Mõnest TED Talkist

Heihoo!

Ma olen siia viimasel ajal nii palju jutustama sattunud, kohe näha, et Rebecca on Lõuna-Koreas ja sõber Lõuna-Taiwanis perega vanaemal külas:D Muidu jagaks neid mõtteid nendega, mitte ei kirjutaks oma virtuaalkodus. Aga see selleks:)

Mu sõbral on alati üks eesmärk, kui ta mõnel kohtumisel-avalikul loengul vms asjal käib. Noh, näiteks võtab ta kõne pidamise kursust ja siis on üsna tihti avalikke esinemisi, kus keskendutakse mingile teemale ja pärast saab suhelda kõigiga. Ja tema eesmärk on alati kõikide kohale tulnud inimestega suhelda. Selline personal branding. Ja kui me pärast räägime ja ta ütleb, et kas ta suhtles kõigiga või mitte, siis ma olen iga kord vastu küsinud, kas ta inspireeris ka kõiki neid inimesi, kellega ta rääkis. Minu arust on see osa palju olulisem, kui lihtsalt eesmärgi pärast rääkimine. Ja eks ma olen ta mõtlema saanud ka selle küsimusega ja kõikidega muidugi ei teki sellist vestlust, mille põhjal inspireerida saaks. Aga selle pika jutu peale hakkasin ma üks kord pärast temalt küsimist mõtlema, et oot-oot, aga kas mina inspireerin inimesi.

Ja siis teiseks, utsitasin Facebookis teid avama mõnda TED Talki, ma muidugi tegin ise ka seda, täna hommikul pesumasina ja kuivati lõpetamist oodates tsekkasin mitmed videod läbi ja valisin välja kolm, millest ma pikemalt kirjutada tahaks ja vaadata soovitan!

Panen nüüd need kaks asja kokku- inspiratsiooni ja TED Talkid! Finish this year strong! Ja uute põnevate mõtetega.

Kaks talki, mida ma soovitan, on usuga seotud. Ja no kolmas ka kaudselt:) Aga esimene neist on täiesti teaduslik ja arutleb, kas religiooni ja perekonda sündivate laste arvu vahel on seos. Seda teemat lahkab üks 60-ndates eluaastates mees, aga minu üllatuseks, see oli nii lahedalt interaktiivne. Tema tiim on uurinud aastate lõikes, mitu last keskmiselt perekonnas on, mis on nende elatustase-sissetulek ja kuidas see siis muutunud on. Ja tal ongi selline lahe liikuv programm, kuidas laste arv muutub aasta aastalt:) Ja spoilerina ütlen, et religioon ei mängi rolli perekonda sündivate laste arvu juures, selleks on tõesti elatustase, ehk sellest tulenev, nagu näiteks seksuaalhariduse puudulikkus, pereplaneerimise puudumine jne jne. Video on 13 minutit pikk.

Teiseks videoks on Ateism 2.0 . See pealkiri püüdis juba mu tähelepanu, sest olen paigas, mida ümbritseb väga tugev religioon, uskumine, ma lähen nädalas vähemalt viiest templist mööda, mis sumiseb inimestest jne. Ja ma tegelikult olen siin olles sattunud niiiiiiii paljudesse religiooniga seotud vestlustesse, pidanud eestlaste ateismi selgitama ja kuna ma olen ju tegelikult täielik võhik ses teemas, siis tahtsin ma selle TED Talkiga oma silmaringi veidi laiendada. Ja sai küll palju mõtteainet juurde:) Et jah, muidugi on mul õigus mitte-uskuda ja arvata, et meil ei ole kuskilt kõrgemate võimude poole juba ette määratud, milline mu elu on-tuleb-olema peab, aga see on ka minust väga pinnapealne pidada seda erinevate religioonide ainsaks osiseks. It´s just the beginning... Ja Alain de Botton räägib 19 minuti jooksul päris põnevalt ja kaasahaaravalt sellest, mida tegelikult tänapäeva maailm võiks religioosse kogukonna traditsioonidest omaks võtta. Et meil on tegelikult see võimalus, kui me näeme, et kuskil miski toimib, kas või väga ajuloputatud kogukonnas, siis ikkagi on meil võimalus see üle võtta. Ehk tema jaoks ongi ateism 2.0, ehk ateismi uus versioon sisult ühe küsimuse taga "what here could we use?". Ja ausalt ka, ma ei hakka neid punkte ise välja tooma, ma tõesti tahan, et sa selle video ise läbi vaataks. Ja siis võime üks päev arutada sel teemal:) Mina igatahes tunnen küll, et vaatan usule värskema pilguga.

Kolmas video puudutas mind isiklikul tasandil niimoodi, et tema esitluse lõpumõtte juures tuli üks nunnu pisar ka põse pealt alla. See on ettekanne õnnest  ja mõttega elamisest. Ausalt öeldes on seda teemat raske isegi eesti keelde panna, sest see kõlab inglise keeles usutavamalt.

"Happiness comes and goes, says writer Emily Esfahani Smith, but having meaning in life -- serving something beyond yourself and developing the best within you -- gives you something to hold onto. Learn more about the difference between being happy and having meaning as Smith offers four pillars of a meaningful life."
Põhimõtteliselt tõi too naine välja neli "röövikut" ehk inglise keeles caterpillarit, millele "meaning of life" toetub.

* belonging ehk kuulumine kuskile- perekonda, sõprade ringi, kolleegide sekka, you name it.

* purpose, ehk eesmärk ja ta selgitab seda nii, et see pole see, mida sa tahad, vaid mida sa saad anda. Paljud vanemad ütlevad, et nende eesmärk on kasvatada oma lapsi kõige paremal võimalikul viisil. Aga paljud tajuvad, et nad annavad endast palju ja tunnevad samal ajal end vajatuna just tööl. Ja toob välja selle, et töötus ei ole tõesti vaid majanduslik probleem, vaid inimese jaoks eksistentsiaalne samamoodi. Ja nii ongi. Just see sama osa videost pani mu jaoks sõnadesse tunde, mida ma aegajalt olen Taiwanis tundnud. Jah, minu "töö" siin on õppimine, aga ma ei anna selle "tööga" mitte miskit endast. Ja ma tunnen enamasti seda tunnet just tööga seoses, et ma igatsen seda tunnet, et mu igapäevastel tegevustel on suurem mõju ja et mina saan millegi õnnestumisel edutunnet tunda. Ja ärgem mõistkem siis midagi valesti, üldine olemine on ikkagi väga tänulik ja mul on väga hea meel, et selline võimalus mu ellu sattus!

* kolmas punkt on minu jaoks natuke vuuduu ja religiooniga seotud, selle jätan vahele, aga neljas punkt on väga lahe!

* storytelling ehk meil kõigil on oma lugu ja me oleme ise otsustanud, millist lugu me maailmaga jagame! Ja üllatus-üllatus, me saame ise seda lugu muuta ja kohandada, ehk tõmmata tähelepanu just nendele aspektidele, mida me ise tahame. Kuidas me end identifitseerime tuleb just sellest loost välja. Ja tegelikult see sama lugu mõjutab meie otsuseid ja elu ise märkamata.

"I met a young man named Emeka, who'd been paralyzed playing football. After his injury, Emeka told himself, "My life was great playing football, but now look at me." People who tell stories like this -- "My life was good. Now it's bad." -- tend to be more anxious and depressed. And that was Emeka for a while. But with time, he started to weave a different story. His new story was, "Before my injury, my life was purposeless. I partied a lot and was a pretty selfish guy. But my injury made me realize I could be a better man." That edit to his story changed Emeka's life. After telling the new story to himself, Emeka started mentoring kids, and he discovered what his purpose was: serving others."

Nonii, ma usun, et see jäi nüüd küll selle aastanumbri sees viimaseks postituseks! Homme on vägev päev, mul on kleit, kingad, ehted valmiiiis ja vaim on juba viimased kaks nädalat valmis olnud:D:D 

Friday Favourites

Olen see nädal nii palju siin virtuaalmaailmas jutustanud, et ega mul palju lisada polegi. Kuna ma tõesti elevusega ootan aastavahetust, siis on sellereedene postitus ka aastalõpune. Meil on perega iga aasta traditsioon võtta oma aasta kokku ja natuke unistada uuest aastast ka. Ma vist isegi kuskil postituses mainisin, et ega ma seda rituaali sel aastal ka jäta, teen seda sõbraga lihtsalt. Ja mu see nädal on päris reflektiivne JA samas tulevikkuvaatav olnud. Ikka iga natukese aja tagant turgatasid mingid mõtted pähe, mis sellest aastast teadmisena kaasa võtan ja mis ka järgmisel aastal saama hakkab. Ma neid blogisse täitsa kogu maailma ette valla ei pane, küll aga mõtlesin jagada teiega neid küsimusi, millele mina oma analüüsis toetunud olen. Ehk saad ka siit inspiratsiooni!

