Kuus kuud Taiwanit, kuus fakti Taiwanist

1. Liblikate kuningriik võiks olla Taiwani teiseks nimeks, sest siin saarel on esindatud üle 400 erineva liblikaliigi! Ma küll olin hämmingus, kui ma seda numbrit kuulsin, aga koheselt tundus see väga loogiline, sest ma olen siin täiesti ära harjunud, kui igapäevane on liblikate nägemine. Eestis oli ikka nii, et panin tähele, milline oli suve esimene liblikas, sest selle värvi järgi sai ennustada, milliseks kujuneb eesolev suvi:):) Aga siin ei teagi nüüd mida ennustada, sest liblikaid nägin nii veebruari alguses kui ka novembris, mõnna!

2. Kiirnuudlid, kirsstomatid ja mullitee on Taiwanis leiutatud. Kirsstomatid aretati minu sünnipäeva puhul 1990. aastal, kiirnuudite leiutaja oli küll Taiwani-Jaapani päritolu ja esimesed kiirnuudlid toodeti Jaapanis, AGA see väike saareke tahab ikkagi natuke au endale ka kiirnuudlite osas. Aga mullitee (bubble tea) leiutati kindlalt Taiwanis 1980ndatel ja eks mullitee kohta öeldakse, et see on midagi enamat kui jook, see on elustiil! Tuleb tunnistada, et mina veel seda võlu ei näe, need mullid on mu arust sellise kentsaka koostisega, tugev marmelaad, jääb hammaste külge ja:):) Üks kord sain sellist mulliteed, kus mullid olid nagu mustikad, aga kui katki tegid, siis tuli imemõnusat mustikapüreed välja. Aga see on ikkagi nagu magustoit ja ma eelistan magustoiduna tahkeid asju, aga kohalikud lürpavad suuuurima hea meelega seda mulliteed, mis võib olla muidugi ka mullipiim või mullitee piimaga vms, aga selle koondnimetus on enamasti ikka bubble tea.

3. Tualettpaber- jagasin just täna hommikul oma Facebooki lehel meie tualettpaberi paanikat, mis meenutab meie suhkrurallit kunagisest ajast. Aga see ei ole ainus huvitav fakt tualettpaberiga seoses. Näiteks ei lubata ega soovitata tualettpaberit potist alla lasta. See tähendab, et igal pool tualettides on prügikast, kuhu sa oma paberikesi jätad. Mis aga vahel juhtuda võib... näiteks lähed kellegi juurde külla ja nad on just prügikoti välja viinud ja pole uut kotti pannud. Väga nõme on siis ilma kotita prügikasti paberike visata... JA sa tegelikult ka ei tea kunagi, millal ummistus tuleb, seega sa ei julge ka paberit potti visata. Seega paned sa selle enesekindlalt taskusse ja loodad, et saad märkamatult selle oma kotti või järgmisesse prügikasti visata:D Ja ka see pole veel kõik vetsupaberi faktidest! Veel üks naljakas asi on see, et siin ei ole kommet ei kodudes ega söögikohtades kasutada ilusaid salvrätte. Ega isegi mitte koledaid salvrätte:):) Igal pool tuuakse lauale need samad tualettpaberi pakid:D Eks suud on vaja pühkida ja näppe vahel puhastada, et ega ses midagi imelikku justkui pole. Peale selle, kui ma mõtlen, et nojah, siin pidulaual on praegu vetsupaber:D Aga siinkohal ma pean mainima, et vetsupaber ei ole siin tüüpiliselt rullides, vaid sellistes pakkides nagu meil kätekuivatuspaberid. Ja need on hästi pehmed ja minu meeles ületöödeldud, et meite taguots mu meelest ei vaja sellist siidpehmet paberit nagu meie nina näiteks vajab.. aga no mida mina ka tean:D

