Tänane LAUL on siin, kui sul see võimalus on, pane mängima, niii hää on:)
Niiisiiiis, järjekordne nädalavahetus sai läbi ja nagu ma viimases postituses mainisin, siis plaanime kambakesi uut mäge vallutama minna. Muidugi olin ma pärast kooli mõistes sutsu nõmedat nädalat oma ootused kõrgeks ajanud. Et lahe kamp on koos ja vägev sihtpunkt on ka valitud. Algas mu päev siis sellega, et mul on sõnum Rebecca telefonist, aga tema sõbranna saadetud. Sisu oli a´la selline, et "Katriin, Rachel siin Rebecca telefonist. Eile juhtus miskit ja kahjuks Rebecca ei saa sinuga hommikul kohtuda. Ta vajab praegu palju und ja teki all olemist. Tal on siiralt kahju ja ta palub vabandust." Ja siis teisest kohast veel kirjutatud, et tsau, Rachel siin, ma ei tea, kas said mu Rebecca telefonist saadetud asja kätte, aga kahjuks miskit juhtus ja Rebecca ei saa suga täna hommikul kokku. Mul hakkas fantaasia niiimooodi tööle ja ma olin niiiiiii murelik, et mida helli. Ma ju vaatasin veel õhtul Rebecca instastorie´sid ja kõik tundus korras, mõlemil oli tuju hea ja neil tundus tsill õhtu olema. Saatsin selle info Bo´le ka, kes ütles, et no ju tüdrukutel läks pidu üle käte, millega ma ei tahtnud üldse nõus olla, sest ma ei oleks seda Rebeccast üldse uskunud, pealegi teadsin, et neil oli järgmisel päeval hoopis plaan ühe sõbranna sünnipäeva tähistada, ehk väga eba-Rebeccalik. Siis kujutasin juba ette, et misasjaaaa, kas nad otsustasid totaalsed tiinekad olla ja miskit muud esimest korda elus proovida. Ja niimoodi ma muretsesingi pool päeva, kuni Rebecca üles ärkas. Sellest räägin aga peagi, SEST ega see Rebecca hommikune üllatus viimaseks jäänud. Bo ütles mulle ka seda, et noh, võibolla ongi hea, et Rebecca ise ei saanud tulla, sest tal on toidumürgitus ja võibolla jääb meie reis üldse ära. Palus tund aega kohtumisaega edasi lükata, et saaks jalad alla ja vaadata, kui õudne seis on. Millest see oli? See võib jälle põnev silmaringilaiendus olla.... Nimelt on ju siinsed toidukohad põhimõtteliselt tänaval ja seda olen juba korduvalt öelnud, et selliseid Euroopa Liidu puhtusenõudeid siin ei kohta. Sain juba esimestel nädalatel teisi jälgides aru, et okei, oma söögiriistu tuleb enne kasutama hakkamist alati salfakaga üle nühkida... ja ausalt öeldes olen võimalusel pigem eelistanud odavates ilma nõudepesumasinata kohtades üldse toidu kaasa osta, sest nende taldrikute pesemise kiirust võib tõesti kiita, aga... mis kvaliteeti nad selle kiirusega pakuvad, on väga kaheldav:D Seega, Bo käis õhtul söömas, mõtles, et on väga keskkonnasäästliku mõtlemisega ja kasutab seda lusikat, mida sajad tuhanded inimesed enne teda ka kasutanud on. Ja see söögikoht oli isegi normaalse kuvandiga, mul on see sama pelmeenikoht kampuses ka ja mulle tõesti tunduvad nad pigem korralikud ja puhtad. Aga Bo siis üks kord jättis oma lusika üle pühkimata jaaaaa tulemust sai ta paari tunni pärast tunda. Ütleme nii, et nii tema kui mina nühime nüüdsest oma söögiriistu veel agaramalt:D Õnneks ta tundis end paremini ja leidis, et suudab selle tripi mäkke ette võtta küll. Muidugi ei olnud ta päris tavapärane, pigem hapra olemisega, vähesema jutuga ja suuremaid pingutusi vältiv. Aga no kui mäkke minna, siis peab ikka üles-alla käima ja kuna me oleme head sõbrad, siis me ei tahtnud ka üksinda minna ja teda kuskile kivi nukile ootama jätta. Ja nagu Bo ise ütles, siis see mägi, kuhu me läksime, on üks osa mäestikuahelast ja need teised mäed on nii kõrged, et neil on lumised tipud ja kui piisavalt külm on, siis kogu see ala, mida me laupäeval külastasime, on jaanuaris udu sisse mattunud.