Esimesena on muidugi lihtne end õigele lainele viia mõeldes oma suurimatele saavutustele, õnnestumistele ja õppimiskohtadele, situatsioonidele, mis ei läinud päris nii nagu oleksid soovinud. Aga ma tahaks lisada mõned teemad, mis võibolla tahaplaanile jääksid:)

Ma näiteks vaatasin läbi selle aasta fotod nii telefonist kui arvutist ja valisin välja x arvu fotosid, mis mu jaoks oluliseks said sel aastal. Kus oli emotsiooni (muide, mitte ainult positiivseid) ja kus ma tundsin, et elu on niii lahe, et selles hetkes võiks kohe reaalselt pikemalt olla. Minul oli seal näiteks fotosid oma õetütrest, mu sünnipäevast, mu PwC lahkumispeost, 25. augustil Tallinna lennujaamast jne.

Veel üheks suureks teemablokiks mu jaoks on see, KUIDAS MA END SEE AASTA TUNDNUD OLEN. See on selline tricky küsimus mu meelest, sest taas, enda aastat saab kokku võtta pinnapealselt ja tihti elamegi päevast päeva niimoodi, et me ei pane oma tundeid tähele. Või noh, muidugi tajud, et oled vihane, kurb, rõõmus, aga miks sa tunned neid tundeid või kust need tulevad. Mu jaoks on see põnev teema just hiljutistel aegadel, sest teises keele keskkonnas olles tuleb see nii elavalt teemana ülesse.  Ma tahaks oma tundeid sõnadesse panna, sest ma pean seda oluliseks, aga kui ma ka oskan oma tundele nime panna eesti keeles, siis inglise keeles on see palju palju keerulisem ju. Aga mul on õnneks elav entsüklopeedia-sõnaraamat Britta (tsau!), kes hädast välja aitab, kui ma eesti keeles oma tunde ära kirjeldan:D Ehk siis selle küsimuse juures ära peatu vaid selle juures, mida sa saavutanud oled, vaid pigem mõtle, kuidas sa siiralt tundnud end oled, kas sa oled rahul, mis su elus toimus. Sealt saab edasi minna ja mõelda, milliseid tundeid sa uuel aastal tunda tahad, jee:)

Muide, siis vasta ausalt endale ses osas ka, et MILLE PEALE SA OMA AEGA KÕIGE ROHKEM RAISKASID? Hästi kole väljend, aga no ma ei osanud seda vähem robustselt üles kirjutada. Kas see oli Netflix, Pilvede all telekast, xBox, kinos käimine või midagi muud? Sinu otsus, kas jätkad samas vaimus või ...:)

Ja kuna ma olen veidi end üksikuna viimasel nädalal tundnud, siis mõtlesin selle peale ka, KES ON NEED INIMESED, KES MU AASTA ILUSAKS TEINUD ON. Me oleme ju nii sotsiaalsed olendid, et ilma teiste inimesteta kaua vastu ei pea. No vähemalt mina mitte ja usun, et kõik, kes seda lauset loevad, nemad tunnevad sama:) Jällegi, hästi lihtne on inimesi enda ümber nii lihtne iseenesest mõistetavana võtta, aga mõtle nende inimeste peale, kes sind toetanud on, sulle konstruktiivset kriitikat jaganud, sinust hoolinud. Ja muide, pärast seda on tore seda nende inimestega jagada ka, mhmh:)

Ja kui pilk uude aastasse pöörata, siis... okei, täiesti ausalt öeldes ei ole minu need mõtted olnud seotud aastanumbri vahetusega, vaid sellega, et tean, et minu 2018. aasta saab olema SUUR. Teatavasti on mul stipendium mandariini keele õppimiseks järgmise aasta septembrini ja mis edasi saab... see on vaid minu fantaasia ja minu järgneva poole aasta tegevuste vili! Ja kuna mu sõbral on ka praegu käsil selline eneseotsimise periood, siis me kahekesi viskame üksteisele küsimusi, millele vastuseid enda seest otsida. Esiteks, MILLIST ELUSTIILI SA SOOVID? Nii palju meie tulevikust on meie enda kätes, seega mõtle selle peale päriselt ausalt, sest siis on sul võimalik sellise elu poole liikuda ka. Ma usun, et tulevik on niiii tugevalt seotud tehnoloogiaga ja to be honest, ma elan praegu selles maailmajaos, kus tulevikku tehakse. Eesti on hästi innovaatiline teenuste vallas, kõik digitaalsed võimalused ja meie start-upid... TransferWise, Pipedrive, Veriff jne... you name it. Aga see, kus mina olen on käega katsutavate tehnoloogiliste imede meka. Robotid, isesõitvad autod, liitreaalsus , kõik sellised arengud sünnivad siin. Ja kurb on see, et meie ülikoolid ei paku haridust- teadmisi ja oskusi, kuidas tänapäevase tulevikuga toime tulla. Aga see pole vast uudis. Hea asi on hoopis see, et kui sa tead ise, millist elustiili sa soovid, siis tead ka seda lõpuks, mida tegema pead, et sinna jõuda. Ja sellest tulenevalt tead ka MILLISEID OSKUSI PEAKSID ENDAS ARENDAMA JA MIDA JUURDE ÕPPIMA. Ma olen täiesti teadlik sellest, et minu tehnilised oskused on väga kasinad ja samamoodi ka teadmised selles vallas... ma ei oska kirjutada koodi, ma ei suutnud PwCs isegi siseveebi nokkida, et asjad õigesti läheksid selles vaates, mida kolleegid näevad. Ehk see on üks asi, mida ma kindlasti endas arendada tahan ja no suurepärane uudis on see, et me elame sellisel ajastul, kus kõik on kättesaadav. TED Talksid on lihtsalt kolme kliki kaugusel, Youtube on täis õpetusi, kuidas koodi kirjutada, raamatupoest on võimalik vajalikku leida jne jne. Lihtsalt tuleb selgeks saada endale, mida sa teada tahad.

Okei... no mõtlesin, et sellest tuleb lühike postitus ja jälle ma olen ilmatuma palju kirjutanud. Kui sa juba siiani oled jõudnud, siis ma loodan, et must on vähegi kasu ja suutsin su vähemalt ühe küsimusega mõtlema panna:)

Neljanda kuu päev!!!

Ärkasin hommikul ülesse, sain aru, et on juba 28. detsember JA ma olin oma peas maha maganud selle päeva, mil mul sai neli kuud Taiwanis oldud. Eelnevad kuud olen enda jaoks ja blogisse ka üles täheldanud need mõtted, mis jälle ühte kuud kokku võtavad. Esiteks, mulle tundub see juba märgilisena, et ma ära unustasin 26nda kuupäeva:) Ju siis olen nii mugavalt end tundma hakanud, et sellised tähtpäevad on kaotamas rolli. PS: pildid siin postitused on just detsembrist, kiikasin oma telefoni läbi ja avastasin, et neid pilte polegi kuskil jaganud:)

Aga mis selle eelmise kuu jooksul tehtud-nähtud, kogetud? Tükikene Macaud jäi mu neljanda kuu sisse, see oli ikka omaette elamus, täna tagasi mõeldes tunnen ikka selliseid kahetisi emotsioone. Lahe, et käisin, samas meenub ka see murelikkus, mis mind iga päev saatis. Ja siis on selle kuu üks tähtsaid märksõnu taaskord kohanemine- kohanemine oma uue toakaaslase, uue õpetaja, uute klassikaaslastega. Kohanemine ka uue situatsiooniga, kus me Rebeccaga oleme. Muide, mul on selline huvitav vaikne suhe uue toakaaslasega, kelle nimega mul raskusi isegi on. Küsisin seda kord, aga no nii keeruline on, et ikka ma tean seda "Kim" osa vaid, mis kõigil korealastel vist liitena kaasas on. Igatahes, ta tegi mulle jõuludeks kingituse ja lisas ka kaardi, no imearmas. " Hello, my roommate! Merry Christmas and Happy New Year!! Thank you for getting along with me poor english speaking" :):) Taeyoung Kim. Ok, nüüüüd vist jääb meelde, kui ma olen selle läbi ka kirjutanud. Igatahes! Ta on selline vaikne haldjas, ma juba kirjutasin, kuidas ta mind haiguse hulleimal päeval aitas. Siis tühjendab ta mu prügikasti ise... ma pole lausa harjunud, R´iga koos elades tühjendasin mina tema oma, tundus ka loogiline mu jaoks, et kui ma enda prügi lähen viskama, siis võtan tema oma ka. Aga no praegu on olukord teine, mu prügikast ei jõua pooleldigi täituda, kui see juba tühi on:D Ja no mille ma kingiks talt sain!! Ostsin endale talvejaki, sellise tuhmroosa ja ta kinkis mulle selle juurde matchiva roosa mütsi. How cute!!! Ja tal on veel üks level juures... ma sõin mingi õhtu putru ja ei viitsinud kaussi ära pesta, jätsin selle oma lauale. Ja kui ma järgmine päev koolist tulin, võtsin kausi, et köögi poole kõndida ja vaatan, et mida hekki, see on puhas?!?!? Ehk siis mul on puhtusehaldjas toakaaslaseks. Ja no tahaks temaga rohkem rääkida ju, kui kõkutada küsiva näoga, et kas tema pesi mu kausi ära ja rõõmsalt tänada vaid. Pole nagu minu stiil, ma ikka jutustaks rohkem:):)

Rebeccaga oleme see-eest rohkem suhtlema hakanud ja meil on väga mõnus sõprus välja kujunenud. Tema on suht ainus, kellega ma ka päris elus tihedamalt nädala sees suhtlen, sest teatavasti klassis on meil energiatase nullilähedane ja keegi kellegiga ei suhtle. Ja Rebeccaga käime ujumas, mõni hommik koos hommikusöögil, mõni õhtu lippan tema juurest läbi jne. Selline mõnna pingutamata suhtlus, alati saab nalja:)

Selle kuu sisse jääb ka see talve algus Taiwanis, mis oli ikkka krõbe ja vastik. Mul ei olnud muidugi ka vastavat riietust, et sellele talvele vastu minna ja sisimas lootsin, et see jälkus läheb paari päevaga üle. Vähehaaval ostsin endale asju juurde- esmalt paksu kampsuni. Jäi väheks. Siis talvesaapad ja pikemad püksid (mul olid siiani vaid sellised, kus pahkluud kõik paljad). Kannatasin veel paar nädalat niimoodi, jäin haigeks ja otsustasin, et kurjam, mul on talvejakki ka vaja, et see asi üle elada. No kõige totram ongi see, et ega kahte ühesugust päeva siin pole, ikka külm-soe-külm-vihmane-päikeseline-soe-külm. No saa siis aru, mis hommikul selga panna, milline see päev tuleb.

