Natuke nalja ka

Milline nipiga lause, pidin keelegeeniuselt Brittalt üle küsima, et kas kindlalt selles lauses koma pole. Ei ole, tuleb välja:)

Aga, eile oli üks äärmiselt koomiline situatsioon. Olen siin ühikas VIIS KUUD elanud, nendest viimased 2.5 on päris nõmeda ilmaga olnud. Ja eks ma olen paljudega rääkinud ja teadsin justkui ette, et jaa, siin majades pole soojustust. Et mõnes uues hoones veab, seal on konditsioneeril soojendamise võimalus ka juures, aga enamasti ikka ollakse sama temperatuuriga nagu õues suht:) Selle vahega, et tuul ei puhu otseselt. Ehk siis olin juba tegelikult ära harjunud, et hommikul võtan kapist sellised kergelt niisked riided ja panen külmas selga. Tegelikult oli hea, sest siis polnud õue minnes temperatuurivahe nii tuntav. Aga tõsi, mõnel päeval ikka tahtsin soojust ka naha vahele.

Muide, vahemärkusena veel see ka, et kuna nii ära harjunud olen, siis nädalavahetusel avastasin end matkamast tulles mõttelt, et paluks Bo´lt, et ta paneks auto sooja, aga ahjaa, kurja, me oleme ju Taiwanis. Ja siis sain aru, et hahaha, midaa mõtet, tal on ju Saksamaal tehtud auto, ehk ofc on tal soojendus olemas:D Aga aju oli nii ära harjunud, et tuleb lõdiseda, haha. Noh, ja eks tuli välja, et Bo pani selles autos esimest korda soojenduse sisse, sellist asja siin maal ikka tihti ei tehta:)

Aga eilsesse tagasi tulles. Koputasin oma kõrvaltoa uksele, kus mu klassiõed elavad, et ehk nad saavad mulle münte vahetada, et pesumasinat müntidega toita saaks. Kommenteerin, et oiii, teil nii soe, et kas teil on radikas. Kõrvaltoas elab teine korealane, kelle nime ma ka pole kahe kuu jooksul selgeks saanud, väga piinlik. Igatahes korealane ütleb, et ee, jaa, meil on radikas. Küsin siis juurde, et ooo, kas ostsite kahepeale. Ta siis suunab pilgu seinal olevale konditsioneerile ja ütleb, et eiii, osta küll polnud vaja, see neil kogu aeg seinas olnud. Ma lähen näost punaseks ja hakkan laginal naerma, sest midaaaa hellllli! Sooojus on kogu aeg mu seinal passinud ja ma pole lihtsalt teadnud! Kutsusin ta otsemaid meie tuppa ja palusin tal hiinakeelsel puldil näidata, kuidas sooja saab:D Ja ta tuli siis veel ühe joonisega, kus on ingliskeelne juhend AC puldist. Seda meile minu meelest suvel ei antud:):) Vähemalt ma ei mäleta. Igatahes, meie väike tuba on võimalik 32-kraadiseks kütta! Eile paningi muide täisvõimsuse peale, ööseks vist panime 28 kraadi peale jaaa eks natuke ohtlik see ole. Päris raske oli hommikul end voodist välja ajada, kui tuba mõnusalt hubaselt soe on. Täna hoidsin ka vahepeal 30 kraadi lähedal seda, aga ma tundsin, kuidas see ikka täiega uimaseks teeb:D Päris koomiline ikka. Aga mida rõõmu, meie rätikud kuivavad hommikuks ära nüüd, kui seda õhtul kasutame...Saapaninad saavad kuivaks eelmise päeva vihmast! Selllist luksust pole tõesti veel tundnud. Meil Saksamaa poisiga on ikka igal hommikul klassis teisi oodates ilma ja niiskusega seotud teemad, nüüd saan öelda talle, et mul toimus tõeline HEUREKA. Ta elab oma abikaasaga korteris ja neil pole soojendust, nemad elavad seda elu, mida mina ka elasin kuni eilseni:D

Eks kauaks mul seda rõõmu ei jätku, ehk ei jõua ümberharjuda soojusega, sest järgmine nädal kolin juba Siiri juurdeee!

Qixini mägi ja valusad sääremarjad ehk "perekondlik" väljasõit

Guess what! Mul on niii hea meel, et tegime sel nädalavahetusel tasa selle, mis eelmisel tegemata jäi. Ehk käisime neljakesi matkamas ja seekord oli tegemist Taipei linnas oleva kõrgeima mäega, mis tegelikult ka vajas pingutust! Instastory´de jälgijad said muidugi kogu aeg teadlikud hoitud, aga mul on palju fotosid siia ka jagada.

Igatahes, ärkasime kõik reipalt laupäeva hommikul ja kohtusime kell 11 Bo maja ees, et startida Yangmingshani poole. Kui te kunagi tähelepanekumalt olete Taiwani kaarti uurinud (miks ma arvan, et väga palju käsi praegu ei tõusnud), siis olete märganud, suurt loodusparki Taipei kohal kohe. See ongi siis nii, et pealinnast välja sõitma ei pea, aga eks autoga oli see ikka oma 40 minuti teekond. Ilm oli mõnus, ca 18 kraadi ja suhteliselt selge taevas. Taipei kohta väga suur haruldus... Viperused algasid üsna ootamatult ja üsna pea peale starti, okouuu. Nimelt tuli välja, et see mägi ja loodusala on nii popp, et sinna minemiseks on vaja luba! Väga Taiwanlik ausalt öeldes, aga ka väga ootamatu. Bo, kes meie grupijuht oli, helistas siis turismiinfosse ja oli nendega, muide, päeva jooksul ca 3-4x ühenduses:D Igatahes, turismiinfo töötajad suunasid meid mingile salateele, kus pole luba vaja. Me Rebeccaga istusime tagaistmel ja kudrutasime, ehk ausalt öeldes ma väga ei pööranudki tähelepanu, mis eesistmel toimus. Bo on teada-tuntud probleemide lahendaja ja ma ei muretsenud üldse. Ausalt öeldes arvasin, et me ei pääsegi selle mäe peale täna ja et ta vahepeal tegi juba plaanid ümber ja liigume mingi muu mäe peale. Arutasime seda pärast kahekesi omavahel, ta ütles, et ta tegelikult oligi juba alguses päris löödud, sest ta ei uskunud sellesse turismiinfo soovitusse. Ja mina siis jagasin oma arusaama samast situatsioonist, et Bo nii oskuslikult manööverdas seal x-kõrvaltänavates ja mulle tundus, et ta täiega teadis, kuhu ta suundub:D Esiteks peatusime meeeeeeeletult ilusa vaatega kohas. Tuuul oli sama meeletu, aga esiteks, meil oli Rebecca kaasas, kel on alati ülevoolavad emotsioonid, seega me käisime ja ahmisime õhku selle vaate juures. Mina ausalt öeldes tol hetkel olin ikka veel sutsuuuu skeptiline, sest ma ei olnud kindel, milline meie plaan/uus plaan välja näeb ja kas Bo ikka plaanib minna kuskile, kus me reaaaalse elamuse saame või kas see jääb meie tänaseks tipphetkeks:D Ehk ma olin suht reserveeritud olemisega, haha. Suht nõme ikka:D Esimene "ahhhaaaa" hetk oli muidugi siis, kui Bo ütles, et pimedas on siin ikka täiesti teine olemise tunne. Ja siis lõi mul, mingi 5 minutit pärast kohale jõudmist, pirn põlema, et ooota, me ju oleme koos siin pimedas käinud:D Aga tol korral lähenesime teiselt poolt ja mu jaoks oli kohe kogu olemine ja koht teistsugune:)

Meite laupäevane "perereis"- mina, Bo ja meie teismelised lapsed itallanna Rebecca ja prantslane Armand

Meie päeva viimane selge taevaga moment 

Pakkisime end uuesti autosse ja liikusime edasi. Pääääris lahe oli see, et 20 minutit peale selle ülemise foto tegemist olime sellises udukogus:

Tiirutasime üks omajagu ringi ja sõitsime parklast parklasse, Bo muudkui oli turismiinfoga ühenduses, KUNI me jõudsime õigesse kohta, mida ta päriselt ka otsis! Ehk siis meie päris seiklus võis alata ja minul läks ka kohe energiatase lakke, sest meid ootas ees 2,1km ülesmäge rühkimist. Tuleb tunnistada, et kuna meil Eestis mägesid pole, siis ega ma päriselt ette kujutanud, mis mind ees ootab...

