12 tundi matkamist ja 3952 meetri kõrgusel käidud!

Niiii, siin on üks kivikõvade sääremarjadega, AGA ülimalt rahulolev plika! Kirjutan kogu seiklusest üsna detailselt, sest... see on siiski mu elu füüsiliselt kõige väljakutsuvam seiklus olnud! Kui lugeda ei jaksa, siis pilte saad ikka vaadata, jee!

Reisile eelneval päeval saatis Bo mulle sellise pildi...nimelt oli Yushanile võimalik sõita kahte teed pidi, üks ca 7 tundi ja teine ca 5 tundi. See lühem tee oli siis kiviklibu alla jäänud ja kinni varisenud... muidugi, eellugu on see, et Bo rääkis mulle enne, et jaa, seal on ohtlikud mägiteed, et kivisid võib alla variseda ja teed võivad päevi suletud olla jne. Ja ma võtsin seda kui sellist naljajuttu, sest ma juba olen aru saanud, kuidas taiwanlased liialdavad ja muretsevad üle.

Esimene päev- laupäev

Laupäeval oli äratus 6.30 ajal, et kell 8 La Croche´de maja ees olla ja koos Yushani poole startida. Eelmisel päeval oli Bo maantee-ametiga mitmel kõnel olnud ja selgitanud, kumba teed pidi ikka mõistlikum Yushanile läheneda oleks. Selle päeva esimese kõne tegi ta sinna kell 7 hommikul, kus kinnitati, et teed puhastatakse ja loodetavasti avatakse see keskpäevaks. Iga peatuse ajal helistas Bo veel maantee-ametisse, et meie austerlastega kihistasime juba naerda, et varsti pannakse Bo telefoninumbrile blokeering peale, kui ta veel tihti helistab sinna:):) 

Mõne vahepeatusega jõudsimegi 2600 meetri kõrgusele esimesse ööbimispaika. Selleks, et mäkke jõuda, ootas meid tõesti ees ca 2 tundi ja 60 kilomeetrit mäkke sõitu. Oii, kuidas ma hinge kinni hoidsin. Teed olid üsna laiad ja mahutasid kenasti vastu tulevad autod ka ära, AGA kuna me sõitsime pilvede sisse, siis umbes 45 minutit sõitsime täiiiiiesti pilkases pilves, kõik tuled panime põlema ja lootsime, et kõikidel teistel autodel on ka palju tulesid selleks puhuks põlema pandud. Teadupoolest siin päevasel ajal tulesid ei viitsita põlema panna, autod sõidavad lihtsalt salapäraselt teedel... Ohtliiiiik ju! 

Igatahes kohale me jõudsime, kell oli vist ca 2-3 päeval. Käisime jalutasime seal piirkonnas ringi, sest midagi muud meil teha väga polnud. Ja ütleme nii, et ega ka jalutades suurt midagi avastada polnud, sest olime ju in the middle of nowhere:) Aga kõik oli ilus ja meenutas kangesti Eestimaad. Leidsin karikakrad! Leidsin männimetsa jaa no reaalse männimetsa lõhna. Leidsin peaaegu pilvitu taeva ja selge sinise värvi sealt seest. Kes mu pilte tähelepanelikult jälginud on, siis kraadide poolest võib siin VÄGA soe küll olla, aga päikest ja pilvitut taevast näeb nii harva. 

Olime sellest hütist endale õhtusöögi tellinud ja seda oodates lõime aega surnuks Barbara kaasa toodud lauamänguga. Oiii, mulle nii meeldis see mäng, ma läksin ikka konkreetselt põlema põnevusest:D Aga kell 18 oli õhtusöök ja üllatus-üllatus, pärast seda magamaminek! Olin väga positiivselt üllatunud, kui rikkalikult laud kaeti õhtusöögi jaoks, Taiwanis on kombeks tuua lauale mitu mitu vaagnatäit toitu, mida siis igaüks nokib oma pisikesse kausikesse. Muide, veel positiivseid üllatusi, mõlemas ööbimiskohas oli elekter olemas! See matkmiseelne ööbimine oli selline, et ca 4-5 suurt 16 magamisvõimalusega ruumi oli, eehk siis seal majas ööbis meiega samal ajal ca 80-90 inimest.

Teise päev- pühapäev
Esimeses magamiskohas oli kõigil muidugi oma äratuskell ja erinev ajakava, ehk siis esimesed inimesed läksid meie toas magama tõesti kell 6 õhtul ja esimesed inimesed ärkasin kell 2 öösel. Ehk reaalsuses... ärkasid kõik kell 2 öösel, sest nagu Florian meid ette oli elavalt briifinud, kell 2 öösel ärkavad vanainimesed hakkavad tegema kilekoti diskot, ehk siis krabistama kõiki võimalikke asju kilekotist välja ja kilekotti sisse tagasi... Õnneks oli meil kõigil hommikul kell 5.30 oma äratuse peale piisavalt energiat kogutud. Eks adrenaliini ka korralikult, sest peale Floriani (kes selle matka detsembris esimest korda läbis) ei teadnud keegi täpselt, mis meid ees ootab. Kell 6 ootas meid hommikusöök ja täpselt kell 7.09 olime matkaraja.

Olen aastatega selgeks saanud, et ma kasutan juuubeee palju energiat rääkides ja žestikuleerides, seega otsustasin juba hommikul, et okei, ma hoian madalat profiili ja oma energiat. Seega ma olin üsna keskendunud ja vaikne järgmised viis tundi. Ehk täpselt, TÄPSELT viie tunni pärast, 12.09 jõudsime oma järgmisesse pesitsuspaika 3402 meetri kõrgusele. Selleks ajaks olime kõndinud mäe kõrguse mõttes ülespoole 800 meetrit, matka distants pikkuse osas oli 8.5 km. 

Matkast endast... olin vaadanud mõnda pilti ja teadsin, et see rada on enamasti tasane ja oh õudust, kui avastasin esimese poole tunni jooksul, et seal on päris korralikult ka treppe. Ehk esimesel pooltunnil oli minu kops korralikult koos ja mõtlesin, et kui kogu matk samamoodi jätkub, siis on küll kurb. Muidugi oli enamasti tegu sellega, et treppidest üles minnes on rõhuvahe järsem kui tavalist tasast teed pidi üles rühkides. Ja kui mul oli seljas veel ca 7 kilogrammine seljakott, siis hakkaski süda kiiremini puperdama just treppidel. Õnneks suutsin end üsna ruttu igal puhkehetkel kokku võtta ja ikka teistega samas tempos püsida. Tähelepanelikumad lugejad ehk mäletavad, et kirjutasin eelmises ettevalmistuse postituses, et eeldatavasti kõnnime 6-8 tundi seda esimest päeva. Nagu näha, olime määärksa tempokamad ja lõpetasime juba kell 12 päeval pärast viietunnist ülesmäge rühkimist. 

