Aga Taipei 101 külastamise see plaan läks nihu, sest 35. korrusel olevasse Starbucksi tuleb päev varem reserveering teha ja mingi minimaalne ostusumma oli ka määratud ja no see ei olnud selline ühe cappuchino hind... pigem nagu 5 joogi oma, seega üksinda ei ole sinna mõtet üldse minna. Samamoodi maksis 89. korrusel asuva vaateplatvormi külastus rohkem, kui mu päevane eelarve siit ettenähtud on, seega... ka see jäi tulevikumuusikaks. Muide, lugesin veel seda ka, et Taipei 101´is on maailma kiireimad liftid! 89. korrusele jõuab 37 sekundiga, mis tähendab, et liftide kiirus on ca 17 m/s.
Ja siis ma luusisingi lihtsalt kesklinnas ringi, käisin poodides. Fun fact, riidepoodides on müügil sügisriided... mis on samast sortimendist nagu Eesti sügisriided, ehk saaksin osta mantleid, villaseid kampsuneid... Ja võrdluseks ütlen, et täna oli real feel õues 37 kraadi! Ehk ei mina tea, kes neid riideid ostab ja kannab:D Ja muide, täna saan ka aru sellest õhukonditsioneeri fenomenist inimeste haigeks tegemisel. Eile oli ka samasugune kuum päev ja ilmselt poest poodi käimisel sain tuult ja täna on kurk täitsa haige ja pea kumisemas:D Upsii. Aga no see ei ole mul takistanud tegutsemist, veidi ebamugav kurgus lihtsalt.
Eile tähtpäeva lõpuks siis tähistasin seda 11-kilomeetrise jalutustripiga terve päeva vältel ja 4-kilomeetrise jooksuringiga. Okei, faktiliselt oleks õige öelda 10-ringilise jooksuga, sest jooksin siinsel staadionil. Päris lahe oli, kell oli ca 21, õues oli 29 kraadi, stadkal oli nii palju rahvast. Jalgpallitrenn käis, mu kaks klassivenda olid trennis ja siis see Gao Ying (Jordaania 18-aastane poiss) oli jalkatrenni vaatamas, seega meil oli selline "perekonna kokkutulek". Poisid käisid vahetustega mängimas, seega vahepeal saime hõigata üksteisele, kui mina neist möödusin ja nemad puhkasid.
Selle eilse laheda päeva peale ma aga õppimisega ei jõudnud väga tegeleda ja täna hommikul oli kohe nõme tund, kus ma ei osanud päris paljusid asju:(. Aga no mis teha, mõni päev ei vea koolis.
Pärast tundi läksime klassikaaslaste Krishi ja Naomiga tordi ja lillede jahile, sest homme on Taiwanis õpetajatepäev. Mõtlesime, et teeme enda kultuuride traditsiooni järgi kingi, aga tundub, et siin lilled ja tordid väga au sees pole, sest... päris keeruline oli neid asju leida. Käisime ühes lähedalasuvas (ja läheda all mõtleme siis seda, et ca 25 minuti bussisõidu kaugusel) supermarketis, kus müüakse kõike. Eks leidsime lilled ja tordi ka ülesse, aga mõlema sortimendis oli ca 3-4 valikut:D Teate ju küll mu sõprussuhteid Tatari tänava lillepoega. Ma olen ära hellitatud, et see 3 lillevalikut oli küll nigel:D Aga no ostud said tehtud ja usun, et õpetaja on väga meelitatud. Pärast poeskäiku tegin kalkulatsioone, kas jõuan ajalises mõttes veel ka ujuma enne õhtust FutureWardi foorumit. Haarasin oma ujumisasjad kaasa ja läksin ujulasse. No milline luksus, olümpiasuuruses bassein kaheksa rajaga ja kuni kella 4ni pidavat see ka suht inimtühi olema. Kella 14st oli peale minu veel 4 inimest. Viie ujuja peale oli 3 vetelpäästjat ka, päris turvaline tunne oli:D:D Ujusin oma 1 kilomeetri ära, lippasin ruttu koju, et tunnike saaks õppida ja siis sättisin end FutureWard Foorumile.