Aga meil on väga soe nädal olnud, seega meie nägime vaid kauguses udu. Muidu lootis Bo, et saab meile sellist vaatepilti pakkuda, kus kaugemale kahest meetrist ei näe selgelt, käid pea pilvedes:) Et jah, kõik need Rebecca ja Bo tervisejamad tõmbasid mu tuju sutsu alla, sest olin ootused kõrgele tõmmanud enda jaoks, aga kokkuvõttes oli meil lahe päev mäel ja õhtu oli ka vahva.
Muide, mis siis lõpuks selgus... ahjaa, no mõlemad, Rachel ja Rebecca kinnitasid, et jah, kõik saab korda ja küll Rebecca näost-näkku räägib, mis juhtus. Ma küsisin otse välja, et mida värki, tegite narkootikume või, sest mitte miski muu enam tõenäoline ei tundnud. Jaa noooo tuli välja, et neil oli ikkagi eksprompt pidu tekkinud, nad olid Rebecca rõdul olnud ja kohtunud naabermajas elavate kuttidega, kes teisel pool tänavat ka rõdul hängisid. Muidugi lugu, mida kunagi lastelastele rääkida. Mul on hea meel, et Rebecca oma konditsioonis suutis veel öösel kell 5 meenutada, et pidi minuga kolme tunni pärast kohtuma ja palus enda sõbrannal mulle kirjutada. Ehk ma pole üldsegi pahane, selliseid eksprompt pidusid tuleb ikka ette ja ta ei jätnud mind ootama või saatnud mind üksinda seiklema, aga tundub, et ta ise piineb kangesti süümepiinades, hihihi. Ma nüüd kohtun temaga tunni aja pärast ujulas, ma kohe põnevusega ootan jutte, kuidas selline pidu tekkis ja mida pulli nad lõpuks ära tegid:D
Igatahes, sellest mäest! Aaaa, ma pole isegi kaardi peal näidanud ju, kus me käisime!!
See on ajaloolise tähtsusega paik, saime väga palju ka ajalooga tutvuda, selle pärast ei olnud ka väga kahju, et uduseid radu ei näinud. Aga ma natuke jagan neid killukesi ajaloost, mis mulle eriti ägedad tunduvad:) Niiimeeelt, kirjutasin kunagi sügisel, et käisin Chiang Kai-Shek memoriaali vaatamas, et see mees oli mingi tähtis valitseja... Noh, Bo alustas oma laupäevast ajalootundi nii armsalt. Et ta ei hakanud mult küsima, kas ma olen midagi lugenud ta kohta või mida ma konkreetselt ta kohta tean, vaid sellise tasase tooniga alustas, "ma ei tea, kui turist sa siin veel oled ja kui palju sa meie ajalooga tutvunud oled, aga ma alustan algusest Chiang Kai-Shekist rääkimisel". Ma sain vaid naeratada ja öelda "yes, please do that". Ehk siiiiiiiis, saate aru! See mees elas Taiwanis ja juhtis kogu Hiina Rahvavabariiki 1948. kuni 1988. aastani! Likeee what, kus ma olnud olen enne, et ma seda ei teanud?? Miks see mägi tähtis oli? Chiang Kai-Sheki suveresidents asus seal ja muide, kõik kohad ja asjad, mis temaga seotud on, on riigi poolt väga korras hoitud. Ma kommenteerisin juba suht sinna mäeparki sisenendes, et vauu, kui korras siin on ja kui palju investeeringuid pandud on- kõik trepid olid hästi turvalised ja näha, et hiljuti taasehitatud. Ja kõik näitusesaalid olid samamoodi väga värske väljanägemisega (asi, mida tihti siin ei näe, ka uute majade välisfassaadi teeb see tohutu niiskus kohe koledaks, ehk mina ei saa üldse aru, millised majad päriselt uued on:D). Ja see hotell, kus me aastavahetusel söömas käisime, see oli ka Chiang Kai-Sheki meelispaik, kus