Esimese platvormini oli ca 20 meetrit, ehk siis jah, meie esimene paus toimus umbes 3 minutit peale treppidest käima hakkamist. Võtsime oma pähklikotikese välja, veepudelid ja nosisime veidi nagu klassiekskursioonil. Kõigil veel tuju laes ja uskumine, et ah, mis see mägi ikka ära ole. Hakkasime siis uuesti liikuma, ikka veel reipalt:D Kuni me jõudsime esimese postini, mis ütles, et oleme käinud 400 meetrit. VAID 400 MEETRIT!!! Ma kujutasin ette, et oleme mingii... poole peal vähemalt:D Haha, okeeeei, pidin oma peas mõtteid kalibreerima ja end hoooopis pikemaks rühkimiseks valmis panema. See on vulkaaniline mägi ja no ilmselt mägi iseenesest ka liigub ajapikku, seega need trepiastmed olid üsna ebaühtlased. Seda nii sammu kõrguse kui pikkuse osas, seega oli tegemist ikka päris laheda väljakutsega. Õnnneks kellelgi allaandmise mõtteid polnud ja utsitasime üksteist vajalikul hetkel... enamasti vajasime seda kas mina või Rebecca... või me mõlemad:D Mis siis selle kogu tripi puhul eriskummaline oli- me olime kogu aeg pilvede sees. Rebecca vahepeal ütleb, et Katriin, mulle täiega tundub, et siin kõrval on üks suur mägi, aga ma ei näe mitte midagi! Ja ma siis vaatan ka kõrvale, inspekteerin asja, vaatan taeva poole ja ütlen, et haa, sul on õigus! Ehk siis kõrgemale vaadates oli tõesti näha, et üks tumedam jutt on pilvede sees, et seal sai mägi otsa. Ja vahepeal, kui keegi kiiremini ees läks, siis ta oli ka ainult udukogu... 

Mida kõrgemale me jõudsime, seda niiskemaks ka kõik läks. Ma üks hetk katsusin oma juukseid ja no ma oleks nagu saunas olnud! Mõtlesin, et mida, mul pole küll nii palav, et ma niimoodi higistanud oleks. Aga siis nägin Bo juukseid, tal olid täitsa konkreetsed veepiisad juustes, siis sain aru, et okei, me olemegi ju veepilvedes! 

Mis oli veel lahe, need trepid olid suht kitsad, et kohtusime pidevalt teiste matkajatega ka. Meiega samal ajal hakkas liikuma üks teine välkarite grupp, kus oli inimesi Indiast ja mingitest Aasia riikidest veel. Ilmselt ka tudengid. Igatahes suhtlesime nendega üsna tihti, sest vahepeal olime meie neist ees, siis nemad meist... siis osad nende grupist läksid meist mööda, siis nad jälle ootasid kuskil oma kaaslasi ja meie läksime mööda jne... Ja neil tundus meiega ka väike võistlus olema, sest kui esimest korda neist möödusime, siis üks poistest hõikas "heeey, c´mon, let´s go guys, even this guy with Mercedes has passed us now!". Viidates siis Bo´le;). 

Igatahes, see oli ikka väljakutsuv mulle, kohe tõesti. Naersime Rebeccaga mõlemad, et noh, meie sagedased ujumised ikka pole nii suurt kasu toonud veel:D Sellele mäel oli kaks tippu, üks 1.8 km peal ja teine 2.1 km peal. Ja see vahepealne 300 meetrit pidavat kõige järsem olema. Oh jah, mu rõõm oli nii suur, kui esimese tipu vallutanud olime! Teadsin, et täitsa vuss ikka pole! 

Aga siiiiiis oli ju veel seda 300 meetrit! Mis, kusjuures, oli kogu viimase pingutuse ajal nähtav. Et põhimõtteliselt me vaatasime kogu aeg sinna mäetipu poole, mis tundus justkui niiii lähedal ju. Yet, ees ootas veel kõige rõvedam pingutus, sest trepiastmed olid kõrged, minul olid niigi jalad makaronid juba all:D 

Aga oh seda õnne, kui me kohale jõudsime! Nagu ma enne mainisin, mida kõrgemale läksime, seda niiskem oli. Nüüd juba kattusid meie riided veepiiskadega, me pidime Armandiga prillid eest ära võtma, sest need olid täiesti udused, mingit kasu puhtaks pühkimisest polnud. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma pole kunagi varem nii niiskes kohas käinud:D 

Vaadet muidugi polnud, hehe! Seal mäetipus olid nö kaks lava, kus istuda sai. Näete viimase pildi peal ka ühte lava. Teine on selle vastas kohe vasakul pool. Me istusime seal vasakul pool, näoga vastas istuvate inimeste poole. Seal oli Indiast pärit seltskond, kes hakkasid oma mingit laulu laulma, selline tüüpiline usulaul oli, plaksutasid ja üks laulis ette ja teised kordasid jne. Kuni järsku nad kilkavad ja tormavad meist mööda, nö meie selja taha. Keerame ka ruttu ümber ja avastasime, et etskae, nad laulsid pilved korraks eemale ja me nägime, mis tegelikult meie ümber toimus!!

See selguse moment kestis tõesti 7 sekundit maksimaalselt, sest tõsine tuul oli kogu päev. Ilmselt näete piltide pealt ka, juuksed lendlevad sajas suunas... Olime India poistele väga tänulikud ja arutasime omavahel, et päris kindlasti nende laulmisest oli kasu. Uskuma ju peab:) 

Ülesse vantsisime kaks tundi... viskasime veel nalja, kui me kuskil poole peal olime, et okei, mina olen väga pettunud, kui mäe otsas 7-Elevenit pole! Teadupoolest on neid ju iga 100 meetri tagant siin linnas.... Ja Bo siis ütles, et ta arvab, et need lavatsid olidki 7-Eleveni jaoks tehtud, aga ilmselt olid neil mingid probleemid lubadega, et nad ikka lõpuni ei ehitanud oma boksi:D Aga noh, kuna 7-Eleven on frantsiis-ettevõte, siis ma võiks endale ka osta ühe poe ja selle ikkagi seal mäe otsas avada:D Igatahes viimased 15 minutit sinna mäkke rühkides ma motiveerisin sellega, et külllll ma ühe jäätise ikka seal mäetipus lubada saan;) Muidugi teadsin ma, et see on loll lootus, aga vähemalt aitas see unistus mul edasi ronida:D 

Kui me alla hakkasime tulema, siis saime tegelikult ka enda ümber toimuvasse süveneda:D Ülesse minnes vaatasime jalgade ette, sest need astmed olid tõesti ohtlikud. Ja alla minnes motiveerisime end sellega, et teadsime, mida õhtusöögiks lubame endale. Ehk siis minu palvel oootas meid jälle üks pitsaõhtu ees:D Rohke juuustuuugaa! 

Rebecca "Katriiin, be my MUSE". Selline siis tuli välja... 

Nonii, üsna tihti käisimegi sellisest džunglist läbi ja mu arust olime me nagu mingis õudusfilmis, sest me kuulsime ümberringi teiste matkajate hääli, aga me ei näinud neid tihti, samamoodi ei näinud väga kaugele ette, aga kogu aeg oli mingit võsa meie ümber:D 

Alla jõudsime 40 minutiga ja tõele näkku vaadates, ma sain pärast seda lihtsalt taevalikku jäätist! Siin on jäätistega see värk, et need on sorbetid ja koort neil kombeks jätsi panna pole. AGA sain sellist jäätist, milles oli nii vedelat karamelli kui ka kookoshelvestega osa. Ja šokolaadiglasuur ja pähklitükid. No niiiii rikkalik ja niiiii hea! Olime kõik päris kutud, aga käisime veel läbi sellest kohast, kus päriselt vulkaani kaatrit näha oleks võinud... selge taeva puhul:D Aga elamus oli omaette seegi, et maapinnal olid pisikesed kaatrikesed, kus oli keev vesi, selline podin oli kogu aeg kohal, nii äge! Muidugi puudutada ei tohtinud neid, sest vulkaanivees on igasugu kemikaale ka, mis kohe käe ära kõrvetavad! 

Meie Rebeccaga igatahes magasime terve teekonna tagasi, mis oli kordades pikem, kui 40-minutiline sõit mäejalamile. Ilmselgelt kõik need inimesed hakkasid sarnasel ajal kesklinna poole tagasi sõitma ja liikusime teosammul seal ummikukeses. 

Täna muidugi tunnen, et mu sääremarjad on terasest, kogu aeg eilselt pingutusest krampis, haha:D Ja meil oli äärmiselt humoorikas venitamismoment ka kõigil enne autosse istumist ja tagasisõitmist... tean muidugi oma eelmistest väikestest matkamistest, et mu sääremarjad annavad järgmisel päeval kõige rohkem tunda ja nende venitamisesse ma ka rohkem auru panin... aga no ikkagi... ju siis on see minu väljakutse, hoida järgmisel päeval ka meeles, kui vägev ma olin ja kui kõrgele ronisin:) 

PS: huvi pärast vaatan praegu Googlest, milline see mägi selge ilmaga on... nagu öö ja päev, ma ütlen, hehe. Panen siia ka mõned pildid;)

Friday Favourites koos 5. kuu päevaga!