See on see sama asukoht, kus eelmisel reedel käisin eestlaste peol. Täna oli selline networkimise sündmus koos ühe Lõuna-Aafrika mehega, kes hakkas kitarre ehitama metalltünnidest. Lugu ise oli tõsiselt põnev ja äge, põhimõtteliselt tema eesmärk ei ole maailma paremaks kohaks teha, tead küll, muidu ettevõtjad on alati selle eesmärgiga, aga tema tahab pakkuda vaheldust puidust kitarridele. Et igal kitarristil on vähemalt 4-5 kitarri ja tema uskus, et miks ei peaks tema kitarr nii hea olema, et üks neist ei võiks tema oma olla. Bohemian Guitars on selle nimi ja muide, miks nad vennaga plekktünnidest neid tegema hakkasid...LAVis on nimelt mingi selline tööstus, kus neid tünne kasutatakse või tehakse ja siis vaesed tänavamuusikud tegid endale just sellest kastist kitarre ja siis too kutt, kes täna rääkis, õppis ca 1,5 aastat üksipulgi, kuidas perfektset kitarri teha. Ostis odavaid kitarre, võttis neid lahti ja pani uuesti kokku ja nii mitmeid mitmeid ringe. Luusis Youtube´is, vaatas raamatuid jne jne. Hästi äge ettekanne oli ja muidugi oli vinge see, kui ta rääkis takistavatest faktoritest ja sellest, et neid kitarre on väga raske transportida ja see läheb kalliks ja siis ütles, et jah, nende esimese suurema kampaania ajal soovis keegi Eestist kitarri tellida ja ta ei saa Eestisse kitarri saata, sest see saatmiskulu on neljakordne kitarrihind. Ma viskasin käe õhku ja ütlesin, et eriti ägeee, maailmas on üle 200 riigi ja sa otsustasid praegu tuua näite imepisikese Eesti kohta ja ma olen juhuslikult sealt pärit:)
Kopeerin siia vastuse ühest teisest blogist:
Digirändur, digitaalnomaad, diginomaad, digitaalne nomaad – heal lapsel mitu nime.* Nimest olenemata on saanud digirändurluse sümboliks sülearvuti, mis ei asetse ei kontorilaual ega kohvikus, vaid on oma koha leidnud eksootilise ümbrusega riigis. Google pildiotsing manab ette pildid rüperaalidest rannakohvikutes, võrkkiikedes ja terrassidel ning taustaks on vaated parasiidirandadele või muudele ägedatele reisisihtkohtadele.
Sülearvuti sümbol pole juhuslik, vaid see on iga digiränduri asendamatuks abimeheks. Nimelt kasutavad digirändurid kõiki tänapäeva tehnoloogilisi vahendeid, et teha tööd kindlast asukohast sõltumata. Digitaalse nomaadi elu nautivad rändurid võivad olla pärit mitmetest erinevatest eluvaldkondadest. Tihti tehakse tööd vabakutseline ajakirjaniku või kirjanikuna, ettevõtjana, fotograafina, veebidisainerina, turundajana, tarkvaraarendajana ja graafilise disainerina. Ühesõnaga digiränduri töö eelduseks on üldjuhul oskused, mida saab digitaalses maailmas kasutada ning mis annavadki arvestatavalt suure vabaduse pidevalt ringi liikuda.
Põnev, eksju. Ja teate, mis oli eriti vahva kokkusattumus. Mõtlesin selle LAVi kuti peale ja jalutasin koju ja märkasin just ühika kõrvalmajas, kuidas üks vanahärra õpetab lastele kitarrimängu:)
No comments:
Post a Comment