Võluv Tainan!

Pläkutasin eelmise nädala sees piisavalt palju, et ei hakanud end katki rebestama ja iga-reedest postitust tegema. Nimelt lippasin otse koolist pakkima ja siis juba rongijaama, et sõita Tainani! Tahaks öelda, et mullle täiega meeldis see linn, aga võibolla ma liialdaks siis. Ma saan öelda, et mulle tohutult meeldis mu nädalavahetus, see oleks kõige tõesem, sest Tainan sai väga hea võimaluse enda võlude paljastamiseks- liiklesime rolleri ja autoga, meil oli kohalik giid ja taaskord ma ei pidanud millegi pärast muretsema või liigselt põdema. Noh, üksinda seigeldes on mul tüüpilised mured need, et kas läksin õigele poole bussipeatusesse ja kas ma taban ikka õige peatuse ja kas ma saan oma pea olematu hiina keelega kõik asjad aetud jne.

PS: kuulan seda playlisti hetkel, et kui sa lugema asusid, siis klikka siia, oleme samal lainel:)

Igatahes, pärast meie tagasitulekut elasin siis esimese sellise maavärina üle, mida ma tundsin ise ka. Ja noh, seda ikka võimsalt ja korralikult. Maavärin ise oli ca 20 sekundit pikk, mis on ikka selles situatsioonis VÄGA pikk aeg. Ja mina ise tundsin viite järelvõnget veel, aga neid mõõdeti õhtu peale kokku ca 10. Aga no ma räägin sellest teisel ajal, sest ma tahan Tainani emotsiooni enne kirja saada!

Linna ajalugu

Sellest tuleb üks põhjalik ja pikk postitus, aga ma lihtsalt pean linna ajaloost alustama, sest justnimelt see ju on voolinud Tainani selleks Tainaniks, mis ta praegu on. Õnnnneks olid mu reisikompanjonid nii intelligentsed, et oskasid mulle kohapeal rääkida lugusid ajaloost, et mul kogu pilt kokku jookseks:). Tainan oli kunagi Taiwani pealinn, ehk ka Taiwani vanim linn. Praeguseks on Tainan saare suuruselt viies linn, seal elab ca. 1,8 miljonit inimest (haha, ikka suurem kui kogu Eesti!). Seal asub muide riigi ainus mehaanika ülikool, seega need, kes tahavad Bo alluvuses töötada, need on enamasti just Tainanis õppinud. Aga seal on veel mitu ülikooli, kus paljud rahvusvahelised õpilased käivad, ehk siis, see ajaloo tutvustus võis alata niimoodi, et ülöö-plöö, linn on vana ja traditsiooniline, siiiiis tegelikult! Need noored inimesed on oma osa ka linna pannud ja Tainanis saavadki kokku ajalugu ja traditsioonid+loomingulised noored, kes on paljud piirkonnad hipsterlikuks muutnud! Arhitektuuriliselt on linna väljanägemist mõjutanud see, et hollandlased vallutasid linna aastatel 1624-1662. Tõesti, nägin ise reaalselt selliseid madalaid punase tellisega majasid, mida ma Euroopas harjunud nägema olen. Üldiselt ongi kogu linn hästi "madal", ehk väga ammusel ajal ehitati majad kahe- või kolmekorruselised, siis väga pikalt ei ületanud majade kõrgus viite korrust ja noh, nüüd ma nägin ühte kõrghoonete punti, ehk kus oli kolm ca 25-korruselist maja koos. 1885. aastal liigutati pealinn Taipeisse, aga enne seda oli Tainan kultuuri, poliitika, majanduse ja ajaloo meka Taiwanis, ehk seda arendati väga edukalt selle ajani, pärast seda suunati siis tähelepanu Taipeisse.

