Igatahes, ärkasime kõik reipalt laupäeva hommikul ja kohtusime kell 11 Bo maja ees, et startida Yangmingshani poole. Kui te kunagi tähelepanekumalt olete Taiwani kaarti uurinud (miks ma arvan, et väga palju käsi praegu ei tõusnud), siis olete märganud, suurt loodusparki Taipei kohal kohe. See ongi siis nii, et pealinnast välja sõitma ei pea, aga eks autoga oli see ikka oma 40 minuti teekond. Ilm oli mõnus, ca 18 kraadi ja suhteliselt selge taevas. Taipei kohta väga suur haruldus... Viperused algasid üsna ootamatult ja üsna pea peale starti, okouuu. Nimelt tuli välja, et see mägi ja loodusala on nii popp, et sinna minemiseks on vaja luba! Väga Taiwanlik ausalt öeldes, aga ka väga ootamatu. Bo, kes meie grupijuht oli, helistas siis turismiinfosse ja oli nendega, muide, päeva jooksul ca 3-4x ühenduses:D Igatahes, turismiinfo töötajad suunasid meid mingile salateele, kus pole luba vaja. Me Rebeccaga istusime tagaistmel ja kudrutasime, ehk ausalt öeldes ma väga ei pööranudki tähelepanu, mis eesistmel toimus. Bo on teada-tuntud probleemide lahendaja ja ma ei muretsenud üldse. Ausalt öeldes arvasin, et me ei pääsegi selle mäe peale täna ja et ta vahepeal tegi juba plaanid ümber ja liigume mingi muu mäe peale. Arutasime seda pärast kahekesi omavahel, ta ütles, et ta tegelikult oligi juba alguses päris löödud, sest ta ei uskunud sellesse turismiinfo soovitusse. Ja mina siis jagasin oma arusaama samast situatsioonist, et Bo nii oskuslikult manööverdas seal x-kõrvaltänavates ja mulle tundus, et ta täiega teadis, kuhu ta suundub:D Esiteks peatusime meeeeeeeletult ilusa vaatega kohas. Tuuul oli sama meeletu, aga esiteks, meil oli Rebecca kaasas, kel on alati ülevoolavad emotsioonid, seega me käisime ja ahmisime õhku selle vaate juures. Mina ausalt öeldes tol hetkel olin ikka veel sutsuuuu skeptiline, sest ma ei olnud kindel, milline meie plaan/uus plaan välja näeb ja kas Bo ikka plaanib minna kuskile, kus me reaaaalse elamuse saame või kas see jääb meie tänaseks tipphetkeks:D Ehk ma olin suht reserveeritud olemisega, haha. Suht nõme ikka:D Esimene "ahhhaaaa" hetk oli muidugi siis, kui Bo ütles, et pimedas on siin ikka täiesti teine olemise tunne. Ja siis lõi mul, mingi 5 minutit pärast kohale jõudmist, pirn põlema, et ooota, me ju oleme koos siin pimedas käinud:D Aga tol korral lähenesime teiselt poolt ja mu jaoks oli kohe kogu olemine ja koht teistsugune:)
Meite laupäevane "perereis"- mina, Bo ja meie teismelised lapsed itallanna Rebecca ja prantslane Armand
Meie päeva viimane selge taevaga moment
Pakkisime end uuesti autosse ja liikusime edasi. Pääääris lahe oli see, et 20 minutit peale selle ülemise foto tegemist olime sellises udukogus:
Tiirutasime üks omajagu ringi ja sõitsime parklast parklasse, Bo muudkui oli turismiinfoga ühenduses, KUNI me jõudsime õigesse kohta, mida ta päriselt ka otsis! Ehk siis meie päris seiklus võis alata ja minul läks ka kohe energiatase lakke, sest meid ootas ees 2,1km ülesmäge rühkimist. Tuleb tunnistada, et kuna meil Eestis mägesid pole, siis ega ma päriselt ette kujutanud, mis mind ees ootab...