Oiii, kui suur oli mu õnn see seljakott seljast visata ja ca number liiga suured matkasaapad jalast võtta. Paiyun´i matkamajas oli samamoodi ca 100 inimesele ööbimiskohad, seekord väiksemates tubades, kuhu mahtus 12 inimest. Vana hütt oli üsna hiljuti maha põlenud, seega nagu ka pildilt näha, olime päris moodsas hoones. Kuna me asusime pilvede peal, siis õues oli väääga mõnus päikeseline ja soe. Sees aga üsna niiske. Et meie esimese ööbimiskohas magasime linade vahel, seekord oli voodilavatsil vaid selline võimlemismatt nagu koolides omal ajal oli ja magamiskott, mis eelmise kasutaja poolt paar tundi varem kokku pandud oli. No teate küll, inimestel on ikka selline magamissoojus ja kui kui magamiskott kohe kokku panna, siis jääb niiskus sisse. Magamiskotid ise olid aga väääga kvaliteetsed ja soojad sulekotid, ainus asi oligi see, et toad ise olid niisked, sest pärast päikeseloojangut on kohe 0 kraadi lähedal temperatuur ja muidugi ei ole hoonetes soojustust. Olime sellest matkapäevast üsna väsinud, aga proovisime end vägisi üleval hoida, sest pidime magama minema ajal, et kell 2 öösel oleks okei ärgata. 

Umbes viimasel tunnil enne Paiyuni hütti jõudmist hakkas Bo´l halb. Eks me keegi päris täpselt ei tea, kui kehva, aga hakkasime tegema rohkem pause, sest tal pea valutas. Mõtlesime alguses, et äkki on ta liiga vähe vett joonud ja jootsime teda siis korralikult igal pausil. Ülesse jõudes tegi ta uinaku ja ärgates olid lood juba päris kehvad. Natuke nagu Murphy seadus, sest tema oli end kõige korralikumalt matkaks ette valmistanud. Ta käis lausa arsti juures ja lasi endale mäehaiguse vastu rohtu kirjutada ja samamoodi oli ta kuskilt kuulnud, et rõhuvahe vastu aitab Viagra, mida siis ka arst talle välja kirjutas... Ja käisime ju mitu korda matkal eelnevad nädalavahetused, et MIND ette valmistada ja eks mina reipalt sörkisin kaasas, sest mulle need tõsiste ronimistega mäed meeldivad. Küll aga ei tulnud Bo´le kordagi pähe, et äkki TEMA on see, keda mäehaigus tabada päriselt võib ja et me neid matkasid tema pärast ka teeme. Ja muide, saime aru, et eelmine matk, mis oli ca 2000 meetri kõrgusel... seal mitte ei külmetanud Bo, vaid oli juba ka kergemat sorti mäehaiguses! 

Mäehaigus ise on selline salakaval värk, et selline pohmelli tunnustega asi võib igaühte tabada ja näiteks kui mina seekord ei jäänud haigeks, siis võin täiesti vabalt mõnel teisel matkal end kehvasti tundma hakata. Ja samamoodi võib Bo järgmistel matkadel täiesti buenolt end tunda. 

Igatahes, seal 3400 meetri kõrgusel oli põhiliseks teemaks Bo ja tema haigusekulg. Kas ta peaks alla tagasi minema, kuidas talle kergem hakkaks, kas ta saab homme meiega viimase ponnistuse teha ja tippu ronida jne. Kas hütis on mingeid medikamente, mis tal olemise paremaks teeks. 

Saime kella 6st jälle süüa ja teate, sealne õhtusöök oli lihtsalt imemaitsev! Mina olin endale ette tellinud kana riisi ja juurviljadega JA ma pole 9 kuu jooksul paremat kana saanud! See oli selline...täiiiesti suussulav ja kontideta ja no mmmm. Tsillisime veidi veel õues päikese käes, nägime ära päikeseloojangu ja läksimegi magama ära:)

Siin pildil on siis pilved, mis on meist allpool ja üks mägi, mis tundub nagu oleks saar. 

Kolmas päev- esmaspäev

Matka viimase päeva äratus oli kell 1.50. Saime jälle konkreetselt naerda austerlastega, sest oleme kolmekesi pigem sellised, kes viimase võimaliku hetkeni kella edasi keeravad AGA sel hommikul minul helises kell, Barbara küsis, et kas see oli äratuskell ja krapsas püsti ja hakkas lihtsalt pakkima ja toimetama:D Mina olen igapäevaselt  veel ise nii kaval, et panengi ca 20 minutit varem tavaliselt kella helisema. Ehk kui ma tean, et pean kell 7 voodist tõusma, siis äratuskellad hakkavad 6.40st helisema. Nii saan end poolunisena vaimselt päevaks valmis panna:D Aga too päev, 1.50 äratuskell ja olin krapsti üleval! Natuke äreev oli ju kaa, jällle ei teadnud üldse ette, mis ees ootab. Hommikusööki on võimalik seal tellida kas väga varajast või hilist.. meie tellisime siis hilise, ehk kell 2.30 oli laud kaetud. Hästi tore oli see, et jäime majarahvale kuidagi positiivselt silma, et me saime erikohtlemist ja võisime mitu korda oma taldrikuid täita. Meile anti ka kaasa veidi alles jäänud kuuma kakaod ja kõigile ka oma pisike saiake. No väga armas:)

Kuna kõik olid hirmutanud, et külm on, siis olid mul seljas joogapüksid, dressipüksid, ilma varrukateta trennisärk, pikkade varrukatega trennisärk, pusa, Bo talvejope, kindad, sall ja kootud müts. Nagu näha, sain kanda Bo jopet, ehk tema jäi meist sel hommikul 3400 meetri kõrgusele, meie viiekesi läksime veel 500 meetrit kõrgemale. Ta enesetunne ikkagi ei lubanud seda tempu ette võtta. 

Nagu pildilt näha, siis kõik oli kottpime ja tegelikult võis kõrvale vaadates näha üüüsna järsku langust, ehk kui Bo oleks oma pohmelli tunnustega mäehaigusega riskeerima tulnud ja tasakaalu korraks kaotanud, siis asjad oleks väga kurvalt võinud lõppeda. Seega pigem karta, kui pärast kahetseda. Pidime ta kuidagi ka mäest alla saama ühes tükis, seega jätsime ta magama ja kosuma. 

