Eelmisel laupäeval käisime Bo, prantslasest Armandi ja tema prutaga rooftop party´l, kõigil olid tujud head, kohustused ei koputanud seljas ja sai rahulikult nautida.
Nalja sai, saime enda profiilist postkaardid ja endale meeldivale kohale hennatatoveeringud. Kuna meil oli just rannapuhkus tulemas, siis valisin enda tatoveeringuks päris nähtava koha, aga olin vääga rahul. Andis kohe vaibi juurde Kentingu-puhkusele:D
Parim oli see, et postkaardi-tegija ütles üks hetk mulle, et okoou, mu nina ei mahtunud pildile ära:D Upsii! See hennatamine oli ka samas ruumis ja olin seal juba parajalt teisi postkaardi saajaid naerutanud, et see kunstnik juba tajus, et muga võib nalja teha, seega ta kleepis mu paberile lisaks veel ühe paberi ja joonistas nina lõpuni ikka;)
Lippasime igatahes peolt üsna varakult ära, sest hommikul oli vaja vara ärgata ja rongile tõtata, et paradiiisiii sõita!
PS: peost valmis video ka, mida saab SIIT vaadata! Niimoodi osatakse siis Taipeis lõbutseda:)
Kuna ma olin totaalselt endasse haaratud oma eksamist, siis lasin Bo´l kõik ettevalmistused teha ja ma ise sain alles hommikul rongis aru, mida see Kentingusse minek päriselt tähendab. Ja siis tuli ülev tunne, sest läksin järjekordset "kõige-kõigemat" vallutama. Kenting asub Taiwani kõige lõunapoolsemas tipus, võtsime pühapäeval ette 450 kilomeetrise teekonna sinna ja samapalju kolmapäeval tagasi ka.
Esimene päev
Olime otsustanud võtta selle reisi ette õpilasele kohase eelarvega, seega valisime sinnasõitmiseks aeglase rongi. Olgu öeldud, et kiire rong sõidab saare teise otsa ca 2 tunniga, meie rong sõitis 6 tundi:D Aga kiire rongi viimane peatus on veidi varem kui aeglase rongi oma, seega pidasime boonuseks seda, et jõuame omadega kaugemale aeglase rongiga. Edasi võtsime järgmise pooletunnise rongi JA siis oleks pidanud edasi bussiga veel ca 1h sõitma. Aga rongijaamast välja tulles võttis üks mikrobussi juht Bo rajalt maha ja pakkus bussipiletile sarnase raha eest nö. taksosõitu otse meie hosteli ette. Olime selleks ajaks 7h teel olnud ja tunne oli selline, et peaasi, et saaks võimalikult ruttu juba sihtpunkti. Meiega koos oli veel mikrobussis kaks inimest ja kui me olime ca 3 minutit sõitnud sain aru, et eem, kuidas me lampi usaldame praegu inimest, keda me absull ei tea, kes ei sõida ametliku taksoga, kelle puhul me isegi ei tea, kas ta kaine on! Ja ma küll kinnitasin endale, et ta sõidab seda sama teekonda päevast päeva ja selle pärast ka teab, millal võib kihutada ja millal aeglasemalt võtta. Ehk võite juba aru saada, et ta kurjam kihutas nagu tuulispask. Ja kes teab, see teab, mis minu ja kihutavate võõraste autode suhe on. Ma olin päris hirmul, vaatasin kogu aeg kella, et kaua veel sõita on vaja, sest ta ütles, et sõidame ca 40 minutit Kentingisse. Selle 40 minuti jooksul suutsin nii mitmeid asju mõelda, miks ma ei taha seda meest usaldada:D Esiteks, tal olid algusest peale läbipaistmatud päikeseprillid, ma ei näinud ta silmi enne autosse istumist, ma ei saa ju usaldada meest, kelle silmi ma näinud pole! Teiseks... kirjutan nendest betel´i pähklitest järgmises postitutes pikemalt, aga siin kasvavad sellised pähklid, mis on täiesti legaalsed, aga mille närimine annab energiat. Et kui neid okeilt närida, siis on see efekt nagu kohvil, AGA kui neid kogu aeg närida, siis on see efekt nagu kokaiinil. Ja sa saad tead kohe, kui inimene neid pähkleid närib, sest see rikub totaalselt su hambad ära. Osadel lagunevad hambad täiesti ära, huuled on nö verised kogu aeg, kui hambad veel alles on, siis on need verepunase kumaga. Ja sellel mehel olid ka betel´i pähklite hambad ja no see tegi mind ka väga skeptiliseks. Kujutasin ette kõige jubedamaid stsenaariumeid, sest ma tundsin end niiii lollina, et kuidas ma ikka sinna autosse istusin. Tegin juba premeerivaid plaane, et kui ma elusalt Kentingusse jõuan, siis mida kõike ma teha tahan kohe:D No nüüd on lihtne sellest kirjutada, aga ma olin tõesti hirmust krampis ja Bo küsis, et kas ta palub juhil aeglasemalt sõita mu jaoks ja ma ütlesin, et eks ootame viimase hetkeni, ma ei taha mingit draamat ülesse tõmmata, sest kõik teised autosviibijad olid väga tsillid ja ei tundunud üldse muretsevat selle tempo pärast. Igatahes, pärast 8-tunnist seiklust olime elusana Kentingis, hostelisse sisse checkinud ja valmis nautima ookeanit ja Taiwani nö. puhkusekuurorti!
