mulle need tõsiste ronimistega mäed meeldivad. Küll aga ei tulnud Bo´le kordagi pähe, et äkki TEMA on see, keda mäehaigus tabada päriselt võib ja et me neid matkasid tema pärast ka teeme. Ja muide, saime aru, et eelmine matk, mis oli ca 2000 meetri kõrgusel... seal mitte ei külmetanud Bo, vaid oli juba ka kergemat sorti mäehaiguses! 

Mäehaigus ise on selline salakaval värk, et selline pohmelli tunnustega asi võib igaühte tabada ja näiteks kui mina seekord ei jäänud haigeks, siis võin täiesti vabalt mõnel teisel matkal end kehvasti tundma hakata. Ja samamoodi võib Bo järgmistel matkadel täiesti buenolt end tunda. 

Igatahes, seal 3400 meetri kõrgusel oli põhiliseks teemaks Bo ja tema haigusekulg. Kas ta peaks alla tagasi minema, kuidas talle kergem hakkaks, kas ta saab homme meiega viimase ponnistuse teha ja tippu ronida jne. Kas hütis on mingeid medikamente, mis tal olemise paremaks teeks. 

Saime kella 6st jälle süüa ja teate, sealne õhtusöök oli lihtsalt imemaitsev! Mina olin endale ette tellinud kana riisi ja juurviljadega JA ma pole 9 kuu jooksul paremat kana saanud! See oli selline...täiiiesti suussulav ja kontideta ja no mmmm. Tsillisime veidi veel õues päikese käes, nägime ära päikeseloojangu ja läksimegi magama ära:)

Siin pildil on siis pilved, mis on meist allpool ja üks mägi, mis tundub nagu oleks saar. 

Kolmas päev- esmaspäev

Matka viimase päeva äratus oli kell 1.50. Saime jälle konkreetselt naerda austerlastega, sest oleme kolmekesi pigem sellised, kes viimase võimaliku hetkeni kella edasi keeravad AGA sel hommikul minul helises kell, Barbara küsis, et kas see oli äratuskell ja krapsas püsti ja hakkas lihtsalt pakkima ja toimetama:D Mina olen igapäevaselt  veel ise nii kaval, et panengi ca 20 minutit varem tavaliselt kella helisema. Ehk kui ma tean, et pean kell 7 voodist tõusma, siis äratuskellad hakkavad 6.40st helisema. Nii saan end poolunisena vaimselt päevaks valmis panna:D Aga too päev, 1.50 äratuskell ja olin krapsti üleval! Natuke äreev oli ju kaa, jällle ei teadnud üldse ette, mis ees ootab. Hommikusööki on võimalik seal tellida kas väga varajast või hilist.. meie tellisime siis hilise, ehk kell 2.30 oli laud kaetud. Hästi tore oli see, et jäime majarahvale kuidagi positiivselt silma, et me saime erikohtlemist ja võisime mitu korda oma taldrikuid täita. Meile anti ka kaasa veidi alles jäänud kuuma kakaod ja kõigile ka oma pisike saiake. No väga armas:)

Kuna kõik olid hirmutanud, et külm on, siis olid mul seljas joogapüksid, dressipüksid, ilma varrukateta trennisärk, pikkade varrukatega trennisärk, pusa, Bo talvejope, kindad, sall ja kootud müts. Nagu näha, sain kanda Bo jopet, ehk tema jäi meist sel hommikul 3400 meetri kõrgusele, meie viiekesi läksime veel 500 meetrit kõrgemale. Ta enesetunne ikkagi ei lubanud seda tempu ette võtta. 

Nagu pildilt näha, siis kõik oli kottpime ja tegelikult võis kõrvale vaadates näha üüüsna järsku langust, ehk kui Bo oleks oma pohmelli tunnustega mäehaigusega riskeerima tulnud ja tasakaalu korraks kaotanud, siis asjad oleks väga kurvalt võinud lõppeda. Seega pigem karta, kui pärast kahetseda. Pidime ta kuidagi ka mäest alla saama ühes tükis, seega jätsime ta magama ja kosuma. 

Ehk siis, tegime minekut, olles kõik paksult paksult riides. Reaalsus oli see, et mul hakkkas hetkega niiiii palav, et ajaks, kui ma otsustasin enamus asju seljast eemaldada, olin ma juba naha märjaks saanud. Kartsin üsna korralikult, et jään haigeks, aga õnneks-õnneks on täna vaid kerge turtsumine seda hommikut meenutamas. Olime viimane seltskond, kes matkarajale sel hommikul läks, aga jälle saime aru, et meil on päris korralik tempo, seega möödusime enne tippu jõudmist ca 5-6 seltskonnast. See vaade oli päääris äge, väljas oli kottpime, kõik läksid nagu pisikesed kaevurid hommikul tööle, pealamp vaid valgust näitamas.