Ja ongi niimoodi, et täna, 5 kuud tagasi astusin lennukilt maha ja hingasin esimest korda seda õhutut õhku! Iga kuu pean ma ahhetama, et see on täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg liigub! Täna tähistan igatahes oma viienda kuu päeva austerlaste seltsis koos euroopaliku õhtusöögiga:) Ehk täna on järjekordne siinse Austria kogukonna kokkusaamine sakslasele kuuluvas restoranis. Näeme oma sõpru ja kindlasti kohtume uute inimestega ka. Laupäeval on plaanis järjekordne mägi vallutada, seekord Taipei territooriumi kõrgeim! Aga sellest kõigest juba järgmises postituses.

Kokkuvõtvalt sellest viiendast kuust... (hehe, kas teile tundub ka nagu ma hakkaks kohe oma viiendat raseduskuud kirjeldama?). Mulle tundub, et olen see kuu kõige rohkem muremõtteid ligi lasknud ja kõige vähem selliseid AHHAAA-VAAAUUUUU-NIIIIIII LAHEEE emotsioone kogenud. Esimesena meenuvad need paar murelikku korteriotsingu nädalat, mis on nüüd tegelikult meelest läinud. Teiseks on mu päevi saatnud kurbus, et kool sel semestril pole päris see. Olen mõlemaid muresid teadvustanud ja tegelikult proovinud positiivseid emotsioone ka peale laduda neile.

Noh, et tegelikult korteriotsingud lõppesid väga hästi, mullle tohutult meeldib see piirkond, kuhu ma kolin, mu teekond ühistranspordini on niiiiii ilus, ühel pool jõgi, teisel pool palmiallee. Mu korterikaaslaseks saab Siiri, mul on peagi selllllise varustusega köök, mida mul isegi Tallinnas polnud! Mul on 34. korrusel võimalik igal hetkel käia Taipeid vaatamas. Meil Tallinnas pole ju pilvelõhkujaid ja siin on väga paljud majad meie mõistes meeletult kõrged! Kuhugi tuleb ju need 2,3 miljonit inimest ära majutada, eksole:)

Ja kooli osas olen end pigem neutraalseks proovinud teha ja nagu te aru saanud olete, siis panen ekstra auru selle peale, et asjad ikkagi selgeks saaks ja endal ka tunnis midagi teha oleks.

Selle viienda kuu sisse jääb ka päris mitu põnevat asja, millest ma järgemööda alles tulevikus kirjutada saan:) Aga need on kõik positiivsed ja mind elevusse ajanud!

Trennid olen ka enda jaoks regulaarseks saanud, olenemata sellest, et iga kuu on tunne tähelepanu erinevatele spordialadele pöörata. Väljas on külm olnud, seega õue jooksma olen sattunud vaid paaril korral. Küll aga parandati ära ujula soojustussüsteem, seega 20-kraadise vee asemel olen ujumas käinud 27-kraadises vees. Mu tavapärane distants on 1000 meetri pealt liikunud 1500-1600 meetri peale ühe tunni jooksul. Vaatasin just, et viimase kuu jooksul olen 21 trenni teinud- sinna alla käivad ka mõned kiirkõnnid, rattasõit, üks aktiivsem mägironimine ka:)

Uues, kuuendas Taipei kuus ootab ees siis esmalt reis Tainani, siis kolimine, Hiina uue aasta pidustused! See tähendab, et meil on koolist kaks nädalat vaba, kõik teised töötajad on nädal aega puhkusel, ehk siis... reaalselt, kogu Taipei jookseb tühjaks, kõik lähevad perekondade juurde. Ja muide, minul ekstra pole plaani Taipeist välja minna, sest ma saaan ÜKSINDA seda linna nautida! Barbara ütles isegi kord, et ta pole iial nii pingevabat rattasõidu aega leidnud, kui sel nädalal, kui Hiina uut aastat vastu võetakse:) Ja minu kahenädalane koolipuhkus tähendab ka seda, et algab uus semester JA tuleb uus õpetaja JA jälle uued klassikaaslased. See on isegi päris humoorikas... ei ole ju niimoodi, et iga kolme kuu tagant su kolleegid vahetuvad... ja su ülemus ka! Mul täpselt selline tunne ongi, et hakkad just inimestega ära harjuma ja vopsti, lüüakse kõik laiali:) Ja noh, elukaaslaseid ka kolme kuu tagant ei vaheta, mul on praegu juba kaks elukaaslast olnud- Rebecca ja korealane. Nüüd tuleb kolm elukaaslast vopsti juurde! Pluss üks hamstrihärra (Siiri paranda mind, kui Stinky Tofu tegelt naissoost on:D). 

Jessuke, kui ma ikka oma elu korraks kõrvalt vaatan, siis see on ikka päris kreisi. Ma ei tea, kas mul kunagi on elus nii pikka perioodi olnud, kus PIDEVALT mugavustsoonist väljas oled. Sellega meenub mul vestlus Bo´ga, kus me arutasime, et mitte see ei peaks eesmärk olema, et end mugavustsoonist välja lükata pidevalt, vaid see, et mugavustsoon võimalikult väiksena hoida üldse eos! 

Keskkonnavahetus

Mul on sel nädalal ka kooli osas sellised nukrad meeleolud olnud ja kui ma enamasti olen kodus iseseisvat õppimist teinud ja erinevaid ülesandeid välja mõelnud endale, siis tundsin eile, et olen lõplikult tüdinenud sellest, et ma hommikuti kolm tundi suuresti ära raiskan. Seega valmistasin endale eile õhtul koolitunnid ette, tegin tõlkeharjutusi ja grammatika ülesehituse testimiseks ka mingeid ülesandeid. Ja mul oli pärast kooli üle pika aja selline võimas tunne, et miskit on korda saadetud! Otsustasin, et selle energiaga tuleb miskit ette võtta ja võtsin suuna kampusest välja. Ja seda just plaaniga õppida ja nipet-näpet asju teha väljaspool tavapärast keskkonda. 

Käisin teisipäeval poole jalaga läbi ühest cultural and creativity parkist ja see jäi mulle hinge kriipima, et rohkem aega polnud luurata. Aga tol hetkel oli kaalukausil ühine lõuna Bo´ga või selle loomingupargi avastamine. Valisin esimese:) Muide, ilma guugeldamata ütlen, et Taipeis on VÄHEMALT kolm sellist loomingukeskust ja ausalt öeldes on need ühed mu lemmmikpaigad siin linnas! Miks ma ütlen vähemalt... sest mina olen kolmes juba tänaseks käinud ja no... they rock my socks off! Ja no kõige hämmastavam mu jaoks on see, et see asub koheee Taipei 101 vahetus läheduses, ehk see on see põhipaik, mida mina kesklinnaks pean. Aga siin ei ole see nii konkreetne, see piirkondadeks jagamine, sest ka Bo kodu on kesklinnas, aga Taipei 101 ja Bo kodu vahel on ka ca 20 minutit ühistranspordiga sõitu.... ma põhimõtteliselt saaks võrrelda seda loomingukeskuse asukohta natuke meie Rotermanni kvartaliga, et kui sa ei tea, et see seal Viru keskuse vahetus läheduses on, siis sa ei oska sinna teed leida ka. Igatahes, nagu ma praeguse kogemuse põhjal saan öelda, on ehitatud need keskused just vanadesse tehasehoonetesse. Ükskord olen kirjutanud juba taolisest ägedusest, minu mäletamist mööda oli see vanas viskitehases. Ja Songshani keskus on vanas tubakatehases! See kompleks ehitati 1937, 2001. aastal nimetati see linna kultuuriväärtuseks ning kultuuri- ja loomingupargiks. 2011. aastal avati aga kompleks ametlikuks creativity hub´ina. Ja teate, mul tulevad praegu kirjutades ka külmavärinad peale, sest mulllle niiiii meeeldis seal. Süda helkis, kui ma seal oma läpaka taga tööd tegin, kohe konkreetselt tundsin rõkkavat rõõmu! Kui ma praegu sõnadesse pean panema, mis mulle konkreetselt meeldis, siis on kõigepealt see vibe, kui juba sinna "industriaalkülla" sisse astud. Teiseks, need vabrikuhooned meenutavad mulle meie Telliskivi loomelinnakut, phähh, sain just aru, et creativity park olekski võinud kohe siin postituse alguses saada loomelinnaku nime, sest seda see ju tähendabki:D Nojah, parem hilja, kui mitte kunagi:) 

Ma võibolla ei ole väga konkreetselt seda väljendanud, aga siin 2,7 miljoni elanikuga linnas ei ole just ülemäära palju õhku. Eks ma olen ära harjunud sellega, tunnen märgatavat vahet, kui kuskile lageda taeva-pinna peale satun. Näiteks eelmine nädal öösel rattaga ringi vurades jõe ääres, kuhu poldud jõutud (huvitav, kuidas see korrektses eesti keeles kõlama peaks?) veel maju ehitada, tundsin, et vauuu, siin on nii palju õhku. Ja seal Songshani loomelinnakus on ka palju ruumi ja kõrged laed, suured puidust aknaraamidega aknad ja palju valgust. Ja seal on igal pool niii palju desaini ümberringi! Et ma olin kohvikus, mis tegelt oli ka selline disaintoodete pood, vahepeal käid vaatad Taiwani käsitööd, ehteid, nahatooteid jne jne jne. Oeh, seal oli niiiii palju loomingulisust ümber. Muide, et selle kompleksi suurusest natuke aimu anda, siis 40ndatel töötas seal 1200 inimest!  

