Aga tahtsin rääkida, et ma olen nüüd jälle nädalakese koolis käinud JA ma tahan kilgata, et minu eelmise semestri õpetaja jätkab meiega sel semestril ka! Nagu te juba teate, siis mul on igal semestril enamus klassikaaslasi ja ka õpetaja vahetunud ja alles sel nädalal sain ma aru, kuidas see vahetus mulle mõjunud on varem. Tunnen seekord juba esimesel nädalal mugavalt ja turvaliselt ja see on mu jaoks keele õppimisel niiiii oluline! Me teame juba kõik üksteist, me teame, mis nalja kellega teha saab, mis on kellegi tugevused, mis kellegi nõrkused. Ja samamoodi teab meid enamusi juba õpetaja ka ja ka selles võtmes on niiii palju arukam see, sest õpetaja teab samamoodi, kuidas meile juba läheneda, sest ta on meie taset ise eelmised kolm kuud upitanud. Ja no siiralt, ma lähen hea tujuga kooli, olen elevil ja samasuguse tujuga olen siiamaani ka koolist lahkunud iga päev!
Minu koolipäeva lõpu hea emotsioon on enamasti seotud sellega, et kas ma olen koolis õpitu selgeks saanud või mitte. Nagu ma selgitanud olen, siis ma päriselt ka süvenen koolis kogu aeg ja tahan seal ikkagi enamus asju selgeks saada ja kodus siis lihtsalt korrata. Aga mingite keeruliste grammatiliste vangerdustega ma vahel ei saa hakkama ja see ajab mu pahuraks ja siis ma pean ka rohkem kodus vaeva nägema. Ja see tähendab, et mul on vähem aega muid asju teha. Nüüd on meil aga semestri algus ja asjad on võrdlemisi kerged ja olen selle pärast lubanud endale ka koolivälised tegevusi koolinädala sees! Okoou, vääga rebel tunne on:D
Ja nüüd ma jõuan tegelikult selle poindini, miks ma seda inspiratsiooni-postitust kirjutama hakkasin, juhheei! Ma ei tea, kas ma sellest kirjutasin, kuidas ma aasta alguses Anchor Taiwani asutaja lõunale kutsusin, et kuulda seda lugu, kuidas ta otsustas Taiwanit maailmale tutvustama hakata. No minu meelest on need niiii inspireerivad lood!
Igatahes, see üle-eelmise nädala rooftop-party! Sattusin suhtlema selle peo korraldajaga, ehk siis FRNCi start-upi loojaga. Kutsusin tema ka eelmine nädal endaga kohtume, et teda "intervjueerida" ja aru saada, kuidas käib naissoost aasia ettevõtja mõtted ja kui kerge-raske on olla 25-aastane ettevõtja, kellel on 3 palgalist töötajat ka. Igatahes, Pin´i start-up on loodud pärast ülikooli lõpetamist ja tema on täpselt samamoodi Taiwani "saadik", kes on oma südameasjaks võtnud Taiwani tutvustamise. FRCi- Friends and City, ehk see on selline nö tuutorprogramm, kus välismaalased ja taiwanlased kohtuvad ja saavad teha keelevahetust, käia koos night marketitel vms ja siis korraldatakse kord kuus kas suurematid või väiksemaid sündmusi. Põhimõtteliselt nende põhiline töövahend on nende kodukas, mis on natuke nagu Tinder, et sa saad endale sobiva inimese valida nende enda kirjelduste põhjal. Okei, võibolla parem võrdlus on nagu Couchsurfingu kodukas, kus inimesed saavad sinu profiilis kirjutatu põhjal otsustada, kas soovid teda kohvile-matkama-salakohti avastama kutsuda.
Mulle eestlasena tundub see selline.. risky business, sest mulle kuidagi endale tundub rohkem sedapidi, et meile meeldib reisida ja teiste kultuuridega tuttavaks saada, aga võõrastele oma kodukohta tutvustada nagu väga ei meeldi. Võibolla on mul vale mulje ka! Aga teate, või noh, võibolla ei tea, aga taiwanlased armastavad välismaalasi! Ja no iga taiwanlane (väike liialdus) tahab endale välismaalasest sõpra, seega siin on see start-up päris popikas nii kohalike kui ka välismaalaste jaoks:) Ja see start-up on igasuguste kohalike investeerijate huviobjektiks saanud ja no mu meelest on väga äge, kuidas noori kirglikke ettevõtjaid toetatakse!
Ja siiiiiis! Viimane õhinapõhine lõik! Käisin eile Girls in Tech sündmusel, et oma silmaringi avardada ja ettevõtlike inimestega kohtuda jne. Ja no niiiii lahe oli jälle! Õhtu naelaks oli Girls in Techi asutaja, kes 2007. aastast on oma südameasjaks võtnud, et naised ka tehnoloogiamaailmas end enesekindlana tunneksid ja no kõigil oleks võimalik üksteisele toetuda.
Bo naeris, et hö-hö raudselt satun seltskonda, kes kolm tundi mehi kiruvad, aga no ausalt, kohal olid väga lahedad eneseteadlikud ja - kindlad naised, kes jagasid oma kogemusi ja rääkisid oma ettevõtetest ja mõtetest. Ja too Adriana, kes meile rääkimas ei oli, lõi oma selle MTÜ Ameerikas, aga nüüd selle 12 aasta jooksul on üle maailma 60 erinevas paigas Girls in Techi haru, kes ka kõik sama eesmärgi nimel töötavad, konverentse korraldavad, õpetavad tüdrukuid ja naisi koodi kirjutama jne!
No comments:
Post a Comment