Esimese platvormini oli ca 20 meetrit, ehk siis jah, meie esimene paus toimus umbes 3 minutit peale treppidest käima hakkamist. Võtsime oma pähklikotikese välja, veepudelid ja nosisime veidi nagu klassiekskursioonil. Kõigil veel tuju laes ja uskumine, et ah, mis see mägi ikka ära ole. Hakkasime siis uuesti liikuma, ikka veel reipalt:D Kuni me jõudsime esimese postini, mis ütles, et oleme käinud 400 meetrit. VAID 400 MEETRIT!!! Ma kujutasin ette, et oleme mingii... poole peal vähemalt:D Haha, okeeeei, pidin oma peas mõtteid kalibreerima ja end hoooopis pikemaks rühkimiseks valmis panema. See on vulkaaniline mägi ja no ilmselt mägi iseenesest ka liigub ajapikku, seega need trepiastmed olid üsna ebaühtlased. Seda nii sammu kõrguse kui pikkuse osas, seega oli tegemist ikka päris laheda väljakutsega. Õnnneks kellelgi allaandmise mõtteid polnud ja utsitasime üksteist vajalikul hetkel... enamasti vajasime seda kas mina või Rebecca... või me mõlemad:D Mis siis selle kogu tripi puhul eriskummaline oli- me olime kogu aeg pilvede sees. Rebecca vahepeal ütleb, et Katriin, mulle täiega tundub, et siin kõrval on üks suur mägi, aga ma ei näe mitte midagi! Ja ma siis vaatan ka kõrvale, inspekteerin asja, vaatan taeva poole ja ütlen, et haa, sul on õigus! Ehk siis kõrgemale vaadates oli tõesti näha, et üks tumedam jutt on pilvede sees, et seal sai mägi otsa. Ja vahepeal, kui keegi kiiremini ees läks, siis ta oli ka ainult udukogu...
Mida kõrgemale me jõudsime, seda niiskemaks ka kõik läks. Ma üks hetk katsusin oma juukseid ja no ma oleks nagu saunas olnud! Mõtlesin, et mida, mul pole küll nii palav, et ma niimoodi higistanud oleks. Aga siis nägin Bo juukseid, tal olid täitsa konkreetsed veepiisad juustes, siis sain aru, et okei, me olemegi ju veepilvedes!
Mis oli veel lahe, need trepid olid suht kitsad, et kohtusime pidevalt teiste matkajatega ka. Meiega samal ajal hakkas liikuma üks teine välkarite grupp, kus oli inimesi Indiast ja mingitest Aasia riikidest veel. Ilmselt ka tudengid. Igatahes suhtlesime nendega üsna tihti, sest vahepeal olime meie neist ees, siis nemad meist... siis osad nende grupist läksid meist mööda, siis nad jälle ootasid kuskil oma kaaslasi ja meie läksime mööda jne... Ja neil tundus meiega ka väike võistlus olema, sest kui esimest korda neist möödusime, siis üks poistest hõikas "heeey, c´mon, let´s go guys, even this guy with Mercedes has passed us now!". Viidates siis Bo´le;).
Igatahes, see oli ikka väljakutsuv mulle, kohe tõesti. Naersime Rebeccaga mõlemad, et noh, meie sagedased ujumised ikka pole nii suurt kasu toonud veel:D Sellele mäel oli kaks tippu, üks 1.8 km peal ja teine 2.1 km peal. Ja see vahepealne 300 meetrit pidavat kõige järsem olema. Oh jah, mu rõõm oli nii suur, kui esimese tipu vallutanud olime! Teadsin, et täitsa vuss ikka pole!
Aga siiiiiis oli ju veel seda 300 meetrit! Mis, kusjuures, oli kogu viimase pingutuse ajal nähtav. Et põhimõtteliselt me vaatasime kogu aeg sinna mäetipu poole, mis tundus justkui niiii lähedal ju. Yet, ees ootas veel kõige rõvedam pingutus, sest trepiastmed olid kõrged, minul olid niigi jalad makaronid juba all:D
Aga oh seda õnne, kui me kohale jõudsime! Nagu ma enne mainisin, mida kõrgemale läksime, seda niiskem oli. Nüüd juba kattusid meie riided veepiiskadega, me pidime Armandiga prillid eest ära võtma, sest need olid täiesti udused, mingit kasu puhtaks pühkimisest polnud. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma pole kunagi varem nii niiskes kohas käinud:D
Vaadet muidugi polnud, hehe! Seal mäetipus olid nö kaks lava, kus istuda sai. Näete viimase pildi peal ka ühte lava. Teine on selle vastas kohe vasakul pool. Me istusime seal vasakul pool, näoga vastas istuvate inimeste poole. Seal oli Indiast pärit seltskond, kes hakkasid oma mingit laulu laulma, selline tüüpiline usulaul oli, plaksutasid ja üks laulis ette ja teised kordasid jne. Kuni järsku nad kilkavad ja tormavad meist mööda, nö meie selja taha. Keerame ka ruttu ümber ja avastasime, et etskae, nad laulsid pilved korraks eemale ja me nägime, mis tegelikult meie ümber toimus!!