Söök

Tänaseks on Tainan endale oma snäkkidega kuulsust kogunud. Et kui tegelikult kogu Taiwan on tuntud just pisikeste ampsude pakkumise poolest, ööturud just selleks mõeldud ongi, siis Tainanis on saadaval just väga spetsiifiliselt sellele linnale iseloomulikud snäkid. Eelloona ütlen, et Bo oli mulle juba ette öelnud, et kui me horvaadi Antuniga kokku saame, siis talle enamasti meeldib inimesi väga traditsioonilistesse ja vanadesse toidukohtadesse viia, et just seda õiget Tainani sööki saada. Ja kohtusimegi Antuniga reede õhtusöögi ajaks, tema esimene küsimus olin, et Katriin, räägi, mis söögi järgi sul isutab, et kuhu suunas ma mõtlen. Ja no, hellloou, muidugi tahtsin ma kõike traditsioonilist näha ja maitsta! Eriti oluline on see selle pärast, et ilma kohalikuta ma niimoodi eksperimenteerida ei julge, ma pole tegelikult üksinda olles iial midagi eksootilist tellinud, sest meie keelebarjääri tõttu ei teaks ma iial, mida ma söön:D Esimesel õhtul õnnestus mul siis kolmes erinevas kohas söömas käia:D Something, mida ma Eestis küll kunagi ei teeks:D Ehk see oleks ka raskem, kui meil poleks autoga giidi olnud, kes sai meid linna ühest otsast teise sõidutada:) Seega, what a luck! Esiteks läksime suppi sööma! Taiwanis on väga popp süüa nuudlisuppi igasugu erinevate lisanditega. Seekord saime valida erinevate nuudlite vahel, siin on muide tõeline sortiment nuudleid valikus:D Igatahes, Antun oskas väga spetsiifiliselt mulle nende maitsete erinevusi kirjeldada, imeline! Sõin krevetipelmeenidega peenikeste nuudlitega suppi, kus oli veel siis sellised niidiseened (sellised pikad peenikesed seenekesed), roheline sibul, kollase rebuga terve muna ja no alati on see puljong hästi täidlane ja maitsekas! Mõnus! Edasi liikusime... järgmisesse nuudlikohta:D Ohjah, ma tegelikult pühapäevaks tundsin juba, et ma olen ise üks korralik volakas nuudel, sest me sõime neid ikka üsna tihti:D:D Aga teine koht oli jälle väga traditsiooniline söögikoht, lihtsalt keset tänavat, present oli katuseks tõmmatud, meie laua kõrval õues oli kraanikauss, kus ma nägin siis, kuidas eelmiste sööjate nõusid pesti... aga ma olen tõesti oma nõudepuhtuse nõudeid väga palju alandanud, sel õhtul pidin seda veel korra tegema.

