Esimesest "kuupäevast" ja Boheemi kitarridest

Ja olengi juba kuu aega Taiwanil (jep, nii on korrektne kirjutada, sest Taiwan on saar!) olnud. Ja nagu ma mõni postitus tagasi ütlesin, siis tunnen end tõesti iga päevaga üha kodusemalt. Mis tähendab, et ma olen ka tegusam, sest tunne on ju hää, energiat on palju ja tegutsemistahe sees. Eile, kui siis ametlikult esimest korda oma jalad Taiwani peale poetasin, mõtlesin end premeerida kunztizaali külastusega, aga umbes poolel jalutuskäigul sain aru, et see on ju see sama muuseum, kus ma korra käinud olen ja kus tudengitel on laupäeval tasuta sissepääs. Seega ma muutsin oma plaane ja läksin esimest korda elus valges kesklinna. Olen sinna muidu vaid pärast päikeseloojangut sattunud. Mõtlesin, et lähen Taipei 101´sse luusima, see oli omal ajal maailma kõige kõrgem hoone, muide. 10 aastat tagasi, ehk 3 aastat sai ta seda maailma kõrgeima hoone hiilgust nautida, siis ehitati Burj Khalifa... Hoone nimi tuleb sellest, et tol on 101 korrust maa peal, viis on muide veel maa alla ka. Seda maja ehitati 5 aastat, see on ehitatud maavärina- ja orkaanikindlaks. Arvutuste järgi peab vastu kõigile orkaanidele ja kuni 7-magnituudisele maavärinale. Ehitamise ajal, 2002, aastal toimus Taipeis 6,8-magnituudiline maavärin. Tol hetkel oli 56 korrust valmis, sealt kukkus alla ehituskraana, mis tappis viis inimest, aga tervikuna käitus hoone nii, nagu plaanitud. Suht creepy tegelikult, mõtle, kui 56. korrust oleks valmis olnud ja siis see maavärin oleks hoone alla kiskunud...

 Aga Taipei 101 külastamise see plaan läks nihu, sest 35. korrusel olevasse Starbucksi tuleb päev varem reserveering teha ja mingi minimaalne ostusumma oli ka määratud ja no see ei olnud selline ühe cappuchino hind... pigem nagu 5 joogi oma, seega üksinda ei ole sinna mõtet üldse minna. Samamoodi maksis 89. korrusel asuva vaateplatvormi külastus rohkem, kui mu päevane eelarve siit ettenähtud on, seega... ka see jäi tulevikumuusikaks. Muide, lugesin veel seda ka, et Taipei 101´is on maailma kiireimad liftid! 89. korrusele jõuab 37 sekundiga, mis tähendab, et liftide kiirus on ca 17 m/s.

Ja siis ma luusisingi lihtsalt kesklinnas ringi, käisin poodides. Fun fact, riidepoodides on müügil sügisriided... mis on samast sortimendist nagu Eesti sügisriided, ehk saaksin osta mantleid, villaseid kampsuneid... Ja võrdluseks ütlen, et täna oli real feel õues 37 kraadi! Ehk ei mina tea, kes neid riideid ostab ja kannab:D Ja muide, täna saan ka aru sellest õhukonditsioneeri fenomenist inimeste haigeks tegemisel. Eile oli ka samasugune kuum päev ja ilmselt poest poodi käimisel sain tuult ja täna on kurk täitsa haige ja pea kumisemas:D Upsii. Aga no see ei ole mul takistanud tegutsemist, veidi ebamugav kurgus lihtsalt.

Eile tähtpäeva lõpuks siis tähistasin seda 11-kilomeetrise jalutustripiga terve päeva vältel ja 4-kilomeetrise jooksuringiga. Okei, faktiliselt oleks õige öelda 10-ringilise jooksuga, sest jooksin siinsel staadionil. Päris lahe oli, kell oli ca 21, õues oli 29 kraadi, stadkal oli nii palju rahvast. Jalgpallitrenn käis, mu kaks klassivenda olid trennis ja siis see Gao Ying (Jordaania 18-aastane poiss) oli jalkatrenni vaatamas, seega meil oli selline "perekonna kokkutulek". Poisid käisid vahetustega mängimas, seega vahepeal saime hõigata üksteisele, kui mina neist möödusin ja nemad puhkasid.

Selle eilse laheda päeva peale ma aga õppimisega ei jõudnud väga tegeleda ja täna hommikul oli kohe nõme tund, kus ma ei osanud päris paljusid asju:(. Aga no mis teha, mõni päev ei vea koolis.

Pärast tundi läksime klassikaaslaste Krishi ja Naomiga tordi ja lillede jahile, sest homme on Taiwanis õpetajatepäev. Mõtlesime, et teeme enda kultuuride traditsiooni järgi kingi, aga tundub, et siin lilled ja tordid väga au sees pole, sest... päris keeruline oli neid asju leida. Käisime ühes lähedalasuvas (ja läheda all mõtleme siis seda, et ca 25 minuti bussisõidu kaugusel) supermarketis, kus müüakse kõike. Eks leidsime lilled ja tordi ka ülesse, aga mõlema sortimendis oli ca 3-4 valikut:D Teate ju küll mu sõprussuhteid Tatari tänava lillepoega. Ma olen ära hellitatud, et see 3 lillevalikut oli küll nigel:D Aga no ostud said tehtud ja usun, et õpetaja on väga meelitatud. Pärast poeskäiku tegin kalkulatsioone, kas jõuan ajalises mõttes veel ka ujuma enne õhtust FutureWardi foorumit. Haarasin oma ujumisasjad kaasa ja läksin ujulasse. No milline luksus, olümpiasuuruses bassein kaheksa rajaga ja kuni kella 4ni pidavat see ka suht inimtühi olema. Kella 14st oli peale minu veel 4 inimest. Viie ujuja peale oli 3 vetelpäästjat ka, päris turvaline tunne oli:D:D Ujusin oma 1 kilomeetri ära, lippasin ruttu koju, et tunnike saaks õppida ja siis sättisin end FutureWard Foorumile.

See on see sama asukoht, kus eelmisel reedel käisin eestlaste peol. Täna oli selline networkimise sündmus koos ühe Lõuna-Aafrika mehega, kes hakkas kitarre ehitama metalltünnidest. Lugu ise oli tõsiselt põnev ja äge, põhimõtteliselt tema eesmärk ei ole maailma paremaks kohaks teha, tead küll, muidu ettevõtjad on alati selle eesmärgiga, aga tema tahab pakkuda vaheldust puidust kitarridele. Et igal kitarristil on vähemalt 4-5 kitarri ja tema uskus, et miks ei peaks tema kitarr nii hea olema, et üks neist ei võiks tema oma olla. Bohemian Guitars on selle nimi ja muide, miks nad vennaga plekktünnidest neid tegema hakkasid...LAVis on nimelt mingi selline tööstus, kus neid tünne kasutatakse või tehakse ja siis vaesed tänavamuusikud tegid endale just sellest kastist kitarre ja siis too kutt, kes täna rääkis, õppis ca 1,5 aastat üksipulgi, kuidas perfektset kitarri teha. Ostis odavaid kitarre, võttis neid lahti ja pani uuesti kokku ja nii mitmeid mitmeid ringe. Luusis Youtube´is, vaatas raamatuid jne jne. Hästi äge ettekanne oli ja muidugi oli vinge see, kui ta rääkis takistavatest faktoritest ja sellest, et neid kitarre on väga raske transportida ja see läheb kalliks ja siis ütles, et jah, nende esimese suurema kampaania ajal soovis keegi Eestist kitarri tellida ja ta ei saa Eestisse kitarri saata, sest see saatmiskulu on neljakordne kitarrihind. Ma viskasin käe õhku ja ütlesin, et eriti ägeee, maailmas on üle 200 riigi ja sa otsustasid praegu tuua näite imepisikese Eesti kohta ja ma olen juhuslikult sealt pärit:)

Kohtusin seal ühe saksa digitaalse nomaadiga, kes arvas, et ma võiks ka sakslane olla. Nüüdseks on siis pakutud mulle, et ma võiks olla poolakas, venelane või sakslane... Hmm. Aga kes on digirändur?

Kopeerin siia vastuse ühest teisest blogist:

Digirändur, digitaalnomaad, diginomaad, digitaalne nomaad – heal lapsel mitu nime.* Nimest olenemata on saanud digirändurluse sümboliks sülearvuti, mis ei asetse ei kontorilaual ega kohvikus, vaid on oma koha leidnud eksootilise ümbrusega riigis. Google pildiotsing manab ette pildid rüperaalidest rannakohvikutes, võrkkiikedes ja terrassidel ning taustaks on vaated parasiidirandadele või muudele ägedatele reisisihtkohtadele.