Tänu oma uuele sõbrale olen päris palju ka ringi liikunud nii Taipeis kui Põhja-Taiwanis üldse. Aga need käimised on kuidagi... mitte vähem tähtsad, üldsegi mitte, aga minu enda jaoks seesmiselt kuidagi lihtsamad? Et ma tegelikult ei ole pidanud enne ette valmistama ja google mapsis surfima ja guugeldama, et kus miskit asub ja mida tasub vaadata jne. Minu jaoks on need viimase kuu seiklemised tähendanud, et ma google mapsitan selle välja, et kus me Bo´ga kokku saame ja edasi on lebo, tema teab:D Ja siis autos vahepeal panen location´i sisse ja vaatan kaardi pealt, et kuhu me jõudnud ka oleme, hehe. Ehk siis jah, humoorikaid seiklusi on ehk vähem, aga minu jaoks on Taiwani avastamine ikka sama põnev, kui ma seda ka üksinda teeks. Noh ja eks nalja on ka ikkagi, sest mu sõber on üsna ebakompetentne autoroolis. Ta ise seda päris kindlasti ei kinnitaks, aga mina näen ja tajun ju olles ise kõrvalistuja;) Ja tuleb tunnistada, et üsna pingeline ja väsitav on ka kõrvalistuja olla, sest ma justkui sõidan ka. Vaikselt püüan õpetada ka, sest Oliver andis mulle päris hea ja korraliku autokooli. Ja no naljakad hetked on sellised, kus ma saan küsimuse "what do you think, will I hit that streetlamp?". Ja no halenaljakas oli see, et ma pidin vastama, et "I am pretty sure you will hit it when you continue like that." Pluss, kõige olulisem nüanss asja juures on see, et ta peab VÄGA oma autost lugu ja nagu ma aru saan, siis autosid mõistvad inimesed hindavad seda autot väga (eelmise aasta mersu). Ehk siis pärast mõnda ohtlikku manöövrit või parkimist käib härra oma auto kõik nurgad läbi, et kindel olla, et ühtegi kriipsu ega kraapsu seal peal pole:D No imearmas!! Ehk siis ma tõesti oma seiklustel ei pea muretsema, kas buss viib mu õigesse kohta ja kas see on üldse õige buss jne, nüüd ma pean muretsema, kas sõbra auto jääb terveks. Nalja nabani selle tõsise teema juures:)

Ja kaubandusliku teadaandena avastasin täna tänu Taiwani uudistele ühe eriti laheda instagrami konto! Brandon elab Taipeis, on inglise keele õpetaja uudise järgi ja tal on niiii mahedad fotod sellest riigist. Lihtsalt pean teiega ka jagama, et kui olete näiiiiteks juhuslikult otsimas kedagi, keda followida instas, siis he is the one:)

Mõtisklusi veel vana aasta sisse

Eestlastel on vist praegu see periood jõulude ja aastavahetuse vahel, kus väga täpselt ei taju, mis kuupäev ja nädalapäev on ja kohustused on kuidagi ka ära unustatud, sest kohe kohe on ju järgmised pidustused ukse taga.

Meil siinpool maakera ei ole niimoodi:) Kõik on vanaviisi, mulle kuidagi tundub, et isegi aastavahetus on selline... suvaline hetk asiaatide jaoks. Ma mõistan täielikult, et meil ongi erinevad uskumused ja erinevad traditsioonid, AGA ma ei saa üldse aru, et milliseid pühasid nad siin täie tõsidusega võtavad. Nii palju, kui ma kuulnud olen, siis inimeste sünnipäevasid ei tähistata, jõuludest ja muudest kristlikest pühadest siis rääkimatagi. Pole suurt reedet, lihavõtteid. Eks veebruaris tuleb Hiina uus aasta, selleks puhuks on kogu maailm seismas kaheks nädalaks (mulle on selline mulje jäänud), aga kas see ongi kõik? Millest see tuleb huvitav? Et kuna asiaadid ongi eos nii perekesksed, siis neil ei ole vaja eraldi pühasid, et traditsioone tekitada ja perega kokku saada? Sest nad niigi saavad nii tihti kokku ja hoiavad üksteisega kontakti? Ma loodan, et asi on hoopis nii, et ma pole lähedalt ühtegi perekonda näinud ja nende traditsioonidega tutvunud:)

Juuksuriskäigust

Käisin eile juuksuris, mõtlesin, et võib veel vana aasta sees end korda teha küll:) Muidugi ei ole selles midagi nii erilist, et blogisse kirjutada, hoopis naljakam oli see, kuidas me juuksuriga suhtlesime omavahel:D Panin endale aega kirja Facebookis ja juba siis andis juuksur mulle märku, et tema inglise keelt ei oska. Millegi pärast otsustasime, et tema siis google translate´ib oma jutu inglise keelde ja mina enda oma hiina keelde:D Oleks võinud ju ühe keele võtta, et ainult üks peab google translate´ima:D Ja kui eile sinna läksin, siis selline zen muusika mängis ja meie ju olime vaikselt, ainult telefonid käes, et oma juttu tõlkida üksteisele. Istusin toolile, kirjutasin oma telefoni "you can be creative", näitasin talle seda. Tema näitas oma telefoni, kuhu ta oli trükkinud küsimuse "what do we do with your hair?". Itsitasime, et hehe, vastus tuli enne küsimust. Hakkasime uuesti trükkima, ma näitan oma ekraanilt lauset "don´t take too much from the lenght", tema näitab oma telefoni "how much can i cut?". Naersime jälle, et ma jõudsin paar sekundit küsimusest ette:D Ja siiis sain ma oma elu mõnusaima peamassaazi! Teate, kuidas seal salongis juustepesu käis... põhimõtteliselt pandi mind massaazitooli, ma olin tõesti täiesti pikali, tekk pandi peale ja siis sealne kraanikauss ei olnud nagu tüüpiline Eesti juuksuri kraanikauss, kus kaelal hakkab valus. Seal oli selline ruudukujuline plate, mis oli kraanikausi sees, panin oma pea sellele, ehk kaelale ei osutanud mitte miski survet. Mõnnnna. Naljakas on muidugi see, et täna tunnen ma oma peanahka, sest mu juuksur mudis mu pead nii pikalt ja tugevalt:D Upsi! Ja no siiiis! Mul on omast arust suhteliselt sirged juuksed ikka, aga kui ma sinna läksin, siis need olid krunnis olnud päev otsa ja suhteliselt lokkis-laines. Ja ta siis otsustas, et ju mul on siis loomulikult lainelised juuksed JA näitas, kuidas ma saan oma juustesse beach waves´id lihtsalt vahu ja fööniga. See oli täiesti maagiline, ausalt ka! Ta sutsukene krussitas juuksed oma sõrme ümber, et lokile suund anda ja siis volüümi jaoks hoidis lihtsalt peopesas ja föönitas niimoodi kräsus juukseid seal peopesas. Nii lahe:) Ja lõpetuseks ei lasknud lakki, vaid lihtsalt näppis veidi vahaga ja voila! Äge! Ja mu juuksur oli iseenesest ka nii khuul, kasutas mingeid selliseid tehnikaid, mida ma Eestis näinud polegi. Teate, lühikeste juustega inimesed käivad üldiselt tihedamalt juuksuris ja nende soengu tegemiseks kasutatakse igast imevidinaid. Fileeritakse ja ma ei tea, mida kõike veel, et näiteks asümeetriline lõikus kaua hästi hoiaks. Ja tema tegi mingeid x-asju, mille puhul ma juba ootasin, et okeeei, millise efekti see asi nüüd annab:D No veidi hirmunult ka, sest olen oma juukseid aasta otsa kasvatanud ja ta sukeldus üsna tihti tavaliste kääridega mu juuste keskele hoogsalt, whaat! Aga kõik on hästi, Rebecca küll utsitas mind lõikama midagi põnevat, aga ma jäin enda igavate juuste juurde. Mõni ehk teab, et kui mu juuksed veidi pikemaks kasvavad, siis nad tõmbavad alt kaardu ja no üldse ei meeldi mulle nii. Ehk ta lõikas mu kaared-krussid uuesti ära, tagant on selline... pool cm lühemad juuksed, kui eest.