ta oma väliskülalisi võõrustas ja õhtustas. Ja mis on sellel mäepargil ja Grand Hotelil ühist? Neil on mõlemil salajane tunnel, kust kaudu sõjategevuse korral saab põgeneda. Jaaa need mõlemad tunnelid on sellised, kust saab alla libistada tagumikku pidi, see on lihtsalt kõige kiirem viis mäe pealt alla saada. Seda laupäeval külastatud mäepargi tunnelit pole nö. avastatud, mille puhul ma arvan, et seda pole tahetud avalikkusele avada ja tegelikult Taiwani riik ise teab, kus see asub. Aga Bo näitas mulle videot Grand Hoteli liumäge, vau, see on ikka konkreetselt väga järsk. See oli üks uudisklipp, kus uudistediktor lasi end video tarbeks alla sealt... saatjaks väga kõrgenoodilised kiljatused:D Ja muide, see liumägi on täiesti avatud, sealt võivad julged ise alla lasta:D
Ja teine fun fact, Chiang Kai-Sheki poeg oli abielus ühe valge naisega. Küsisin siis Bolt, et mis rahvusest see naine on. Venelane olevat. Ja ta lisas surmtõsise olemisega, et sellest alates hindavad taiwanlased vene naisi väga kõrgelt ja peavad neid ägedateks. Ja siis.... loo puänt... see mäeala on tuntud pigem taiwanlaste endi seas ja terve mitme tunni peale, mis me seal olime... olin mina ja prantslane Armand ainsad võõramaalased. Ja inimesed naeratasid, kõnetasid meid vahvalt sõbralikult. Noh, mina olen paar korda kohanud sellist pealetükkivat suhtumist ka kohalike poolt, aga seekord oldi tõesti nunnud. Lapsed lippasid meie juurde ja harjutasid ingliskeelseid lauseid, mida nad vanemate käest just ära õppinud olid näiteks. Ja no mõned korrad sain aru, et küsitakse ka seda, kust ma pärit olen ja Bo vastas nii vuristades, et ma tegelt ei mõistnud, mida ta vastab. Ma lõpuks küsisin, et kuule, mida "Eguo" tähendab. Ta vastab mulle, et see tähendab Russia. Ma pidin pikali kukkuma! Sest ma ausalt öeldes selle sõna hääldust silmas pidades arvasin, et see vastus on Europe... mõlemad algavad e-tähega ju:D Bo rääkis siis, et kui keegi küsib, mis rahvusest ma olen, siis ta ütleb, et ma olen venelane. Ta ise selgitas seda nii, et noh... Venemaad teavad inimesed ja Eestist pole suure tõenäosusega midagi kuulnud. Ja et kas ma tahan, et meid tänaval peatavad inimesed küsiks seitse lisaküsimust, et kus-mis asi see Eesti veel on, või kas me võime ühe vastusega piirduda ja edasi liikuda. Ma muidugi palusin, et inimesed, kes päris täiesti võõrad tänaval pole, teaksid, mis mu tegelik päritolu ikka on.
Ja ma sain veel paar fun facti nädalavahetuse teada, jagan neid ka siin:)
Esiteks, Bo rääkis mulle kunagi juba, et ta sai teada, et tema maja ees on Pokemonide kogumiskoht, et ta teatud hetkedel näeb inimesi ninad telefonis Pokemone püüdmas. Mu jaoks tundus eriti kentsakas, sest mu meelest Euroopas on see trend üle läinud ja mina ise pole kunagi Pokemonide püüdmisega tegelenud. Astume pühapäeva hommikul ta maja uksest välja ma kohkun, et mida hekki siin toimub, miks siin nii palju inimesi on. Kuna ma pikk olen, siis saan päris hästi kiigata, mis inimeste telefoni ekraanil toimub... JA NAD tõsimeeeeli olid kõik Pokemonide maailmas:D Tsiiiiiisus!