Sülearvuti sümbol pole juhuslik, vaid see on iga digiränduri asendamatuks abimeheks. Nimelt kasutavad digirändurid kõiki tänapäeva tehnoloogilisi vahendeid, et teha tööd kindlast asukohast sõltumata. Digitaalse nomaadi elu nautivad rändurid võivad olla pärit mitmetest erinevatest eluvaldkondadest. Tihti tehakse tööd vabakutseline ajakirjaniku või kirjanikuna, ettevõtjana, fotograafina, veebidisainerina, turundajana, tarkvaraarendajana ja graafilise disainerina. Ühesõnaga digiränduri töö eelduseks on üldjuhul oskused, mida saab digitaalses maailmas kasutada ning mis annavadki arvestatavalt suure vabaduse pidevalt ringi liikuda.
Põnev, eksju. Ja teate, mis oli eriti vahva kokkusattumus. Mõtlesin selle LAVi kuti peale ja jalutasin koju ja märkasin just ühika kõrvalmajas, kuidas üks vanahärra õpetab lastele kitarrimängu:)

Silmaringilaiendus vol.3, ehk fakte numbritest

Kui kuu alguses pangakontot postkontoris käisin, siis avastasin, et seina peal ilutseb kuupäeva järgi aasta 106. Mõtlesin, et mida hekki, kas see elektrooniline kell on rikkis võiii on tegemist tõesti mingi uue huvitava asjaga, millele ma veel pihta saanud pole. Ja nüüd tänaseks ma tõesti tean, et ametlikult oli Hiina ja tema alla kuuluvate piirkondade esimeseks aastaks meile jaoks aasta 1912.

Üldiselt olen teada saanud seda, et taoline ajaarvamine oli kasutusel vaid kuni 1949. aastani, mil Hiina Rahvavabariik välja kuulutati. Küll aga ütleb Wikipedia, et siiani kasutatakse ametlikes dokumentides taolist ajaarvestust, ehk, et 106. aastat on Hiina Rahvavabariiki olnud.

Ja teine teadmine... Hiinas sünnitakse üheaastasena, ehk siis, kui meie loeme kuid kuni üheaastaseks saamiseni, siis Hiinas on laps juba sündides üheaastane. Ja fun fact: kui sa sünnid enne Hiina uue aasta algust, ehk millalgi jaanuaris-veebruari alguses, siis saad sa kohe Hiina uue aasta alguses kaheaastaseks! Kujutad ette, mu õe beebsu Johanna sündis detsembris ja meie pidasime teda selle aasta veebruaris kahekuuseks, aga kui ta oleks siin sündinud, siis ta oleks kaheaastaseks saanud:D

Veel üks illustreeriv näide pildil. Ma muidugi päris täpselt sellest aru ei saa, et kas inimene saab siis iga aasta kaks aastat vanemaks? Selle näite põhjal nagu ju ei saa, aga kas sa siis tähistad kaks korda sama sünnipäeva? Et põhimõtteliselt ma olen 27 praegu, kas ma Hiina uue aasta alguses saan 28 ja siis 1. juulil 29? Või ma ütlen, eet Hiina kalendri järgi ma olen 28, aga Gregoriani kalendri järgi 27?

Põhimõtteliselt see juhis vanuse arvutamiseks on selline:

Step 1. – Subtract the mother’s ‘birth year’ from the ‘conception year’, get the result.
Step 2. – Find out if the mother’s birth date was before or after the lunar new year in that year?
Step 3. – Find out if the conception date is before or after the lunar new year in that year?

Neljanädalane sisseelamise periood

Olin reede õhtu pärast nii elevil, et unustasin rääkida neljapäevast, mil ma tegelikult päriselt päriselt olin terve päevaga rahulolev ja õnnelik.

Paljud teavad, et ma ikka ei ole üldse hommikuinimene ja need 8.10 algavad tunnid esimesel nädalal olid tehtavad, siis järgmised nädalad oli juba üha keerulisem end üles ajada 6.30. Ja no siis mu hommikud algasid ju pahuralt ja ma võtsin selle tuju kooli kaasa ja siis ei tulnud mandariini keel ka välja ja siis oligi kella 11ks juba piisavalt halba energiat enda sisse kogutud, millega terve päeva torssis olla. Aga neljapäeval! Ma ärkasin kuidagi nii mõnusalt kergelt ülesse, mul tulid asjad koolis välja, viskasime mõnusalt nalja nagu ikka. Tegime õpetajale testi, kirjutasime vahetunni ajal ühe lause kõikide emakeeles ja palusime siis tunni alguses tal ära arvata mis keelega kuskil tegu on:)

Näppasin klassiõde Naomilt selle pildi:) 

Meil on klassikaaslastega oma vestlus ka FBs ja no meie noored Jordaania kutid tegid nalja ja helistasid vahetunni ajal meie gruppi, peale tunnis kogu aeg vestlemise siis tegime seda virtuaalselt vahetunnis ka... 

Pärast tunde läksin üle pika aja klassikaaslastega lõunat sööma, käisime mu lemmikuid praetud pelmeene söömas ja pärast seda liikusime mõnedega kampusesse tagasi, kus oli selline " klubide turg". Ehk siin ülikoolis on hästi palju asju võimalik õppida- stepptantsust mägironimiseni ja siis Taiwani ooperilaulust kuni karateklubini. Tahtsin ka endale miskit leida ja no suurepärane võimalus tutvuda kõige võimalikuga oli just see "turg".

Liitusime kambakesi kalligraafia kursusega, see päriiis põnev! Ja käisin tegin kindlaks ujulaga liitumise värgid, seal on lahe 50-meetrine bassein, päeval täitsa inimtühi ka. Kuukaart maksab 250 NTD ehk siis eurodes sutsu üle 7 euro. Meenutan... Kalev spas maksab üks kahetunnine trenn 13 eurot! MyFitnessis vist sama hind. Ulme ikka. Aga naljakas on see, et Gao Ying, see poiss pildil, on ujumas käinud ja rääkis, et jaa, lahe, et nii pikk ujula on, aga jube madal ikka. Ta on minust pikem ja tuleb välja, et taiwani inimeste jaoks on bassud madalamad kui Euroopas:D:D Hahaa, eks ma lähen järgmisel nädalal proovin ka ära. 

Võtsin veel paari koha flaierid- jooga ja mägironimise omad. Jooga on siin keskmisele tudengile natukene kallis, mägironimine võibolla too much siinses kliimas mu jaoks:D Aga nad teevad selliseid ilma varustuseta ronimisi ja siis neid professionaalseid köite ja värkidega. Sinna viimase pärusmaale ma niikuinii ronima ei hakkaks, aga lahe oleks seltskonnaga siinseid mägesid avastama minna lihtsalt tossudes ja lühkarites:) 

Olime seal kõik oma registreerimised ära teinud ja siis oli aeg jäätee ja koogi jaoks! Gao Ying ajab mind tunnis küll hulluks, ta on 18-aastane ja ta ei taju vahepeal, et tema on tunnis kuulaja rollis ja õpetaja siiski õpetaja. Ta segab nõmedalt vahele... ma tegelt saan aru, et ta on üsna tark poiss, ta mõte jookseb niii kiiresti ühelt asjalt teisele ja no tarkusi tuleb ka ta suust, aga tunnis võiks veidi distsiplineeritum olla. Aga väljaspool kooli on temaga väga vahva. Ta ei karda üldse mandariini keeles suhelda võõrastega ja siis satub toredatesse seiklustesse. Näiteks kohvikus, kus me koogil ja jääteel olime, oli kaks vanemat prouat, kelle lapselapsed olid juba üle 20-aastased. Ja Gao Ying hakkas nendega siis suhtlema ja me lõpuks selfietasime ka ikka nendega:) 

Ja nagu ma sissejuhatuses ja postituse pealkirjas ütlesin, siis ma tol päeval tundsin, et voh, nüüd ma tunnen end siin hästi ja elu läheb põnevaks ja rohkem minu enda nägu. Noh ja siis järgneski sellele reedene peokene ja täna tegin ühikatoas ka nipet-näpet. Esiteks, tegin lõpuks oma kohvri tühjaks ja viskasin selle ära! Ja teiseks, olin nüüd valmis oma armsa perekonna ja sõbrad nähtavale kohale panema. Enne tundsin liigselt puudust ja hoidsin neist rohkem kinni, nüüd saan mõnusa muigega teid kõiki oma seinal vaadata. 

Ja neljapäevast ma tõesti tunnen seda "screw it, let´s do it" tunnet, mõnna on:) Cheers to all that is still yet to come! 