Sõime seesamikastmega nuudleid, mis olid muide taevalikud! Need olid sellised kleepuvad-limased, aga häääästi hea maitsega nuudlid koos kastme ja rohelise sibulaga jälle. Kuidas ma seda maitset kirjeldangi... oeh, päris raske. Okei, ma kirjeldan pigem siis veel, kuidas neid süüakse. Et kui sa tunned, et nuudlid ei ole piisavalt mahlased, siis seal kõrval on veel läbipaistev supp, mis on maitsestatud tegelikult, mida saab nuudlitele valada, et need oleks rohkem kleepjavamad ja mahlasemad. Ja sõime tegelikult seda sama rooga pühapäeva hommikul ka ja tuleb tõesti tunnistada, et seesamikastmega nuudlitel ja seesamikastmega nuudlitel ON vahe sees! Kolmandaks läksime... kolmandat kausitäit nuudleid sööma:D Jesss! Seekord olid nuudlid sibula ja angerjaga! Ja taas, ma nüüd tahaks kangesti öelda, kuidas see angerjas valmistatud oli, aga ma jään hätta. Ta ei olnud marineeritud, aga ta oli tumepruunim ja nö kuiv, ehk võibolla oli ta suitsutatud? Samas, noh, mingit ekstra suitsust maitset polnud, aga selline pigem kuiv ja konkreetne, et ei olnud limane ja ei jooksnud pulkade vahelt ära. Muide, teises nuudlikohas sain korraliku pulgakasutusõpetuse ka:) Bo on mulle seda kohalikku viisi näidanud, aga nad hoiavad hästi kaugelt kinni, põhimõtteliselt nagu pulkade lõpust ja mu meelest on siis niiiiii palju jõudu vaja, et hoida toitu seal kaugel teisel pool pulkade otsas kinni:D Antun õpetas oma eurooplase võtet edukaks pulkadega söömiseks ja see oli tegelikult rohkem minu praeguse stiili moodi, mida sain paari võttega parandada;) Igatahes nüüd sain reedeõhtused söögid ära selgitatud, liigume edasi! Järgmisel päeval käisime ühel ööturul, mis on siis tegelikult üldine nimetus kõikidele siinsetele turgudele... need lihtsalt on avatud õhtutundideni, sellest ka nimetus. Tuli välja, et seal müüakse suppi saia seest ja see on väga tüüpiline Tainani söök. Mu jaoks äärmiselt imelik konseptsioon:D Aga tuleb tunnistada, et maitse oli äge! Bo ostsis selle tegelikult endale, aga kuna tema jaoks kehva üllatusena ilmnes, et see supp on mereandidega, siis sain saiasupi endale:D Seda valmistati siis niimoodi, et röstiti ca 2-cm paksune saiaviil ära, lõigati sinna selline ruudukujuline kauss sisse, pandi paks kleepuv supp sisse ja siis see ära lõigatud saiatükk pandi uuesti tagasi. Kaugelt vaadates oli siis nagu lihtsalt üks röstitud saiatükk... Ja seda saab päris edukalt näppude vahelt süüa, suppi küll voolab kätel, aga see konstruktsioon on piisavalt tugev, et kannatada üles tõstmist! Mu jaoks huvitav asi on veel see, et kohalikud armastavad süüa magusat ja soolast korraga, ehk siis soolastes söökides on alatihti midagi magusat juures. Selle saiasupiga ka sama lugu, sai oli tegelikult magus ja supp muidugi soolane...
Õhtusöögiks viis Antun meid kohalike lemmikusse hotpoti kohta, kus sõime sellist hotpoti, kus puljon oli alkoholiga tehtud. Mulle isiklikult meeldivad tummised puljonid siinsetes söökides, aga selle tolleõhtuse hotpoti puljong oli pigem kerge, läbipaistev ja minu jaoks liiga tugeva maitsega sellest alkoholist, mis küll ei pidanud olema alkohoolne enam pärast keetmist. Aga lahe on siis see, et saad oma hotpoti sisu kokku panna, tellisime seeni, tofut, kapsast, NUUDLEID ja mingeid minu jaoks x-asju veel:D Ütleme nii, et sain küll kogemuse võrra rikkamaks, aga see söök polnud minu maitsele. Küll aga saime kõik mõnusalt põsed punaseks sellest! Väljas oli isegi kohalike jaoks ootamatult külm, tundub, et võtsime Taipeist selle külma kaasa! Igatahes olime enne õhtusööki kõik läbi jäätunud ja vajasime miskit, mis seest soojaks teeb:) Sellega sai see hotpot küll hakkama!

Vaatasin üks hetk, et tänaval käivad inimesed selliste grillvarrastega, mõtlesin, et mis toimub. Leidsin siis lõpuks selle koha, kust sai pisikesi ampsukesi grillvarda otsas osta. 

Traditsioonilised riisikoogid. Millegi pärast meeldivad taiwanlastele maitsetud tainased maiustused, kus ainsaks maitseallikaks on pähklipuru või seesamiseemne puru. Need konkreetsed koogikesed on Bo ema lemmikud, me ostsime ühe karbi endale ka. No ajas jälle mind naerma, et miks neile nii kummaliselt tavalised, minu jaoks täitsa maitseelamuseta asjad maitsevad ikka. 

Bo lemmikmagustoit on see plögaplönn:D Seal on sellised pehmeks leotatud pähklid ja maitsetu riisitarretis ja suhrkuvesi:D Väga hurmav... NOT:):) * Ma muidugi teen nalja, igalühel oma lemmikmaitsed, Bo´l veabki, et ma ta magustoitu ära ei taha süüa;) 

