10 kuud Taiwanis!

Alllllleees see oli, kui ma lennukist välja astusin ja esimest korda seda niiskust ja kuumust täis õhku hingasin. Ma mäletan seda tunnet nagu see oleks alles eile! Ja tegelikult ongi niii, et tänase seisuga hingasin ma esimest korda Taiwani õhku kümmmeee kuuud tagasi! Kuhu aeg lendab?!

See viimane kuu on mu meelest tõeeesti lennanud! Ja kui ma oma peas mõtlesin, et kuidas seda kuud kirjeldada ja kokku võtta, siis minu jaoks ilmestavad seda viimast kuud kaks täiesti vastandlikku sõna- stabiilne ja samas muutusi täis!

Alustan stabiilsusest:) Sellesse kuusse jääb semestri vahetumine ja no õpilasena on minu jaoks väga suuur osa minu meeleolust ja heaolust seotud kooliga. Ja sain seekord aru, kui oluline mu jaoks see kooline stabiilsus on. See, et ma jätkasin sel semestril esimest korda sama õpetajaga ja samade klassikaaslastega. Ehk siis minu üldine olek on olnud selline, et enamasti silm särab ja motivatsiooni on ka:)

Aga siis sellest muutuste osast! Esiteks õppetunnist, et kümme kuud nina õpikus on silmadele kahjulikum kui kümme kuud arvuti taga töötamist... Nimelt on minu päevakava üsna palju mõjutatud olnud sellest, et mu silmanägemine läks kehvemaks, aga prillid olid ju ikka sama tugevusega. Seega hakkasin sel kuul hommikuti enne kooli õppima, sest õhtul silmad enam ei seletanud... Mis tähendab, et meie hommikused trennid Siiriga on ära jäänud ja olen hakanud trenni tegema sutsu harvem ja üksinda jõusaalis käinud.

Teiseks... inimesed on hakanud lahkuma! Esmalt saatsin ära Rebecca ja eile tuli kätte päev, mil Bo Prantsusmaale tööle saatsin. No päris imelik on olla ise välismaal ja siis saata siit ära enda jaoks kallid ja olulised inimesed enne mind:) Aga selline see eluke on.

Sortii ühtedest meeldejäävatest hetkedest härra Bohshiangiga! 

Paluks tähelepanu pöörata sellele, et oleme pilvedega samal kõrgusel! Hetk Yushani matkast.

Kogu maailm "peopesal" aka. jalge all! 

Kolmandaks! Seda kuud ilmestab ka mõtetega veidi rohkem Eestis olemine ja tööotsingud:) Ütleme nii, et päris vahvalt on sellega läinud, mina olen rahul!

Neljandaks! Olen sel kuul niiii palju vahvaid asju teinud! Kuu alguses käisime Bo´ga vallutamas saare lõunapoolsemat piirkonda.

Siiis käisime festivalil, kus muide... kahjuks üks vibulaskmise õpetajatest tükeldas oma nö õpilase, kes andis talle öösel telgis korvi. Veel täna lugesin uudise pealkirja, et viimati leiti selle mehe kodust külmkapist tapetud tüdruku rinnad. Mul ei ole sõnu...

Siis jäi sellesse kuusse veel Siiri, Sami ja Sami perekonnaga bowling, Siiri sünnipäev, Siiri õpilastega pisuke istumine, mitu kunstinäitust ja üks Girls in Tech sündmus! Ja no raudselt jäi veel midagi nimetamata, sest tõesti olen võtnud viimast igast nädalast:) 

Ah, muidugiiii! Lõbustuspargis käisime ju see viimane pühapäev! Ohsajuudas, kus sai nalja ja kusss oliii alles palju röökida ka vaja. Mõned pildid ja videod ka ikka:):) See oli selline... elamuspark mu jaoks tegelikult, sest seal oli atraktsioone, aga samas ka loomaaed näiteks. Nägin lõvisid, karusid, tiigreid:) 

The crew! 

Mis mulle väga selle pargi juures meeldis, ostsid ühe pileti ja võisid sellega käia igal poool! Meie Tivolis on ikka nii, et iga atraktsioon maksab eraldi, seal siis ostsime kõik ca 25-eurise pileti ja veetsime seal pargis lõpuks 8 tundi kokku selle raha eest! Viimase atraktsioonina läksime virtuaalreaalsusesse. No juuudas, see oli põnev, meil oli täiestiii siinsest reaalsuset lahkumine, sest meil olid jalgade küljes sensorid ja käes püssid ja kõrvaklapid ja nägime siis prillidest ühte "lahinguvälja". Mina ja Bo olime tiim ja Tina ja Pin olid teine tiim. Ja me siis püssitasime seal üksteist ja saime tiimiliikmega omavahel rääkida niimoodi, et kuulsin Bo häält kõrvaklappidest. Pidime esimesena ilma püssideta harjutama jooksmist seal alal ja no... ütleme nii, et mul hakkas kohe esimese sekundiga paha olla, aga kuna kogu mäng oli 10 minutit, siis arvasin, et elan ikka üle. Kui aeg täis sai, siis neljast kolm tundsid end täiiiiiiesti rõvedana, ehk siis mina, Bo ja Tina. Pin oli väääga energiline seal mängus ja temal ainsana ei hakanud paha. No meil oli ikka nii süda paha, et ma tundsin, et tahaks oksendada ja magada ja kõike muud teha, kui elus olla suht:D 