Mammut-postitus, stick with me:)

NIII! Ma tunnen, et eilsest päevast tuleb selline pika kerega draakon-postitus, sest mul on niiiiii palju kirjutada:D Ma vanast harjumusest oma aja kajastamise ajast kohe hea meelega vaatan, kui kaua mul selle postituse kirjutamiseks aega läheb:) Ja no et sissejuhatuse sissejuhatus veel pikemaks venitada, siis räägin sellest, et mu eilse õhtu vahvus on seotud ka eellooga, seega ma hakkan pihta umbes neljapäeva õhtust, et jõuda lõpuks välja reede õhtusse:D

Enivei! Meil on selline pisike salajane grupikene "eestlased Taiwanil", kuhu mõni aeg potsatas ühe sündmuse info: The Estonian e-Resident Welcome Party. Ma alguses imepalju ei süvenenud sinna, mõtlesin, et kui Tauno vedu võtab, siis lähen ka. Ja ta siis õhtu varem küsiski seal sündmuse all, et kas eestlastele on ka pilet täishinnaga, mis andis mulle vihje, et okkkeeei, Tauno mõtleb sündmuse peale... kirjutasin talle, et mis mõtted tal on. Taiwani mõistes oli tegemist kalli peoga ja see pani mind alguses ettevaatlikult suhtuma sellesse... pealegi polnud väga palju attendijaid ja ma polnud ka päris kindel, mis seal toimuma hakkab. Taunol olid samad kõhklused ja kahtlused ja leppisime kokku, et reedel, ehk peopäeval otsustame ära, laseme endil "sleep on it" teha ja siis vaadata, mis mõtted hommikul on. Reedel kirjutasin Taunole ise, et kuule, ma mõtlesin, et lähen selle rahaga hoopis nädalavahetusel Taipeist välja ja teen ühe rannapäeva rannikul. Tauno siis aitas välja selgitada, milline rand oleks kõige mõnusam ja kuhu suunda ma minna võiks ja kuidas kuhugi saab jne. Et plaan oli täiesti kindlaks muutumas, kuni Tauno ütles, et aga kuule, tule ikka ka õhtul peole. Mis mul siis öelda oli, et tavai, lähme siis käime ära:D:D Päris raske on mind veenda vist, haha. Pidu ise oli tervitamaks Eesti e-residente, kes Taiwanil pesitsevad. Infoks, neid oli kokku 55, kes oma e-residendi kaardid kätte said! Umbes pooled neist olid taiwanlased, ülejäänud välismaalased siinmail. Miks inimesed Eesti e-residentideks saada tahavad? Nad saavad residendina palju kergemini teha ärilisi otsuseid ja samme mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopas. Seega on need 55 inimest väga avatud maailmapildiga ja ettevõtlikud. Mul oli au siis kohata nii 20ga nendest eile. AGA enne peole minekut oli tegelikult ka seminar kogu e-residentsuse teema selgitamiseks. Ja ma mõtlesin, et no jumaluke, kui ma juba hakkan siin raha laristama, siis ma lähen võtan sellest seminarist ka osa (sellele oli veel väike lisatasu). Kui ma selle ära otsustanud olin, kirjutati eventi, et meenutame, et praegu sai läbi seminarile registreerumine ja kui peole saab uksel makstes, siis seminarile pidi ette regama. Algas rahvusvaheline operatsioon "Katriin seminarile!". Ehk mina kirjutasin kahte kohta, Tauno kirjutas mitmesse kohta, ootasime seal vastuseid ja no vastus oli ikkagi lõpuks eitav, et eip, ette ei reganud, seminarile ei saa. Etteruttavalt ütlen, et kui Taunoga peopaigas kohtusime, siis ma ütlesin, et mu teooria on see, et ühtegi teist inimest ei reganud ja nad tahtsid seminari ära jätta ja selle pärast ma ei saanud regada enam. Tauno küsis, et kas ma usun ka oma teooriat:D Päris hea küsimus, filosofeerisime ja naersime kangesti, et kui ma ise ka oma teooriaid ei usuks, siis oleks ikka nigel küll. Aga õhtu edenedes ma küsisin korraldajalt, et miks ma ei saanud liitud ja ding-ding-ding, mul oli õigus! Kolm inimest oli reganud, aga polnud ettemaksu ära teinud, seega jätsid nad seminari üldse ära.

Huh, okei, tundub, et ma vaikselt hakkan jõudma ajajoonel reedesse kella 17ni. Pidu algas kell 18.30 ja no see transpordivärk, eksole. Ma ei tahtnud hilineda, samas ma ei tahtnud ka ilgelt rapsida, sest teatavasti on siin ikkagi 30 kraadi õhtul ka pärast päikeseloojumist ja ma plaanisin end ilusaks teha, mis tähendab, et... sätitud naine ei tee kiirkõndi ja aja oma kaela higiseks, et ta sirgendatud juuksed uuesti krussi tõmbaks, eksole:D

Ma olin igatahes veidi ajahädas, sest just enne mukkima hakkamist avastasin, et Filipiinidele ja Malaisiasse on edasi-tagasi piletid võileivahinnaga ja ma olin peas oma esimest Taiwani välismaa trippi orgunnimas:D Ja samas olin nii elevil, SEST mul pole veel olnud sündmust siin, kus end ülesse lüüa. (jah-jah, ma juba kujutan ette, kuidas G mulle ütleb, et phähh, üleslöömiseks polegi põhjust vaja, aga meenutan ikka veel, et SIIN ON NIIIII PALAV, et sa mäkerdad enda peale võimalikult vähe asju ja sa topid enda ihule ka võimalikult vähe riideesemeid, et ellu jääda:D).


Eniveiiiiii! Võtsin välja oma keskkooli lõpukleidi ja Gabriela tehtud Eesti käsitööehted, võõpasid huuled punaseks ja asusin teele. Mõtlesin siis veel omaette, et ei tea, mida oodatagi ja et meenutasin, et sellised peod on tavaliselt kõiiiige vingemad, millest sa midagi oodata ei oska.

Tauno jõudis veidi enne mind (mis faktiliselt ei ole tegelikult õige, jõudsin ca 30 minutit varem sinna õige maja juurde, aga tegin aega parajaks, et jumala eest mitte esimene inimene kohal olla:D). Kui Tauno mulle pildi saatis, et tema on kohal, siis olin ka 5 minuti pärast platsis. Meid oli seal ca. 7:D Meie kahekesi ja ülejäänud välismaalased. Aga meil hakkas juba kahekesi jube tore ja naljakas, et me tõmbasime inimesi ligi. Eks asi oli ka selles, et me nägime eestlased välja ja need inimesed olid ka just osaks Eestist saanud, et aktiivne visiitkaardivahetus hakkas pihta:D Muide, siinkohal suuuured tänud Kaiele, kes viitas, et ma võiks ametlikuma visiitkaardi ka teha. Mul oleks päris piinlik olnud eile visiitkaardiga, kus pole midagi mu tausta kohta:)

Aga nii poole tunni jooksul imbus peole veel mõni eestlane. Siiri, kes ka stipendiumiga Taiwani esmalt sattus ja kes nüüd on siin kolm aastat järjest elanud. Jelena, kes selle sündmuse korraldamise taga üldse oli. Anneli ja Andry, kes tulid kohale Pekingist ja kes on Eesti konsulis seal tööl. Ehk nemad olid ka eile tööl, nemad andsid neid e-residendi kaarte välja ja olid ka õhtusel peol kohal. Tuleb tunnistada, et nemad olidki need, kes eilse peo tegid. See oli uskumatu, KUI PALJU NALJA MEIL SAI. Eesti snäkilaua ümber tiirutades tutvusime siis eestlastega omavahel ja kui mina enda lugu rääkisin, siis kõik suht ühest suust ütlesid, et jahjah, minu esialgne plaan siin üks aasta olla, läheb raudselt luhta, et küll ma leian siin endale mehe ja siia ka jäängi. (vahemärkus, Tauno rääkis enne mind ja ütes, et jah, "lõi endale siin perekonna" ja me muidugi hakkasime sõnasabast kinni ja rääkisime perekonna "löömisest" terve õhtu, tõesti situatsioonihuumor oli viimase peal eile). Ja siis ma targalt vastasin, et ohjah, seda mehe võtmise värki siin veel vaatame, et kõik on ju lühemad must. Selline tüüpiline ja mitte midagi ütlev vastus, et teemat lõpetada ja edasi liikuda, eksole. Aga kuna me juba olime sellises tögamise hoos, siiis sellest minu mehelemineku teemast sai õhtu temaatika:D HAHA, see ajab mind siiani naerma. Põhimõtteliselt Eesti konsulid Pekingist käisid ruumis ringi ja viskasid mulle infot, et oh, kuule, see mees on ka päris pikk ikka:D Meid oli sellel welcome partyl umbes 25-30 tipphetkel. Ja nad siis pakkusid mulle seal igast variante välja pikkade härrade osas ja ma ütlesin üks hetk, et no tegelt siin ikka üks huvitav pikk mees on, aga tema pole kohalik. Ja no muidugi eestlased võtsid ka sellest kinni ja hakkasid kosjamoorideks, et kuidas ma ikka härra horvaadiga tuttavamaks saaks jne. Tuleb tunnistada, et me olime nii heas tujus ja naervad ja säravad, et ma ei pidanud väga palju vaeva nägema, et horvaadile silma hakata. Ja ei läinud palju aega mööda, kui härra leidis ka tee meie seltskonda, pani oma käe mu sabakondile puhkama ja konstateeris fakti, et küll meil on alles lõbus siin:) Jaaa jällle jätkus tögamisainet pikaks ajaks, et tohohhh, kus nüüd alles tuli härrasmees Katriini puutuma, haha, mul siiamaani tuleb naer peale.