Ja no me ei saanud omavahel väga suhelda, seega ilmselt jäi mu kliendikogemus veidi poolikuks. Aga nii 15 minutit pärast mu lahkumist laekus mu FBsse kiri juuksurilt:) Aaaawww!

Hi，are you satisfied with my haircut?If you have any problem you can ask me .You can do like today I teach you to sort out your curly hair You can use some mousse And blow dry. Thank you very much and hope you like it.

Okei, ma tegelikult ei plaaninud üldse nii pikalt oma juuksuriskäigust jahvatada, ainult ütlen seda veel, et käisin päris korralikus salongis ja sealne hind on võrreldav Saaremaa lõikuse hinnaga, ehk siis väääga mõistlik hind! 

Solaariumitest ja asiaatidest 

Käisin täna üle sajaseitsmekümne aasta trennis, siiamaani olen rõveda nohu ja köhaga tegelenud. Okei, valetan, tegelenud ei ole, elanud olen sellega lihtsalt. Aga kui ma täna ujulas olin, kus muide uus küttesüsteem paigaldati, ehk kraade on 26-27 vees nüüüüd(!!), siis mõtlesin, et vauuu, kuidas siin pool maakera on täiesti 0 turgu solaariumitele. Et huvitav, kui ma kellegi käest isegi uuriks, kas nad teaks, mis asi see üldse on:D

Ahjaa, niisama mainin, et käisin viimati eelmisel esmaspäeval ujumas ja no üle nädala on möödas, et ega täpselt ei mäleta ka, mis kaasa vaja võtta. Ujulas avastasin, et mul pole rätikut kaasas. Aga see leidlik osa minust otsustas, et küll ma vees olles välja mõtlen, kuidas pärast kuivaks saada. Selline basic level oleks olnud end kuivatada oma salli või pluusiga, aga ma valisin next leveli ja kuivatasin end fööniga:D 

Ja siis teine asi, mille ma üks päev avastasin. Et kui ma siia tulin, siis ma ei osanud kuidagi midagi arvata asiaatidest, kõik olid ühe näoga või sellise sarnase olemisega ikka. Ja nüüd tänaseks ma olen täiiiiesti aru saanud, et mu meeled on ära harjunud ja ma avastasin end nö hindamas, et näe, tema on täitsa ilus ja näe, tema pole küll Taiwanist vaid kuskilt muust riigist. Rahvustel hakkasin muidugi vahet tegema pärast Hiinas käimist, siis nägin reaalselt, et asiaadid on erineva näoga. Minu korealasest toakaaslane eristub näiteks ka taiwanlastest, samamoodi jaapanlased:) Ja fun fact, asiaadid kiilanevad ja lähevad halliks kiiremini kui eurooplased, SAMAS ei teki neil nii kiiresti kortse kui meil. Ja no selle pärast on tõesti täiesti võimatu inimeste iga ära arvata. Keskmiselt 5-10 aastat paned ikka puusse, arvates, et inimene on noorem kui tegelikult:) 

Koolist 

Mul on selleks korraks siis jälle see koolirõõm ja elevus üle läinud. Ja nii kahju on sellest. Meie klass ei suhtle omavahel, tundub, et päris paljud oleks eelistanud seda kell 12 alustavat tundi, sest nad on täielikud zombie´d hommikuti. Ikka on meie kõige jutukam tüdruk hispaanlane, ehk ta räägib oma mehhiklasest sõbraga hispaania keeles, millest keegi aru ei saa, nad teevad seda ka tunni ajal kõva häälega. Ja mul on kahju, et õpetaja end ei kehtesta ja ei palu neid vaiksemalt rääkima või üldse mitte rääkima. Üldse tunnen, et äkki õpetajal on juhtunud miskit isiklikus elus, ta on viimasel nädalal üsna kummaline olnud. Selline eemalolev ja ebakindel kuidagi. Oleme sellises keeletasemes, kus ta peakski vaid hiina keelt meiega rääkima, aga me... ei mõista lihtsalt ja siis on selline poolik tunne mul igal päev koolist tulles. Et nagu polekski miskit selgemaks saanud, sest ma ei saanud õpetajast aru. Ja no täna tegime kahe peatüki peale kontrolltööd, mis oli ka absurdikas. Me teeme esimesel tunnil iga päev hieroglüüfide kirjutamist, mis on mu arust tõesti vääääga kasulik. Näeb välja nagu etteütlus, õpetaja ütleb lauseid meie sõnavara raames ja me igapäevaselt kordame-kordame-kordame. Mulle tõesti meeldib see osa. Ja siis edasi teeme mingeid totraid dialooge, kus ma jällegi tunnen, et ei õpi üldse. Me teeme neid grupis, ehk ta tegelikult ei kuule, kas kasutame õigeid toone ja no see on selline sisutühi osa. Mõte on võibolla tõesti hea, et me oma suhtlushirmust üle saaks, aga see ei täida oma eesmärki. Enivei! Ja siis tuli täna test. Teadsime, et üks osa testist on suured numbrid. Noh sellised 28 560 000, 45390, 3593 jne. Ja me tegime kahel päeval kaks sutsakat nende õppimisel. JA SIIS TÄNA TESTIS oli lihtsalt mingi maruraske ülesanne nende peale. Mida mitte keeegi ei oodanud. Okei, meil on üks Austraalia tüdruk, kes on neid koduülikoolis õppinud ja tema ei jätnud seda osa tühjaks, AGA terve klass oli hämmingus. Ja see tõesti ei ole siis juba see, et me oleme laisad olnud ja pole õppinud, vaid see näitab juba, et me pole õiget ettevalmistust koolist saanud. Seega saime homseks aga uuesti mingi kodutöö numbritega seoses, aga ma olen ikka samamoodi kimbatuses nagu testi ajal, egas ma siis vahepeal toiduga tarkust juurde saanud... Ohjah:( Muidugi elab üle ja küll ma üks hetk need numbrid selgeks saan ka, mul on pigem kahju sellest, et lähen väga madala energiatasemega kooli ja ei taha miskit põnevat oodata, sest tean, et peaks pettuma. Tuim värk. 

See-eest!! 

Minu jõulud

Vaade Siiri 26. korruse korterist. No... taeeeevaaalik! Mullle niiii meeldib öine Taipei:) 

Saage tuttavaks, minu sõber:) 

Sain jõuluvana eile olla! Ehk siis ise otsustasin, siis teadsin, et saan inimestelt välja pushida võimalikult loovad lahendused, et kingipakk lunastada:) Meil oli nii siis tantsu, laulu, anekdoot, ise muusika miksimist, kätekõverdusi! 

Siiri peika Sam tegi no niiiiii humooorikat tantsu, et mul polnud muud võimalust, kui väga elevil olla:D:D (tähelepanu ka mu juustele, need ei ole ca 10 aastat nii pikad olnud:D) 

Saage tuttavaks, Rebecca! 

 Kas Katriin oli ainus, kes ise miskit kokku vaaritas? Jep:) Aga mööndustega rosolje sai kõik söödud, njämmmmaaa! EDIT: jesssuke, vaatasin uuesti pilti ja Sam ja tema õde tegid ju ise muffineid ja magusat keeksi!

 Täna, ehk 24. detsembril oli ilm imetabane, päeval oli real feel 27 kraadi! Käisime sõbraga uuesti dim sumitamas, neid pisikesi aurutatud ampse söömas. Ma olen lummatud neist lihtsalt:) Ja siiiiis võtsime suuna randa, sest... ilm oli just rannalik:D Kui me kohale jõudsime, siis muidugi oli juba külm, haha. Aga vaade oli ikka lahe ja tegime minu jõulutervituse ka valmis:)

 Et siis selline jõululaupäev. Kas täna on jõululaupäev või? Või on see homme? Ma olen nii segaduses, sest teised maad peavad homset, 25ndat tähtsaks, minu mälus on ikka meie peres alati 24ndal suur pidu olnud. Ei tea:)

 Taipei vs Eesti söök! Teate, mu musta leiva pakid on sõbra sügavkülmas kaks nädalat juba olnud! Ja täna lõpuks võtsin oma esimese pakikese välja ja tegin endale delikatessi. Noh jõulud ikkagi ju! Avokaado, või ja tomat mustal leival, mmmmmmmmmmmm. Alumisel pildil on "Taiwani burks", ehk siis sellise magusapoolse nätske saia vahel sealiha ja natuke maitserohelist ja siis... üllatus-üllatus. Maapähkli puru! Midaaa kooslust:D Aga käisime ühel night marketil ja tundus paslik sealt süüa ka osta, selle pärast seal käiaksegi:)

Nüüd aga ootan, et kell saaks minu aja järgi 22, siis saan korraks pere jõuludest Eestis ka osa:) Jeeee! Niii teistsugused, aga ikkagi soojad ja mõnusad jõulud:)

Friday Favourites

Kui surm silme ees oli 

Olen tänast postitust umbes seitse korda alustanud kirjutama, aga pole väga kaugele jõudnud. Olen sel nädalal haige olnud ja no niimoodi, et teisipäeval tundsin end rekka alla jäänud olevat, kolmapäeval oli juba selline... sõiduauto alla jäämise tunne ja neljapäev-reede lihtsalt väga energiavaesed. Teate, kodust kaugel on hoopis imelikum haige olla! Ma tundsin end veidi imelikult juba esmaspäeval, kurk valutas kangesti. Samas teadsin, et nädalavahetusel oli soe ilm ja külmetus see olla ei saa. Ehk siis tajusin väga selgelt, miks tõbisena tuleb siin riigis maski kanda. Inimesi on nii palju, nad on sulle paratamatult nii lähedal ja niimoodi see gripp kergesti levibki. Kahjuks mina andsin oma haiguse oma kõrval istuvale Svaasimaa Lelole ka edasi, kes eile kodus oli. Enivei! See haigusevärk... ma ju ei saa oma toakaaslasega ülemäära suhelda ja ma ärkasin kenasti teisipäeva hommikul ülesse, aga sain kohe aru, et okei, täna ma ei liigu küll kuskile. Kui Kim üles oli ärganud, hõikas ta armsalt mind, et Katrujen, wake up! Ma ütlesin vaid, et olen haige ja kooli ei lähe. Kui ma järgmine hetk ärkasin, oli tema tekk ka mu peal, tõeline elupäästja! Magasin terve päeva, sest no kõik energia oli välja tõmmatud must, jeebus küll. Ta tuli koolist, tegi mulle püreesuppi, jälle üliarmas.