See selguse moment kestis tõesti 7 sekundit maksimaalselt, sest tõsine tuul oli kogu päev. Ilmselt näete piltide pealt ka, juuksed lendlevad sajas suunas... Olime India poistele väga tänulikud ja arutasime omavahel, et päris kindlasti nende laulmisest oli kasu. Uskuma ju peab:)
Ülesse vantsisime kaks tundi... viskasime veel nalja, kui me kuskil poole peal olime, et okei, mina olen väga pettunud, kui mäe otsas 7-Elevenit pole! Teadupoolest on neid ju iga 100 meetri tagant siin linnas.... Ja Bo siis ütles, et ta arvab, et need lavatsid olidki 7-Eleveni jaoks tehtud, aga ilmselt olid neil mingid probleemid lubadega, et nad ikka lõpuni ei ehitanud oma boksi:D Aga noh, kuna 7-Eleven on frantsiis-ettevõte, siis ma võiks endale ka osta ühe poe ja selle ikkagi seal mäe otsas avada:D Igatahes viimased 15 minutit sinna mäkke rühkides ma motiveerisin sellega, et külllll ma ühe jäätise ikka seal mäetipus lubada saan;) Muidugi teadsin ma, et see on loll lootus, aga vähemalt aitas see unistus mul edasi ronida:D
Kui me alla hakkasime tulema, siis saime tegelikult ka enda ümber toimuvasse süveneda:D Ülesse minnes vaatasime jalgade ette, sest need astmed olid tõesti ohtlikud. Ja alla minnes motiveerisime end sellega, et teadsime, mida õhtusöögiks lubame endale. Ehk siis minu palvel oootas meid jälle üks pitsaõhtu ees:D Rohke juuustuuugaa!
Rebecca "Katriiin, be my MUSE". Selline siis tuli välja...
Nonii, üsna tihti käisimegi sellisest džunglist läbi ja mu arust olime me nagu mingis õudusfilmis, sest me kuulsime ümberringi teiste matkajate hääli, aga me ei näinud neid tihti, samamoodi ei näinud väga kaugele ette, aga kogu aeg oli mingit võsa meie ümber:D
Alla jõudsime 40 minutiga ja tõele näkku vaadates, ma sain pärast seda lihtsalt taevalikku jäätist! Siin on jäätistega see värk, et need on sorbetid ja koort neil kombeks jätsi panna pole. AGA sain sellist jäätist, milles oli nii vedelat karamelli kui ka kookoshelvestega osa. Ja šokolaadiglasuur ja pähklitükid. No niiiii rikkalik ja niiiii hea! Olime kõik päris kutud, aga käisime veel läbi sellest kohast, kus päriselt vulkaani kaatrit näha oleks võinud... selge taeva puhul:D Aga elamus oli omaette seegi, et maapinnal olid pisikesed kaatrikesed, kus oli keev vesi, selline podin oli kogu aeg kohal, nii äge! Muidugi puudutada ei tohtinud neid, sest vulkaanivees on igasugu kemikaale ka, mis kohe käe ära kõrvetavad!
Meie Rebeccaga igatahes magasime terve teekonna tagasi, mis oli kordades pikem, kui 40-minutiline sõit mäejalamile. Ilmselgelt kõik need inimesed hakkasid sarnasel ajal kesklinna poole tagasi sõitma ja liikusime teosammul seal ummikukeses.
Täna muidugi tunnen, et mu sääremarjad on terasest, kogu aeg eilselt pingutusest krampis, haha:D Ja meil oli äärmiselt humoorikas venitamismoment ka kõigil enne autosse istumist ja tagasisõitmist... tean muidugi oma eelmistest väikestest matkamistest, et mu sääremarjad annavad järgmisel päeval kõige rohkem tunda ja nende venitamisesse ma ka rohkem auru panin... aga no ikkagi... ju siis on see minu väljakutse, hoida järgmisel päeval ka meeles, kui vägev ma olin ja kui kõrgele ronisin:)
PS: huvi pärast vaatan praegu Googlest, milline see mägi selge ilmaga on... nagu öö ja päev, ma ütlen, hehe. Panen siia ka mõned pildid;)
No comments:
Post a Comment