Tauno tegi meist ikka pilti ka:D:D 

Ja olime me sellises vahvas tujus, et läksime päris suure seltskonnaga aftekale, muidugi ka ametnikud konsulid ka:D Ja aftekale tegime ikka ka afteka:D:D Mina jõudsin lõpuks kell 3 öösel koju peolt, millest ma ei osanud mitte midagi oodata:D

Eks ma nüüd siis praegu keskendusin oma postituses sellele naerukihistamise kihile eilsest õhtust, aga tegelikult ma härra horvaadiga kogu aeg ei kudrutanud ja tegelikult sattusin kokku niiiii vägevate inimestega, kes igalt poolt maailmast kokku Taiwanile jõudnud on. Umbes pooled inimestest olid kunagi ka Eestis käinud ise, likee whaat! Ja väga paljud olid siin teinud midagi oma start-upi-laadset, mis muidugi ka veel umbes 10 maailma riigis on. Ja õnneks, õnneks oli mul see trump taskus, et ma olen eestlane:D (kogu sündmus oli pühendatud Eesti e-residentidele ja eestlastele). Muidu oleks ma sellise intelligentse ja ilgelt ettevõtliku ja tegusa ja eduka seltskonna sees üsna ebamugavalt tundnud ilmselt.

Ja kui ma enne minekut guugeldasin seda kohta, kus pidu toimus, siis leidsin sealt ka endale kolmapäevaseks õhtuks juba tegevust. So exciting! Ma tõesti tunnen, et ägedad ja vägevad ajad on ees:)

Kuidas ma kannatlikult kolm tundi ühe koha peal põrandal istusin!

Täna räägin ma sellest, kuidas eelmisel reedel käisin Tiibeti vanima, Nyingma koolkonna Dudjom õpetusliini bhutanlasest õpetaja Garab Dorje Rinpoche keskuses chöd-praktikal! Jep, jubeee keeruline lause, ma ise ei kirjutanud seda ka, Tauno ütles mulle pärast samal õhtul:D Ehk siis kõik algas sellest, et Tauno, see sama eestlane, kellega ma Delfi-staariks sain, kirjutas mulle, et läheb oma lastega budismi-praktikale ja kutsus mind kaasa. Ilmselgelt ma midagi ette sellest ei teadnud, Tauno vaid ütles, et ca 3,5h tundi kestab ja kohtume kell 18 seal ja seal sel ja sel päeval. Ok, teeme ära! Minu jaoks oli see äge võimalus näha enda maailmast kaugemale, laiendada silmaringi. Ja seda ta oli ka!

Sissejuhatuseks muidugi... ma kasutan väga hea meelega Taipeis ühistransporti, aga seda juhul, kui mul ei ole aja peale minekut. Ma lihtsalt ei saa usaldada Google mapsi ajaarvestust, sest... no ei saa ju:) Ja päris tund aega varem ma kohtades ei jaksa olla, isegi, kui mulle meeldib varajane olla. Seega, olen kellaajalistesse kohtadesse enamasti Uberiga läinud. Ja usaldanud seda aega, mida Uber mulle pakub teekonna läbimiseks. Reede õhtul aga ei arvestanud Uber reedeõhtuse liiklusega ja jäin 20 minutit kokkulepitud ajast hiljaks. Pidime minema esialgse plaani järgi enne praktikat ka restosse sööma, aga see jäi siis sel korral ära, jõudsin üsna täpselt, et saada Taunolt sissejuhatus sellesse, mis õhtul juhtuma hakkab. Okei.... kui Tauno satub seda lugema, siis ta näeb, et ma kasutan valesid väljendeid:D Aga ma ei mäleta täpseid termineid, loodetavasti sisu väga ei muutu sellest. Enivei, enne keskusesse minekut läksin poodi, et osta sellele samusele õpetajale-jumalale andamit (?), Tauno ütles, et soovitatakse osta puuvilju, pakendamata puuvilju. Ja mitte just ka banaane. Seega kolm õuna ma endaga kaasa haarasin ja sisse minnes ära need andsin. Osad inimesed olid küpsetanud midagi, paljud olid toonud puuvilju, mõned ka poepakendatud magustusi jne. Siis tegime läbi "tervitusrituaali", ehk siis kummardasime kolm korda kõigi õpetajate poole. Ehk seal oli kolm sellist põhivenda, kelle pildid olid üleval ja esmalt siis tegime selle rituaali kõigi poole ja siis igaüks veel tegi kolm kummardust oma õpetaja poole ka. Ja sel korral oli kõigil võimalus küünal süüdata ja paluda kõikidele inimestele ja olenditele puhastumist (?). Ma arvan, et see oli see, mida me soovima pidime, okou:):) Meid oli sel õhtul koos ca 70-90 inimest, enne seda põhiosa pakuti taimetoitu ja jutustati omavahel jne. Mõnus sõbralik õhkkond, Tauno üks lastest oli eriliselt nunnu sõbrants sealsete naistega ja kudrutas aga ringi.

Enivei! Kõik see õhtu põhines (minu jaoks) ühe raamatu tekstide esitamisel, seda siis läbi laulu ja helide (kella ja trummiga) tekitamise (nagu ka videost näha on).
Raamat oli paks, ca 3 tundi võttiski aega selle läbi laulmine. Minu üllatuseks oli see olemine seal väga vaba, et kui tahtsid ja pidid, astusid hiljem ligi, kui ei jaksanud istuda, tõusid püsti ja sirutasid end. Kui tahtsid, tegid pilte jne. Mina ikkagi eeskujulikult istusin ja jälgisin ka raamatut, seal oli ingliskeelne tõlge ka juures. Mitte, et mulle oleks midagi meelde jäänud või ma oleks reaalselt aru saanud:) Aga ikkagi, päris lahe oli.

Vahepeal käisid ohverdusrituaalid(?), ehk viidi oma õpetajatele neid asju, mida me olime kokku toonud. Ja no vahepeal üks väike pealuu ka. Ma ei tea, kui reaalne see värk oli, aga no iga kuu need praktikad toimuvad ja iga kuu siis... mingi pealuu ohverdavad:D

Ja lõpuks siis jagati meile ka pühavett, mis on otse Tiibetis siia toodud. Peopesa peale pandi lusikatäis, kui miskit suhu ei jõudnud, siis pidi käega üle käima need tähtsad tšakrad (ehk need tšakrad, mis asuvad otse pealael ja kuskil rindkere juures ja siis silmade vahel laubal ka). Ja püha-veini anti samamoodi peapessa ja ühtesid terasid ka, mille point mul kaduma läks. Upsi.

Ma pean kaks pilti meie lustakast seltskonnast siia panema, sest esimesel on Tauno natuke hirmsa näoga, ta tegelt on väga vahva. Aga no esimesel pildil olen mina ise ilusam:D Ha-ha!

Et vot siis sellised seiklused tegime reedel läbi:) 

Raskustest

Heihei, nii nagu kodumaalgi ei ole iga päev lust ja lillepidu, siis samamoodi siin seitsme maa ja mere taga olles. Ma pole siia vahepeal kirjutama jõudnud, sest seda entukat, mis mind kirjutama paneb, pole olnud. Aga no küll ta tagasi tuleb:)

Ma polegi nagu otseselt kurb olnud või koduigatsuses või midagi sellist... lihtsalt veidi tuimem ja sarkastilisem äkki. Aga harjumisega on asjad seotud küll. Esiteks, hakkasin üks hetk igatsema seda, et ma tean, mis maitsega sööki ma tellin või sööma hakkan kohe. Ma pole kunagi pirtsakas olnud toiduga, aga kurjam, kui iga söögikord on kõik maitsed võõrad ja enamasti pole ka sellised... meeliülendavad, siis üks hetk tuleb kopp ette küll. Nii ma olengi kaks korda McDonaldsisse sattunud ja täna õhtupoolikul sõin Subway võikut, sest ma teadsin, mida ma sööma hakkan kohe. Tuttavad maitsed.