Olin vahepeal Rebeccat ka teavitanud oma suremisstaadiumist, ta tõi pärast enda kooli mulle rohtusid. Eks nemad ongi mu "pere" siin, aga teisipäeval tajusin küll, kui vastik on võõras kohas haige olla. Kuuma vee saamiseks peaksin minema ühiskööki, aga no ma olin täiesti räämas, lõdisemas, samas higine ja kubujussina riides, jee ma lähen niimoodi toast välja. Kolmapäevaks sain siis räige köha ja nohu, eeehk väga konkreetselt olen kolm päeva pisikuid läkastanud siin toas. Toakaaslasest nii kahju, aga tundub, et ta on tugev Korea naine ja need pisikud teda ei murra. Sülitan kolm korda üle õla! Ja see postitus on ka veninud terve päeva, sest isegi kui mõistus on erk, siis keha ei jaksa koostööd teha. Muidugi need haiguse päevad tegid selgeks, et mul on vaja kohaliku liraka padja juurde veel ühte vaja. Meil on selline säästurežiim, enne ei olnud muret, sest ma hoidsin vatitekki padja taga/all. Aga nüüd on väljas ja toas nii külm, et pidin teki tekikoti sisse panema ja viimased paar nädalat suutsin padjatu olla. No igatahes tegin endale IKEAst kingituse ja panustasin oma normaalsesse unne, jee!

Jõuludest 

Peale kõige muu olin ja olen ma väga motiveeritud terveks saama, sest teeme homme JÕULUPIDU! See on selline minu ja Siiri koostöös sündinud peoke, Siiri poolt tuleb peopaik aka tema kodu ja enamus peokülalistest, minu poolt Bo (+ tema sõber David), Rebecca ja Rachel ja peoprogramm, muu orgunn:)

Teeme potluck peo, ehk iga piduline võtab miskit peolauale kaasa. Nagu te näete pildilt, siis mul on FELIXI HAPUKURKE! Ikea, my love ikka. Ma teen mugandatud köögiviljarosoljet, homme Rebeccaga hakkame vaaritama. Instagrami storie´de jälgijad saavad kindlasti updeite protsessist:):) Ja mul on siis ette valmistatud ingliskeelne üpris kerge jõuluviktoriin, kui keegi soovib oma jõuluõhtuks inspiratsiooni, siis kirjutab mulle, ma hea meelega jagan seal. Praegu ei taha siia neid küsimusi panna, äkki Siiri loeb veel täna blogi;) Tunnen end nagu kala vees, täiesti omas elemendis, askeldan ja teen nimekirju ja prindin ja mõtlen peo orgunni mõtteid:) Secret Santa tuleb ka, muidugi hoiatasin inimesi, et kingi lunastamiseks tuleb miskit teha ka, vaatame, kui vastuvõtlikud peokülalised üldse on:D Ma olen püüdnud evendis meeleolu luua ja vestlus üleval pidada, teaseriks ikka viktoriiniküsimusi ja nii. I hope it will be a success, see on ju mu ainus jõuluvärk sel aastal:)

Aasta pikimast ööst 

Hakkasin sel nädalal puudust tundma arusaamisest. Meie õpetaja on väga püüdlik, aga ta inglise keel on konarlik ja meie hiina keel on veel konarlikum, seega meil on terve klassiga natuke raskusi tema mõistmisel. Täna näiteks tegime presentatsioone ja no üks minut jäi minu preseka jaoks, ma ütlesin, et jätame selle siis esmaspäeva, aega vähe. Ta ikka pushib, et tule ja tee ära. Panen oma preseka siis seinale ja ta hakkab mind minema puksima ja võtab hiire ja ütleb, et let´s close, this is dangerous. Ma olin üsna segaduses, klassikaaslased ka. Et mis mõttes, ta just nokkis, et ma ikka tuleks ja teeks oma preseka ära ja nüüd käsib kinni panna, sest see on "ohtlik". Proovisime siis küsimustega suunata, et ta väljendaks end, mis osas mu presentatsioon dangeroud on:D Ei saanud selgemaks, kahjuks. Ja siis meil oli tegelikult üks koolipoolne aktsioon ka, kokkamine koolis, aga me selle ajal ei saanud üldse aru, miks me seda teeme. Nüüd sattus mulle üks artikkel kätte, mis viis kõik punktid kokku....

Netis olid sellised eriti glamuursed värvilised pallikesed isegi, aga no meie omad olid pigem sellised....

Pealkiri on selline "Today is Dongzhi, time to eat tangyuan!" Avasin selle, sest need kaks hiinakeelset sõna tulid järsku tunnist tuttavad ette, ehk hiina keeles me tõesti selgituse saime, miks me täna taolist asja teeme, aga no kuna sõnavara oli võõras, siis saime vaid noogutada ja mitte aru saada.

Igatahes küpsetasime täna selliseid ümmargusi maitsetuid jahuplönne:D See oli tõepoolest esimene reaktsioon nendele pisikestele nubludele, aga mõte selle traditsiooni taga on palju lahedam! Nimelt aasta pikima ööga päeval valmistatakse neid riisijahu pallikesi, süüakse magusa oasupiga (see oli ka väga "huvitav"), need sümboliseerivad taasühinemist ja terviklikkust ja nende koos söömine lubab sujuvat ja rahulikku uut aastat. Ja traditsiooni kohaselt söödavad põllumehed-karjakasvatajad oma karjale ka neid pallikesi, et neid tunnustada suure tehtud töö eest. Mõned surkavad isegi neid riisijahupalle oma lehmade sarvedele, mis peaks sümboliseerima väga viljakat, piimarohket aastat. 

Ja kuna need pallid sümboliseerivad üldiselt terviklikkust ja ühtsust, siis neid serveeritakse pulmades, uue kodu liikudel vms... Vot sellised lood... Meie klassi esimene katsetus oli tõesti päris nadi, me tegime neid küll koos õpetajaga, kes peaks asjatundlikum olema, aga ta ei soovitanud meil rohkem suhkurt panna ja no... tundsime kõik, et sööme nätsket keedetud jahu, ei tundnud väga ahvatlev ja tervislik... Teised tegid veel ühe täie rohkema suhkruga, ma neid ei maitsenud lõpuks, äkki läks paremaks:)

What else siis... ma ju mõtlesin igasuguseid asju, mida kirja panna. No näiteks seda, et nägin oma esimese roti ka söögikohas ära. Ta küll jooksis täpselt nagu piki toidukohtade tänavat, et ma istusin uksele päris lähedal ja ta siis jooksis sellest uksest mööda. Et kujutluspilt päris õige oleks, siis ust ei olnudki, neil on nagu garaažiboksid ja siis see avavus ongi terve söögikoha laiune, see uks krutitakse hommikul nö. lae alla. Kujutad ette? Ja siis esimene laud, kohe kui seinad hakkavad, istusime sõbraga seal ja no meie söögid just saabusid... ma niigi olin haigusest nõrk ja siis see rotikene (jep, ta oli tegelt päris priske rott, isegi mitte hiir)... no nii armas, söögiisu tuli mühinal! Aga tegelikult olen päris uhke, et esimene rott tuli alles neljanda kuu lõpus! Ma olen ikka imestanud, et sellistes söögikohtades ei jookse hiired ja rotid klientide vahel ringi, ausalt ka:)

Käisin toidutaevas nädalavahetusel!

Mu nädalavahetus oli mitmes mõttes silmiavav, lahe! Teate, kui te guugeldate ja loete Taiwani kohta, siis umbes iga artikkel ja blogipostitus räägib siinsest söögist ja selle imelisusest. No ma ei olnud aru saanud ega näinud ja imestasin, et millest nad räägivad. Nuudlid ja riis igal pool erinevalt valmistatuna. AGA siis oli see nädalavahetus, kus käisime sõbraga kahes täiiiiiesti taevalikus kohas söömas!