Tegime tiiru night-marketinga peatänaval, mul kahjuks pole ühtegi pilti, aga see oli niii lahe, kuidas neil olid foodtruckide asemel bar-truckid! Ehk selline modifitseeritud kaubik, kust lasti mussi ja kust sai erinevaid kokteile osta:D
Teine päev
Kuna päike säras hommikul varakult ja mina tahtsin võimalikult palju lõuna-Taiwanist sisse imeda, siis ärkasime, sõime hommikust ja juba lendasime välja! Esimene missioon- leida ja rentida roller! Taiwanis on päris korralik onupojapoliitika, aga mis tihti mängib just minu kasuks. Ehk terve peatänav oli täis rollerirendi kohti, aga küsisime oma hostelis onu käest, et kust oleks kõige odavam roller rentida. Tema tegi ühe telefonikõne, üks "vanaema" sõitis rolleriga kohale, võttis Bo kaasa, kes mõne aja pärast meie rolleriga kohale vuras:D Tädi oli suure tõenäosusega hosteli onu sugulane, kelle äri suuresti elab hosteli inimeste pealt. Igatahes saime althõlma odava rolleri ja päev võis alata! Sõitsime esimese asjana saare kõige kõige lõunapoolseimasse tippu! Tahtsime seal poseerida kookostega ja jäimegi esimeses kookospalle müüva "vanaisa" lähedal seisma. Bo küsis, et kas tuleb muga kaasa või lähen harjutan ise hiina keelt. Ütlesin, et olen iseseisev ja proovin ise. Tulin tagasi 100NTD maksva kookosega, Bo küsib, et kas ma küsisin enne ostmist, et palju see maksab. Ütlesin, et no küsisin küll, aga vanaisa ei saanud vist aru, ehk vastust ma ei saanud. Ja kuna mul ainult 100NTD käes oli, siis võttiski ta terve selle raha mult ära:D Jõudsime veidi edasi sõidetud ja nägime, et ca 2x suuremad kookosed maksid seal 50NTD:D Nooo okeeei, muidugi oli veidi kurb, et nii palju üle maksin oma kibeda kookosmahlaga pisikese kookose eest, aga sisendasin endale, et okeiokei, tegin sotsiaalset ettevõtlust ja minu raha võibolla on vanaisa kahe päeva ainus raha vms. Igatahes Bo ostsis endale poole odavama ja poole suurema kookose, mille mahl oli niiiiii magus ja hea, noh, vähemalt ühel vedas:D
Vurasime kõik tähtsad kohad läbi, käisime ujusime ookeanis ja no nautisime täiega seda +40-st ilma!
See on Vaikne ookean
See on India ookean
Parim oli muidugi see, et juba esimesel päeval kirjutas Siiri, et tema töökaaslane, kellega ma siin meie majapeol tutvusin, on ka just praegu Kentingis. Kirjutasime üksteisega ja no see piirkond on piisavalt suur ja lai ikkagi, et see kokkupõrkamise võimalus oli paduväike. Aga sattusime just samal ajal kirjutama ja olime just eelnevalt otsustanud, kuhu me lõunat sööma lähme ja nende seltskond oli otsustanud, kuhu nad magustoitu sööma lähevad. Need asusid täpselt paralleeltänavatel, seega jalutasime Bo´ga sealt läbi, tegime umbes 17 kallit, paar pilti ja liikusime edasi:D Naersin täiega, et no saan siin riigis umbes...30 inimesele tänaval tere öelda ja no ca 10´t kallistada teretades ja Yedda on nende 10 seas ja sattusime siis samal ajal 450 km kaugusele linnast, kust tegelt elame:D
Õhtul tegime end ilusaks, käisime jõime ühe ilusa kokteili rannabaaris ja läksime ilusti tuttu, et järgmine päev ka maksimaalselt ringi traavida.