Muide, tegelt laupäeval kohtasin ühte Taiwani pensionäri Mäkis, kellega me siis mingi 1,5h jutustama jäime. Okei, parandan, tema jutustas ja mina kuulasin. Ta oli käinud oma tuttavatega lõunal ja joonud veini ka ja ta ei julgenud koju minna, sest ta ei tahtnud isa juures olla tipsine. Sain siis teada, et siin on ka vanemad väga autoriteetsed ja au sees, ehk, et kui ka oled juba 60-aastane, siis ka sead oma tegevusi ja toimetusi vanemate arvamuse järgi. Seega ta oli jääkohvit ja jäätist söömas ja uuris mult ostujärjekorras, et kust ma pärit olen. Ütles, et räägib väga hästi inglise keelt ja kui soovin seltskonda oma söögi kõrvale, siis ta läheb istub teisele korrusele. Ja sain palju lahedaid asju teada, ta on reisinud palju oma tööga seoses, hariduselt insener ja pikki-pikki aastaid olnud konsultandiks alustavatele ettevõtetele ja kvaliteedikontrollijaks jne. Enne pensionile minekut tegeles ISO standarditega. Rääkis erinevast rahvusest ülemustest ja nende erinevustest ja oma reisidest Euroopasse ja Ameerikasse jne. Igatahes vahetasime numbreid ja lähme sellel laupäeval ka lõunat sööma ja siis mina juba räägin mandariini keeles ja tema mulle vastu ka.

Ja siis jõuamegi mandariini keeleni, mis ikka... on kentsakas:) Mul ei ole siiamaani kadunud raskused toonidega, ehk ma kuulen ja saan aru erinevusest, kui õpetaja midagi ütlen erineval toonil, aga mu kõrvad ja aju ei tee niimoodi koostööd, et ma suudaks samamoodi asja öelda. Meil oli täna pisike tunnikontroll toonide peale, õpetaja ütles miskit ja me pidime otsustama, mis toonil see öeldud on. 10st kolm viga. Klassi peale kõige rohkem:) Natuke langetab tuju ju küll:D

Ja siis veel see ilm... Kui ma tegelikult ühelt poolt tunnen, et mu keha on rohkem harjuma hakanud selle kuumusega- eelmine nädal paistis enamus päevadel päike ja real feel oli 42-44 kraadi. No mis asi seee on, ma küsin:D Ma ei tea, kuidas inimesed ülikondade ja kostüümidega tööl käivad... siseruumides on konditsioneer olemas, jah, aga inimesed peavad ju kuidagi tööle ka jõudma. Nädalavahetusel tõmbas vihmaseks ja ausalt öeldes ma nautisin seda, et pühapäeval sai seda kooli ja võõra riigi ja kliima kurnatust välja magada ja seriaale-filme vaadata. Ehk ühelt poolt ma tundsin end hädiselt, et ma Taipeiga tutvumas pole, teisalt oli mõnna horisontaalis olla rohkem kui vertikaalis.

Ja tegelikult oli meil reedel koolis ülipõnev koolitus, kõigile kohustuslik läbimiseks. Meid jagati ca 10-14-liikmelistesse tiimidesse ja saime hästi interaktiivse koolituse, kuidas käituda ohu korral. Ehk ma reaaalselt elasin läbi 7-pallise maavärina!!! Seda küll vaid ühes suunas liikuvana, aga maavärin ise kunagi ei ole vaid ühesuunaline, alati ikka mitut pidi raputav. Ehk tuletõrje autosse oli selline simulatsioon ehitatud, et maapind liikus 7-pallise maavärina taktis. Päris lahe! Eks ikka eesmärk on tekitada veidi see reaalne tunne, ma tajusin, et see on nagu jääsõit päris juhilubade saamisel. Et sa teaksid, et tegelikult sellesse olukorda sattudes sa annadki võimu enda käest loodusele, libisedes on jube raske ise midagi teha ja samamoodi maavärina korral. See oli sürr lausa, kui tugevalt kinni pidi hoidma!!!

Tegime veel kunstlikku hingamist, mis muide on veidi erinev sellest, mida ma Eestis õppinud olen. Teate küll, Aasia inimesed kannavad tihti näomaske ja pelgavad igasugu baktereid ja haiguseid. Ja see lööb siis välja ka kunstliku hingamise puhul, kus siin ei tohi teha suust suhu hingamist. Et mis kasu on sellest, et päästad ühe inimese elu, aga samas ise saad talt surmava haiguse vastu.... Ja siis õpetati siin nagu täiesti tavalist asja elektrišoki masinat. Need tuletõrjujad kuidagi täiesti rahumeeli hakkavad sellest masinast rääkima, mingi lühendiga veel ja ma olin selline, et ooot-ooot, mis asi see on, kust ma selle leian, kas ma saan sellega ka liiga inimesele teha jne jne. Ehk see kultuuride vaheline erinevus tuli nii lahedalt välja ikka. Mina olin ka see, kes suust suhu hingamise kohta küsis ja näiteks selle kohta ka, et kui meid õpetati, siis õeldi, et kisu kannatanu rindkere paljaks enne kunstliku hingamise tegemist. Ja ma juba ju tean, kui privaatsed inimesed Taiwanis on, küsisin, et kas ma tegelikult ka võin seda näiteks naisterahva puhul teha. Ja õpetuseks oligi see, et selgita enne ümberkaudsetele inimestele, mida sa nüüd tegema hakkad ja pead ta rindkere paljaks tegema, et talle maksmimaaselt edukat elustamist pakkuda.

Jaa siis saime proovida väikest tulekustutit ja suurt tulekustutit, mis seina sees kapis on, selle pika kangast toruga. Jaaa reaalselt käisime ka tossu täis toas orienteerumas ja välja pääsemas. Meid lasti ühest toast sisse ja pidime maadligi liikuma toolide-laudade vahel ja teise ukse leidma, kust välja pääseda. Mu meelest väga hästi üles ehitatud kogu värk, meid koolitasidki reaalsed tuletõrjujad ja grupid olid parajalt väikesed, et kõik said kõik läbi proovida ja küsida kõik põletavad küsimused ära.

PS: meil on muide taifuuni-hoiatus jälle. Meil siin ühikaseintel on niiiii palju tekste ja kirju ja soovitusi ja nõudmisi ja märkmeid ja mulle tundub, et ma panen suuresti kõiki uusi tekkinud silte tähele (seda vist tööalasest kretinismist, mina olin PwCs see, kes seintele alati asju kleepis:D) ja täna oli välisukse peal siis silt, et kolmapäeval võib taifuun siia tulla, võibolla paneb Taiwanist üle. Aga et varuge sööki-jooki ja teavitage oma sugulasi-sõpru, kus olete. Ma siis ütlen teile, et püsin kenasti ühikas, kui peaks tõesti elu esimene taifuun mind üllatama.


Ja no... selle mammutpostituse lõpuks ütlen veel seda ka, et käisin laupäeval tegelikult ühes teises kunstimuuseumis ka, päris ägedad installatsioonid ja värgid olid. Ja sattusin turule ja laadale ja kohaliku Telliskivi loomelinnakusse, kus oli palju ägedat Taiwani kunsti. Palju ehteid, kotte, peakatteid, kleite.

PS2: Sain oma esimese postkaardi ka!! Selle kättesaamine oli sutsu sürr ka, tulen ühikasse sisse ja siis administraator hõikab, et heei, sulle on saadetis. Ma mõtlesin, et no mida meile kõigile nüüd jagatakse, olin üsna skeptiline ka. Ja siis juba kaugemalt tunnen Britta käekirja ära ja hõikan vastu, et heii, see ongi ju tegelt ka mulle. Ja siis administraatori-poiss oli sellise näoga, et "like duh, what did I say, you have a postcard waiting here...". Ilmselt oli siis niimoodi, et ta vaatas andmebaasist, kes see Katriin on (mu check-in´il tehti must pilt ka) ja siis ta ootas, et ma sisse astuks:D Kuna see postkaart juba 7ndal Taiwani jõudis ja mina selle 10ndal kätte sain, siis tundub, et peaksin vist ise vahel käima receptionis küsimas, kas mulle on miskit tulnud:)