See majake on igatahes mu järgmine MUST GO, see oli nagu Pinteresti pildilt välja lõigatud. Just magical! See on raamatupood, aga nagu näha, koos istekohtadega, kus saab tööd teha-õppida.

Ja peale disaintoodete müügi, paari kohviku on seal nö hoovis totaalselt palju ruumi, kus hipsterid ja väikeste lastega pered hängimas käivad. Ja siis on palju ruumi näituste, etenduste ja muude sündmuste jaoks. Minu kurvastuseks ja imestuseks polnud seal sees ühtegi söögikohta! Kohvikus sai tellida kahte-kolme jooki ja küpsiseid:D Väga mitmekülgne menüü, jep. Seega pidin sealt lahkuma varem, kui oleks soovinud. Agaaa nälga ma ei jäänud, sest sealt loomelinnaku territooriumilt lahkudes avastasin niiiiiiii palju lahedaid söögikohti! Ma oleks tahtnud igaühte sisse astuda, sest need olid nii stiilsed. Taaskord, see on suur asi siin, leida midagi minu silmale stiilset. Ma jälle kordan enda kunagisi mõtteid, aga siinsed söögikohad saavad väga taskukohast hinda pakkuda vaid tänu sellele, et nad tõesti keskenduvad vaid söögile. Kõik muu- teenindus, söögikoha välimus- see on täiesti kolmanda järguline. Seega olen ma täiesti harjunud plastmassist istmete ja laudadega, mis on kõik erineva disaini, värvi ja kujuga. Ja muidugi ma hindan seda, et ma soodsalt kõhu täis saan:) Aga niiiiii tore oli näha kohti, mille brändi on aega ja raha paigutatud. No muidugi, kurb oli see, et enamus nendest söögikohtadest olid tühjad ja rahvas lookles ikka nendes plastmasstoolidega või üldse take-away söögikohtade juures. 

MUST READ!

Britta saatis mulle artikli, mida kõik mu blogilugejad peaksid ka lugema. Ma pole Taiwani poliitikast rääkinud siin, sest ausalt, ei saa ka mina päris täpselt aru, kuidas ja kes mis niite tõmbab. Küll aga tean, et neil on 2018. aastal kohalikud valimised tulemas ja üks hetk teen Eestiga võrdleva postituse valimiskampaaniatest. Mul juba miskit mõlgub mõttes. 

Aga palun-palun loe seda, kuidas Hiina Taiwaniga käitub. Artikkel on eelmisest reedest, ehk info on väga värske! https://www.economist.com/news/china/21735075-it-also-luring-its-people-china-getting-tougher-taiwan

Kuidas me igat mäge vallutamas käime

Tänane LAUL on siin, kui sul see võimalus on, pane mängima, niii hää on:)

Niiisiiiis, järjekordne nädalavahetus sai läbi ja nagu ma viimases postituses mainisin, siis plaanime kambakesi uut mäge vallutama minna. Muidugi olin ma pärast kooli mõistes sutsu nõmedat nädalat oma ootused kõrgeks ajanud. Et lahe kamp on koos ja vägev sihtpunkt on ka valitud. Algas mu päev siis sellega, et mul on sõnum Rebecca telefonist, aga tema sõbranna saadetud. Sisu oli a´la selline, et "Katriin, Rachel siin Rebecca telefonist. Eile juhtus miskit ja kahjuks Rebecca ei saa sinuga hommikul kohtuda. Ta vajab praegu palju und ja teki all olemist. Tal on siiralt kahju ja ta palub vabandust." Ja siis teisest kohast veel kirjutatud, et tsau, Rachel siin, ma ei tea, kas said mu Rebecca telefonist saadetud asja kätte, aga kahjuks miskit juhtus ja Rebecca ei saa suga täna hommikul kokku. Mul hakkas fantaasia niiimooodi tööle ja ma olin niiiiiii murelik, et mida helli. Ma ju vaatasin veel õhtul Rebecca instastorie´sid ja kõik tundus korras, mõlemil oli tuju hea ja neil tundus tsill õhtu olema. Saatsin selle info Bo´le ka, kes ütles, et no ju tüdrukutel läks pidu üle käte, millega ma ei tahtnud üldse nõus olla, sest ma ei oleks seda Rebeccast üldse uskunud, pealegi teadsin, et neil oli järgmisel päeval hoopis plaan ühe sõbranna sünnipäeva tähistada, ehk väga eba-Rebeccalik. Siis kujutasin juba ette, et misasjaaaa, kas nad otsustasid totaalsed tiinekad olla ja miskit muud esimest korda elus proovida. Ja niimoodi ma muretsesingi pool päeva, kuni Rebecca üles ärkas. Sellest räägin aga peagi, SEST ega see Rebecca hommikune üllatus viimaseks jäänud. Bo ütles mulle ka seda, et noh, võibolla ongi hea, et Rebecca ise ei saanud tulla, sest tal on toidumürgitus ja võibolla jääb meie reis üldse ära. Palus tund aega kohtumisaega edasi lükata, et saaks jalad alla ja vaadata, kui õudne seis on. Millest see oli? See võib jälle põnev silmaringilaiendus olla.... Nimelt on ju siinsed toidukohad põhimõtteliselt tänaval ja seda olen juba korduvalt öelnud, et selliseid Euroopa Liidu puhtusenõudeid siin ei kohta. Sain juba esimestel nädalatel teisi jälgides aru, et okei, oma söögiriistu tuleb enne kasutama hakkamist alati salfakaga üle nühkida... ja ausalt öeldes olen võimalusel pigem eelistanud odavates ilma nõudepesumasinata kohtades üldse toidu kaasa osta, sest nende taldrikute pesemise kiirust võib tõesti kiita, aga... mis kvaliteeti nad selle kiirusega pakuvad, on väga kaheldav:D Seega, Bo käis õhtul söömas, mõtles, et on väga keskkonnasäästliku mõtlemisega ja kasutab seda lusikat, mida sajad tuhanded inimesed enne teda ka kasutanud on. Ja see söögikoht oli isegi normaalse kuvandiga, mul on see sama pelmeenikoht kampuses ka ja mulle tõesti tunduvad nad pigem korralikud ja puhtad. Aga Bo siis üks kord jättis oma lusika üle pühkimata jaaaaa tulemust sai ta paari tunni pärast tunda. Ütleme nii, et nii tema kui mina nühime nüüdsest oma söögiriistu veel agaramalt:D Õnneks ta tundis end paremini ja leidis, et suudab selle tripi mäkke ette võtta küll. Muidugi ei olnud ta päris tavapärane, pigem hapra olemisega, vähesema jutuga ja suuremaid pingutusi vältiv. Aga no kui mäkke minna, siis peab ikka üles-alla käima ja kuna me oleme head sõbrad, siis me ei tahtnud ka üksinda minna ja teda kuskile kivi nukile ootama jätta. Ja nagu Bo ise ütles, siis see mägi, kuhu me läksime, on üks osa mäestikuahelast ja need teised mäed on nii kõrged, et neil on lumised tipud ja kui piisavalt külm on, siis kogu see ala, mida me laupäeval külastasime, on jaanuaris udu sisse mattunud.

Aga meil on väga soe nädal olnud, seega meie nägime vaid kauguses udu. Muidu lootis Bo, et saab meile sellist vaatepilti pakkuda, kus kaugemale kahest meetrist ei näe selgelt, käid pea pilvedes:) Et jah, kõik need Rebecca ja Bo tervisejamad tõmbasid mu tuju sutsu alla, sest olin ootused kõrgele tõmmanud enda jaoks, aga kokkuvõttes oli meil lahe päev mäel ja õhtu oli ka vahva.