Ehk siis, tegime minekut, olles kõik paksult paksult riides. Reaalsus oli see, et mul hakkkas hetkega niiiii palav, et ajaks, kui ma otsustasin enamus asju seljast eemaldada, olin ma juba naha märjaks saanud. Kartsin üsna korralikult, et jään haigeks, aga õnneks-õnneks on täna vaid kerge turtsumine seda hommikut meenutamas. Olime viimane seltskond, kes matkarajale sel hommikul läks, aga jälle saime aru, et meil on päris korralik tempo, seega möödusime enne tippu jõudmist ca 5-6 seltskonnast. See vaade oli päääris äge, väljas oli kottpime, kõik läksid nagu pisikesed kaevurid hommikul tööle, pealamp vaid valgust näitamas.


Päike pidi tõusma kell 5.15 ja ühel hetkel tekkis mäkke ronimisel järjekord, mis pani meid oma peas arvutama, kas jõuame ikka õigeks ajaks tippu. Nimelt ronisime me mäest ülesse läänepoolt, ehk isegi kõige parema tahtmise juures ei oleks me päikesetõusu näinud, kui me poleks tippu õigeks ajaks jõudnud. Õnnnneks aga utsitasin inimesed üksteist takka ja kui me juba mäe ühelt küljelt valgust hakkasime nägema, siis hakkas ka see inimeste mass kiiremini liikuma. Jõudsime kell 5 täpselt tippu, ehk jõudsime kohustuslikke pilte klõpsida ja siiiis nautidagi Taiwani kõrgeimast punktist päikesetõusu.

See oli reaaalselt niii maagiline ja IGA minutiga muutus vaatepilt. Minu lemmmikuks oli tegelikult hetk mõni minut enne päikesetõusu, kus taevas oli veel heleroosakas ja pilvine, nii kaugele kui silm ulatas vaatama, nägid enda all sellist pehmet "vativaipa". Ja kuna me olime Taiwani keskel, siiis vaateks olid ju kõik need madalamad mäed. 

 

Florianil oli kaasas klassikalist Saksamaa šnapsi, millest me siis ka natuke mekkisime, et seest soe oleks:)

Nautisime ca 1-1,5 tundi seda vaadet ja hakkasime siis alla tagasi ronima. Selleks ajaks oli taevas sinine ja päike kõrgel, ehk nägime täpselt, kuhu me liigume. 

Selle viimase tipulõigu teed ei olnud väga selgelt eristatavad üldisest kiviklibust, mis tegi minu jaoks asja natuke ohtlikuks. Küll aga olin ma jälle päris tempokas ja jätsin teised üsna pea endast maha. Teadsin, et Florian on oma abikaasa ligidal ja Stefano enda abikaasa lähedal, ehk nemad kõik on omavahel hoitud ja kui minuga midagi ka juhtuma peaks... siis küll nad minuni jõudes sellest ka teada saavad:D Nali naljaks, tegelt olid kõik need ca 100 inimest samal ajal alla Paiyuni hütti tagasi minemas, ehk ma olin kogu aeg kellegi lähedal ikka. 

Jõudsin hütti tagasi kell 7, Barbara ja Stefano kell 7.30 ja Florian-Sara kell 8, ehk nii suured vahed olid lõpuks meie tempol. Viskasime kõik end veel korraks magama, et kell 9 veidi rohkema energiaga uuesti teele asuda. 

Mulle on alati laskumised meeldinud ja nii olin ka selle pikema teekonna laskumise juures tempomeister. Kui me mäkke läksime 5 tunniga, siis alla jõudsime 3 tunni ja 45 minutiga. Mis tegelikult näitab, et olime eelmisel päeval päriselt ikka palju palju värskemad ja tempokamad. Aga mis seal ikka, olime ilmselt õndsas rõõmus, et nägime sellits vaadet ja suutsime oma jalgadega selllllise teekonna reaalselt ette võtta. 

Mäest alla jõudes oli meie kõigi suurim soov jõuda võimalikult ruttu koju tagasi. Me küll keeegi ei vingunud kordagi, et raske on või tahaks oma voodit või dušši alla või puhtaid riideid, mis mulle väga suurt rõõmu tegi. Teada on ju ikka see, et kui juba ühel inimesel on vingutuju, siis see mõjutab kogu seltskonda. Meie puhul oli tõesti meeleolu kogu aeg hea ja hoidsime korralikult seda tiimitunnet üleval, jee. Ehk siiiis lõpuks kella 8ks olin mina kodus, esimese asjana läksin piiiikale dušile, viskasin kõik asjad pessu ja magasin ühe korraliku une. Naersime, et oleme konkreetselt "jetlagged" tagasi tulles ja et meil on raudselt Yushani-aeg sees. Noh, et ärkame kell 2 ja lähme magama kell 7-8.:):) Õnneks nii hull ei olnud, minule jõudis näiteks see väsimus peale alles teisipäeval peale kooli, ehk ühepäevase hilinemisega:) Kirjutan seda postitust kolmapäeval ja tänaseks on tõesti vaid kivikõvad sääremarjad märgiks, et käisin vallutasin vägeva mäe ära! 

Kokkuvõtteks ütlen, et see matk on tegelikult tehtav kõigile, kes seda vaid soovivad. Näiteks tuli teel tippu mulle vastu üks ca 10-aastane poiss oma emaga. Muidugi oli nende tempo teine, kui meil, aga ikkagi, see pisike inimene suutis seda teha. Samamoodi nägin seal Paiyuni hütis keskealisi inimesi jaa ka päris korralikult pensionieas olevad inimesi juba. Ehk see ei ole üle inimvõimete piiri minev matk, vaid lihtsalt paneb su tahtejõu korralikult proovile. Ja mul on väga väga väga hea meel, et Barbara ja Stefano selle matka enda bucket-listi olid pannud ja et me tegelikult selle ära tegime! 

Yushani ettevalmistused

Ma ei teagi, kas ma olen siin kirjutanud sellest, kuidas me sellesse Yushani asja end üldse mässisime? Igatahes meie Austria sõbrad Stefano ja Barbara liiguvad sügisel tööasjus uude riiki, Sloveeniasse ja küsisime neilt nii eelmise aasta lõpus, et mis nende bucket-listis veel enne äraminekut on. Barbara ütles, et ta tahaks ikkagi Taiwani kõrgeima mäe otsas ära käia ja me olime suht mõeldud-tehtud olemisega, et tavaika. Mina muidugi olin selline reibas tühikargaja, sest ega ma ei teadnud, mida see endast kujutab:D Et ma nüüd ei oska enne õhtut hõigata, saan konkreetselt ikkagi asja kokku võtta nädala pärast, AGA askeldamist ja siblimist on korralikult olnud juba. Just pigem võttes arvesse seda, et muidu on siin mäed lihtsalt sellised, et tuli mõte, mine aga kohale ja roni ülesse.

