Ma ei tea, kuhu see aeg lendab! Alllllles see oli, kui ma astusin lennukist välja, hingasin seda hingamatut troopilist õhku ja mõtlesin, et millesse ma end küll mässinud olen:) Ja nüüüd ma siiis olen siiin, käes on jälle aeg, kus hingata pole midagi, kujutletavas pagasis aga kaheksa kuu jagu seiklusi, õppetunde, harjumisi, üllatusi, pettumusi.
Et tõsimeeli, üks päev seisin bussipeatuses...SEISIN! VARJUS! Ja lihtsalt tundsin, kuidas higi tilkus konkreetsete tilkade kaupa ca 3-4 kohast mu kehal:D Vabandust, kui see üleliigne info nüüd kellegi jaoks on, aga see on lihtsalt paratamatu ja nii on isegi kohalikega. Okei, olen märganud, et kohalikud lasevad seda kuumust rohkem oma näolt välja, ehk et minu näolt naljalt kukkuvaid higitilku ei leia, küll aga kehalt:D:D Ja siis olen vaatluse tulemustel selgeks saanud, et kohalikud mehed kannavad oma triiksärgi all t-särki ka. Selle boonuseks on see, et higistamise vastu sa kuidagi ei saa, küll aga jääb su triiksärk kuivaks ja vaid nö alussärk saab märjaks. Muidugi on kahe särgiga veel palavam, aga no kus sa lähed niimoodi hommikul tööle, et särk on ligemärg seljas.
Sel kuul olen veel mõned avastused teinud asfalti ja autode kohta:D Näiteks on siinne asfalt teistsuguse konsistentsiga kui Euroopas. Teate küll, kui Eestis on 25 kraadi, siis paljudes kohtades asfalt sulab. No kujuta ette, kui selline asfalt siin oleks... Täna näiteks oli real feel 38 kraadi!! Teisalt on aga palju odavam asfalti tervena hoida, sest siin ju ei jäätu see ära, teadupoolest tekivad suured augud asfalti just temperatuuri kõikumisest. Ja siis sain veel sellest ka aru, et autodega peab palju vähem jändama, sest esiteks, pole auke ja teiseks...pole vaja talverehve!:D See on umbes sama teema, et Aasias ei ole solaariumitel ikka üldse turgu, sest mida valgem nahk, seda ägedam sa oled:)
Sel kuul sain aru, kui palju korrapärasust siin ühiskonnas on. Et kui muidugi ma olen ikka veel liiga kiire siinset tempot arvestades, siis jälgides tänavapilti... ongi enamasti inimesed aeglased ja keegi ei jää kellelegi ette ja ei aja närvi. Mina olen õppinud rahvarohkeid kohti vältima, tulen hommikul kaks peatust enne ülikoolilinnakusse jõudmist bussilt maha, et saaksin rahumeeli omas tempos üksinda kooli poole marssida:) Ja eskalaatorid! Minu jaoks on tänaseks täiiiiiesti loomulik, et seisvad inimesed on paremal pool ja alati jäetakse ruumi vasakule, et kiirustavad inimesed mööduda saaksid. Metroos ei tohi süüa ja juua ja tõesti, väääga üksikutel kordadel olen ma näinud, kui keegi "patustab". Muide, metroos ei tohi nätsu ka närida:D Selle reegi vastu olen mina ikka eksinud, aga ma ju tean, et ma ei topi näritud nätsu tooli alla või veel hullem, tooli peale. Ühistranspordis on märgitud vanade inimeste, laste ja istekohta vajavate inimeste toolid teist värvi ja tõesti, inimesed jätavad need vabaks isegi kui buss on rahvast täis ja justkui võiks istuda. Võiii siis hüppavad koheselt püsti, kui seda istekohta rohkem vajav inimene ühistransporti astub. Ja no see liiklus, autos kõrvalistujana olen ma ikka veel hirmul, aga ma saan aru, et siin kehtivad mingisugused kirjutamata reeglid, mida enamasti jälgitaksegi. Siin on häääästi palju rollereid ja tegelikult toimib see kuidagi ladusalt. No okei, mina ei julgeks tõesti autorooli istuda ja mõne ebakindlama juhi jaoks on ka see liiklusolukord kaootiline, aga üks hetk, kui sa aru saad, mis "reegleid" inimesed jälgivad, siis läheb paremaks.
Ja üks päev mõtlesin selle peale, et mulle ikka meeldib paaalju rohkem, et ma elan ülikoolilinnakust kaugemal. Ma ei oska end ikka samastada end sellise klassikalise tudengiga ja see on ka täiesti okei. Nüüd olen rohkem omas elemendis ja mulle meeldib see! Ühikas elades oli selline... tilulilu tunne:D Süüa teha ei saanud, ehk ma ei pidanud mõtlema, et mida poest osta, mida süüa teha, kui palju süüa teha jne. Oma kahe ruutmeetri koristamine võttis aega ca 5 minutit nädalas, korra paari nädala jooksul käis ka ühika koristaja meie toa üle. Jagatud korteris on lood ikka teistugused ja mulle meeldib, et mul ikka igapäevaseid kohustusi ka on.
Ja sel kuul olen aru saanud, et mul on siin niii niii ägedad seiklused olnud, aga ma olen mingi hetk valmis maha rahunema ja et ma seostan oma tulevikku Eestiga ikkagi. Muidugi on neli kuud pikk aeg, et igasugu asju võib muutuda, aga mul on praegu selline hea elevus sees, et veel kihvtimad hetked ootavad mind ees sügisest, kui hiina keele stipendium lõppeb ja ma formaalne koolilaps enam pole:)
No comments:
Post a Comment