Muide, mis siis lõpuks selgus... ahjaa, no mõlemad, Rachel ja Rebecca kinnitasid, et jah, kõik saab korda ja küll Rebecca näost-näkku räägib, mis juhtus. Ma küsisin otse välja, et mida värki, tegite narkootikume või, sest mitte miski muu enam tõenäoline ei tundnud. Jaa noooo tuli välja, et neil oli ikkagi eksprompt pidu tekkinud, nad olid Rebecca rõdul olnud ja kohtunud naabermajas elavate kuttidega, kes teisel pool tänavat ka rõdul hängisid. Muidugi lugu, mida kunagi lastelastele rääkida. Mul on hea meel, et Rebecca oma konditsioonis suutis veel öösel kell 5 meenutada, et pidi minuga kolme tunni pärast kohtuma ja palus enda sõbrannal mulle kirjutada. Ehk ma pole üldsegi pahane, selliseid eksprompt pidusid tuleb ikka ette ja ta ei jätnud mind ootama või saatnud mind üksinda seiklema, aga tundub, et ta ise piineb kangesti süümepiinades, hihihi. Ma nüüd kohtun temaga tunni aja pärast ujulas, ma kohe põnevusega ootan jutte, kuidas selline pidu tekkis ja mida pulli nad lõpuks ära tegid:D

Igatahes, sellest mäest! Aaaa, ma pole isegi kaardi peal näidanud ju, kus me käisime!!

See on ajaloolise tähtsusega paik, saime väga palju ka ajalooga tutvuda, selle pärast ei olnud ka väga kahju, et uduseid radu ei näinud. Aga ma natuke jagan neid killukesi ajaloost, mis mulle eriti ägedad tunduvad:) Niiimeeelt, kirjutasin kunagi sügisel, et käisin Chiang Kai-Shek memoriaali vaatamas, et see mees oli mingi tähtis valitseja... Noh, Bo alustas oma laupäevast ajalootundi nii armsalt. Et ta ei hakanud mult küsima, kas ma olen midagi lugenud ta kohta või mida ma konkreetselt ta kohta tean, vaid sellise tasase tooniga alustas, "ma ei tea, kui turist sa siin veel oled ja kui palju sa meie ajalooga tutvunud oled, aga ma alustan algusest Chiang Kai-Shekist rääkimisel". Ma sain vaid naeratada ja öelda "yes, please do that". Ehk siiiiiiiis, saate aru! See mees elas Taiwanis ja juhtis kogu Hiina Rahvavabariiki 1948. kuni 1988. aastani! Likeee what, kus ma olnud olen enne, et ma seda ei teanud?? Miks see mägi tähtis oli? Chiang Kai-Sheki suveresidents asus seal ja muide, kõik kohad ja asjad, mis temaga seotud on, on riigi poolt väga korras hoitud. Ma kommenteerisin juba suht sinna mäeparki sisenendes, et vauu, kui korras siin on ja kui palju investeeringuid pandud on- kõik trepid olid hästi turvalised ja näha, et hiljuti taasehitatud. Ja kõik näitusesaalid olid samamoodi väga värske väljanägemisega (asi, mida tihti siin ei näe, ka uute majade välisfassaadi teeb see tohutu niiskus kohe koledaks, ehk mina ei saa üldse aru, millised majad päriselt uued on:D). Ja see hotell, kus me aastavahetusel söömas käisime, see oli ka Chiang Kai-Sheki meelispaik, kus ta oma väliskülalisi võõrustas ja õhtustas. Ja mis on sellel mäepargil ja Grand Hotelil ühist? Neil on mõlemil salajane tunnel, kust kaudu sõjategevuse korral saab põgeneda. Jaaa need mõlemad tunnelid on sellised, kust saab alla libistada tagumikku pidi, see on lihtsalt kõige kiirem viis mäe pealt alla saada. Seda laupäeval külastatud mäepargi tunnelit pole nö. avastatud, mille puhul ma arvan, et seda pole tahetud avalikkusele avada ja tegelikult Taiwani riik ise teab, kus see asub. Aga Bo näitas mulle videot Grand Hoteli liumäge, vau, see on ikka konkreetselt väga järsk. See oli üks uudisklipp, kus uudistediktor lasi end video tarbeks alla sealt... saatjaks väga kõrgenoodilised kiljatused:D Ja muide, see liumägi on täiesti avatud, sealt võivad julged ise alla lasta:D 

Ja teine fun fact, Chiang Kai-Sheki poeg oli abielus ühe valge naisega. Küsisin siis Bolt, et mis rahvusest see naine on. Venelane olevat. Ja ta lisas surmtõsise olemisega, et sellest alates hindavad taiwanlased vene naisi väga kõrgelt ja peavad neid ägedateks. Ja siis.... loo puänt... see mäeala on tuntud pigem taiwanlaste endi seas ja terve mitme tunni peale, mis me seal olime... olin mina ja prantslane Armand ainsad võõramaalased. Ja inimesed naeratasid, kõnetasid meid vahvalt sõbralikult. Noh, mina olen paar korda kohanud sellist pealetükkivat suhtumist ka kohalike poolt, aga seekord oldi tõesti nunnud. Lapsed lippasid meie juurde ja harjutasid ingliskeelseid lauseid, mida nad vanemate käest just ära õppinud olid näiteks. Ja no mõned korrad sain aru, et küsitakse ka seda, kust ma pärit olen ja Bo vastas nii vuristades, et ma tegelt ei mõistnud, mida ta vastab. Ma lõpuks küsisin, et kuule, mida "Eguo" tähendab. Ta vastab mulle, et see tähendab Russia. Ma pidin pikali kukkuma!  Sest ma ausalt öeldes selle sõna hääldust silmas pidades arvasin, et see vastus on Europe... mõlemad algavad e-tähega ju:D Bo rääkis siis, et kui keegi küsib, mis rahvusest ma olen, siis ta ütleb, et ma olen venelane. Ta ise selgitas seda nii, et noh... Venemaad teavad inimesed ja Eestist pole suure tõenäosusega midagi kuulnud. Ja et kas ma tahan, et meid tänaval peatavad inimesed küsiks seitse lisaküsimust, et kus-mis asi see Eesti veel on, või kas me võime ühe vastusega piirduda ja edasi liikuda. Ma muidugi palusin, et inimesed, kes päris täiesti võõrad tänaval pole, teaksid, mis mu tegelik päritolu ikka on. 

Ja ma sain veel paar fun facti nädalavahetuse teada, jagan neid ka siin:) 

Esiteks, Bo rääkis mulle kunagi juba, et ta sai teada, et tema maja ees on Pokemonide kogumiskoht, et ta teatud hetkedel näeb inimesi ninad telefonis Pokemone püüdmas. Mu jaoks tundus eriti kentsakas, sest mu meelest Euroopas on see trend üle läinud ja mina ise pole kunagi Pokemonide püüdmisega tegelenud. Astume pühapäeva hommikul ta maja uksest välja ma kohkun, et mida hekki siin toimub, miks siin nii palju inimesi on. Kuna ma pikk olen, siis saan päris hästi kiigata, mis inimeste telefoni ekraanil toimub... JA NAD tõsimeeeeli olid kõik Pokemonide maailmas:D Tsiiiiiisus! 

Ma arvan, et ma isegi ei liialda, kui ma ütlen, et neid oli ca 20 ühel ajahetkel püüdmas. Kui ma pildistasin, uuris Bo ühe poisi käest, et mis värk on, miks nad just siit neid püüavad ja tuli välja, et mingi eriti ihaldusväärne Pokemon on just tema maja ees pesitsemas... Nojah siis:D Taiwan- where virtual reality is more real than real reality.  Mõtlesime uue slogani ka välja, Taiwani ametlik slogan on muidu Taiwan- the heart of Asia. :) 