4. Taiwanis on peaaegu maailma madalaim sündimus, sellele järgneb vaid veel mõni Aasia riik nagu Jaapan ja Lõuna-Korea ja üks-kaks veel. Ja üheks põhjuseks on kindlasti see, millised on võimalused lapse kasvatamiseks. Kohtasin nädalavahetusel eestlast Brittat, kellel on juba üks tore laps ja kes ootab praegu oma teist beebit. Uurisin temalt, kuidas siinse süsteemiga lood on ja no... kui kohaliku jaoks tundub see tavaline, siis teades, kuidas Eesti emasid-isasid hoitakse, siis see on ikka nukker küll. Näiteks võib ema lapsega kodune olla kuni kuus kuus, aga tööandja peab su kohta hoidma seaduse järgi kaks kuud. Ehk kui sul on hea ülemus, siis võid pool aastat oma beebsuga olla, aga keskmiselt ollakse ikkagi ca 2 kuud, sest tööandja ei ole valmis kauem lubama. Kaks kuud maksab tööandja, järgmised neli kuud oleks toetus 50% palgast. Isad saavad sellest aastast kodus olla 5 päeva, enne seda oli 3 päeva. Ja mis siis saab pärast kahte kuud... sa pead juba enne beebi sündi välja valima sõime, kuhu oma IMIKU viid! Ühel õpetajal võib korraga olla kuni viis beebit ja selle sõime, ehk esimese kahe eluaasta eest maksad ise kuus kinni keskmiselt 600 eurot. Kui mõlemad vanemad töötavad, siis saad riigilt sellel kahel esimesel aastal toetust 140 eurot kuus, pärast seda on lapsetoetus 70 eurot kuus. Lasteaia tasu peale seda sõimerühma on ca. 400 euri kuus. Kaks korda aastas maksad ka registreerimistasu, mis on 1200 eurot, ehk tegelikult jagada see 12 kuu peale, teeb lasteaiakoha tasuks ikka üle 500 euri kuus. Keskmine palk on sarnane Eesti omale, et neto ca 1200 euri. Üksikvanem küll siin riigis olla ei saaks... Muidugi on kombed ja traditsioonid teistsugused ka ja inimesed vähem individualistlikud ja valmis ka lääne ühiskonna mõistes eriskummalistes suhetes olema. Aga pole meie asi hinnata, lihtsalt fakte vaadates on ju kurb see, et pead oma kahekuuse beebi võõra inimese kasvatada andma. Ja kui produktiivne sa töötajana olla suudad, kui beebidel on ikkagi oma ajaarvestus ja öösel pead ikka üles ärkama, et mähkut vahetada ja süüa anda. Aga nagu me Gabrielaga arutasime, siin riigis on 23 miljonit inimest ja Eestile sarnase süsteemi ülevalpidamine oleks lihtsalt rahaliselt võimatu. Ja kuna Taiwan on ka vananev ühiskond, ehk siin ongi pensionäre rohkem kui lapsi, siis siin läheb nii suur summa pensionisüsteemi ülevalpidamiseks niikuinii.

5. See pole üllatus, et Taiwanis on usul väga suur roll ühiskonnas. Aga mõni fakt, mida ma siin blogis kajastanud pole. Näiteks on siin valge värv seotud surmaga ja see tähendab ka seda, et siinsed traditsioonilised pruudid ei abiellu valges kleidis. Muidugi olen näinud pulmasalonge, kus just valged kleidid aknal ripuvad, aga siinkohal tulebki vahet teha traditsioonilistel peredel ja mittetraditsioonilisel peredel:) Taiwanis on punane õnne ja külluse värv ja traditsioonilised pruudikleidid on just seda värvi! Teate, mis veel täiiesti hämmastav mu jaoks on! Nimelt enne abiellumist lähevad paarid astroloogi juurde, kes kinnitab, kas te üldse sobite abielluma. Ja otseloomulikult ei saa ise oma pulma kuupäeva valida, vaid see sama astroloog otsib just teile sobivaima ja õnnetoovaima kuupäeva. Nii saingi ühel külmal ja hallil veebruarikuu päeval näha välispulma, kus külalised olid vatijopedega... See oli Tainanis sellises suures kaarja katusega angaaris, kus üks pool oli täiesti avatud, ehk siis tuul vihises sisse ja välja. Selle ees olev tänav oli küll liikluseks suletud, aga saime lipsata ikkagi üsna lähedalt läbi. Ja no kuna perekond on väga oluline siin, siis on pulmad ikka 300 külalisega... Ja no mina imestasingi, et miks need inimesed veebruari abiellumiseks valisid ja siis teadjamehed valgustasid mind, et ega keegi saagi ise valida, millal ta oma armastuse märgiks abiellub.