Pärast VR´i vajusimegi kolmekesi täiesti ära, olime seal ilmselt mingi.... 10 minutit ja ma jõudsin niimoodi magama jääda, et nägin unenägusid ka juba. Õnneks ca... 5 tunni pärast olin lõpuks ma hea enesetunde juures tagasi, aga no virtuaalreaalsust küll lähiajal rohkem proovida ei taha:D

Selle atraktsiooniga oli hea nali ikka! Nägin neid "kombitsaid" ja mulle tundus, et see on see mu lemmik-atraktsioon. Nu selline kaheksajalg on Helsinkis, mis käib ringi, samal ajal üles ja alla ka ja nagu teetass keerleb ka, aga ei käi 360-kraadi. Kuna meie tuleku hetkel ei olnud atraktsioon töös, seega ei saanud ma otseselt kinnitust, et see ongi see mu lemmik, küll aga tormasin kohe Bo´ga sinna peale... Ja noooo kui see asi liikuma hakkas, siis sain alles teada, et ME KÄIME 12 KORDA ÜMBER OMA TELJE! Eeeem!:D See oli ootamatu:D:D Ütleme nii, et kõik ümber ringi olnud inimesed teadsid, et... ma olin üllatunud, ma ei jätnud seda oma kileda häälega väljendamast:D

Uue peatükina lõikasin juuksed taaskord lühikeseks! Natuke nagu lootuses, et see kuumus siin on talutavam lühikeste juustega, aga ausalt öeldes oli mul natuke vale arusaam:) Juuksed patsis on ikka mugavam selle +40-kraadise kuumusega, agaaa peagi olen juba Eestis ja no seal vist neid probleeme pole, et higist leemendad kuumusest:D

Ja siiiiiis, ilmselt viimase mõttena sellest kuust tahan veidi Pinist rääkida, kellest ma korra olen juba kirjutanud. Täpselt kuu aega tagasi oli see katusepidu, kus me Boga käisime ja kus ma henna tatoveeringu sain jne. Ja selle peo korraldaja ja tolle FRNCi start-upi eestvedaja ongi Pin, kellega me oleme päääris vahvateks sõpradeks saanud. Me oleme loonud endale iganädalased teisipäevased kohtumised, mis meie mõlemi jaoks on inspireerivad! Me tuleme nii erinevast taustsüsteemist, tema on asiaat, mina eurooplane. Tema on kolm aastat ehitanud üles oma start-uppi, kus kõik reeglid on tema enda tehtud, mina olen korporatiivsest maailmast tulnud, kus paljud reeglid sündisid ammmu enne minu aega. Nagu näha, oleme üksteise ellu mõnusalt sulandunud, tema käis oma sõbrannaga meiega koos elamuspargis ja ta oli meie juures Siiri sünnipäevale eelnenud eksprompt peo ajal ja tema oli ka tõlgiks juuksuri ja minu vahel, kui ma eelmine nädal endale lühikesed juuksed jälle lõikasin:) 

Ja mille eest ma olen eriti tänulik, ta ise töötab igapäevaselt välismaalastega ja Taiwani tutvustamisega maailmale, siis ta hea meelega jagab teadmisi ja vastab mu küsimustele Taiwani kultuuri kohta. Mul on küll see sama võimalus Boga olnud, olen seda ka tihti kasutanud, aga Bo ja Pini kogemused on ka erinevad, seega ka nendega suhtlemisel on teemad erinevad olnud ja mu jaoks on mõlemad vestluspartnerid niiiiii palju uuut andnud, et mul kohe süda rõkkab!

Okei! Inimestega kohtumisega seoses meenus mulle siiski, et laupäeval sain ka kokku oma endise koolikaaslasega! India härra Rajdeep, kes on doktorikraadiga kahe lapse isa ja abikaasa. Sattusime temaga kunagi koolis veeautomaadi ees jutustama ja siis vahetasimegi eelmisel semestril nii mõned laused nädalas:D Ka tema lahkus täna Taiwanis oma pere juurde, aga käisime laupäeval jalkat vaatamas ja elust rääkimas. No jälle, väääga värskendav ja silmiavav vestlus oli!

Ehk siiiiiiiis, emotsionaalne, inspireeriv, edukas ja tempokas kümnes kuu Taiwanis on selja taga!