Kuidas ma enesele teadmata ühe HIITi ette võtsin

Palju peale kooli ja õppimise viimasel kahel päeval toimunud pole, ka päevaste sammude arv on vähenenud 5000 peale. Kui täna Rebecca koolist tuli ja kuulas mu seiklusi koolist, siis ta poetas niimoodi armsalt provotseerivalt küsimuse, et "are you the nerd of your class?". Ilmselt viidates sellele, et iga kord, kui ta tuppa astub, siis ma olen nina õpikus või töövihikus:D Ja siis ma olen elevil sellest, et õpetaja meile FB chatis südameid saadab, haha! No igatahes, hea tõuge, et end korraks laua tagant õue lükata. Olen küll koolikaaslastega pärast tundi lõunatanud ja üks päev, kui päike paistis ja real feel 44 kraadi oli, siis soojendasin oma vanainimese konte jõe ääres ka pärast tunde. Et ma ikka olen teinud ka miskit peale õppimise, aga täna siis mõtlesin, et tavai, real feel on AINULT 42 kraadi praegu, lähen jalutan sinna templisse, kuhu plaanisin nädalavahetusel minna juba. Google maps ütles, et see asub 1.5km kaugusel kodust, mis seals ikka, saabki 3km ära kõnnitud. Külll aga ei teinud kindlaks, kuhu ma end mässisin just:D:D Etteruttavalt ütlen, et selle 3km pärast ma ei viitsinud ka veepudelit lihtsalt kaasa vedama hakata. Takistab mul kätega vehkimist eksole. Taipei on mägine, mäletate, onju. Well, see 1.5 km oli ka tervenisti ülesmäge:D Ma vist pole seda veel maininud, aga mulle tundub,et kuna inimesed on üldiselt siin lühikeste jalgadega, siis nende trepid on ka väiksemate vahedega. Minu jaoks sellise totra kõrgusega, et ühekaupa on nõme ja takistav käia, kaks trepiastet on juba selline kerge pingutus... aga noh, tehtav. Ja sinna templini viisid trepid. Kuna ma ei kujutanud ette, palju neid on, siis hakkasin reipalt kahekaupa neid võtma... Need ei olnud päris niimoodi üksteise otsas eksole, vahepeal olid sellised platvormid, kus sai ca 15-20 sammu käia ja siis jälle trepid ja nii edasi. Ühel platvormil oli üks kiilakas palja ülakehaga mees, kes pühkis seda platvormi. Korraks kohkusin ka, aga siis mõtlesin, et aa, see on mingi munk, puhastab siin templisse teed, et ju ma kohe kohe olen siis kohal ka. THINK AGAIN, LADY! Ma olin siis umbes 1/4 peal:D

Ja no natuke kõle oli ka, aga ma teadsin, et ma pole üksinda seal. Noh, troopiliselt soe ilm kasvatab siinseid rohutirtse, konnasid ja tigusid hiiglaslikeks. Ja valjuks. Seega sellel suht pimedal teekonnal teadsin, et minust mõlemale poole jääb suht sadu konnasid:D Ja treppidel olid ka sellised monstrum-teod.

Ma loodan, et ma olen piisavalt suutnud kirjeldada seda, kui võhmale see tripp võttis:D Meenutan veelkord, et kell oli ca 18.30-19.30, kui ma mäel olin ja real feel +42. Veepudelit polnud. (väga lummav oli ka vaatepilt sellest, kuidas mingid veevarud mu kehas ikka olid, sest mu keha väljastas üsna korralikult higi:D) Ja no.. ka mingeid spordiriideid polnud seljas. Pärast vaatasin, et mäe teiselt poolt tulid sellised sportlikud tüübid oma trenni tegema selle mäe peale:D Kui ma ülesse jõudsin, istusin templi treppidele ja sealt avanes lihtsalt ELULUMMAV VAADE. Kuna Taipei on mägine, siis seal oli nii palju erinevaid dimensioone näha, Taipei 101 säras üksinda ühel küljel uhkes üksinduses (Taiepi kõrgeim hoone), ette ja vasakule jäi hästi palju valguses säravaid aknaid ja ja... aknaid. Päike loojub siin 18 ajal, seega pime oli juba ja ma kahjuks pilti sellest vaatest teha ei saanud. Aga see oli seda trippi ülesse väärt, usu mind! 

Nüüd lugesin ka netist, mis templi kohta räägitakse. See on kuulus oma 1000-trepiastme poolest:D 

Päeval näeb välja selline: 

Tagasitee ilmselgelt nii emotsiooniderohke polnud, aga... see mees, keda ma mungaks pidasin, oli mu allatuleku ajaks end trussade väele võtnud ja viskas end just seal samal platvormil suitsu kimudes end madratsi peale pikali maha. Okou, nägin vist Taipei esimest kodutut just. Jep, sinna kaugele Eestisse võib see tunduda hirmus ja ohtlik ka, aga ma ausõna olen praegu turvaliselt oma ühikatoas tagasi! 

Sain siis selle jalutuskäiguga tänaseks 8 km kõnnitus ja 10 857 sammu ka. Sellega olen juba täitsa rahul:) 

Kahe esimese koolipäeva emotsioonid

Heihoo, minust on nüüd see reaalne õpilane saanud, kes päeval on suuresti nohik ja õhtul vaatab ühe-kaks osa sarja netflixist ja tõmbab kerra. Okei-okei, eile käisin korra veel immigratsiooniametis, absurd:D Ma isegi ei tea, mida tunda ses osas, ma ise muidugi ka ei küsinud, et oi, kas siit majast saab muidu veel midagi vajalikku või? Igatahes peale esimest koolipäeva läksime Agne ja selle tema seltskonnaga lõunale ja siis hakkasin uurima, et aa, kas tal on pangakonto tehtud ja kust ta ID-numbri sai endale. Ja siis Agne ütleski, et aa, immigratsiooniametist saab ID-numbrit. See number on vajalik selleks, et saaksin avada pangakonto ja pangakonto avamine on vajalik, sest stipendiumit hakatakse kandma vaid Taiwani kontole. Ja kontonumbri viimane tähtaeg on 8. september, seega ma pidingi kohe peale teadasaamist uuesti selle teekonna ette võtma. ARC´i taotlejaid oli päris palju, seinal näitas numbrit ca 800 ja inimestel olid käes numbrid 950 jne. Upsi. Mina siis selle ARC asja sain taodeldud eelmine nädal ja ID-numbri saamine läks ruttu. Muidugi oleks võinud neid koos taodelda juba esimestel kordadel, kui ma seal käisin... aga ise ei osanud küsida ja keegi ei küsinud ka minult, et aa, üldiselt meil need välismaalased käivad siin ID-numbrit ka võtmas, kas sul on see juba olemas. Ohjah, loll pea tähendab siis rohkemat aega transpordiga teises linna otsas käimist. Ja täna läksin siis oma uue ID-numbriga postkontorisse pangakontot avama... jah, siin saab sellist asja teha. Seisin oma järjekorra ära, et kuulda, et paljud tudengid tahavad praegu pangakontot avada ja meil on selle jaoks eraldi VIHIKUS eraldi nimekiri. Üks päev teen eraldi postituse sellest asjaamismaailmast siin... Lihtsalt fun fact, et ARC saamise järjekord immigratsiooniametis on nii pikk, sest selle maja peale on üks koopiamasin JA iga taotleja peab seal ise käima ja tegema teatud asjadest koopiad. Ei, neil ei ole koopiamasinaid leti taga ja nad ei tee ise iga inimese dokumentidest koopiaid. Jah, sinu number saabub, sa lähed leti äärde, siis ütleb teenindaja, et mine tee sellest-sellest-sellest koopia ja tule tagasi. Senikaua, kui sa seisad ca 10 inimesega järjekorras koopiamasina juurde, sinu teenindaja juures ei ole kedagi uut, sinu number passib ees ja ootab, et jõuaksid koopiamasina juurest tagasi. Kujutate ette, milline kannatlikkuse tuleproov see mu jaoks on:) Eniveeiiii, homme kell 15.30 on siis postkontoris minu aeg endale pangakontot teha ja nüüd ma siis räägin tegelikult ka õppimisest ja hiina keelest ja oma klassist jne.

Tegelikult oleksin pidanud seda eile tegema, sest eile olid eriti entukas tunne peal ja kuidagi hoomatav see värk. Täna öösel ei maganud väga hästi ja siis see hommikul 8.10 algav tund ka polnud nii lustakas kui eile. Meid on kokku 8- Inglismaalt 29-aastane poiss, kaks tiinekat Jeemenist (18 ja 19), üks 20-aastane Taani poiss, üks vanem Jaapani proua, üks slovakitar ja üks korealane või vietnamlane (keep forgetting!). Õpetaja on meie "vanem õde", kes on nii lahedalt muhe ja humoorikas. Kuna me saime õpikud alles pärast tänast tundi kätte, siis oleme kaks päeva... lihtsalt rääkinud. Eile suht kirjutasime ja hääldasime läbi asju, mida ma ei tea, mis need tähendavad. Täna olime juba seltskonnana targemad ja küsisime, et mida mingi asi tähendab, et üldse aru saada, kuidas hiinakeelsed laused üles ehitatud on. Eile võtsime siis läbi iseenda tutvustamise ja täna pidime seda võimalikult peast klassis tegema. Sain täna suurima komplimendi ka, mida teisel päeval tahta võiks üldse:D Nimelt peale minu jutustust küsis õpetaja, et kas ma olen "taiwan ren", ehk siis kas ma olen taiwanlane, nii soravalt rääkisin oma juttu. Opsaa! Muidugi tunnen, et toonid on veel puhta möödas. Hiina keeles on neli tooni ja need on tähtede peale märgitud. Ja toonide järgi teadki, kuidas sa mingit sõna hääldad. Näiteks sõnal "ma" on viis erinevat tähendust olenevalt sellest, mis tooniga see on. Ja need sõnad erinevad üksteisest kui öö ja päev... Ema, kanep, hobune, riidlema, küsisõna "kas". Jaa kuna mind on õnnistatud sellise varesehäälega, siis ma pole kunagi ka suurt rõhku pööranud õigesti laulmisele või üldse laulvale rääkimisele. Ja oii, kus siin seda vaja on. Mu kõrval istub Taani poiss, kellel on Taiwani göörlfrend ja nad ilmselgelt on harjutanud seda toonide värki ja seda on niii ilus kuulata, kuidas ta loeb teksti esimest korda nähes nagu taiwanlane:) Aga kahe päeva peale ei ole me reegleid õppinud, korranud tõesti vaid hääldust ja mingeid ennast tutvustavaid lauseid. Kirjutasin eile eestikeelsest hiina keele õpikust välja reeglid, kuidas mingid tähed eestlaste jaoks häälduvad. Siis on lootust ka peagi end sama tublilt tunda, kui taani poiss:)

Üks Jeemeni poistest räägib väga kehva inglise keelt ja see pidurdab meie tundi sutsu, proovime siis kõik talle kätega selgeks teha, mida talt oodatakse. Teine Jeemeni poiss on hirmnaljakas ja samas väga õpihimuline. Proovib alati teistest veidi teistsuguseid lauseid moodustada ja vürtsitada neid tekste, mida me muidu kõik järjest kordame.