6. Nii kaugele, kui aastanumbrid ulatuvad (ehk tegelikult 17. sajandist), on Taiwan alati "võõra võimu" all olnud. Ja teate, kuulsin seda mõtet ühe Lõuna-Korea tudengi käest, kes tõi selle mõtte välja, et kui näiteks Lõuna-Korea pigem häbeneb seda, et oli mingi hetk Jaapani võimu all, siis Taiwani jaoks on see nii tavaliseks osaks eluks ja nendes okupatsioonides nähakse ja meenutatakse pigem positiivset. Silmaringilaienduseks- siin olnud nii hollandlased, hispaanlased, inglased, jaapanlased ja no viimaks... suur Hiina. Aga näiteks hollandlaste võimu all olles 17. sajandil toodi palju euroopalikku endaga kaasa, sajandid Jaapani lipu all elades arendati siinset kultuuri meeletult, sest Jaapan oli rohkem arenenud. Üks hetk kirjutasin keraamika tehnikate arengutest tänu jaapanlastele, nüüd Rebeccaga jalgsi tuuril käies kuulsin jälle, kuidas majade ehitamises võeti kasutusele uusi stiile ja materjale just jaapanlaste initsiatiivil, kellel oli ligipääs läänemaailma teadmistele. AGA, siiski, korra, viieks kuuks oli Taiwan vabariik, aastal 1895! Muidugi... seda sõjategevuse vaba aega oli vabariigil vaid... 5 PÄEVA! Vabariigi nimeks oli Republic of Formosa, vabariigi lipp oli selline:

Fun fact, neid originaalseid lippe oli kaks tükki. Üks jäi omal ajal Taiwani ja teise võtsid jaapanlased kaasa. Taiwanis oleva lipuga juhtus miskit ja siis kui jaapanlased Taiwanile oma "national museumi" ehitasid, siis taiwanlased palusid aupaklikult seda teist originaallippu tagasi, et võiksid selle sinna muuseumisse ju eksponaadiks panna. Ja  Jaapanist tuli vastuseks, et "imekombel" on ka nende originaallipp kadunud. Vot nüüd ei teagi, kas tegu oli kiusuga ja see lipp on kuskil alles või tõesti pole viis kuud püsinud vabariigi originaallippu enam kuskil alles. 

Aga mis ma siis öelda tahtsin tegelikult, on see, et taiwanlane on nii harjunud elama oma riigis niimoodi, et selle riigi nimi ei ole lihtsalt Taiwan. Ikka on liiteks olnud Republic of China või Republic of Japan või ma isegi ei tea, mis siinseks nimeks oli 17.-18. sajandil, kui eurooplased siin möllasid. Ja see on kindlasti jätnud siinsetele inimestele oma jälje, taiwanlasi kutsutakse hästi vagurateks, kellel pole oma arvamust. Või kui see ka on, siis seda ta kindlasti kõva häälega välja ei ütle. Nad on hästi head käsutäitjad, aga mitte väga edukad innovaatorid ja algatajad. Vot, mis kõik ajaloost inimestega kaasas käib. 

6. kuu tähtpäev!

Vauuuu, ma tõsimeeli iga kuu 26ndal kuupäeval imestan, et no kuhu see aeg ikka lippab! Jälle on kuu aega möödas ja saan juba mitmendat-mitmendat korda kirjutada lausejuppi, et "x kuud tagasi astusin esimest korda selle niiske ja kuuma õhuga Taipeisse".