Esiteks, laupäeval Hong Kongi dim sumi söögikoht. FYI: dim sum on hiina viis söögi tegemiseks ja presenteerimiseks, ehk siis väikesed, enamasti aurutatud, ampsud. Ja selle dim sumitamise juurde on täiesti omad traditsioonid, näiteks autentsetes söögikohtades saab kogu aeg tasuta teed juua, ehk tee peab ojadena voolama. Ja seda ta voolas ka, see koht, kus me käisime, oli hong kongi pärane (muide, mu eesti keelt armastavad sõbrad, kuidas seda väljendit õigesti kirjutatakse? ma muidu kirjutaks eestipärane ja venepärane ehk väikese tähega ja kokku, aga Hong Kong on kaks sõna!!! Help!) ja see oli nii moodne koht ikka. Väga high-tech! Kuum vesi tuli seina seest ja selline kraanike oligi iga laua juures, pildil ekraanilt paremalpool kohe:) 

Ja kuidas siis söögi tellimine välja näeb... sul ongi selline ekraan, scrollid seal edasi-tagasi, neil on märgitud inimeste TOP10 valikud, saad korraga 4 rooga valida ja siis need jooksevad sinuni selle siini peal, mis ekraani kohal on. Mu jaoks oli kogu see rituaal niii põnev, et ma keksisin seesmiselt nagu väike laps kommipoes. Ja no sööögid olid ka täiesti suurepärased!! 

agaaa.... kui ma neid asju kirjeldama peaks või ütlema, et mida me sõime, siis... ma jään hätta:D Ülemisel pildil on krevettidega pelmeenid ja magus ananassisai võiga, järgmisel pildil on vist sealihaga selline kakuke, mille lahti tegid näppudega. Selle kõrval see üksik muna oli magus asi, selline munavalget meenutav plöga tuli sealt välja, kui see näppudega lahti teha... 

Hmm ja siin pildil:D well, minu taldrikus oli jälle mereandidega pelmeenike, kaugemal on kapsakoogike vms, soolane asi. Ja siis see üksik poolik asi on nagu taina sees mingid asjad, sealiha ja tofu ja mingid värgid veel... Kuna ma toiduainete osas pirtsakas pole, maitse on oluline, siis ega ma väga uurinud, mida ma söön:D Asju tellides ma nägin nende nimesid, aga jah, mälu pole enam see sama:D 

Ja kui sa üksinda tuled, siis sul on selline enda üksik station söögi tellimiseks ja söömiseks:D No ma pole enne nii tehnoloogilist söögikohta näinud, ausalt ka:D Aga ära unusta... maailma suurimad robotite tegijad on Aasia riigid, seega imestada pole midagi. 

 Muide, see jook mu ees on külm piimateekohv:D Väga iseloomulik Hong Kongile ja reaalselt oli selle maitse niii põnev, esmalt tunned kohvi ja siis järelmaitse on teemaitseline:D Ja jep, just nii õhukeselt saigi 16. detsembril väljas olla:D Mul oli enda kõige suvisem lendlev kleit ja teksatagi...Ei saa nagu kurta:D

Ja eile siis! Huh, see oli ka niiiiii hea! Käisime enne õhtusööki Royal Palace´is, ehk siis nende ajaloo-kunstimuuseumis. Ma oma järgmise postituse jaoks uurin välja, mis ta täpselt on, sest mulle tundub praegu õige seda nii üldajaloo kui ka kunstimuuseumiks nimetada:) Igatahes, Hiina-Taiwani ajaloos on palju potte, söögi tegemiseks ja säilitamiseks mõeldud potte, me vaatasime neid ca 2 tundi järjest, muidugi pidime pärast seda hotpot´i sööma minema. Jällegi minu jaoks uus väljend, aga selle taga on täitsa lugu... Hotpot on järjekordselt siinse kultuuri viis söögitegemiseks. Sul on selline kuum puljong-supp, mille sees on siis igasugused värgid. No näiteks kapsa sisse mässitud liha, siis mingid mereannid, seened, tees keedetud munad vms... Ehk sa tänapäeva söögikohtades saad oma hotpoti ise komplekteerida. Ma lugesin üles praegu asjad, mis minu hotpoti sees eile olid:D Ma lasin sõbral need muidugi välja valida, sest ma ei osanud väljanägemise järgi midagi tuvastada:D Väljaarvatud tees keedetud muna. Saate aru, sellist asja saab küll vaid siinpool maakera, ma usun. Et 7/11, ehk siinne kõige tüüpilisem convinient store müüb tees keedetud munasid nagu meie R-kiosk kabanosse müüb:D Haha, nii koomiline mu meelest, AGA ma sain oma esimese tees keedetud muna eelmine nädal night marketilt ja I was sold. Pidin eile ka saama!

Ja mu meelest oli see söögikoht ise ka lahe, see asus muidugi täiestiiii teisel pool linna, minu metrooliini teises otsas:D Selline pime urgas põhimõtteliselt, aga lahe oli see, et põrand oli puidust, selliste paksude tammelaudadega ja koha omanik oli selline... 40ndates naine, kes hästi mõnusalt ise ka laudu teenindas. Muide, see söögikoht oli tegelikult nime poolest jaapanipärane. Et ma küll hõikasin postituse alguses, et Taiwan on söögiparadiis paljude arust, aga näed, mõlemad söögikohad, mida nautisin, olid teiste suunitlustega:) Oh well, mu jaoks oli põhiline, et niiii mõnnad kõhutäied olid!

Austrian-Taipei Society Stammtisch with Glühwein

Kui tahad sarnase meeleoluga seda postitust lugeda nagu mul on, siis pane Jessie Ware´i LIVE akustiline kontsert oma kõrvu paitama. Ja no võid kausitäie putru banaani kiivi ja peanutbutteriga ka käsile võtta;)

Käes on pühapäev, mis tähendab, et mu viimaste nädalate väljakujunenud rutiini järgi olen praeguseks miskit toredat oma sõbraga teinud. Nu et me rokime töö- ja kooliasjadega nädala sees ja enamasti kohtumegi reedel pärast kooli ja tööd. Reedene plaan nägi ette, et me lähme austerlastega tuttavaks saama! Saksa-Austria kogukond Taipeis/Taiwanis on päris suur ja neil on igakuised kokkusaamised, sai alguse muidugi selleks, et äri koos teha/uusi mõtteid saada jne. Ehk siis selline professionaalne mingle´damine, mitte lihtsalt oma koduse kogukonna hoidmine välismaal. Aga eks nüüdseks on see ka igakuine kokkusaamise koht, et saksa keelt rääkida ja kultuuriliselt sarnaste inimestega niisama kudrutada.

Mul ausalt öeldes ei olnud mingeid ootuseid selle õhtu osas, mõtlesin, et mu jaoks on täiesti okei isegi siis, kui saan noa ja kahvliga hapukapsast ja kartuliputru süüa ja pärast seda Mario Karti mängima lähme.

Aga nii... jõudsime kohale, väga palju rahvast polnud, et täitsa valida sai istekohti. See oli selline tüüpiline saksa pubi, pikkade puidust laudade ja pinkidega, nii kodune värk:D Kõndisime trepist alla ja arutasime, et kuhu istume. Me seda alguses muidugi läbi ei rääkinud, aga teame üksteisest nii palju juba, et suudame üksteiseta seltskonnas olla ja eks vaatasime selliste istekohtade poole, kust oleks kerge liikuma saada ja teise seltskonda minna. Meie nö paikseks kohaks sai minu valitud koht- kahe vanema meesterahva vastas:D Üks asiaat, teine selgelt sakslane:D Hakkasin kirjutama, et nad olid hästiiii vahvad, aga tegelikult tõele näkku vaadates- kogu õhtu jooksul kohatud inimesed olid hästi lahedad! Üldine tendents on see, et sakslased-austerlased on Taiwanis pigem pikemat aega, kõige lühemat aega siin olnud inimene oli siin olnud 5 aastat. Pikeimat aega 20 aastat. 