Teate, siin on päris hea linnajalgrataste süsteem. Taipeis olen ise ainult ühte firmat näinud, aga reisides olen veel ühte konkurenti ka näinud. Aga kui ma hiinas käisin, siis nägin reaalselt vähemalt nelja erineva firma jalgrattaid, mida isegi ei pidanud laenutusjaama tagasi viima, lihtsalt jätsid tänavale, järgmine inimene võttis sealt üle. See läks natuke pornoks kätte, jalgrattad olid rääbakalt visatud kuskile põõsasse jne, et selline anonüümne rentimine ei ole kõige parem lahendus. Minu transpordikaart on minu nimega kokku viidud ja ma saan siin rentida ratta oma kaardiga. Seega ei saa ma kunagi selliseid totrusi teha, vaid pean alati kuskile jaama ratta tagastama ja oma kaardiga kinnitama, et ratas on tagasi toodud. Aga miks ma sellest praegu räägin... ma ei ole siiani seda rattasüsteemi kasutanud ülemäära, sest ma olen ikkag niivõrd turist, et pean pidevalt google mapsist vaatama, kui ma kuskile kampusest välja suundun. Ja siis on see lihtsalt ebamugav:) Pealegi olid minu jaoks sügisel ilmad LIIIIIIGA PALAVAD, et kaua väljas olla, pigem eelistasin õhuringlusega metrood. Siis läks aga ilm liiga külmaks, et rattaga liigelda ja nüüd on viimased nädalavahetused just mõnusad 18-20-kraadised olnud ja Bole meeldib väga just rattaga liigelda. Ja niiiii me olemegi seda võimalust kasutanud, laupäeval sõitsime muide peale õhtusööki 20 km maha, no tegelt nii lihtne viis trenni teha! Siin ei ole kellelgi kodus niikuinii ruumi, et oma jalgratast hoiustada, lähed aga tänavale ja võtad endale ratta:) Muidugi see on ka natuke peavalu:D:D Nagu üldse mingi liiklusvahendiga ja Boga liiklemine, hhahaha. Bo unustab mulle alatihti öelda, kui ta kuskile keerata otsustab, seega avastan ma üks hetk, et ahaa, okei, Bod ei ole enam mul läheduses, pean jälle ümber keerama ja vaatama, et kuhu poole ta siis keeras:D Siin on tänavad enamasti ülerahvastatud ja rattaga seiklemine vajab totaalselt keskendumist, ma olen ennegi rääkinud, et keegi sirgjooneliselt käia ei suuda, pea on kogu aeg pilvedes. Proovi siis veel jalgrattaga mõnel sellisel tänaval hakkama saada. No igatahes, mind ajab tohutult naerma, pakkusin välja, et järgmine kord paneme Endomondo mõlemad peale, vaatame, mitu "aasa" minu teekonnal tekib, sest pean tagasi keerama pidevalt. Aga ta vaikselt harjub ka, et keegi tolkneb rattaga sabas ja vajab juhiseid, kuhu poole keerama hakkame:D 

Ja tänase päeva viimane fun fact! Kui me sellel 20-kilomeetrisel sõidul olime, siis hakkasin mõtlema, et ooota, ma pole üldse eramajade rajooni näinud, et kas sellist kohta ka üldse on. Noh, et kus oleks päriselt ka majad päris karkasside-konstruktsioonidega. Ma väiksemates linnades-maakohtadest läbi sõites näen ikka selliseid slummidele kohaseid "ehitisi", mis tugeva tuule korral vajavad uuesti üles ehitamist, aga et kas selliseid mitmekordseid eramaju siin ka üldse on. Muidugi sõnastasin selle küsimuse umbes nii, et kuule, Bo, kus rikkad inimesed elavad, et see nende elamuterajoon on. Sain suht sellise pilgu, et kus ma viimased kuud elanud olen. Ma sain oma küsimuse totrusest aru, sest Bo elabki seal selles rajoonis, kus maja fuajees on receptionis kolm inimest tööl ja kus sind ei lasta üksinda lifti, vaid receptionist tuleb üks töötaja suga kaasa, kes viib soovitus korteriukseni. Ükskord ma isegi ei võinud ise Bo uksele koputada, vaid too mees pidi ise seda tegema... okkkkeeei. Ja siiiiiis selgitasin ma uuesti, noh, Euroopas on ju heal järjel olevatel inimestel eramajad ja aed ja niiiimooodi, et kas siin sellist asja pole üldse. Tulebki välja, et eip, siiin on ju nii vähe ruumi, et põhimõtteliselt on sul lihtsalt väga suur ja läbi mitme korruse korter. Ja selles juures räägin ma sellest, kuidas sain eelmine nädal teada, kuidas mu Svaasimaa klassiõde suhtleb oma riigi printsiga siin. Ma jälle itsistasin, et no juudas küll, printsid ja printsessid ei ole üldse minu maailmas ikka. Aga jah, nende kuningal on 12 naist ja üle 30 lapse ja noh, paljud on maailma peal laili, sest neil on küll loendamatult raha, aga Svaasimaal ei saa seda väga millegi peale laiaks lüüa. Ja ma täna tulin koolist ära Leloga (kes ongi Svaasimaa pliks) ja uurisin, et mis elu prints siin elab. Nad olid sel nädalavahetusel temaga hänginud jälle ja ööbinud tema mansionis.... mis on ka korter, aga läbi nelja korruse... tal on oma kokk, autojuht, kaks ihukaitsjat. Ja no ta ei pea kunagi elus töötama, ta on Taiwanis kolm aastat elanud jaa nagu ma aru sain, siis vist õpib ta siin... aga ma tegelikult hakkasin Lelolt uurima, et mis tunne tal näiteks on printsiga seoses on. Et nende riik on ju vaene ja põhimõtteliselt elab see printsikene siin Taiwanis kuninga kassi elu nagu ka tema 30 õde-venda ja see raha ju tuleb kõik tema perekonna arvelt, tema sõprade ja lähedaste perekondade arvelt. Aga no teema, mida me ei puudutanud... aga ilmselt on sellest tulevikus talle endale kasulik, et printsiga läbi saab siin. Lelo on hariduselt jurist, äkki õnnestub tal hea töökoht saada kunagi, kui tagasi läheb kodumaale...who knows? 

_____________________

ookeeeei, sain just aru, et "kohtun Rebeccaga tunni aja pärast" on juba kohale jõudnud. No ma ei jõua ära imestada, kuidas blogi kirjutamine endasse tõmbab... see tähendab, et olen seda postitust üle 1,5 tunni kirjutanud! Ma just lugesin veidi lisaks sellest printsist, kes Taiwanis õpib, ma jätkan veel seda teemat! :) 

Welcome back! Nüüd on juba mõned inimesed seda postitust lugenud ja nad ei tea, et ma jätkan siia Svaasimaa printsi teemal:( Vaesekesed! :D

Põhimõtteliselt sain ühest artiklist teada, et see 23-aastane prints on üks 35st lapsest ja teda peetakse kõige potentsiaalsemaks kuninga kandidaadiks! Seega ta ikka peab kunagi tööle hakkama:D:D Ta käis UKs keskkoolis ja ta isa valis Taiwani oma lapse ülikooliriigiks, sest mandariini keel on oluline tulevikus. Põhimõtteliselt öeldigi otse seal artiklis välja, et ülikool tutvustas ennast niimoodi, et nende rahvusvahelise ärikorralduse programm suudab temast kasvatada suurepärase liidri ja see niitis printsi jalust ja ta otsustas selle Taiwani ülikooli valida. 

Sain ka teada, et Taiwanis on ca 200 Svaasimaa tudengit, mulle tundub, et meie klassi Lelo on väga fortunate, et ta printsi lähikondlaste sekka kuulub praegusel ajahetkel:) 

Friday Favourites

Pane aga see LAUL mängima, siis oled samas võnkes muga:)

Mul on täna jagada natuke tähelepanekuid Taiwanist, mis võivad teile ka silmaringi laiendavalt toimida ja siis räägin veel iseenda toimetamistest ka:)

Rahvuslik loterii

Taiwanis on ellu kutsutud selline valitsusepoolne lotovärk, et iga tšekiga, mis sa poest saad, on võimalik raha võita. Iga tseki peal on numbrikombinatsioon ja tegelikult ka inimesed ei viska enamasti oma tsekke ära. Kui sa ise tõesti ei viitsi selle lotoasjaga tegeleda, siis annad tšekid tänaval mõnele kodutule või vanemale sugulasele, kellel ehk sellest võidust abi oleks. Nagu ma lugesin, siis see kutsuti tegelikult ellu selleks, et kaupmehi panna oma raamatupidamisega tegelema, ehk tsekke väljastama ja tegelikult arvet pidama, kuhu-kui palju mida müüdi jne. Ja no muidugi ma olen ka neid tšekke kogunud, kes teab, millal õnn naeratab. Võidunumbreid avaldatakse kahe kuu kaupa, praegu hiljuti sai läbi vaadata septembri ja oktoobri tšekke. Kahjuks seekord ei läinud mul õnneks:D Aga novembrist alates olen oma tšekid ilusti ümbrikusse kogunud ja ootan juba veebruarit, mil uued numbrid avaldatakse. Päris hasarti võib minna, ma ütlen!