Meie õnneks liitus meie matkagrupiga üks austerlane Florian, kes detsembris alles seda sama mäge vallutamas käis. Üldiselt oli jube mugav, sest ta võttis sujuvalt nende asjaajamiste ohjad enda kätte.

Mägiload 
Et üldse mäkke minemisest unistada võiks, tuleb taodelda luba. Nii nagu ma aru sain, siis saab grupiga registreerida küll, AGA grupis võib vaid üks kohalik olla. Meie puhul on peale Bo veel Floriani elukaaslane ka taiwanlane, seega meil on kaks gruppi, mis tähendab, et seda asjaajamist tuleb kahele grupile teha. Meie Bo´ga oleme omaette grupp ja Florian üllatavalt pani mind igasugu avalduste tegemisel grupijuhiks:D Väga asjalik, sest enamus asju on mandariini keeles ja ma ju sellist sõnavara ei tea. Muidugi on asi kasulik, sest saan silma peal hoida, et Bo on kõik vajalikud asjad õigeaegselt korda saanud. Et noh, mina saan mingi teavituse, saadan Bo´le selle edasi ja natukese aja tagant uurin, kas ta on asja ära teinud.

Ehk siiiiis! Valisime meile sobivad kuupäevad, hoidsime pöidlaid pihus, et nendel kuupäevadel veel lubasid jagub. Kui ma õigesti mäletan, siis ca märtsis panime oma avalduse töösse. Võibolla isegi veebruaris juba, kes enam mäletab, aeg lippab nii rutakalt. Igatahes jäime siis kinnitusi ootama, mille me ka paari nädala pärast saime. Peale selle mäele mineku loa pidime hiljaaegu, ehk ca nädal enne matka taotlema politseiloa. See käis kiiremalt, paar klõpsu netiteel ja kinnitus oli olemas. Kõik need load peavad mäkke minnes prinditult kaasas olema ühes isikut tõendavate dokumentidega.

Ööbimised ja söömised 
Mäele minek on ka kuskilt kesk-Taiwanist, ehk me asume mäe poole teele laupäeval, mäkke hakkame ronima pühapäeva hommikul. Ööbime mäe "all" hostelis ja loodame ka seal sealkandis laupäeva õhtul kõhu täis süüa. Hommikusöögi saame seal maapiirkonnas hostelis JA pühapäeva varahommikul asumegi teele!

Kõnnime esimesel päeval ca 6-8 tundi, olenevalt sellest, kuidas meil ilmaga veab ja kuidas meie tempo kujuneb. Sellisel mäel üksinda liikuda ei tohi, sest näiteks, kui mägi udusse mattub, siis võib üsna kergelt õige teeots kaotsi minna ja kaputt sa oledki. Okei, päris äge on see, et Floriani sõnul on tervel matkal nett telefonides olemas, seega saab ikka oma grupiga ühendust võtta, kui ära kaod.

Mäkke kõndides sööme kaasa võetud snäkke ja loodame, et kõik liiga tühjaks ei lähe, sest õhtusööki saame alles mäe otsas askeetlikus mägihütis.

Muidugi, asi, mille peale ma ei mõelnud, sest mul ei ole kunagi tulnud seda tõsisemat häda mäel matkates, AGA millele Bo tähelepanu pööras, et tema küll ei julge päeval süüa, sest ta ei taha teada, kuidas oma keha kergendamine seal mäel käib:D Uupsii! Igatahes süüa saame ka järgmisel varahommikul, kui teekond viib päikesetõusule mäetippu. Ehk siis teekond on üldselt selline, et esimesel päeval kõnnid 6-8 tundi, jõuad mägihütti, lähed ca 8-9 ajal magama, ärkad 3 ajal öösel, sööd oma varase hommikusöögi ja kõnnid ca 1-2 tundi mäe tippu, naudid vaadet, tsillid, tuled alla mägihütti tagasi, kui aega on, siis magad väikese uinaku ja siis alustad teekonda tagasi mäe jalamile.

Koti sisu ja riided 
See riietus ja koti sisu on mu jaoks pääris põnev teema, sest kuigi me lähme kaheks päevaks, siiis peame valmis olema vihmaks, külmaks tuuleks, kõrvetavaks päikesepaisteks jne. Ja see ei ole niimoodi, et oh, äkki paistab päike ja äkki sajab vihma vms, vaid neid ilmastikumuutuseid ongi selliste kõrguste puhul mitmeid. Nagu te aru olete saanud, siis siia on suvi kohale jõudnud, täna oli näiteks real feel 37 kraadi, what! Ja me alustame oma teekonda ka ikkagi madalalt, kus on palav. Liigume kõrgemale, kus on kindlasti tuult ja see varahommikune retk mäetippu on täiesti jäine. Siiri ütles, et tema käis seal mäel juunis, kraade mäe tipus oli ca -2, AGA see nende miinus 2 on ju jäine! Ehk siis kõige olulisem on mitu kihti riideid kaasa pakkida. Ja kui higistad esimesel päeval riided täis, siis neelad uhkuse alla ja paned need samad riided järgmisel päeval ikka selga, jee! Nagu üks põline matkaja tabavalt ütles- kui tahes kerge koti sa endale pakid, peale seitset tundi kõndimist on iga kott nagu kivisid täis su seljas. Ehk mul on küll kaks seljakotti endal, siis need ei ole ikkagi sellised ergonoomilised matkakotid, ehk peale saabaste rendin mina endale spetsiaalse matkamiseks mõeldud seljakoti, mida saab rihmadega puusadele toetuma panna.
Ja olen pidanud endale veel mõned isiklikud asjad soetama, sest kahjuks... mul ei ole minu suuruses sõbrannasid, kellelt riideid laenata. Muidugi vajalikud asjad, mida hiljemgi kasutada saab, aga nende Eestisse vedamine saab ühel päeval põnev olema:) Ehk see sama teema, higistamine, millest siinses kliimas lihtsalt ei pääse. Muidugi mul on pikkade varrukatega pluuse, aga need ei ole spetsiaalsed sportimiseks mõeldud, ehk need ei kuivaks poole ööga ära, et saaksin mugavalt järgmisel päeval uuesti selga panna, vihma- ja tuulekindla jope soetasin ka, samamoodi matkasokid! Teate, sellised asjad ongi olemas konkreetselt, et jalad ei hauduks ära. Ja no meie askeetlik ööbimine on selline, et seal on eraldi ruumikesed, kuskil ca 10-12 inimese kaupa ruumidesse jaotatuna on kokku ca 100 inimest. Ja kõikidel on paari sentimeetri paksune madratsikene ja niimoodi me külakuhjas seal magame. Ja kui kõigi saapad ja sokid "aromaatsed" on, siis võib päris vaevaline see uinumine olla küll ju:) Õnnnneks saab sealt hütist magamiskotte ka laenutada, ehk koti kergemaks tegemise mõttes väga hea teenus. Pidin muidugi endaga tööd tegema, et suudaksin ühiskasutava magamiskoti sees magada, sest teades Taiwani puhtusestandardeid, siis neid magamiskotte pestakse ilmselt...äärmisel vajadusel:) Aga kott peab kerge olema ja magama kukun ma ka niikuinii, ellu jään ka suure tõenäosusega selles magamiskotis, seega nii ta ongi!