Ma arvan, et ma isegi ei liialda, kui ma ütlen, et neid oli ca 20 ühel ajahetkel püüdmas. Kui ma pildistasin, uuris Bo ühe poisi käest, et mis värk on, miks nad just siit neid püüavad ja tuli välja, et mingi eriti ihaldusväärne Pokemon on just tema maja ees pesitsemas... Nojah siis:D Taiwan- where virtual reality is more real than real reality. Mõtlesime uue slogani ka välja, Taiwani ametlik slogan on muidu Taiwan- the heart of Asia. :)
Teate, siin on päris hea linnajalgrataste süsteem. Taipeis olen ise ainult ühte firmat näinud, aga reisides olen veel ühte konkurenti ka näinud. Aga kui ma hiinas käisin, siis nägin reaalselt vähemalt nelja erineva firma jalgrattaid, mida isegi ei pidanud laenutusjaama tagasi viima, lihtsalt jätsid tänavale, järgmine inimene võttis sealt üle. See läks natuke pornoks kätte, jalgrattad olid rääbakalt visatud kuskile põõsasse jne, et selline anonüümne rentimine ei ole kõige parem lahendus. Minu transpordikaart on minu nimega kokku viidud ja ma saan siin rentida ratta oma kaardiga. Seega ei saa ma kunagi selliseid totrusi teha, vaid pean alati kuskile jaama ratta tagastama ja oma kaardiga kinnitama, et ratas on tagasi toodud. Aga miks ma sellest praegu räägin... ma ei ole siiani seda rattasüsteemi kasutanud ülemäära, sest ma olen ikkag niivõrd turist, et pean pidevalt google mapsist vaatama, kui ma kuskile kampusest välja suundun. Ja siis on see lihtsalt ebamugav:) Pealegi olid minu jaoks sügisel ilmad LIIIIIIGA PALAVAD, et kaua väljas olla, pigem eelistasin õhuringlusega metrood. Siis läks aga ilm liiga külmaks, et rattaga liigelda ja nüüd on viimased nädalavahetused just mõnusad 18-20-kraadised olnud ja Bole meeldib väga just rattaga liigelda. Ja niiiii me olemegi seda võimalust kasutanud, laupäeval sõitsime muide peale õhtusööki 20 km maha, no tegelt nii lihtne viis trenni teha! Siin ei ole kellelgi kodus niikuinii ruumi, et oma jalgratast hoiustada, lähed aga tänavale ja võtad endale ratta:) Muidugi see on ka natuke peavalu:D:D Nagu üldse mingi liiklusvahendiga ja Boga liiklemine, hhahaha. Bo unustab mulle alatihti öelda, kui ta kuskile keerata otsustab, seega avastan ma üks hetk, et ahaa, okei, Bod ei ole enam mul läheduses, pean jälle ümber keerama ja vaatama, et kuhu poole ta siis keeras:D Siin on tänavad enamasti ülerahvastatud ja rattaga seiklemine vajab totaalselt keskendumist, ma olen ennegi rääkinud, et keegi sirgjooneliselt käia ei suuda, pea on kogu aeg pilvedes. Proovi siis veel jalgrattaga mõnel sellisel tänaval hakkama saada. No igatahes, mind ajab tohutult naerma, pakkusin välja, et järgmine kord paneme Endomondo mõlemad peale, vaatame, mitu "aasa" minu teekonnal tekib, sest pean tagasi keerama pidevalt. Aga ta vaikselt harjub ka, et keegi tolkneb rattaga sabas ja vajab juhiseid, kuhu poole keerama hakkame:D
Ja tänase päeva viimane fun fact! Kui me sellel 20-kilomeetrisel sõidul olime, siis hakkasin mõtlema, et ooota, ma pole üldse eramajade rajooni näinud, et kas sellist kohta ka üldse on. Noh, et kus oleks päriselt ka majad päris karkasside-konstruktsioonidega. Ma väiksemates linnades-maakohtadest läbi sõites näen ikka selliseid slummidele kohaseid "ehitisi", mis tugeva tuule korral vajavad uuesti üles ehitamist, aga et kas selliseid mitmekordseid eramaju siin ka üldse on. Muidugi sõnastasin selle küsimuse umbes nii, et kuule, Bo, kus