Sellesse viimasesse kuusse on jäänud palju-palju toredaid hetki! Mäletan, et eelmise, viienda kuu, osas olin natuke nördinud, aga seekord olen tõesti rahul! Kolisin, sain oma köögi, hakkasin jälle jooksmas käima (soojemate ilmadega õues, muidu aga Bo või enda maja jõusaalis lindi peal), võtsime vastu Hiina uue aasta ja seiklesin ka korralikult Taipeis ringi uuesti. Muidugi on kaasa aidanud see, et meil on kaks viimast nädalat koolivaheaeg olnud. Mis tähendab ka seda, et teise semestri lõpp jäi sellesse kuusse. Ma vist polegi siia kirja pannud, aga lõpetasin selle semestri lõppskooriga 87 punkti! Päris hea nohiklik tulemus, kas pole:) Ja veel, mis kindlasti märkimist väärib, elasin ju esimest korda maavärina üle! Ja pärast seda veel järgnevad värinad, mida iga nädal tundnud oleme, eile öösel 2.30 tuli ka üks korralik mürakas maapõuest.

Laupäeval tähistasime Taiwani eestlastega EV100, ehk kogunesime meie koju ja sõime mõnusaid koduseid toite! Täna jõudsid veel viimased kotletid ja kartulisalat mu punnusse, samamoodi saime mekkida kama meega, kaneelirulle ja Eestist toodud koduveini. No mmmm!!

Oli tore, seiklusitäis kuu ja lisan siia veel pilte, mis polegi blogisse jõudnud. :)

Hiina uue aasta vastuvõtmine

Siin on kombeks lastele punastes ümbrikutes raha kinkida uue aasta puhul, no nagu meil jõulukingiks miskit. Aga kuna meie päris lasteks ei kvalifitseerunud enam, siis Bo ema andis meile kraabitavad loteriid. Mina võitsin 300NT´d, mis on peaaegu 10 eurit, Rebecca kraapis endale 1000NT´d, mis on 35 euri! Päääris hea vedamine! Bo ema sai 500NT ja keegi teine ei kraapinudki rohkem auhindu välja:) 

 Rebeccaga kunztizaalis

Otsustasime üks päev Rebeccaga kunstinäitustele minna ja meil see dünaamika on kujunenud nii välja, et kui mina kutsun teda kuskile, siis mina tegelen ettevalmistustega, ehk, et kuidas kohale jõuda, kas külastamisele minev asi on lahti, mis kellani meil aega on, kuidas me tagasi saame, kas midagi põnevat on seal lähedal ka veel. Ja see kunstinäituse asi oli esimene kord, kui Rebecca mind sel vaheajal kutsus, ehk tema peale jäi orgunn. Ja asjad läksid veidi nihu:) Esimesse galeriisse jõudsime viperusteta, aga see oli üüsna tilluke, ehk meil jäi veel uudisihimu sisse. Lähedal pidi asuma veel ca 5 galleriid ja nendega läks asi keerulisemaks. Ühe leidmiseks tiirutasime 17 korda ühel tänaval, kuni ma võtsin ise google mapsi vaatamise üle. Ja no mu perekond teab, kui metsas mul selle orienteerumisega lood on, Rebeccal on veel hullemad:D Ja siis kui me kohale jõudsime, ilmnes, et galerii on Hiina uue aasta pidustuste järgselt kinni. Minul hakkas selle peale kõht tühjaks minema, mis tähendas, et olin vaikselt "hangry´ks" muutumas (ehk hungry-angry), leppisime kokku, et otsime järgmiseks hoopis söögikoha. Leidsime, sõime punnud täis ja otsustasime, et proovime ühte galeriid veel leida ja siis "anname alla", ehk lähme IKEAsse:D Ja no kolmandas galeriis saime ukse lahti, aga näitust ennast polnud, nad olid just vahetamas seda, saime küll kunstniku endaga vestleda, aga eks... tunne oli ikka poolik, sest kunsti nägime lõpuks väga vähe:) Küll aga seiklesime meie jaoks täiesti uuesti Taipei linnaosas ja püüdsime kangesti optimistlikud olla edasi:D