Koolis on meil siis 3 tundi päevast õpe ja selline vaikimisi ootus on, et 2-3-4 tundi õpime veel kodus ka. Väga tehtav, muid kohustusi ju meil siin polegi:) Täna on veel siis selline... sissejuhatav ja lihtne kodutöö. Homme aga hakkame juba hieroglüüfe kirjutama ja täna tegelikult peame ära õppima ka oma nime kirjutamise!!! OMG, I say. See on üheaegselt niiii põnev ja samas niiii ärevusseajav. Ma pole kunagi selline lennult keelte haaraja ja juba kahe päevaga tean, et heade tulemuste nimel pean mõnest võibolla rohkem tuima tööd tegema, aga again... ainult keeleõppimise kohustus mul peal ongi ja siis tulebki vaeva näha. Õnneks oleme tõesti peaaegu samal tasemel oma grupis, vähemalt ma tean, et ma olen selline kuldse kesik praegu:D Aga mulle sobib ka, ma ei saa lihtsalt vastu neile, kes on korra algajate kursuse läbinud või kelle göörl/boifrendid on kohalikud. Slovaki-tüdruk on ka selle pärast hiina keelt õppimas, et tal on kohalik peigmees:)

Aga nüüd, back to work! Sirvisin oma õpikuid ja töövihikuid ka, need on ainult mandariini keeles:D:D Kõlakad käivad, et juba järgmise taseme tunnis ei tohi üldse inglise keelt rääkida, kõik käib mandariini keeles. Khuul! (and scary, yes!)

Mis asi see troopiline tsüklon veel on?

Mulle tundub, et täna, pärast kolme vihmasajust päeva, on õige rääkida taifuunidest, mis meid siin Taiwanis üllatamas käivad:) Orkaan ehk troopiline trüklon EHK TAIFUUN.Vaikse ookeani ääres kutsutakse seda värgensit siis taifuuniks, hiina keeles tähendavat see vaid tugevat tuult.. India ookeani ja Austraalia lähistel on see tsüklon ja Ameerika pool on need orkaanid. 

Need troopilised tegelinskid tekivad seal, kus kliima on kõige mõnusam- ookeani kohal ja üsna lähedal ekvaatorile. Seal on vesi soe, õhus palju veeauru ja tavalised väikesed madalrõhkkonna ümber tekkinud tsüklonid saavad hiiglama palju energiat veeauru kondenseerumisel kasvates seetõttu hirmuäratavateks...

Väike geograafiatund veel, tsüklon on see keeris-pööris, mis tekib õhurõhu ebaühtlasest jaotusest. Ja tsüklonid toovad endaga kaasa vihma, tugevat tuult, äikest JA NO ka ülitugevat tuult. Suurtest ja väikestest taifuunidest Taiwanis ei pääse ja nüüd novembrist aprillini võib neid kõige rohkem kohata. See, mis viimasel kolmel päeval Taipeis toimunud on, on vist pisike taifuunihakatis. Aga reaalselt suurte taifuunide puhul jääb ära kool ja töö, inimestel kästakse olla toas, koguda endale pudelivett, sest ära võib minna vesi ja elekter majades.... Did I sign up for this?:D igatahes omamoodi põnev on ka, ma olen harjutanud endale siin viimastel päevadel seda mentaliteeti endast välja, et kui vihma sajab, siis tuleb toas püsida. Meeeh!Elu käib samamoodi edasi. Eestlane Tauno tõi hea paralleeli, et siinsed kohalikud küsiks sama eestlaste käest, et oot, mida te siis teete, kui külmaks läheb ja lumi maha tuleb? Elame edasi! Kohaneme. Seega, mina ostsin endale esimese helesinise vihmavarju ja olen trotsinud seda, et vihma tuleb igast otsast sisse vihmavarju alla:D 

Vaatasin guuglist, et eelmisel aastal oli kaks ülitugevat taifuuni, mis said endale oma nimed, 2015 pääses ja 2014 olid taas nimelised taifuunid täitsa olemas. 

Eelmise aasta taifuun Merandi: Hiina väljastas punase taseme hoiatuse. Merandi kihutab Taiwani poole kiirusega kuni 370 kilomeetrit tunnis ehk tempokamalt, kui suudab liikuda Vormel-1 sarja võidusõiduauto. Koolid ja kontorid saare lõunaosas sulgesid uksed, sajad lennud on tühistatud. Viga on saanud kaks inimest, rohkem kui 260 000 majapidamisest kadus elekter.

Et ma vist pilte ei hakka siia lisama, olete näinud küll uudiseid orkaanidest, eksju:) Aga tegin veel veidi taustauuringut ja Taiwan on täitsa õpikunäide! Ma vahepeal täitsa itsitan, kui palju suunavaid ja õpetavaid märke igal pool on, aga sellel saarel on seda vaja. Bussist väljudes näed silti, et pane tähele autosid, mis võivad bussiuksest mööda tuhiseda, tualetis käies õpetatakse sind iga protseduuri juures, soovitatakse ka tõmmata 1-2 riba tualettpaberit jnejne. AGA siin on ka väga tubli kohalik meedia, kes kajastab jooksvalt taifuuninfot ja Forbes on täitsa kirjutanud artikli, kuidas Taiwan suurte kahjustuteta elas üle juulikuus selleaasta esimese suurema taifuuni. Mäletan juba kooliajast, et üks suurimaid probleeme looduskatastroofide kahjustuste puhul ongi see, et inimesi teavitatakse liiga hilja. Keegi ju kuskil alati teab, mis potentsiaalselt tulemas on. Ja siin on igaühele teada, et kell 22 antakse järgmise päeva kohta kindlalt infot, kas on taifuuni või selle hakatist tulemas, kas kooli või tööle peab minema ja kas peab end kodus peitma. Ja see ei ole iseenesest, artiklis mainiti, et näiteks Filipiinidel see teavitustöö ei toimi nii hästi ja 2013. aastal tabas seda saarestikku suur taifuun koos paljude kahjustustega:(

Ja muide, veel üks fun fact of the day. Kui te kunagi siia saarele sattuma peaksite, siis märkate, et KÕIK majad on pisikeste (vannitoa)plaatidega kaetud. See on ka seotud siinse kliimaga, plaadid ei lase majja liigselt väljas tulevat niiskust ja nii püsivad ka majad kauem elamiskõlblikud. Niiskus tekitab majja tavaliselt väikeseid mõrasid ja ka hallitus ei pidavat plaatide all-sees-küljes elada tahtma ja näiteks tsementi ja värvi pidavat hallitus katki tegema, pisikesi plaate aga mitte...

3 tundi ja 6 km loomaaeda

Täna ärkasin ülesse, Rebecca põõnas, teadsin, et pimedas toas ma passida ei viitsi, seega võtsin kohe plaani minna välja. Telefon näitas, et kraade on 28 ja kerge vihmaoht on. Perfect, seda ilma kannatab juba ilusti. Lihtsalt konteksti loomiseks... eile ja täna on samasugune ilm olnud ja kohalikud kannavad pusasid ja mõni ka jopet. Minu puhul tähendab see juba seda, et okei, pikad püksid võib jalga panna ja nendega ei sula ülesse:D Ma poleks uskunud, et ma seda juba nädal pärast aklimatiseerumise algust ütlen. Loomaaed on mu ühikast ca 1,5 km kaugusel, mõtlesin, et see on idekas, kuhu täna minna. Seal kõrval on ka kohe kaabelautode koht, et esmalt lähen käin jalutan loomaaias mäkke ja siis sõidan kaabelautoga veidi kõrgemale mäkke veel.