Askeetlikus mägihütis ei ole elektrit ja muidugi ei ole seal ka jooksvat sooja vett:) Ehk saame end natuke värskendada jääkülma veega, mis tähendab, et kaasa lähevad ka niisked salfakad. Pealamp, lisapatareid, akupank telefoni laadimiseks. Väiksem seljakott, mis kaasa võtta teise päeva tippu ronimise matkaks.

Viimase info kohaselt sajab see nädalavahetus Yushanil, seega mu kott peab igaks juhuks sisaldama ka varuriideid, juhuks, kui kõik asjad seljas märjaks saavad. Juuuheeeiii!

Viimane ettevalmistus Taiwani kõrgeima mäe vallutamiseks

Käisime eile Bo´ga kesk-Taiwanis, et ronida ühe keskmisest kõrgema mäe otsa. Miks see oluline on? Tahtsime teada saada, kuidas ma reageerin, kui ma nii kõrgele tõusen, kus ma kunagi varem käinud pole. Et kas saab õhk otsa, hakkab pea ringi käima vms. Ja teine point, miks retke ette võtsime, oli see, et tahtsin enne Yushani testida matkasaapaid, mis ühest matkapoest rendime. Käisime neid eelmisel nädalal seal poes proovimas ja no nii totter oli, et üks number oli nagu kitsas ja sellest järgmine oli kohe Miki-Hiire oma. No mis mul muud üle jäi, sain terve matka ajal oma kõiki varbaid väga suurel alal liigutada:D

Pilt seeriast "kogu aeg ei jaksa ka ilus olla"

Kui aus olla, siis päev venis nii pikaks, sest Taiwani keskele sõitmine võttis juba 3 tundi, lisame sinna juurde ühe pikema sirutuspeatuse, mäkkesõidu ja kohalikus politseijaoskonnas enda registreerimise (nu, et kui me õhtuks poleks alla tulnud, siis oleks meid otsima tuldud). Alustasime oma päeva kella 7-se äratusega, aga mäkke hakkasime mäkke kõndima 1600 meetri pealt kell 2 päeval. Et... noh, kuna me juba politseis end registreerima pidime, siis võib vist öelda, et võtsime päris raske ja keerulise raja ette.

Seekord siis pidime päris korralikult oma elu pärast muretsema veel enne matkarajale jõudmist:) No olen eelnevalt ääri-veeri rääkinud Bo sõidustiilist ja eks see ebakindlust kitsal mägiteel ei sisendanud minusse ka just tohutult julgust. See 45 minutit ja 12 kilomeetrit 1600 meetrit ülespoole sõitmist oli ikka päääris närvesööv ja väsitav mu jaoks:D Aga jõudsime elusalt ja tervelt ülesse ja alla ka, seega all bueno!

Olime ka selle mäe kohta ühe inglasest matkaselli blogipostitust lugenud ja teadsin üsna täpselt, kuidas rada on mõtteliselt kolmeks jaotatud. Esimene on kõige väsitavam, kus paar minutit peale alustamist on võhm otsas. Tõsi ta oli. Esimene matka osa oli trepiastmetega ja tean juba mõnda aega, et ma sallin trepiastmelist matkarada kõige vähem. Mulle ei meeldi absoluutselt, et keegi teine on ära otsustanud, kui pikk mu samm olla saab ja kui palju ma korraga edasi liikuda võin:D Seega, kui võrrandis on trepiastmed, +32 kraadi sooja ja tegelikult minu jaoks tavalisemast hõredam õhk, siis tõsi ta oli...ma olin 15 minutit peale matka alustamist täiesti läbi omadega:D

Aga kogun alati uue jõu enda jaoks, kui rada põnevamaks ja väljakutsuvamaks läheb. Teine osa oli siis kivisem ja ämblikmehelikum. Muide, need Miki-Hiire saapad olid tegelikult täiiiesti imelised! Need oleks nagu mingi salaliimiga olnud, sest ma tundsin, kuidas mu jalg nakkub (on see sõna päriselt?) lihtsalt kividega. Et sile kivi on, tossudega oleks jalg ebastabiilne ja libiseks, aga nende saabastega ma lihtsalt "kõndisin" mööda kivi ülesse:D Jumala äge tunne oli! Matka esimene osa möödus siis pigem metsa sees nägemata taevast, matka teine osa oli juba nii kõrgel, et me olime puud kohal. No need vaated on mu jaoks kõige maagilisemad ja seal tahan alati veidi imetleda ja tunda, kuiiii võimas loodus ikka on.

Et ei, see pilt pole kehvasti kaardis olnud. Tahtsin konkreetselt näidata, millised vaated on, kui otsustad ühel hetkel peatuda blogipiltide jaoks. Nagu näha, istusin ühe kivi otsas, minust vasakule jäi... noh, nii paarsada meetrit tühjust ja siis mets. 

Et saate aru, see on pilv, me oleme sellega samal kõrgusel. Lihtsalt...hoooow cool! Sellel kivil vaadet nautides oli väääga keeruline oma emotsioone vaos hoida, sest niii niii niiiiiiiii võimas tunne oli! 