Vahepeal meenus, et sellesse kuusse jäi ka kahele praktikale kandideerimine, vihjasin ühes postituses põnevatele asjadele, mida jagada juba tahaks. Olin sel hetkel kandideerimisprotsessis ja lootsin, et vähemalt ühega läheb õnneks. Ühest kohast öeldi mulle aga kohe, et otsivad endale täiskohaga töötajat ja mina kahjuks nii palju panustada ei saaks. Teises kohas käisin isegi intervjuul ja sain teha ka nende kodutööd, pärast mida mulle eitavalt vastati. Mõlemad olid start-upidega seotud, ehk minu jaoks väga põnev valdkond. Üks neist on valitsuse rahastatud ja aitab taiwanlastel start-uppe luua, ehk annavad igasugu tööriistu, kuidas õnnestuda. Teine, kuhu ma kaugemale jõudsin, tegeles ise start-uppide rahastamisega, ehk ristikapitali ettevõte. Tuleb tunnistada, et mulle väga väga meeldis nende töökeskkond ja taktika, kuidas nende ettevõttes elu käib. Küll aga on see üsna finantsilisi teadmisi ja mõtlemist nõudev ja ilmselt sealt ka minu nõrkus kandideerimisel tuli. Kogu see protsess oli hästi äge, aga hiljem Bo´ga enda vastustest ja vaatenurgast rääkides, selgus, et ma olin oma arvasin veitsa valesti:D No ma pidin arutlema, et kuhu järgmise viie aasta jooksul mõistlik investeerida oleks, valikus oli viis ettevõtet ja ma tegelikult mõtlesin vales suunas. Upsi. Aga ma ütlen veelkord, et tegelikult selle kodutöö jaoks eeltööd teha oli nii lahe ja ma sain üleüldiselt palju tarkusi teada jälle:) 

Friday Favourites

Helllouuu, siinpool on üks rammestunud väsinud, aga rahulolev pliks. Esimese infona räägingi, et koliiiisiiiin lõpuks teisipäeval oma uude koju! Elan nüüd ilmselt kõige suurema eestlaste osalusega korteris Taiwanis:D Noh, et Taunol on küll kolm last, aga nemad on pool-taiwanlased ja mõnel eestlasel on veel lapsed siin, aga eks ikka pooled geenid on vaid Eesti omad:) Seega väga uhke korter on meil! Täna koristasime Siiriga viis tundi meie "sahvrit", ehk siis sellist rõdu-pesuruum-külmkapiruum-kuivainete ruum-prügiruum. See on küll siin korteris ilmselt üks kõige väiksem nurgake, aga tõsimeeli, me olime kogu aeg tegevuses ja niimoodi need viis tundi möödusidki! Isegi lõunat ei olnud mahti süüa vahepeal.

Kolimispäev. Tulin Taipeisse ühe seljakoti ja ühe kohvriga. Mis vahepeal juhtunud on? Haha! No okei, üks hunnik on asju, mis mu klassiõde pärandas mulle. Ta läks ise Hispaaniasse tagasi, aga andis kasutuskõlblikud asjad kõik mulle- säilituskarbid, koristustarvikud, toiduasju! Näiteks jäi temast järgi terve kilo chia seemneid, mis on ääärmiselt tervislikud ja üüüüratult kallid ka. Samamoodi sain ca kilo külmutatud mustikaid ja kilo sojaube. Lucky me. 

Ja teate, homme on veeeeel erilisem päev, sest meie tähistame ka Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, ehk meie juurde tulevad 1, 2, 3... SEITSE täiskasvanut ja kolm last, ehk meil on päriiiis rahvuslik pidu tulemas:) Ikka kotlettide ja kartulisalati ja kama ja koduveini ja mannavahuga!

Siiiit saangi sujuvalt minna selle juurde, kuiiiiidas ma olen niiiiiiiiiii õnnnelik, et mul köök on. Ma tõesti pole vist kunagi kööki niimoodi igatsenud kui nende kuue kuuga ma jõudnud olen:) Ma teen erilise elevusega igast asjast pilti, mida ma valmistan ja ma võtan selliseid aeganõudvamaid asju ka ette, sest.... MUL ON JU KÖÖK!