Enivei! Kokkuvõtvalt öeldes... meie õhtu algas kell 19 ja lõppes nii 2-3 ajal, sest austerlased olid nii toredad:) Ma sain oma hapukapsa ja kartulipudru ja lause oma sõbralt, et "I´ve never seen you eating so fast". Mu vastuseks oli muidugi see, et sa pole mind kunagi noa ja kahvliga Euroopa sööki söömas näinud ka:D 

Pärast õhtusööki hakkasime mõlemad alateadlikult ringi vaatama, ma nägin ühte naist, kes oma olemuselt meenutas nii sellist baltiriigi inimest. Aga ma ei öelnud midagi, sõber ütleb ise nii 10 sekundi pärast, et kle, mine selle tsiikaga rääkima. Ma küll olin väga avatud meelega inimestega suhtlemisel, aga ma tundsin, et mul ei ole küll mingit "pick-up line´i" temaga. Tegin hoopis meile mõlemile väljakutse ja ütlesin, et ma asun nende meestega rääkima, kes meie laua teises otsas on ja tema läheb selle naisega rääkima. Ma muidugi olin veidi kaval ka, sest teistel olid nimesildid rinnas ja ma nägin teisel pool lauda ühte Jukkat, ma juba teadsin, et ta on soomlane ja ma saan temaga kiiresti jutule;) Pärast kuulsin, et sõber oli tolle naisega rääkima läinud sellise lausega " You have the same jacket and glasses as my friend has, I think you already have enough in common to come and chat with her":D Haha! Ehk meil mõlemil oli teksatagi ja ... Barbaral olid täiesti ümarad peene raamiga prillid ja minul kandilisemad tugeva punase raamiga:D well... mehed:D Aga jah, sellest hetkest meie õhtu lahedaks läkski! Jah, mina sain igasugu asju teada Jukkast ja tema austria-saksa kolleegidest Fujitsust, kõik neist olidki firmas 5-20 aastat töötanud ja ühel hetkel Taipeisse sattunud. Jukka on mingi väga tehnilise asja direktor, teised kutid teistes osakondades juhtivatel kohtadel. Aga üks hetk Barbara tuligi istus minu kõrvale, ta on Swarovski kristallide turundusjuht Austrias, töötab kaugelt siis. Ta abikaasa on siin Austria diplomaat, kaubandussuhete alal. 31-aastased, ääärmiselt lahe paar. Me istusime selle pika pingi taga kuidagi nii, et Bo jäi vestlusest välja, sest ta oli nö Barbara selja taga, Barbara suunas end minu poole. Kui ma küsisin talt, et kas ta abikaasa on ka siin, siis ta kutsus ta meie juurde, me surusime kätt ja pärast seda keeras tema end Bo poole ja nemad asusid jutustama. Ja jäid seda suht terveks järgnevaks neljaks tunniks tegema:D Mina jutustasin Barbaraga ja Bo tema abikaasaga. Õhtu lõpuks olime mõlemad eraldi saanud kutse nende aastavahetuse peole:D Well, mehed bondisid isegi paremini, sest nemad on sõbrad Facebookis ja ma ei tea, kus kõikjal veel. Laupäeva hommikul ärkasin selle peale, et Barbara oli mulle WhatsAppinud, Bo kutsus neid mõlemaid meiega ühisele eksprompt lõunale, sest nad elavad üksteisest paari tänava kaugusel ja me läksime just nende lähedale sööma jne. Et selline väga kiire areng meie uute sõpradega:D Bo ja Stefano olid tutvuse esimese kümne minuti jooksul kokku leppinud, et lähevad vahetavad autosid ja rallivad mägedes veidi ringi, no midaa:D Igatahes poisid olid suht lahutamatud terve õhtu, seda oli nii armas jälgida:D 

Mina aga sain veel tuttavaks ühe kunstripsmeid müüva tüdrukuga, kellel on paar Eesti klienti ka... ja siis nägin ühte taiwanlast, kes on Eestis käinud! Kaks nädalat Leigo muusikafestivali vabatahtlik olnud. No väga lampi asi, mida teha:D Okei, ma saan aru, et mu blogi lugejate jaoks on see nagu väga tavalise päeva kirjeldamine, aga mu arust oli eriti äge see, et kõik toimus nii loomulikult ja üldse mitte pingutatult. Ei olnud mingeid peale surutud vestlusi või võltsi naermist vms. Kõik naljad olidki naljakad, kõik tundsidki end vabalt ja võtsid ka võõraid omaks. Esiti võiks arvata, et neil ongi selline väljakujunenud seltskond, kuhu uusi väga lihtsalt sisse ei võeta, aga ei. Jukkaga jõudsin päris sügavaid vestlusi maha pidada Sofi Oksaneni raamatute ja Eesti-Soome ajaloo kohta, üks saksa mees jõudis mulle rääkida oma 5-aastasest suhtest, mis praegu problemaatiline on jne:D 

Ehk siiiis meil olid mingid plaanid Boga aastavahetuseks tehtud, aga muutsime need arutamata ära:D Vaatasime üksteisele otsa ja teadsime, et okei, meile meeldib väga see abielupaar, et me oleme mõlemad okeid sellega, kui muudame plaane. Ehk siis alustame varajase õhtusöögiga Grand Royalis, kus Gunn ööbis ja mis on selline ametlikele kohtumistele tulnud inimeste põhiline hotell. Minu õnneks on sõbral sinna kaks voucherit, mis just aasta lõpuni kehtivad, ma pakkusingi välja, et kasutagu need ära aastavahetusel;)

Pärast seda liigumegi Austria abielupaari juurde, nende maja katus on ilmselt samasuguse funktsiooniga nagu Bo oma, sest vaatame ilutulestikku just katuselt. Mulle isegi meeldib see plaan rohkem, Taipei 101 juures olles on ilgelt palju möllu, aga oma inimesed kaovad ära, palju kära, vestelda ei saa jne. Aga olles ühise seltskonnaga kuskil paikselt, siis see dünaamika ei muutu. Ehk siis jah, khuulkhuul:) 

Natuke robotlikku Aasia nalja ka

No te olete vist aru saanud juba praeguseks, et need asiaadid õpivad nagu robotid ja no nende tulemustest on see ka näha, 100% kogu aeg. Eks me siin omavahel räägime sellises võtmes, et kes tahab ja on valmis robot olema ja kes mitte. Ja ma olen välja öelnud, et minust ei saa tõesti kunagi sellist robotit, kes järjepanu vaid formaalse õppimise ja tuupimisega tegeleb.

Ja siis olen ma nüüd jõudnud sellisesse aega, kus ma ütlen oma sõbrale, et oi, mul eilne sõnavara test ei läinud väga hästi ikka... ja siis ma saan tulemuse kätte... ja ma tunnen endas selle asiaadist roboti ära:D Kui 2-5 punkti maksimumist puudu jääb, siiis on ikkkkkka väga hästi ei läinud ju!

Friday aka Wednesday Favourites

Hakkasin reedest postitust kolmapäeval ette valmistama, aga lõpuks tundus, et noh, täitsa terve postituse jagu juttu sai juba kirja, et võib selle kolmapäeval ka ju üles panna juba;)

Kas sulle tundub, et olen blogist kaugenenud? Kirjutama hakanud parajalt kuivalt, et enam ei kutsu sellele lehele klikkima? Mul endal natuke on selline tunne tekkinud, sest nädala sees olen usinalt õppimas ja nädalavahetusel teen küll põnevaid asju, aga samas kirjutan neist justkui poole vinnaga, sest paljud emotsioonid on seotud just seltskonnaga ja seda osa ma blogis nii elavalt ei taha kirjeldada. Aga kui mulle kirjutad-helistad, siis räägin sulle hea meelega ja saad vahetuid emotsioone ka näha:) 

Aga täna tahan rääkida hiina keele arengutest, oma eksootilisematest klassikaaslastest ja ILMAST. 

Hiina keelest 

Teate seda tunnet, et everyday is same same, but... Täna vaatasin end järsku kõrvalt, et mida hekkki, ma kirjutan hiina keeles nagu eesti või inglise keeles... muidugi mu sõnavara on väääga piiiratud, aga uue semestri sõnavara piires kirjutasin lihtsalt automaatselt. Ja mõtlesin, kuiiiii laheee see on! 

Sain täna aru, et meie praegused tunnid on oiiii kui palju igavamad, kui eelmisel semestril, aga ma olen selle kahe nädala jooksul reaaaalselt korralikult arenenud. Ei saa vist kahte head asja korraga:) Aga ma olen rahul, ma võin nalja Rebecca ja oma sõbraga teha, koolis peabki tõsine olema! Meil on nüüd nädalas kolm testi sõnavara peale... mis on nii lahe, sest kui ma hieroglüüfe ise oskan kirjutada, siis ma saan virtuaalselt ka hiina keeles kirjutada. Siiamaani on niimoodi olnud, et julgen suuliselt vaid tunnis rääkida, sest... seal on kõik tumbad:D Aga kohe, kui ma kohalikele midagi ütlen, siis nende reaktsioon on "what? could you repeat"... no jeee ma julgen korrata:D Aga nüüd on meil üle päeva 20-25 hieroglüüfi ja selle tooni peale test, ehk muud võimalust pole, kui selgeks need asjad saada. 

Ja uus asi, mida ma tegema hakanud olen, on hiinakeelsete laulude kuulamine:D Spotify´s on Taiwan pop music 2017 playlist ja pääääris paljud sõnad on tuttavad lauludes, jeeee! No täiega lahe on sellist edutunnet vahepeal hiina keele osas tunda ka ;) 

Eksootikast 

Ükspäev hakkasin mõtlema, et olen siinoldud aja jooksul enda jaoks kahe väga erinevast kultuuriruumist inimesega tutvunud. Üks on Gaith, kes on islamiusulisest riigist ja alles ükspäev Svaasimaa Lelost mõeldes sain aru, kui materiaalsest perest või riigist Gaith pärit on. Muidugi on minu arvamus kujunenud täpselt selliselt nagu Gaith seda tekitas, aga mul on Jordaaniast selline tunne tekkinud, kus inimeste eesmärk on rikkaks saada ja kuidas kõik toimub onupojapoliitiliselt ja ilmselt on mul see tunne just selle pärast tekkinud, sest Gaith ise on Jordaania suurest ja tähtsast perekonnast pärit. Ja siis Svaasimaa Lelo... ma ühe vahetunni ajal hakkasin selle Aafrika riigi kohta kõva häälega lugema ja Leloga arutlema. Ja no nemad on ikka sellised nunnud alasti ringi kalpsavad õnnelikud ja vaesed hinged. Noh, muidugi on neil VIIETEISTKÜMNE ametliku naisega kuningas, kes on pururikas, aga keskmine svaasikas on vaene ja isegi ei tea, mida selle rahaga teha võiks. Ma tajusin, et Lelo ise on kuidagi kaitsval positsioonil oma riigi osas. Aga no tegelt ka niiii lahe on tundma õppida ühe vaese Aafrika riigi inimest ja tema mõttemaailma! Näiteks oli meil pikk ja tuline arutelu teemal, et miks peaks/ei peaks inimene vaid ühe inimesega abielus olema. Mäletatavasti Jordaanias võib ka kuni neli naist olla, aga seda ei praktiseerita palju, sest kõigil naistel peavad võrdsed tingimused olema ja see on materiaalselt mehele koormav. AGA Svaasimaal, no miks sa peaks end piirama, kui sa armastad seitset naist, siis sa abielludki seitsme naisega. Ja oled kõigiga ühtviisi kesistes elutingimustes:D Ja no nagu ma ühes postituses mainisin, siis Svaasimaal on kõige kõrgemad HIV ja AIDSi numbrid, mistõttu on oodavat keskmine eluiga inimestel 32. aastat. Lelo on 25.... 