Päike pidi tõusma kell 5.15 ja ühel hetkel tekkis mäkke ronimisel järjekord, mis pani meid oma peas arvutama, kas jõuame ikka õigeks ajaks tippu. Nimelt ronisime me mäest ülesse läänepoolt, ehk isegi kõige parema tahtmise juures ei oleks me päikesetõusu näinud, kui me poleks tippu õigeks ajaks jõudnud. Õnnnneks aga utsitasin inimesed üksteist takka ja kui me juba mäe ühelt küljelt valgust hakkasime nägema, siis hakkas ka see inimeste mass kiiremini liikuma. Jõudsime kell 5 täpselt tippu, ehk jõudsime kohustuslikke pilte klõpsida ja siiiis nautidagi Taiwani kõrgeimast punktist päikesetõusu.

See oli reaaalselt niii maagiline ja IGA minutiga muutus vaatepilt. Minu lemmmikuks oli tegelikult hetk mõni minut enne päikesetõusu, kus taevas oli veel heleroosakas ja pilvine, nii kaugele kui silm ulatas vaatama, nägid enda all sellist pehmet "vativaipa". Ja kuna me olime Taiwani keskel, siiis vaateks olid ju kõik need madalamad mäed. 

 

Florianil oli kaasas klassikalist Saksamaa šnapsi, millest me siis ka natuke mekkisime, et seest soe oleks:)

Nautisime ca 1-1,5 tundi seda vaadet ja hakkasime siis alla tagasi ronima. Selleks ajaks oli taevas sinine ja päike kõrgel, ehk nägime täpselt, kuhu me liigume. 

Selle viimase tipulõigu teed ei olnud väga selgelt eristatavad üldisest kiviklibust, mis tegi minu jaoks asja natuke ohtlikuks. Küll aga olin ma jälle päris tempokas ja jätsin teised üsna pea endast maha. Teadsin, et Florian on oma abikaasa ligidal ja Stefano enda abikaasa lähedal, ehk nemad kõik on omavahel hoitud ja kui minuga midagi ka juhtuma peaks... siis küll nad minuni jõudes sellest ka teada saavad:D Nali naljaks, tegelt olid kõik need ca 100 inimest samal ajal alla Paiyuni hütti tagasi minemas, ehk ma olin kogu aeg kellegi lähedal ikka. 

Jõudsin hütti tagasi kell 7, Barbara ja Stefano kell 7.30 ja Florian-Sara kell 8, ehk nii suured vahed olid lõpuks meie tempol. Viskasime kõik end veel korraks magama, et kell 9 veidi rohkema energiaga uuesti teele asuda. 

Mulle on alati laskumised meeldinud ja nii olin ka selle pikema teekonna laskumise juures tempomeister. Kui me mäkke läksime 5 tunniga, siis alla jõudsime 3 tunni ja 45 minutiga. Mis tegelikult näitab, et olime eelmisel päeval päriselt ikka palju palju värskemad ja tempokamad. Aga mis seal ikka, olime ilmselt õndsas rõõmus, et nägime sellits vaadet ja suutsime oma jalgadega selllllise teekonna reaalselt ette võtta. 

Mäest alla jõudes oli meie kõigi suurim soov jõuda võimalikult ruttu koju tagasi. Me küll keeegi ei vingunud kordagi, et raske on või tahaks oma voodit või dušši alla või puhtaid riideid, mis mulle väga suurt rõõmu tegi. Teada on ju ikka see, et kui juba ühel inimesel on vingutuju, siis see mõjutab kogu seltskonda. Meie puhul oli tõesti meeleolu kogu aeg hea ja hoidsime korralikult seda tiimitunnet üleval, jee. Ehk siiiis lõpuks kella 8ks olin mina kodus, esimese asjana läksin piiiikale dušile, viskasin kõik asjad pessu ja magasin ühe korraliku une. Naersime, et oleme konkreetselt "jetlagged" tagasi tulles ja et meil on raudselt Yushani-aeg sees. Noh, et ärkame kell 2 ja lähme magama kell 7-8.:):) Õnneks nii hull ei olnud, minule jõudis näiteks see väsimus peale alles teisipäeval peale kooli, ehk ühepäevase hilinemisega:) Kirjutan seda postitust kolmapäeval ja tänaseks on tõesti vaid kivikõvad sääremarjad märgiks, et käisin vallutasin vägeva mäe ära! 

Kokkuvõtteks ütlen, et see matk on tegelikult tehtav kõigile, kes seda vaid soovivad. Näiteks tuli teel tippu mulle vastu üks ca 10-aastane poiss oma emaga. Muidugi oli nende tempo teine, kui meil, aga ikkagi, see pisike inimene suutis seda teha. Samamoodi nägin seal Paiyuni hütis keskealisi inimesi jaa ka päris korralikult pensionieas olevad inimesi juba. Ehk see ei ole üle inimvõimete piiri minev matk, vaid lihtsalt paneb su tahtejõu korralikult proovile. Ja mul on väga väga väga hea meel, et Barbara ja Stefano selle matka enda bucket-listi olid pannud ja et me tegelikult selle ära tegime!