See on kaerahelbe-banaani-kiivi-chia seemnete-klorilla (?) pulbri hommikusmuuti, mis muide tõesti andis energiat, et viis tundi koristades tuuseldada! 

See on tomati-kookospiima püreesupp, mis näeb välja nii hele, sest panin sinna maguskartulit (kuidas see eesti keeles on? inglise keeles on sweet potatoe, see on oranz) ja kuigi retsepti järgi pidin ahjus röstima kaks punast paprikat, siis poes müüdi pakis kollane ja punast paprikat, ehk siis kollane paprika andis ka heledat värvi.) Aga maitses.... noooo taevalikult! 

Ja siin katsetasin esimest korda elus lillkapsast riisi tegemist. Teate, tervislike toitujate maailmas on see juba ilgelt vana asi, et riivid aga lillkapsa ära ja keedad-praed seda samamoodi nagu riisi, aga saad umbes null kalorit sellest...Ehk siis ma panin kokku kõike, mida mul leidus- kinoad, lillkapsariisi, külmutatud juurviljasegu, porgandit, beebimaisi, kirsstomateid. 

Teate, fun fact... siin pannakse IGASSSEE toitu suhkrut ja kuigi ma sellest maitsest kohe aru ei saanud, siis nüüd, kui ma teen jälle ise süüa ja tean, mis sinna sisse läheb, siis ma tunnen tõsimeeli maitse vahet, et ei olegi magusat järelmaitset. Et ma ei tee nalja, näiteks pagaritooted, mida night marketilt osta, on täiiiiesti maitsetud, ehk seal ei ole isegi näpuotsatäit soola, küll aga on näiteks praetud riisiroas isegi suhkrut rohkem kui ette oskaks kujutadagi! Ehheee! Ja just praegu reaalajas juhtus selline asi, et Siiri koputas uksele ja küsis, et kas ma tahan smuutit, et tal juhtus liiga palju seda olema. Palun lubage presenteerida seda smuutit, mille ta ukse vahelt sisse paotas!!! Täiiiiesti uskumatu, ma olen toidutaevas siin viimastel päevadel olnud ikka:D 

Vaatasin veidi telefonipiltides ringi, et mida ma enne kolimist tegin... ahjaa, teate! mul on maja all Taipei ilmselt kõige paremini varustatud supermarket, just midagi sellist, mida ma ka igatsenud olen. Siin on hästi palju selliseid nurgapealseid poekesi, kust ei saa kõike vajalikku. Noh, meid on Selverite ja Prismadega ära hellitatud Eestis:) Aga mina sain nüüd ka sellise supermarketi, kus on tekke, voodipesu, jalatseid, potte-panne, KÕIKI TOIDUASJU, seal on isegi sellised välismaised kaubad, ehk ma ostsin endale saksa sinepi ja jogurtikastme ja seal on nagu... nooo kõike, mida hing ihkab! Seal on isegi mu lemmikhommikusöögi jaoks materjali, ehk ma vist tõesti ei vii söögikohtadesse oma rahanatukest enam. Ja siiis on mu majakompleksis jõusaal. Ehk mulle natuke tundubki nagu olekski siin kandis sisse kolimisest alates olnud. Pole lihtsalt vajadust olnud liikuda, kõik on siinsamas:))

Oma kolmest siinsest hommikust kahel olen jõusaali mõnusid kasutanud ka. Üks päev läksime kell 9 Siiriga koeraga jalutama (keda ta paar päeva hoidis) pärast mida ma tegin veel jõuksis asju ja järgmine päev oli kell 8 hommikuvirgutus ja trenn. No jube mõnus! Eile sattusime õhtul kudrutama ja järsku oli kell kaks öösel, tegime küll check-up´i kell 8, et kas jaksame alla jõuksi minna, aga ei läinud kaubaks:) Rassisime selle asemel siis koristada! 