Matka kolmas osa oli aga kõige rohkem julgust nõudev, sest pidime tõesti ämblikmehed olema ja mööda kivi külgesid end ülesse vinnama. See on alati natuke tricky ja ohtlik, et kõige rohkem jõudu vajava osa jaoks oled nii palju energiat juba mäele jätnud. Aga tulebki oma piire väga selgelt tajuda ja tunnetada, kas vajad veel paariminutilist puhkust enne edasiminekut. Kolmas osa oli muide juba suuresti pilvede sees, ehk siis selgeid päikeselisi pilte ei olegi väga tõenäoline seal saada:)

See on üldiselt väga popp mägi sotsiaalmeedia fotode jaoks ja Bo ikka uuris inimestelt, kes meile vastu tulid, et nuu palju inimesi mäel veel on. Meie aga jõudsime sellisel varajasel õhtutunnil, ookei, kell 4 sinna mäkke, et vaid üks seltskond oli alles jäänud. Nemad olid kohalikud Taichungi mehed, kes veetsid terve päeva mäel, neil oli telk püsti pandud ja piknikumaterjal ja värgid-särgid kaasas. Nemad tegid meist lõpuks pilte ja soovitasid tungivalt ka teiselt poolt mäge tagasi minna.

Vaatasime seda videot õhtul koju jõudnuna ja rampväsinuna ja naersime nii korralikult. Ma olin seal kivinuki otsas juba pikemat aega olnud ja ma ainult kilkasin, et Booooo, prooovi video peale saada, kuidas pilv jookseb. Ja noh, inimesed näevad asju erinevalt ja ta küll kuulas mu sõna, aga ei saanud pikalt aru, et mis tähendab "pilv jookseb". Ja siis kui ta õhtul seda videot vaatas, siis ta sai lõpuks aru, et vauuuu, pilv jooksiki, konkreetselt jooksis:D:D Ma tahtsin kangesti videotõestust, et no päriselt ka seisan pilvepiiril, täiesti otseses mõttes ja pilved jooksevad must läbi. Just amaaazing!

Kui me ülesse läksime, tulid osad inimesed vastu, ehk nad läksid tuldud teed tagasi, meie aga läksime teiselt poolt. Pidavat olema järsem, ehk siis rohkem ronimist vajav, aga vaated pidavat suurepärased olema.

 Need allamineku pildid pole muidugi mingid ilupildid, aga annavad väga konkreetselt edasi seda rühkimist, mis ette tuleb võtta:) Ma kuidagi kogusin end seal tipus niimoodi, et mulle väga meeldis allamineku protsess! Näha on ka piltide vaatenurga muutus, ehk kui ülesse läks Bo eespool olles, siis alla tulles olin mina esimene:):)

Ei saa vastu vaielda, pärast sirgeid kiviseinu pidi alla ronides jõudsime totaaaaaalsesse muinasjutumetsa. Ja lõpuks pärast nelja tundi matkamist olimegi uuesti 1600 meetri peal jaa võisime hakata mäest autoga alla sõitma hakata.

Kurb oli muidugi see, et Bo oli mäel haigeks jäänud ja meie tagasisõit muutus pikemaks, kui oleksime tahtnud. Teadupoolest ma ei või Taiwanis autoga sõita, mis tähendab, et Bo pidi päris korraliku palaviku ja peavaluga ise ikkagi tagasi sõitma. Mina ise olin täiiiesti rampväsinud, aga proovisin igal hetkel lihtsalt rääkida, et Bo magama ei jääks. Ja kui tema roolis magama jäänud oleks, siis vähemalt oleks mina silmad lahti kogu aeg olnud ja roolist õigel hetkel haaranud... noh, ma ei tea, kas see päriselt oleks ka nii läinud, kui ohtlik olukord tekkinud oleks:) Igatahes tegime tagasiteel kõikides võimalikes kohtades peatusi, et puhata ja sirutada. Et oleksime kõik ühel lehel, siis siin on linnade vahel reaalsed kiirteed, kus ühte pidi on ca 3-4 rada ja teistpidi sama palju radu veel. Ja peatumiskohti on 1-2 ca 100 km peale. Aga nende peatuspunktide potentsiaali on osatud korralikult ära kasutada. Meie peatuspaik oli nagu Solaris keskus oma suuruselt, enamasti oli see küll toidukohtadega täidetud, aga mängida sai vending machine´idega ja lastel oli mitu mängunurka jne. Sellisel õhtusel ajal 21 paiku peatus seal ikka oma... 50 autot ja hunnik rekkaid ka veel otsa.

Et siis sellised lood seekordsest matkast. Kirjutan veel ühe postituse Yushani (Taiwani kõrgeima tipu nimi) matka ettevalmistustest, SEST neid on ikka korralikult olnud. Nii mäele mineku lubade saamiseks, varustuse rentimiseks/ostmiseks, füüsiline trenn, öömajade bookimine, toidukordade planeerimine jne! Ja siis ongi juba nädala pärast aeg kirjutada postitus Yushani vallutamisest, sest järgmiseks esmaspäevaks oleme mäenõlvalt tagasi:)

Maailmas toimuvast Taiwanis elanu silmade läbi

Sain täna ühte uudist lugedes aru veel ühest aspektist, miks välismaal elamine niii palju silmaringi ja maailmapilti avardab. Ma küll kahjuks ei ole veel selles siinses uudisvoos sees, sest ma ei loe mandariinikeelseid uudiseid, AGA kuna ma pesitsen ise Aasias, siis lähevad ka siin toimunu rohkem korda. Ja need erinevast rahvusest inimesed, kellega siin kokku puutun, tänu neile märkan ja jätan meelde nende riikidega seonduvat. Näiteks, ma võiks praegu esimese hooga arvata, et Svaasimaa uuest nimest võiks teada Eestist mu tuttavate seast vaid mu suurem vend sest tal on peas kõikide Aafrika riikide lipud (vähemalt veel 10 aastat tagasi oli) ja tal on mu meelest mingi müstiline side Aafrikaga. Aga nüüd juba viiendat kuud käin ma samas klassis Svaasimaa tüdrukuga ja muidugi jäi mulle silma, et nende riik on uue nimega Kingdom of e-Swatini. Okei, tõele au andes, mina ise nende nimemuutust ei märganud, aga Bo andis sellest mulle teada, sest ta teadis, et mul on Svaasimaaga side. Ehk ka tema pööras sellele rohkem tähelepanu tänu erinevatele sidemetele ja kontaktidele. No laheee, ma ütlen! Aga see kõik oli sissejuhatus hoopis tõsisemasse teemasse, millele ma viitasin postituse alguses.

Ja ma soovin, et mu blogilugejate silmaring laieneks ka tänu sellele, et mina Taiwanis olen, seega räägime täna Taiwani diplomaatilistest suhetest!