Convinient stores 

Ma isegi ei tea, kuidas seda eesti keelde tõlkida, selle pärast pealkiri ka inglise keeles on. Põhimõtteliselt on siin riigis iga nurga peal 7-Eleven, millest ma kunagi kirjutasin ka, võrdlesin seda meie R-kioskiga. Aga nüüd meil oli ükspäev klassis huvitav arutelu 7-Eleven teemal ja ma hakkasin guugeldama, palju ja kus neid putkakesi on siis üldse. Mis välja tuli.... 7-Eleven on maaaaailmaaa kõige suurem frantsiis-ettevõte, mis isegi ületab maailma McDonaldsite arvu!!!! Neid on 56 000!!! How cool! See on Ameerika-Jaapani ühisfirma ja eriti äge on see, et erinevates riikides on sellel täitsa erinev funktsioon. Taiwanis on see koht, kus sa saad põhimõtteliselt KÕIKE teha. Sa saad oma paki lasta sinna saata, ehk see on nagu postkontor. Boonus on siis see, et see on alati avatud ja see on suure tõenäosusega lähemal kui postkontor. Minu praeguse kodu juures, 500 meetri raadiuses on kaks 7-Elevenit. Popimates kohtades on see igal tänavanurgal. And I mean... kui tänav on 700 meetrit pikk ja sellel on näiteks kolm ristuvat tänavat, siis 7-Eleven on kolme nurga peal!!!!!! Siis on seal veel pangaautomaadid sees, ma saan printida seal välja oma rongipileti, inimesed saavad maksta oma elektri- ja veearveid seal... Like what! 7-Eleveni kohv on näiteks popim, kui Starbucksi oma Taiwanis. Mõnes riigis on see veel rohkem kohvikulik, kui siin. Igatahes see on täiesti fenomenaalne, ma olen kuulnud lugusid, kuidas taiwanlased Euroopas lõuaga vastu maad kukuvad, kui avastavad, et meil ei olegi iga nurga peal öö läbi lahti olevat poodi, kust saab saia-piima-valmistoitu-puuvilju-saiakesi-alkoholi osta! 

 Jaapanis, kujuta ette, kui väike saar tegelikult Jaapan on, aga seal on 31% 7-Eleveneid üldse, ehk siis üle 18 000 poe-kohviku on Jaapanis. Muide, Macau, kus ma novembris käisin... Macau on 25 ruutkilomeetrit suur ja seal on 45 7-Elevenit, ehk see on kõige tihedamini kaetud "riik" 7-Eleveni maailmas:D 

Ja siis üks päev ütles Bo, et tal on tugev allergiline reaktsioon, et ta läheb kohe varsti arsti juurde. Kell oli siis ca 7 õhtul. Ma imestasin, et misasja, et kas ta täna veel läheb arsti juurde? Ta ütles, et jaa, kella 9 ajal. Ma olin veeeeel rohkem üllatunud, et mida värki, kas mingi valvearsti juurde. Ta ütleb mulle, et aa, kas sa ei teagi, et Taiwanis on arstiteenus nagu 7-Eleven... ehk põhimõtteliselt ma nüüd ei tea täpselt, mis kellani arstid töötavad, aga sa saad endale arstiaja võtta ka kella 21.30ks!!! Vot sulle inimõigusi ja arstide puhkeaega ja ELi direktiive, tänu millele meie arstid saavad enamasti 21.30 perega kodus olla. Ja no veel rohkem hämmastas mind see, et tal on allergia MILLEGI vastu. Mille, seda ei tea keegi. Ta käis Hiina meditsiini woodoo arsti juures. Ma küsisin, et noh, kas sul tehti selgeks, mille vastu sul allergia on.... Loll küsimus:D Hiina meditsiin nii ei toimi. Ma küsisin siis uuesti, et oota, aga mida sul siis raviti selle woodoo seansi ajal?? No puhastati energiakanaleid, et enam ei oleks allergiat, võibolla enam mitte kunagi mitte millegi vastu? Who knows:D Igatahes, kui ma Bo´d paar päeva tagasi nägin, siiiiiis aevastas ja nuuskas ta täpselt samamoodi nagu enne woodootamist.... 

Prügimajandusest

Olen paar õhtut sattunud jalutama just siis, kui prügiauto lähenema hakkab. Mäletatavasti siis siin tuleb oma prügi ise viia õhtuti välja, see tähendab siis, et võtad oma prügi, seisad tänavanurgal, suur prügiauto tuleb ja sa annad oma prügi prügionude kätte. Ja niimoodi suure tõenäosusega iga päev, sest muidu kolivad prussakad koju. Ja siis sain ma aru, kui kollektiivne ja traditsiooniline ja lahe asi see on. Sa saad iga õhtu sarnasel kellaajal oma naabritega tänaval kokku, jutustad, räägid poliitikast vms (ma ju tegelt ei tea, ma ei saa aru neist:D), aga ma kujutan ette, et see võiks nii olla. No nii lahe, sellised erinevate põlvkondade inimeste tänavanurga kogunemised:):) Ja siis oled sa juba prügimeestega ka sõber, mina juba tean, millised mehed mis päeval sõidavad:D Ja no tõesti see värk toimib! Ma alguses olin päris segaduses, sest nad pakendavad kõike kangesti üle, ostad kohvi, nad tahavad selle veel pisikesse kilekotti panna. Siin on külmad joogid popid, nendele saad alati ju pakendatud kõrre kaasa jne jne. Ja siis ei ole päriselt ka ühtegi prügikasti tänaval. Ma alguses ei tajunud, et kurjam, ma pean nüüd seda prügi tundide viisi kaasas kandma. Nüüd olen ära harjunud ja kannangi träni suht pikalt kaasas. Muide, 7-Elevenis on peiduprügikastid, et ma tihti lähen astun sinna sisse, et oma prügist vaid lahti saada;). 

Mis ma sel nädalal tegin!! 

Ma proovin ikka igas kuus mõnel seminaril või töötoas käia, et uusi teadmisi saada ja põnevate inimestega kohtuda ka. Iga kuu need asjad blogisse ei jõua, sest need pole nii inspireerivad olnud, et mind trükkima panna. Aga see kolmapäev oli juhtimisalane töötuba ja see oli niiiiiii vinge. Muidugi asi võib olla selles ka, et mina käisin ühes töötoas ja Bo ühel seminaril ja me kohtusime samal õhtul ja jagasime üksteisele õhinat, sellest ka lahe emotsioon äkki:) Igatahes, minu omas oli üks juhtimiskonsultant Singapurist kohale tulnud. Ta oli iseenesest nii sarmikas ja ma vist olin nii elevil näoga, et ta otsustas jõle tihti oma ettekande ajal mulle otsa vaadata. Seega ma pidin kogu aeg "kohal" olema ja tähele panema:D Igatahes, tal oli aega ca tund ja selle aja jooksul sain ma päääris palju põnevaid mõtteid ja tegime kaks-kolm harjutust ka läbi, mida enda kõrvaloleva inimesega läbi tegime. Minu kõrval istus hästi mõnusa energiaga tüdruk, ma arvan, et ta on suht minuvanune. Kohalik, aga UKs õppinud. Ja need harjutused olid päris isiklikku laadi, seega õppisime üksteist väga lühikese aja jooksul mingi tasemeni tundma. Ja ohoo, ta töötab ühes start-upis, mis just praegu värbab inimesi. Ja ma sain kutse kandideerima:):) Et just minusuguseid inimesi nad liituma ootaksid. No armas! Ma täitsin oma avalduse ära ja saatsin selle juba teele, sellest ei pruugi midagi küll välja tulla, sest mul ei ole töötamise viisat Taiwani jaoks, aga isegi selle avalduse täitmine oli mu jaoks elamus omaette:) Ma olin ausalt öeldes vääääga positiivselt üllatunud, see on valitsuse poolt rahastatud ettevõtmine ja juba värbamine oli väga Eesti start-upile sarnane, ehk loominguline! 