Põhimõtteliselt esimene Google leht on täis selliseid traditsioonilises alastuses inimestest ja ma uurisin täitsa siirast huvist, et kas see ongi igapäevane rõivastus Lelo kodus... no sain sellise poolkaitsepositsioonis vastuse, et ei, neil on riideid ja neil on autod ja poed ja rongid ja mis kõik veel:D No tore:) Neil on ka iga aasta traditsiooniline süütute tüdrukute festival, kust mehed endale naisi valivad... Ja no sellest ei piisa, et sa ise ütled, et oled süütu neidis, sind kontrollitakse üle, et ikka aus diil oleks. Ja siis mees valib su välja ja no siis... on otsustatud ka, abiellute ja saate lapsi. Mida teistsugust maailma, eksole:) Selle pärast selle lõigu nimi ongi "eksootika" 

Ilmast 

No mis eestlane ma oleks, kui ma ilmast ei räägiks iga kord:D:D Aga seekord jagan videot hetkest, kui Rebeccaga olime jälle 19-kraadises vees ujumas käinud. Õhutemperatuur on siin päeval 16-19 kraadi ja vesi basseinis... 19!! Ehk et kui kuskil pole soojustust, siis ega bassus ka olema pea. Meil on Rebeccaga oma inside mõisted juba tekkinud... et kui arutame, millal ujumaminek, siis uurime, et when will we go and become icecubes... ja kui me vette plärtsame, siis teeme penguinvibe´i, sest nii saab sooja veidike;) No ja... kui me ära ujunud oleme, siis soojendame oma näo ja varbad FÖÖNIGA ülesse:D 

Friday Favourites

Need, kes mind veidi paremini tunnevad, võivad ette kujutada, kui väga mulle need Friday Favourite´side postitused meeldivad. Ma saan ju postitusele iga kord uue päise meisterdada! I just love making them! Ja kui mul veel 15 minutit tagasi ei olnud päris kindlat ideed, millest ma täna kirjutan, siis selle päise kujundamisel sain aru, et ma räägin Taiwani talvest! Mulle natuke meenutab see soojust ja hubasust, see pilt ja just soojusest ja hubasusest siin saarel praegu puudust on.

No teate, see ei ole üldse naljaga öeldud, aga Taiwani ilm on nagu KÕIGE KAPRIIISSEM NAINE üldse! Esiteks, ei suuda ta otsustada, milline aastaaeg olla võiks. Veel novembris oli selliseid hetki, et üks päev on 17 kraadi ja järgmine 30!! Ja no mina mäletan augustist-septembrist-oktoobrist seda TAPVAT KUUMUST, ma ei olnud lõpuni kindel, et ma selle üle elan. Ja mis meil nüüd toimub... Kraade on 14-15, real feel 10-11. Niiskusega on kõik temperatuurid võimendatud- soe soojem ja külm külmem. Mäletan seda Hollandist ka, kuidas kraadide poolest oli suht soe talv, aga real feel oli jäiselt külm. Ja minu kallis Taipei on mägedega ääristatud, seega see niiskus ja pilved ja kogu mudru püsib ilusti siin linna kohal ja ei liigu mitte kuskile:) Jeee! Veel toredusi, muide! Et ega siin majadel radiaatoreid või muid asju pole, mis sooja annaks. Uuematel majadel on õhukonditsioneeril soojendussüsteem ka küljes, aga... enamus majad on seest sama külmad, kui väljas on:D Mis te arvate, kuiiiiii soojad ja kuivad riided näiteks hommikuti selga pannes on? Ma vahepeal "kuivatan" oma riideid kapis ventikaga. Tauno rääkis kunagi, et tema ülikond läks hallitama, kui ta esimest korda Taiwanis oli, no upsi! Ma pole enne sellise asjaga kokku puutunud, et nii niiske on, et riided, mida tihit ei kasuta, võiks hallitama minna:D Ehk siis jah, loo point- kõigega harjub, aga too ilmataat siin on ikka väga tujukas:)  Ja no eks fun part on see, et ega mul polnud külma ilma riideid kaasas ka:) Kas ma sain see nädal endale saapad, reaalselt pahkluudeni ulatuvad püksid ja paksu kõrge kraega kampsuni osta? Jah!

Ja kuna selle nädala highlight on olnud ikkagi uus semester koolis, siis ma kirjutan sellest ka veidi. Mäletatavasti oli eelmise semestri algus ka tšill ja grill, läksime mõnusa tempoga koolis edasi, kõik tundsid end hästi, KUNI BABAHH, illlllgelt kiire hakkas ja me võtsime ühe peatüki umbes ühe minutiga. No faktidest rääkides, siis võtsime alguses 6 nädalaga 6 peatükki ja siis teise 5,5 nädalaga 10 peatükki. Ja teatavasti lähevad peatükid aina raskemaks, mitte kergemaks... Oma uuelt sõbralt kuulsin, et see on täiesti normaalne Taiwanipärane planeerimine, ehk siis... no planning at all. Ja ma ei taha seda sama situatsiooni läbi elada, seega olen vaikselt pushima hakanud koolis, et liiguksime kiiremini edasi. See näeb välja selliselt, et leppisime nädala alguses kokku, et hakkame kolmapäeviti ja reedeti teste tegema. Kolmapäeval sõnavara ja reede peatüki lõpetuseks kogu peatüki peale. Kolmapäeval tundus, et oleme esimese.... kusjuures VÄGA LIHTSA peatüki läbi nämmutanud seitse korda, et võiks juba testi teha. Pakkusin välja, et ehk teeme juba homme, ehk neljapäeval. Jee, saime ühe päeva võitu ja liikusime kiiremini edasi. Täna, ehk reedel, vaatasin, et no misasja, tegelikult oleme teise peatükiga ka nii kaugele jõudnud... ehk uurisin, kuidas tundub, kas võiksime sõnavara testi kolmapäeva asemel esmaspäeval teha:D Mu lemmik Svaasimaa pliks oli muidugi nii vahva reaktsiooniga, et mis mullll viga on, aga küll ta aru saab, et see on hea. Rääkisin oma poindi ära, et miks ma pushin meid alguses kiiremini edasi minema ja õpetaja siis ütleb, et "yes, i think the teacher has to push you a little bit, you will work harder then". Ja paar julgemat pead pööras minu poole ja ütlesid "thanks, laoshi", ehk siis aitäh, õpetaja:D

Ahjaaaaa, fun fact! Olen viis päeva istunud sakslasest pastori kõrval:D See oli päris humoorikas täna. Meil hakkavad igal reedel presentatsioonid ka olema, sel korral tegime iseenda kohta- kodumaa ja perekonna. Ja no see praegune klass ei ole kuidagi nii kokkuhoidev või üksteisest huvituv, et ega me väga ei teagi üksteisest. Võibolla on asi ka selles, et suhtleme rohkem hiina keeles ja no... kes peaks teadma, kuidas on riigiteadlane või HR hiina keeles olema:D Enivei, väga irooniline, et pastor istub kõige ateistlikuma riigi kodaniku kõrval:D Niigi Bo naeris mu üle, kui ma nende St Pauli jäänuste juures Macaul elasin, et äkki ma muutun rohkem "holy´maks", Macau tänava nimi oli Rua de Ressureicao, igatahes siiamaani ma veel ei tunne end usklikumana, ka mitte tänu sellele, et saksa pastor mulle viis päeva juba võnkeid saatnud on:D Tegelikult on ta väga lahe poiss, ärge saage valesti aru;) Abielus muide Taiwani budistist naisega!

Sel nädalal kohtusime viimast korda eelmise klassiga täiskoosseisus ka! Taani Filip sõidab homme hommikul koju tagasi, käisime veel riisitamas ja muljetamas, kuidas kellegi uus klass on:)

Ja muide! Mul on hea meel, et mul on tekkinud natuke rohkem selgust ja teadmist, et mu blogi lugejatel on näod ka olemas! Tsau Grete, Helen, Gabriela, Martti (!!), Siiri, Britta ema!