Templid

Kuna Tainan juba kõige vanem linn on, siis ilmselgelt asub seal ka Taiwani vanim tempel! Ma pean piinlikkusega tunnistama, et kuna religioon must nii kaugel on, siis ma ei taju vägaaaa tugevalt, mida need templid Taiwani jaoks tähendavad, mida ma külastanud olen. Ja mis roll on üldse templitel inimeste elus. Ja Bo on märganud ka seda, et ma ei ole just elevuses või innustatud, kui me kuskil templites käime. AGA ta ei jätnud seda niimoodi ripakile, vaid proovis mu jaoks konteksti luua. Põhimõtteliselt on seal vanimad templid 17. sajandist ja need on on oma originaalse välimusega siiamaani... mitte midagi ei ole muudetud! Ja no juba see on fenomenaalne, sest need templid on väga hästi säilinud ja neid on väääga korras hoitud, et need oma funktsiooni tänaseni täidaks. Ja siis... kõikidel templitel on oma temaatika, oma jumal, haritlane, kelle poole palvetamas käiakse. Ma olen ise kõige rohkem kuulnud Konfutsiuse templitest, kes oli haritlane, filosoof ja poliitik ka. Ja nüüd tuleb see külmavärinaid tekitav koht! See mees elas 500 aastat enne Kristust ja ta mõtles mingeid asju välja, inimesed uskusid teda ja pidasid neid mõtteid headeks mõteteks ja nüüd liigume aastasse 2018... kus Taiwani koolisüsteem on selle sama mehe mõtete peal üles ehitatud!!!! Ja tal olid oma jüngrid, kes järgisid ja õppisid ta juures ja siinsed usklikud inimesed teavad neid nimesid ja käivad nende juures palvetamas regulaarselt. No vot seee on võimas!!! Niimoodi on iga templiga, need, kellele templid pühendatud on, on 2000 aastat tagasi elanud ja midagi võimsat mõelnud oma peas ja ei hoidnud seda vaid endale..

Käisime laupäeval ka Taiwani vanimas templis, mis on merejumalannale Mazule pühendatud. See tempel ehitati muide kohe pärast hollandlaste lahkumist Tainanist, ehk 17. sajandil!!! Ja see on ikkkkkka veeel olemas ja funktsioneeriv ja ma ei tundnud kordagi, et ma peaks kartma, et see ehituskonstruktsioon on ohtlik vms... Mitte midagi! Mäletate, ma kunagi paar kuud tagasi rääkisin, kuidas ma kuulsin sellest traditsioonist, kuidas templis palvetatakse, küsitakse küsimus, võetakse kaks puidust poolkuukujulist asja, visatakse need maha, võetakse üks puutokk, saadakse üks number ja siis saad ühe paberilipiku, kus on põhimõtteliselt su küsimusele vastus. Well, tol korral ma ei teinud seda ise läbi, aga kuidagi peer pressure´iga seekord tegin seda. Bo leidis, et see on päris märgiline, et olen Taiwani vanimas templis ja justkui kõige lähemal siis jumalale... Ja Antuni elukaaslane, kes on kanadalane leidis, et noh, ma võin ju küsida ka vaid seda, et kas ma järgmine teisipäev söön hamburgerit. Et küsimus võib ju ükskõik mis olla. Seda siis selle peale, kui ma ütlesin, et mul ei ole ju korralikku küsimust. Ilmmmmselgelt ma ei hakanud hamburgeri küsimust küsima, kui mul võimalus midagi nii võimsat läbi teha on. Isegi, kui ma olen skeptiline selle osas. Ma ju palvetamise osas ka päris käpp pole, seega mõtlesin ja selgitasin oma peas seda situatsiooni, millele ma vastust tahan. Ma seda pikemalt ei kirjelda, aga olgu öeldud, et see oli perekonnaga seotud. Järgmisena pidin siis võtma need poolkuukujulised punased puidutükid ja need kolm korda maha viskama. Sellest, mis pidi need kukkusid, oleneb, kas saan rituaaliga edasi üldse minna, kas mul on luba antud see küsimus esitada. Õnneks kukkusid tükid kolm korda niimoodi, et üks oli kaarja poolega taeva poole ja teine kaarja poolega maa poole, ehk mu küsimus sai loa. Edasi läksin pikkade puidust tokkide juurde, mida pidin segama oma käega ja siis ühe võtma, millel on number. Mu number oli 37 ja Bo avas siis sahtli numbriga 37 ja sahtel oli alles pooleldi avatud, ta nägi alles pooli hieroglüüfe ja ta ütleb mulle, et aa, Katriin, sa küsisid oma pere kohta, jah. MUL JOOKSID KÜLMAVÄRINAD ÜLE KERE!!! Nooo midaaa!! Lühidalt ütlen, et see vastus läks täielikult kokku sellega, mida ma küsisin... Ja Bo ei teadnud, mida ma küsisin, ehk ta ei saanud ka ise kokku klopsida seda vastust. Üldiselt on kõik tõlgendamises kinni, ehk kui ma oleks ise saanud seda paberit lugeda, siis ma oleks seda just endale sobivalt tõlgendanud, aga Bo ei saanud seda sel korral teha, ta lugeski seda, mis seal kirjas oli. Ja mis veel müstilisem on... Bo tegi ise ka sama asja läbi, tema küsimus oli karjäärialane ja tema tõmbas ka saja puutoki seest välja numbri, ehk meie erinevatele küsimustele oli sama vastus ja lahendus. Igatahes andis see templiskäik terveks õhtuks jututeemat, palju emotsioone ja pisaraid ja natuke naeru ka:)