Ja siis tahtsin veel ühte templisse ka minna, mis samamoodi on ca 1-2 km kaugusel, mäkkeronimiskaugusel ühikast. Meenutan ikka veel, et sellised plaanid said tehtud, sest ilm oli parajalt jahe ja muul ajal ma ei suuda mäkke ronida (meenuta ühe päeva kooliminekut, kus mul käed värisesid pärast).

Kuna ma end eile päris kohviga nii hästi tundsin, siis mõtlesin, et ma tõmban tänase päeva ka sellega käima. Ma muidu eiran neid USA kette, mis siin esindatud on, et võimalikult palju kohalikku kraami tarbida, aga selle kohviga poputamise jaoks võtsin ühe kohvikukese, mis siiski lattet pakkus.

Ahjaa, esimesed postkaardid panin ka posti, mõista-mõista, kes miskit enda postkastist leiab ca nädala pärast? 

Lippasin siis loomaaeda, sinna saab sisse muide makstes transpordikaardiga:D Lahe, nagu nende roheline kaart, mida mitmes kohas kasutada saab. 

Kohe alguses vaatasid mind alpakad vastu, meenusid ikka taolised naljad: 

Ma kogu rohkem kui kolmetunnise tripi kõiki loomi ei jaga teiega, aga ma räägin sellest, KUI lahe see jälle oli. Nagu tõestiiii, ma olen kaks päeva nii elevil olnud! Siin ka polnud ma teadmatuses, igal pool olid hiina ja ingliskeelsed sildid. Ja seal oli hästi palju perekondi ja loomaaed oligi väga hariv... mitte ainult lastele, minule ka. Koaalade üle on loomaaed eriti uhke, need on Austraalia loomaaiaga koostöös Taiwani toodud, nende kohta oli palju tarkust jagatud. Ma vist ei hakka kõigest kirjutama tõesti, näiteks, et koaala sünnib 35-päevaselt ja siis kuuenda elukuuni elab ema kukrus ja areneb seal edasi. Ja koaalaemme nibud on ka seal kukrus sees!! 

Mulle hullult meeldis, et ma oleks nagu kuskile troopikasse-vihmametsa sattunud. Muide, seal olidki sektsioonid loodud niimoodi,et Aasia vihmametsade loomad, siis Austraalia loomad, Aafrika loomad, kõrbeloomad, linnud, reptiilid ja maod (õaaad, see oli mu jaoks kõige... rohkem negatiivseid emotsioone tekitav. Mulle ikka üldse maod ei meeldi). Mu meelest hästi lahe niimoodi presenteerida loomi, lastele jääb ka meelde paremini, et kus mingeid loomi tegelt looduses kohtab. Muidugi praktiline vajadus ka nii üles ehitada, sest igal pool oli ju erinev keskkond loodud. Muide, isegi pingviinid olid olemas!! Ja seal oli ju troopika asemel ilgelt külm keskkond loodud. 

Igal pool oli hästi palju rohutirtsude, konnade hääli, liblikaid- iiiiilgelt palju liblikaid. 

Ja see oli ka üsna interaktiivne, sai mingeid asju katuda, vajutada, mingit näitemängu kuulata- kaamlite kohta kuulasin isegi. See pilt on muide konteinerist, kus elevante veetakse. 

Jõudsin koju tagasi, olin 9 km läbi kõndinud juba ja jätsin Maokongi uueks päevaks. Aga lihtsalt.... uskumatuuuult lahe oli seeee!!! Ahjaa, no lindude sektsioon oli ka veel. Ma polnud teadlik, et täiesti neoonoranž lind on olemas. 

Näppasin selle pildi netist, aga nende tüüpide nimi on Scarlet Ibis ja nad ongi niiii neoonsed!!! 

Seal oli muidu hästi palju lahedalt värvilisi ja uhkete sabadega linde, aga kuna nad elavad üsna suurtel territooriumitel, siis pildile oli neid raske tabada. Aga nagu eile miniatuuride muuseumis, siis ma reaalselt pidin ahhetama ja ohhetama vahepeal, et KUI lahedaid loomi ja linde on olemas. Nagu kuskile filmi oleks sattunud, tegelt ka! 

17 159 sammu kultuuri

Eilne päev algas siis varakult, sest pidin immigatsiooniametisse uuesti minema. Muidugi, ka see tripp sinna ei alanud viperustevabalt... aga minu enda lollus ka muidugi. Küsisin tollelt informatsioonimehelt viimati kaks korda üle, et kas ma pean kaasa võtma oma passi, õpilaspileti, stipendiumi tõendi ja täidetud avalduse, mille ta just mulle andis. Jah, nii on. Ja ma ise olin sotukas ja ei täitnud samal päeval ankeeti ära. Hakkasin seda bussis tegema teel ametisse. Ja noooo.... põhimõtteliselt esimese asjana näen, et passipilti on sinna peale vaja.... Kurjam, need olid eile kaasas ja täna jätsin ka koju, sest onu seda ei öelnud mulle. Aga no loogiline on see, et kui täidetud avaldus peab kaasas olema, siis ongi see passipilt ka seal peal. Ehk astusin kohe esimeses peatuses maha, kõmpisin koju tagasi ja võtsin teekonna uuesti ette.

Aga üldiselt seal kohapeal läks viperusteta, 15. septembril lähen jälle sinna, et füüsiline viisakaart kätte saada. Aga nagu päev varem, tahtsin käia läbi sealsed vaatamisväärsused ja telefoni akut olin ka selleks ajaks targemalt hoidnud. Muide! Eile oli päris kõva vihmasadu kogu aeg ja mul ei olnud eile veel vihmavarju. Mu arust jube tüütu seda kaasas vedada, AGA õhtul ostsin ühe pisikese helesinise nunnuduse, mis on küll liru, aga hoiab hullemast vihmast kuivana. Enivei! Läksin vihmavarju ühte nurgapealsesse kohvikusse pärast immigratsioonivärki, sest seal oli niii hea päris kohvi lõhn. Võtsin oma esimese kohvi nädala jooksul jaa ühe mõnna magusa saia ka. Sai on mu comfort food, mida ma endale terve nädala polnud lubanud ju. Big thing:D Seal kohvikus oli niii mõnna läänelik tunne, Celine Dion ja teised retrovennad laulsid ja mul tuli kohe niii mõnna vibe sisse.

Esimesena läksin moodsa kunsti muuseumisse, kus kahjuks oli eksponaadi vahetus just jaa septembri keskel on mõtet uuesti tagasi minna. Aga nagu mõni teist teab, siis mu lemmikkoht muuseumites on nende poed:D Seega käisin seal ringi ja vaatasin Taiwani disaini, postkaarte jne. Niii meeldib!

Järgmisena vaatasin kaardilt, et ohoo, miniatuuride muuseum on ka lähedal. Lippasin siis sinna JA NO SEE OLI PÄEVA PARIM OTSUS. Mul on niii niii kahju, et piltide pealt pole aru saada, kui väikesed ja detailsed ja lahedad need miniatuurid on. Enamus kujutisi olid vähendatud 12 korda, et proovi ette kujutada neid asju, mis ma siia lisan. 

Ja no need olid kas reaalselt olemas olevad majad või siis mingi teatud ajastu majad ja stseenid ja igaühe juures oli ingliskeelne tekst, mis aitas konteksti luua. Ma olin lihtsalt niiiii õnnelik seal, kogu aeg ahmisin õhku, et midaaa, niiii lahe! Ja need olid siis igalt poolt maailmast kokku kogutud, ameeriklased, inglased, sakslased jne jne olid kunstnikud seal. 

Siis tsekkasin, et paar tänavat edasi on paberimuuseum. No of course pidin sinna ka minema. Seal kahjuks pilte teha ei tohtinud/ei soovitatud (öeldi, et pane oma telefon käest ära ja naudi teekonda), aga see nägi kaa väga lahe välja. Selline minimalistlik (millest ma vahepeal puudust tunnen, siin on paljud paljud asjad hästi karjuvad ja värvilised ja vilkuvad jne) ja interaktiivne ka. Eriti mõnus oli see, et jalatsid tuli ka jalast ära võtta, erinevaid pabereid sai katsuda, näha, kuidas seemnetega paberist rohi välja kasvab, hästi lahe oli see, kus näidati, mis kõik paberist tehtud on. Kõige huvitavam ja üllatavam mu jaoks oli ehk see, et suurte kõlarite sees on see vibreeriv asi paber. Teate küll, kui mingi auto bagassi on pandud suur tümmimasin, siis seal väriseb üks asi bassist ja helist. See ongi paber! 

Pärast seda hakkas vihma täiiiega ladistama, aku tühjaks saama ja need vihjed tähendasid, et koju peab minema. Õhtu oli kodune ja olin tubli perenaine, koristasin meie ühikatuba ja pesin-kuivatasin pesu:) Selline reede siis:D