Kolmas päev
Jälle sarnane algus päevale. Rääkisime hosteli onuga, et kuhu oleks mõistlik snorkeldama minna, ta tegi ühe telefonikõne ja üks logu mikrobuss betel´i pähkliste hambutu olemisega mees sõitis meile järgi. Seekord olime kahekesi ja Bo juba eos palus mehel rahulikult sõita, et ma atakki ei saaks. Saime muidugi jälle mingi x-diili, igatahes kaks asja koos olid odavamad, kui snorkeldamine niisama, seega saime enne snorkeldamist sellise õhku täis paadikesega sõitu niimoodi, et kaater sõitis ja vedas meid järgi. Meiega koos olid kolm nummid vaikset taiwani tüdrukut, kes olid surmahirmus. Nemad istusid ja meie seisime ja pidime end tegelikult täiesti oma jalgade ja käte jõuga püsti hoidma, sest kaater tegi igast kaapekaid ja järske pöördeid, mida me ka kõiki saime tunda. No ääääärmiselt lahe oli, ma kiljusin nii palju, sest natuke hirmus ja natuke äge oli:D Ja pärast seda saime snorkeldada korallide ja värviliste kalade vahel tund aega. Väga vägev!
Pärast seda tiirutasime oma rolluga ringi veel ja käisime kõik teised must visit kohad ka läbi.
Mul oli niiiii hea meel näha, et kuskil Taiwanis on ikka eurooplase mõistes ilusaid eramaju ka! Selles Kentingi linnakeses olid madalad kahekorruselised eramajad, mis on nagu pisikese esiaiaga, aga muidu külgepidi on majad kokku ehitatud nagu Hollandis minu linnakeses paljud tänavad olid. No nii armas nostalgiline oli ja mul oli nii hea meel korraks olla piirkonnas, kus kõige kõrgemad asjad on palmipuud, mitte monstrum-majad nagu Taipeis. Jeee!
Seal meie lähedal oli üks mägi, mis on tituleeritud ca maailma TOP10sse kuuluvaks päikeseloojangu paigaks. No muidugi käisime ja vaatasime ka loojangu ära:)
Neljas päev
Kuna ma olin edukalt saavutanud kahe päevaga rolleripäevituse- ehk siis reied ja õlad olid pruunid, aga kõik muu pigem valge, siis hüppasin juba kella poole 9 ajal ookeani äärde end praadima. Pidime kella 12st check-outima ja pärast seda ka juba Kentingist lahkuma. Seega sain mõned tunnid ookeanisse-rätikule-ookeanisse-rätikue puhkust rakendada ja siis juba meresoola maha pesema ja pakkima minna. Sõitsime seekord ühe hooga Kaoshiungi, linna, kus on muide 2.7 miljonit inimest (Taipeis on 2.3!). Sealt läks meie rong, valisime tagasitulekuks kiirrongi, sest koju tagasi tahad alati kiiremini jõuda, seega olime valmis selle pileti eest ka veidi rohkem maksma:) Meie viimase päeva ajakava käis minu intervjuu järgi, mida tahtsin kindlasti teha vaikses hea internetiga kohas teha. Valituks osutuski rongijaama kohvik, kus sain ilusti oma inteka tehtud. Vahetasime oma rongipileti hilisemaks ja läksime luurama Buddha templit, kus peaks siis päris Buddha hambad säilitatud olema. Ett tema keha säilmed on kuskil Nepaalis, aga hambad Taiwanis. No jälle ajalooliselt väga oluline koht!
Sõitsime sinna ja tagasi sellise shuttle-bussiga, mis justkui pidi konkreetsete kellaaegade peale käima. Olime suhteliselt minuti pealt välja arvutanud, et kaua saame templis luusida, mis kell jõuame tagasi rongijaama jne. Aga meie plaaniga ei ühtinud see, et tagasiteel otsustas buss 20 minutit hilineda. EHK siis jõudsime rongijaama ette täpselt 5 minutit enne rongi väljumist. Tegiiiimeee elu ja surma nimel jooksu ja õnnnnnneeeks jõudsime oma rongile, mis kohe peale meie istekohani jõudmist hakkas ka liikuma. Asi jälle, mida meenutada kunagi:)
No comments:
Post a Comment