Muidugi käisime veel ühes õnnemündi kohas, kus pidi oma soovi esitama, kangesti palju soovima seda ja siis selja taha vaatamata viskama mündi ühte konkreetsesse kohta. Guess what, ma viskasin selle õigesse kohta ja inimesed, kes mu ümber olid, plaksutasid isegi selle peale! Ma ei tea, hakka või uskuma sellistesse asjadesse:)

沒辦法

See väljend on "Méi bànfǎ" ehk inglise keeles "no way" ja Antun, kes on Tainanis 7 aastat elanud, rääkis meile, kuidas see väljend iseloomustab Tainani suurepäraselt. Ma muidugi enne itsistasin, et no kui hull asi saab olla. Ja siis... hakkas neid asju juhtuma igal pool, kuhu me läksime. Uskumatu, milline sealne klienditeenindus on:D Las ma toon paar näidet.
Läksime baari, kus töötab Tainani parim kokteilimeister. Seal baaris pole menüüd, lihtsalt kirjeldad, mida sa soovid juua ja sulle tehakse just selline jook. Me kõik mäletame postituse algusest, kuidas Tainanis on palju hipsterlikke kohti, eksju. Ehk kõik kohad, kuhu sisse astusime, olid just minu maitse järgi lahedad stiilsed! Igatahes, baaris oli rahvast, aga samas baarileti ääres polnud kedagi konkreetselt oma jooki ootamas vms. Küsisime, kas mahume neljakesi. Kahjuks ei olnud laudu. Küll aga oli baarileti ääres ruumi ja nägin kahes erinevas kohas toole, ehk oleks saanud kokku neli baaripukki ka. Siis oli probleemiks, et ei, me blokiks välisust, ei, me ei saa baarileti ääres olla. Siis pakkusime välja, et noh, aga siis kaks inimest võivad seista ka, et uks poleks blokitud. Ei sobinud ka see, sest siis me tekitame inimestes ebamugavust, kui seismame. Väga huvitav, ma usun, et sellel kokteilimeistril poleks iiiial põhjustest puudust tulnud, kui me oleks ka edasi proovinud võimalusi pakkuda. Läksime siis järgmisesse kohta lihtsalt... Järgmine situatsioon ootas meid ees Bo´ga brunchil olles, kus mu söögi kõrvale oli võimalik valida americano, ehk siis must kohv. Ma palusin Bo´l, et ta küsiks törtsu piima ja suhkrut ka sinna. Neil on siis teenindajaga väga meeldiv vestlus, mõlemad naeratavad ja nii. Teenindaja läheb ära ja Bo ütleb, et kle, sorri, "no way", ehk suhkrut ja piima ei saa:D Ma küsin, et okei ja mis see põhjus on... tuleb välja, et noh suhkur on iga kristalliga arvel ja kui ta piima annab, siis sellest saab juba latte. Mille peale ma sain muidugi öelda, et no kammoon, lattel on piim vahustatud ja lattes on kolmveerand tassi piimaga täidetud, ma tahaks ÜHTE TÖRTSU. Bo lõpuks lusikatäie suhkrut suutis välja meelitada, piima osas jäädi kindlaks, et see pole võimalik:D