Mis vahepeal veel toimus:) Panin pühapäeval korralikult käna jalgrattaga.... Käisime Rebeccaga ühes pargis piknikul, sest suvi tuli. Lugesime ja nautisime päikest. Õhtul tegime ilutulestikku, sest Hiina uue aasta pidustused käisid veel. Enivei, sõitsime ratastega ja nii ilus taevas oli, päike hakkas just loojuma ja ma tahtsin Rebeccat pildi peale saada. Aga jõudsime sellise allamäge teejupi peale, kus tundsin, et kurjam, hoog läheb liiga suureks. Otsustasin ühe käega ikka veel telefoni hoida ja teisega pidurit vajutada.... No ääääärmiselt loll tegu, ausõna! Tegelikult mängis rolli see ka, et me sõidame siin nende linnaratastega, mida lihtsalt transpordikaardiga rentida saab. Ja nende seisukord on alati ettearvamatu, aga eks sa saad paremini reageerida, kui sa kasutad mõlemat kätt. Enivei, ma polnud veel kordagi selle rattaga pidurdanud, ehk ma tegelikult ei teadnud, kui järsud või jäigad need on. Panin siis selle ühe käega pidurit ja juba poole peal sain aru, KUI loll tegu see oli, sest need olid esipidurid. Mägi, üks käsi ja esipiduri vajutamine ei käi kokku. Järgmisel hetkel panin üle lenksu, aga ma truult hoidsin nii telefonist kui rattast kinni, seega tegin (paar?) uperkuuti seal mäe peal:D Mul oli ilusti seelik ka seljas, ehk esimene asi, mida ma tegin, oli see, et tõmbasin vähemalt seeliku alla, et ma seal palja tagumentusega ei peaks tänaval lebama. Rattasadul oli tagurpidi väändunud, rattakorvis olnud kott ja veepudel olid paari meetri kaugusel ja minuga oli tegelikult päris okei ka:D Üks õlg andis tunda, üks pool kaelast ja üks jalg oli marrastusi täis:D Ups noh. Läksime siis Rebecca juurde, puhastasime lahtised haavad ära ja läksime ilutulestikku laskma:D Eks puus ja kael andsid ikka paar päeva tunda ja see lahtine haav, mis mul seal... kuidas seda nimetatakse... pahkluu juures on, see on veidi totter. Kinnised jalatsid, ehk ketsid ja tossud hõõruvad sinna vastu, ehk ma pean jalatseid kandes plaastrit kandma. See kärn läheb siis hauduma ja on mädane. Kodus võtan plaastri ära, see kuivab uuesti kärnaks. Siis panen jalatsid jalga, need jälle ärritavad ja selle pärast võtab selle haava paranemine kõige kauem aega. 

See on siis pilt ja hetk enne üle lenksu käimist, hihi:)

Tähelepanu metsmaasikatele! 

Omast arust läksime parki... Ehk kaardi peal oli kirjas, et see on park, kui me lähemale jõudsime, saime aru, et okeeei, me peame rohealale jõudmiseks väikese matka ette võtma:D Selle pargi nimi oli 140 Heights Park, ehk saime üks moment aru, jajaaa, see number näitab seda, et peame 140-meetri kõrgusele ronima, hii:D 

No rohkem ebaloomulikumat naeratus ei suutnud teha:D 

Ja kuna suvi tuli, siis... läksime esmaspäeval Bo´ga randa! Naljakas oli muidugi see, et Taipeis oli soojem, kui rannas, jõudsime sinna liiga hilja. Aga Hiina uusaasta pühad käisid veel ja nooo väga paljud olid otsustanud just sel päeval sinna suunda sõita, ehk me olime sellises ummikus, kus ma enne olnud pole siinmail. Enamuse ajast olime tunnelis ummikus, mis oli ka uudne kogemus. Tunnel on mäe sees, pikalt pikalt. Hakkasin siis arutama, et mis siis saab, kui maavärin praegu tuleb, mis tõenäoliselt juhtumah hakkab jne. Meil oli nädala alguses jälle üks tuntav maavärin, seekord ühe maakonna võrra lähemal Taipeile. Aga sellele järelvõnkeid polnud ja phhüi-phtüi-phtüi, see jäi ka ainsaks maavärinaks, mida Taipeisse tunda oli. 