Teiseks sain olla üks päev laborirott ja aidata ette valmistada uut mandariini keele õpikut välismaalastele. Üks meie kooli õpetaja/ise veel tudeng valmistab oma lõputööna ette uut õpikut ja ma sain siis kaasa lüüa ja oma arvamust avaldada. Olen sel nädalal jälle üsna kurb olnud kooliasjade pärast. Ma muidu tundsin, et tunnis käimine on nii suures osas ajaraisk, nüüd lisanud arusaamine, et kurjamus, ma maksan 1000 eurot iga kolme kuu pealt koolile, et ma saaks tasemel õpet. Ja ma õpin ikkkkka kõik grammatika ise kodus pusides selgeks. Ma ju võikski siis endale vaid neid õpikuid osta, mida ma niikuinii kooli jaoks ostan ja 1000 euri endale jätta ja õppidagi kodus, sest praegu ma teengi just niimoodi. Selles juhtimise töötoas sain aru, et mina teen miskit valesti, kui õpetaja ei taha kasutusele võtta mu ideepakkumisi, mida me veel tunnis teha võiks. Ma ei tea, kas meie keelebarjääri pärast tunneb ta, et ma astun justkui ta kandadele ja tahan ise "õpetajarolli" üle võtta? Igatahes on mu klassikaaslased ammu alla andnud ja ei küsi selgitavaid küsimusi ja testides tuleb see ka välja, et meie/nende tase on kehvake. Eelmise semestri õpetaja andis meile vahepeal kodutööks tõlkelauseid. Et laused olid inglise keeles ja me pidime õigesti tõlkima mandariinikeelde. Et me saaks grammatiliselt erinevustest aru. Ja just eelmine nädal meil oli sarnane teema õppimisel, pakkusin õpetajale välja, et võiksime neid tõlkelauseid teha. Tean, et ta inglise keel on algeline, seega ütlesin, et ma võin need laused ise ette valmistada, sest see grammatika osa oli just spetsiifiline. Noh, et näiteks kuidas öelda "these two boys who have backbags are 12 years old" ja " the 12 years old boys have backbags". See on inglise keeles juba advanced. Pakkusin talle selle meilitsi välja, sest ma ise õppisin kodust just sarnase meetodi järgi. Ta ei vastanud midagi ja järgmisel päeval tuli sosistas mulle, et kas ma sain selle grammatika osa selgeks.... ma ütlesin, et jep, mina sain. Ja siis tuli test sama teema peale, kus neli inimest viksisid vastuseid minu vastuste pealt, EHK nad ei olnud teemat selgeks saaanud ja see tõlkimisharjutus oleks võinud ju ometi aidata neid ka?!?!?. Oeh jah. Ma tean, et mina ise vastutan selle eest, mis ma siin selgeks saan ja mis ma ei saa, seega olengi iga kord uue grammatika õppimise juures endale oma meetodeid otsinud ja katsetanud, kuidas ma siis üksinda selle selgeks saan, sest koolist kahjuks ma väga toetavaid teadmisi ei saa:( Võtan kõik need enda välja mõeldud asjad kaasa ja hakkan ise üks päev õpetajaks, vohh:D 

Nädalavahetus pildis ja emotsioonis

Pärast viiepäevast talve tuli sel nädalavahetusel jälle suvi:D Laupäev algas üsna varakult, lippasin sõbrakese juurde, et enda vaim valmis panna kruiisimiseks.... seega mängisime Mario Karti, what a surprise:D Ma soojendasin oma vanu konte Taiwanipärase elektrilise kamina ees ja lugesin raamatut, kuni oligi aeg kokku saada Austria paariga, et vahetada ära autod! Jep, lugesid õigesti! Kui me nendega tutvusime, siis poisid olid esimese kümne minutiga otsustanud, et üks päev vahetavad nad autod ära ja testivad teise oma. Bo´l on A-klassi mersu ja Stefanol Audi A3, ehk siis minu jaoks välimuselt peaaegu identsed:D Üks diisliga, teine bensuga, ehk erinevusi peaks juba eos olema. Kohtusime austerlaste maja ees, kutid õppisid üksteise autosid kuiva trenniga tundma ja meie tripp võis alata. Ma olin ise ka pääääris elevil, sest esiteks, polnud me austerlastega niimoodi neljakesi olnudki, õppisime üksteist vaikselt tundma ja teiseks, ma olen maininud seda sõbra sõidustiili.... ma sutsuuuukene kartsin, et oleme võõras autos ja mis juhtuda võib. Aga etteruttavalt ütlen, et kõik oli korras!

Võtsime suuna saare läänerannikule, esimese peatuse tegime mere ääres kuskil Tamsui ja Sanzhi vahel. Austerlased teadsid head Vietnami söögikohta ja no me ei pidanud pettuma. Terve laud oli lookas, jagasime neljakesi toitu nagu Aasias ikka tavaks.

Vääääga tore oli, rääkisime natukene kõigi südamelähedastest teemadest, sõime kõhud punni ja läksime randa jalutama. Jõudsime imeeeelahedate kohvikuteni, mille osas imestasime, et kui neid on ca 5-6 tükki järjest, sis kuidas need kõik elus püsivad. See asukoht on suuuht keset ei-midagit. Aga no meie valitud kohvikus olid kõik lauad täis. Muide, Vietnami kohas olime sellises rõdukastikeses, minu selja taga näiteks aknaklaase polnud, et olimegi justkui õues. Minust vasakule jäigi rand, väga khuul. Ja seal kohvikus oli samamoodi merevaade. No jumalik! 

 Tagasi jalutades jäi meie teele üks kirju sein, ma ju armastan neid ka:) Ja mõnus trullakas vikerkaar oli ka!

Sõitsime veel mõõda rannikut veel ühe mõnna rannani, mis kaardil ongi seal Sanzhis, poosetasime sutsu piltide tarbeks ja vahetasime siis autod tagasi. 

Kui muidu oleme sõbraga mõlemad autosõidu ajal väga keskendunud, siis tagasiteel oli meil päris korralik ummik linna sisenemisel, ca tund aega liikusime teokiirusel, seega saime omavahel ka kudrutada:D Arutasime seda, kuidas Taiwan on ikka suuresti selline nunnunduse riik, nagu üldiselt Aasia. Et tüdrukutele meeldivad kangesti pehmed ja toredad ja armsad ja roosad asjad ja see kandub suuresti ka jututeemadesse. Kui me jalutasime, siis ma jutustasin Barbaraga, tema Stefanoga. Ja no meie rääkisime nõukogude liidust ja tänapäeva Eestist ja suhetest Venemaaga jne ja jagasin seda Bo´ga ka, kes on ikka väga positiivselt eurooplastest üllatunud. Polevat väga palju taiwani naisi, kes vabatahtlikult selliseid teemasid omavahel arutaks:) No nunnu, ma ütlen. Õhtu lõpuks saime veel ühe Bo prantlasest sõbraga kokku jaaaa mul oli niiii lahe moment, kus ma tundsin, et vaaau, ma ei oleegi nii väga turist. Nimelt olime ühes inglise pubis ja järsku astusid sisse kaks inimest, keda teadsime aastavahetuse peolt, eeehk siis ma sain põsemusitada ja kallistada kedagi! I actually knew someone! Vat millised väikesed asjad elevusse ajavad:)

Ja täna, pühapäeval oli niiiiiiii soe ja ilus ilm! Mul on vaikselt tekkinud oma lemmikud söögikohad, käisime brunchitamas Sabrina juures;)

Mu jaoks on see sellise euroopaliku hõnguga, ma vahepeal vajan seda vaheldust. Pluss seal saab noa ja kahvliga süüüa!!! 

MMMmmmmmõõõnus suuuuuuur kausitäis salatit, mida polegi praetud ega keedetud ega aurutatud!! Mida õnne!

Aga jah, ilm oli tääääiesti imeline, seega võtsime jalgrattad ja vurasime jõe äärde. Talvejaki sai korvi panna, päike paitas põski, selline täielik Eesti suvi oli! Nii mõnusalt paljud perekonnad olid end õue ajanud, tuulelohed kaasas.

Jäime lebosse korraks ja meie juurde tuli üks jaapani tõugu koer. Eesti sõbrad Kerli ja Joonas võtsid just selle sama tõu koera endale, aga no ma ei mäleta nime ju. Igatahes kuts otsustaski meie juurde jääda. Bo lebotas ja võttis päikesest viimast, mina olin Gabrielaga videokõnes ja järsku vaatan, et Bo jageleb seal kutsaga, sest ta oli täiesti kindlalt otsustanud, et ta peab kogu Bo näo üle lakkuma:D Kihihihii! Tal oli täiesti kindlasti omanik kuskil lähedal, aga no vähemalt 10-15 minutit hängis ta meiega, kuni me ise otsustasime ära minna. Tegin kindlaks, et ta eesti keelt kahjuks ei rääkinud... proovisin talle selgeks teha, et "tuletuletulešiia" tähendab reaalselt midagi, aga ta kuulas ainult Bo´d... no on koer ikka!

Ma nüüd ei tea, kas ma suutsin sõnadega selgitada, et mul oli päriselt kaaaa väga mõnus nädalavahetus! Ja ahjaa, me lähme Tainani veebruari esimesel nädalavahetusel, ei käinud seekord. No igaks juhuks mainin, kaks inimest juba said aru, et me see nädalavahetus sinna läksime:)

Ja veel väga olulise teadaandena ütlen, et mu õelatseke on otsustanud käima hakata! Küll viie sammu kaupa, agaa UHKE TÄDI ON UHKE KA KAUGELT TAIPEIST! Ja siis ütlen seda ka veel, et tal on kaheksa kikut suus ja need on niiii armsad! Novot siis! Ilusat töönädalat teile, minul on homme testikene koolis, wohooo!