Alustame kuskilt keskelt, ehk teadupoolest on Taiwani nime taga sulgudes kolm tähte. R.O.C. ehk Republic of China, mis viitab suhetele Hiinaga. Suure Hiina nimi on PRC, ehk People´s Republic of China ja see tähendab seda, et Taiwani rahvusvaheline suhtlus teiste riikidega on tegelikult konkreetselt teiste riikide diplomaatiline suhe Hiinaga. Lihtsustatult- kui mõni riik on tunnistanud diplomaatiliste suhete olemasolu Taiwaniga, siis neil ei ole diplomaatilisi suhteid Hiinaga. Ehk, kui sa tunnistad Taiwani iseseisva riigina, siis sa ei tunnista Hiina Rahvavabariigi poliitikat Taiwaniga seoses.

Miks ma sellest rääkima hakkan, on see, et kui veel mõni aasta tagasi oli Taiwani iseseisva riigina tunnistavad riike 24, siis nüüd on neid 18. Viimasel ajal on Taiwan kaotanud oma kaks liitlast- Panama ja Dominikaani vabariik. Täna hommikul oli rahvusvahelises Taiwani meedias info, et suure tõenäosusega jäädakse ilma ka Haitist ja Hondurasest. Mis mind kurvaks teeb, ongi see, et valik on alati kahe osapoole vahel- kas Taiwan või Hiina ja miks praegu need Kariibi mere riigid ükshaaval ära pudenevad... selle pärast, et Hiina suudab nad oma suuruse ja finantsvõimekusega lihtsalt üle osta. Käivad sahinad, et kolmapäeval diplomaatilistest suhetest loobunud Dominikaani Vabariik sai Pekingist hea diili 3 miljoni dollarilise laenu osas, millega parandada oma riigi infrastruktuuri. Pisike Taiwan ju muidugi ei suuda midagi sellist pakkuda... Minu esimene mõte oli kohe, et okoou, kui mõni Dominikaani Vabariigi tudeng on Taiwanis õppimas Taiwani stipiga, siis mis tema rahastusest saab. Arutasin teemat Siiriga, kellel oli sõbranna, kelle riik mõne aasta eest otsustas Hiinaga suhteid soojendada. Sellel tudengil oli kolm võimalust- kas jääd Taiwani, aga leiad ise omale rahastuse. Lähed tagasi koju ja jätad õpingud Taiwanis pooleli või lähed jätkad õpinguid Hiinas Hiina stipendiumiga.

Ma pole iseenesest tuttav nende Kariibi mere saarte poliitikaga, aga lugesin ka seda, et Haiti ja Dominikaani Vabariik jagavad ühte saart, mis tähendab, et Haiti on juba selle pärast poliitiliselt mõjutatav. Paariaasta taguse Haiti tsunaamikatastroofi järel tegi Hiina juba esimesed poliitilised sammud sellele riigile lähemale, ehk saatis väga korraliku abi Haiti valitsusele tsunaami tagajärgedega tegelemiseks. Endine Taiwani esindaja Haitil ütles, et Haiti president plaanib visiiti Taiwani ja päris kindlasti on tema visiidi taga ka finantsabi palumine. Taiwanil on ees rasked otsused, sest kui proovitaks anda ligilähedast heade tingimustega laenu oma liitlastele, siis kannataks selle all just tavainimene, ehk maksumaksja, kelle rahakott kergeneb nende laenude leevendamiseks.

Muide, fact of the day, Euroopast tunnistab Taiwani diplomaatilist iseseisvust vaid üks riik, milleks on Vatikan.

Üks päev olen ma piisavalt tark, et avalikult kirjutada Hiina-Taiwani suhetest ka, aga täna pole veel see päev. Ma tahan tegelikult aru saada, mida see R.O.C. olemasolu Taiwani nimes tähendab poliitilisel tasandil ja kuidas see Taiwani valitsuse tegemisi tegelikult mõjutab. Näiteks praegu tean ma, et viimane kõrgetasemeline kohtumine kahe "riigi" vahel oli 2014. aastal, mil Hiina ja Taiwani suhted soojenesid korraks. Mis mõttes, mõtlete? No, et kui Hiina on valmis Taiwani valitsusliikmetega ametlikult kohtuma, siis tunnistavad nad Taiwani valitsuskabineti liikmeid! Küll aga on siin mingeid solvumisi ja haavata saamisi ja pettumusi, seega 2016. aasta mõjutas taas Hiina ja Taiwani suhteid. Nimelt kommenteeris Peking, et kuna Taiwani president otsustas avalikult mitte tunnistada "ühe Hiina" olemasolu, siis lõpetati kontakt Taiwani riigipea ja valitsusega taas. Ehk see pisike Eesti suurune saareke siin Aasias on raske olla. Tahaks nagu ilma suure Hiinata hakkama saada, samas ei ole võimalik midagi oma liitlastele vastu pakkuda, et nad ei vahetaks oma "mängupartnerit". Ja siis on Taiwani inimesed ka väga lõhestunud, ühed ootavad Hiinast lahkulöömist, osad soovivad tugevamaid sidemeid, mis justkui tähendaks, et elu läheks lihtsamaks, lihtsuse hinnaks oleks aga see iseseisvus, mis Taiwanil tegelikult täna olemas on. Ja see aasta on valimiste aasta Taiwanis, saan aru, et see on üks teemadest, mis ka valimisloosungeid ehib.

Muide, kasutasin siin postitused Taiwani lippu, mis väärib ka veel omaette postitust ühel päeval. Nimelt on peale Taiwani riigi tunnistamise teema ka Taiwani lipu kasutamise üle. Mõni kuu tagasi oma faktipostituses kirjutasin, et Taiwani sportlased ei või välisriikides toimuvatel spordisündmustel Taiwani ametliku lipuga käia, vaid sel puhul kasutatakse Taipei linna lippu... Ja kemplemine käib ka paljudel kodulehtedel, kus on dilemma, kuidas Taiwani määratleda ja kas selle riigi lippu võib kasutada või rikub see suhteid Hiinaga. Siinoldud aja jooksul olen miiiiitmeid kordi lugenud, kuidas lennufirmad, mis lendavad Taiwani, on pidanud Hiina survel muutma Taiwani sihtpunkti üheks valikuks Hiina riigi all. Noh, et teate, kuidas lennujaamasid saab lennupileteid ostes valida, esmalt trükid sisse riigi ja siis see annab sulle selle riigi erinevate linnade lennujaamad. Vot sellist asja nõuab Hiina lennupiletite müüjatelt. Paar kuud tagasi vahetus USA kahel ametlikul saidil Taiwan osaks Hiinast, ehk enne seda määratleti kodukal Taiwani eraldi üksusena, siis nüüd... Hiina osana. Näide ka Eestist. E-residentsust taotlema asudes on võimalik selle kodulehel surfata, et kuidas see taotlemisprotsess sinu asukohariigis toimub. Eestil ei ole ametlikke diplomaatilisi suhteid Taiwaniga, seega ei saa e-residentsuse kodukal senikaua valida eraldi asukohana Taiwani, ikka pead asju ajama läbi Hiina.