AirBnB

Viimasena, tõesti, see postitus on pikaks veninud, räägin meie majutusest. Ma olen AirBnb´tanud oma reisidel üüüsna tihti. Suht niimoodi vist, et viimase kahe-kolme aasta reisid olen alati majutunud just airbnb´s, ehk neid kordi on kokku ikka ca 10, AGA ma pole enne veel sellist teenindust saanud! Ma olin aktiivses kirjavahetuses oma hostidega, nad saatsid mulle soovitusi meie kolmepäevase reisi jaoks, nende kirjeldus, kuidas majja sisse saada oli nii detailne ja lustakas, et selle aja jooksul, kui Bo rollerit lukutas, olin mina juba võtmed leidnud, puldimajanduse selgeks saanud ja valmis lihtsalt tuppa astuma. Ma palusin meile kausse, et saaksime hommikusöögiks vajadusel pudru teha, hostid olid peale kausside pannud meile banaane ja mangot, et saaks seda pudru peale panna!!! Minu korrektselt kirjutatud nimega kaardike ootas meid toas, mis soovis meile head aega Tainanis ja kirjeldust, kus on radikas, kus on lisatekid, kui meil peaks külm olema. Veel laupäeval sain paar soovitust, mida just sellel nädalavahetusel Tainanis teha. Jaaaa siis juhtus midagi hirmalt koomilist! Olime toast check-outinud ja loen rongijaamas nende viimast kirja. Nemad=hostid= Jayden ja Johnny, keda ma usun olevat romantilises suhtes, sest nad koos ajavad seda aribnb värki ja no nad olid nii hoolivad ja märkavad. Igatahes, saatsin neile viimasel hommikul kirja, et oleme peagi lahkumas ja lihtsalt annan märku, et tegime neile veidi elektriarvet, hoidsime kaks ööd radikat sees. Ja siiis nende viimane kiri... "mu ema käis just korteris ja ütles, et jätsime natuke dippi elektri kasutamise eest. tahtsin lihtsalt öelda, et oleme parimad külalised, kes meie juures iial ööbinud on!". Ma lähen näost punaseks, et kurjam, me ju ei jätnud neile mingit raha:D Küsin Bo´lt, et kle, kas sul on kogu raha olemas, et meie hostid kirjutasid mulle, et jätsime neile raha. No vaatame mõlemad om rahavarud üle ja naerame, et mida hekki see nüüd on:D Ma pidin otsustama, kuidas ma sellele olukorrale lähenen, kas ma ütlen, et me omast arust ei jätnud midagi, aga noh, et tegelt, kui palju raha te leidsite:D Või ütlen viisakalt, et heii, jaa, te olite nii toredad, et tahtsime tasuda oma arve eest:D Jõudsime lõpuks sinna, et kui meil kuidagi ka kukkus kuskilt taskust või kotist raha välja, siis meil on endal parem, kui me ei tea, et see oli näiteks 50 eurot:D Ehk jätame neile võimaluse arvata, et oleme maailma parimad külalised ja oleme vaikselt oma rahast siis ilma lihtsalt. Aga no muidugi kriipis see terve kahetunnise rongisõidu ajal, et ega meil siis seda raha piinlikult vähe sinna ei jäänud või et kus see raha siis ikkagi oli, sest ma vaatasin ju enne lahkumist kõik nähtavad kohad üle... Igatahes, isegi, kui seda rahakest jäi sinna liiga palju, siis ei ole mul kahju, ma sain tipptasemel teenindust:)




* huvi pärast vaatasin jälle, kaua selle postituse kirjutamine aega võtab. Olgu öeldud, et ma ei pea mõtlema pikalt, kuidas ma ühte lauset sõnastaks ja olen suuresti välja mõelnud enne kirjutamist, mis struktuuriga ma postituse teen, ehk reaaaalselt ainult kirjutamiseks ja piltide lisamiseks läheb kaks tundi! Sel korral natuke peale ka, kaks tundi ja 11 minutit;)