Sain uue krabilise sõbra:) 

Olime tegelikult ujumiseks valmistunud, ma oleks niiiii väga tahtnud öelda, et hööö, sel aastal käisin esimest korda veebruaris ujumas. Suur asi, sest ma pean ütlema, et suvel 2017 ma ei saanudki bikiine selga... Igatahes muutsime sujuvalt oma plaane ja hakkasime mediteerima hoopis! Päris vahva oli, sest ma ju selliseid vuuduu asju pole teinud, Bo õpetas mind, kuidas olla. Ma teadsin, et mediteerimise mõte on mõtlemata olla, aga no kui ma esimest korda teadlikult mediteerin, siis on kindel, et ma ei suuda täiesti mõtlemata olla. Bo siis soovitas mõelda ühe värvi peale, et argiseid igapäeva mõtteid mediteerimise ajal eemale hoida. Kuna me olime mere ääres, erksinise taeva all, siis muidugi mõjutas see mind sinise peale mõtlema. Panime taimeri 10 minuti peale, et algatuseks pidavat see hea aeg juba olema, aga täitsa ausalt öeldes mina selle ajaga sellist rahu ei leidnud, ikka olin selline all-over-the-place, aga eks harjutamise asi ka:) Mõnus kogemus oli ikkagi, mu jaoks on meri niikuinii happy place. Ja kui sinna mäed ka juurde lisada, siis ma olen täiestiiiii taevas! 

Vot sellised jutud siis minu nädalast! Varsti, kolme päeva pärast, saab minu kuues kuu Taipeis täis, siis teen jälle väikese kokkuvõtte möödunud kuust ka:)

PS: Bakas oli mu üheks õppejõuks Dagmar Lamp, kes on tegelikult üks Eesti esimesi blogijaid, tal on selline pool-elus blogi ikka üle 10 aasta juba olnud. Ja ma hakkasin seda siis aegajalt 5 aastat tagasi piiluma ka. Täna lugesin sellest, kuidas ta Postimehe veebis juhib sellist rubriiki nagu "Sõbranna", mis iseenesest on väga kollane ja beibelik, AGA neil on neljapäeviti ajalooline rubriik, kus nad pühendavad artikli ühele vägevale naisele ajaloost. Ja EV100 vaimus otsisin viimaste nädalate omad ülesse, tsiiiisus, ma niiiiii suurelt soovitan teile ka! Loen just Soomusrongi-Marist, kes elaski I maailmasõja ajal, kui Eesti end imekombel vabaks võitles. Ja no see on tõesti ime, sest kui ma loen ja kujutan neid tingimusi ette, siis! Nooo väga patriootlik ja võimas tunne on sees! 

Lingin teile neid artikleid siia: 

Soomusrongi-Mari, kes muide on Saaremaalt pärit! 

Mässaja Marta, kes 1905. aasta revolutsioonis kaasa lõi. 

Meie esimene naine olümpial, kes suusatas 1936. aastal Hitleri valvsa pilgu all. 

Esimene Eesti naine, kes sai kõrghariduse Helsingi ülikoolis. 

Palun-palun tee endale heategu ja loe need artiklid läbi. :)

A me kirjutasime Gunnariga ühe artikli Taiwanist Saarte Häälde

Seda küll juba 10. veebruariks, aga hapukurgihooajal* võib kaks nädalat hiljem jagada ju ka:)

* see tähendab, et olen vahepeal tegelenud koolivaheajatamisega, Instagrami lugudest on mu toimetamisi näha olnud ka:)

#streetarttaipei

Tänase päeva puhul otsustasime Rebeccaga ühendada kerge trenni ja kunsti, ehk sõitsime rattaga kodukandist 11 kilomeetri kaugusele, Ximeni rajooni tänavakunsti otsingutele.

Egas palju polegi sõnu vaja, las pildid räägivad enda eest!

Photo of the day mu jaoks!

Pole just streetart, aga see maja oli helesinine ja need palmid maja ees tekitasid sellise tunde nagu oleksime kuskil... Californias või mingis soojas USA osariigis:) 

Teine #photo of the day. Being part of art.