Ja no te isegi ei oska ette kujutada, kui absurdseks need lood lähevad. Mõni aasta tagasi postitas üks 16-aastane Korea popplaulja sellise vääga läbimõtlemata laadnas olekus Taiwani lipuga pildi sotsiaalmeediasse. Ja no, kui te arvate, et pärast seda ta kontsert Hiinas tühistati, siis teil on täiesti õigus. See pisike 16-aastane ullike pandi avalikult vabandama ja tunnistama, et tema usub "ühte Hiinasse", sest muidu oleks tema lauljakarjäär üürikseseks jäänud. Noh, võibolla jääb see praegu ka, aga vähemalt mitte selle pärast, et ta Taiwani lipuga poseeris.

8. kuu tähtpäev!

Ma ei tea, kuhu see aeg lendab! Alllllles see oli, kui ma astusin lennukist välja, hingasin seda hingamatut troopilist õhku ja mõtlesin, et millesse ma end küll mässinud olen:) Ja nüüüd ma siiis olen siiin, käes on jälle aeg, kus hingata pole midagi, kujutletavas pagasis aga kaheksa kuu jagu seiklusi, õppetunde, harjumisi, üllatusi, pettumusi.

Et tõsimeeli, üks päev seisin bussipeatuses...SEISIN! VARJUS! Ja lihtsalt tundsin, kuidas higi tilkus konkreetsete tilkade kaupa ca 3-4 kohast mu kehal:D Vabandust, kui see üleliigne info nüüd kellegi jaoks on, aga see on lihtsalt paratamatu ja nii on isegi kohalikega. Okei, olen märganud, et kohalikud lasevad seda kuumust rohkem oma näolt välja, ehk et minu näolt naljalt kukkuvaid higitilku ei leia, küll aga kehalt:D:D Ja siis olen vaatluse tulemustel selgeks saanud, et kohalikud mehed kannavad oma triiksärgi all t-särki ka. Selle boonuseks on see, et higistamise vastu sa kuidagi ei saa, küll aga jääb su triiksärk kuivaks ja vaid nö alussärk saab märjaks. Muidugi on kahe särgiga veel palavam, aga no kus sa lähed niimoodi hommikul tööle, et särk on ligemärg seljas.

Sel kuul olen veel mõned avastused teinud asfalti ja autode kohta:D Näiteks on siinne asfalt teistsuguse konsistentsiga kui Euroopas. Teate küll, kui Eestis on 25 kraadi, siis paljudes kohtades asfalt sulab. No kujuta ette, kui selline asfalt siin oleks... Täna näiteks oli real feel 38 kraadi!! Teisalt on aga palju odavam asfalti tervena hoida, sest siin ju ei jäätu see ära, teadupoolest tekivad suured augud asfalti just temperatuuri kõikumisest. Ja siis sain veel sellest ka aru, et autodega peab palju vähem jändama, sest esiteks, pole auke ja teiseks...pole vaja talverehve!:D See on umbes sama teema, et Aasias ei ole solaariumitel ikka üldse turgu, sest mida valgem nahk, seda ägedam sa oled:)

Sel kuul sain aru, kui palju korrapärasust siin ühiskonnas on. Et kui muidugi ma olen ikka veel liiga kiire siinset tempot arvestades, siis jälgides tänavapilti... ongi enamasti inimesed aeglased ja keegi ei jää kellelegi ette ja ei aja närvi. Mina olen õppinud rahvarohkeid kohti vältima, tulen hommikul kaks peatust enne ülikoolilinnakusse jõudmist bussilt maha, et saaksin rahumeeli omas tempos üksinda kooli poole marssida:) Ja eskalaatorid! Minu jaoks on tänaseks täiiiiiesti loomulik, et seisvad inimesed on paremal pool ja alati jäetakse ruumi vasakule, et kiirustavad inimesed mööduda saaksid. Metroos ei tohi süüa ja juua ja tõesti, väääga üksikutel kordadel olen ma näinud, kui keegi "patustab". Muide, metroos ei tohi nätsu ka närida:D Selle reegi vastu olen mina ikka eksinud, aga ma ju tean, et ma ei topi näritud nätsu tooli alla või veel hullem, tooli peale. Ühistranspordis on märgitud vanade inimeste, laste ja istekohta vajavate inimeste toolid teist värvi ja tõesti, inimesed jätavad need vabaks isegi kui buss on rahvast täis ja justkui võiks istuda. Võiii siis hüppavad koheselt püsti, kui seda istekohta rohkem vajav inimene ühistransporti astub. Ja no see liiklus, autos kõrvalistujana olen ma ikka veel hirmul, aga ma saan aru, et siin kehtivad mingisugused kirjutamata reeglid, mida enamasti jälgitaksegi. Siin on häääästi palju rollereid ja tegelikult toimib see kuidagi ladusalt. No okei, mina ei julgeks tõesti autorooli istuda ja mõne ebakindlama juhi jaoks on ka see liiklusolukord kaootiline, aga üks hetk, kui sa aru saad, mis "reegleid" inimesed jälgivad, siis läheb paremaks.

Ja üks päev mõtlesin selle peale, et mulle ikka meeldib paaalju rohkem, et ma elan ülikoolilinnakust kaugemal. Ma ei oska end ikka samastada end sellise klassikalise tudengiga ja see on ka täiesti okei. Nüüd olen rohkem omas elemendis ja mulle meeldib see! Ühikas elades oli selline... tilulilu tunne:D Süüa teha ei saanud, ehk ma ei pidanud mõtlema, et mida poest osta, mida süüa teha, kui palju süüa teha jne. Oma kahe ruutmeetri koristamine võttis aega ca 5 minutit nädalas, korra paari nädala jooksul käis ka ühika koristaja meie toa üle. Jagatud korteris on lood ikka teistugused ja mulle meeldib, et mul ikka igapäevaseid kohustusi ka on.

Ja sel kuul olen aru saanud, et mul on siin niii niii ägedad seiklused olnud, aga ma olen mingi hetk valmis maha rahunema ja et ma seostan oma tulevikku Eestiga ikkagi. Muidugi on neli kuud pikk aeg, et igasugu asju võib muutuda, aga mul on praegu selline hea elevus sees, et veel kihvtimad hetked ootavad mind ees sügisest, kui hiina keele stipendium lõppeb ja ma formaalne koolilaps enam pole:)