rikkad inimesed elavad, et see nende elamuterajoon on. Sain suht sellise pilgu, et kus ma viimased kuud elanud olen. Ma sain oma küsimuse totrusest aru, sest Bo elabki seal selles rajoonis, kus maja fuajees on receptionis kolm inimest tööl ja kus sind ei lasta üksinda lifti, vaid receptionist tuleb üks töötaja suga kaasa, kes viib soovitus korteriukseni. Ükskord ma isegi ei võinud ise Bo uksele koputada, vaid too mees pidi ise seda tegema... okkkkeeei. Ja siiiiiis selgitasin ma uuesti, noh, Euroopas on ju heal järjel olevatel inimestel eramajad ja aed ja niiiimooodi, et kas siin sellist asja pole üldse. Tulebki välja, et eip, siiin on ju nii vähe ruumi, et põhimõtteliselt on sul lihtsalt väga suur ja läbi mitme korruse korter. Ja selles juures räägin ma sellest, kuidas sain eelmine nädal teada, kuidas mu Svaasimaa klassiõde suhtleb oma riigi printsiga siin. Ma jälle itsistasin, et no juudas küll, printsid ja printsessid ei ole üldse minu maailmas ikka. Aga jah, nende kuningal on 12 naist ja üle 30 lapse ja noh, paljud on maailma peal laili, sest neil on küll loendamatult raha, aga Svaasimaal ei saa seda väga millegi peale laiaks lüüa. Ja ma täna tulin koolist ära Leloga (kes ongi Svaasimaa pliks) ja uurisin, et mis elu prints siin elab. Nad olid sel nädalavahetusel temaga hänginud jälle ja ööbinud tema mansionis.... mis on ka korter, aga läbi nelja korruse... tal on oma kokk, autojuht, kaks ihukaitsjat. Ja no ta ei pea kunagi elus töötama, ta on Taiwanis kolm aastat elanud jaa nagu ma aru sain, siis vist õpib ta siin... aga ma tegelikult hakkasin Lelolt uurima, et mis tunne tal näiteks on printsiga seoses on. Et nende riik on ju vaene ja põhimõtteliselt elab see printsikene siin Taiwanis kuninga kassi elu nagu ka tema 30 õde-venda ja see raha ju tuleb kõik tema perekonna arvelt, tema sõprade ja lähedaste perekondade arvelt. Aga no teema, mida me ei puudutanud... aga ilmselt on sellest tulevikus talle endale kasulik, et printsiga läbi saab siin. Lelo on hariduselt jurist, äkki õnnestub tal hea töökoht saada kunagi, kui tagasi läheb kodumaale...who knows?
_____________________
ookeeeei, sain just aru, et "kohtun Rebeccaga tunni aja pärast" on juba kohale jõudnud. No ma ei jõua ära imestada, kuidas blogi kirjutamine endasse tõmbab... see tähendab, et olen seda postitust üle 1,5 tunni kirjutanud! Ma just lugesin veidi lisaks sellest printsist, kes Taiwanis õpib, ma jätkan veel seda teemat! :)
Welcome back! Nüüd on juba mõned inimesed seda postitust lugenud ja nad ei tea, et ma jätkan siia Svaasimaa printsi teemal:( Vaesekesed! :D
Põhimõtteliselt sain ühest artiklist teada, et see 23-aastane prints on üks 35st lapsest ja teda peetakse kõige potentsiaalsemaks kuninga kandidaadiks! Seega ta ikka peab kunagi tööle hakkama:D:D Ta käis UKs keskkoolis ja ta isa valis Taiwani oma lapse ülikooliriigiks, sest mandariini keel on oluline tulevikus. Põhimõtteliselt öeldigi otse seal artiklis välja, et ülikool tutvustas ennast niimoodi, et nende rahvusvahelise ärikorralduse programm suudab temast kasvatada suurepärase liidri ja see niitis printsi jalust ja ta otsustas selle Taiwani ülikooli valida.
Sain ka teada, et Taiwanis on ca 200 Svaasimaa tudengit, mulle tundub, et meie klassi Lelo on väga fortunate, et ta printsi lähikondlaste sekka kuulub praegusel ajahetkel:)
No comments:
Post a Comment