Friday Favourites

Helllouuu, siinpool on üks rammestunud väsinud, aga rahulolev pliks. Esimese infona räägingi, et koliiiisiiiin lõpuks teisipäeval oma uude koju! Elan nüüd ilmselt kõige suurema eestlaste osalusega korteris Taiwanis:D Noh, et Taunol on küll kolm last, aga nemad on pool-taiwanlased ja mõnel eestlasel on veel lapsed siin, aga eks ikka pooled geenid on vaid Eesti omad:) Seega väga uhke korter on meil! Täna koristasime Siiriga viis tundi meie "sahvrit", ehk siis sellist rõdu-pesuruum-külmkapiruum-kuivainete ruum-prügiruum. See on küll siin korteris ilmselt üks kõige väiksem nurgake, aga tõsimeeli, me olime kogu aeg tegevuses ja niimoodi need viis tundi möödusidki! Isegi lõunat ei olnud mahti süüa vahepeal.

Kolimispäev. Tulin Taipeisse ühe seljakoti ja ühe kohvriga. Mis vahepeal juhtunud on? Haha! No okei, üks hunnik on asju, mis mu klassiõde pärandas mulle. Ta läks ise Hispaaniasse tagasi, aga andis kasutuskõlblikud asjad kõik mulle- säilituskarbid, koristustarvikud, toiduasju! Näiteks jäi temast järgi terve kilo chia seemneid, mis on ääärmiselt tervislikud ja üüüüratult kallid ka. Samamoodi sain ca kilo külmutatud mustikaid ja kilo sojaube. Lucky me. 

Ja teate, homme on veeeeel erilisem päev, sest meie tähistame ka Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, ehk meie juurde tulevad 1, 2, 3... SEITSE täiskasvanut ja kolm last, ehk meil on päriiiis rahvuslik pidu tulemas:) Ikka kotlettide ja kartulisalati ja kama ja koduveini ja mannavahuga!

Siiiit saangi sujuvalt minna selle juurde, kuiiiiidas ma olen niiiiiiiiiii õnnnelik, et mul köök on. Ma tõesti pole vist kunagi kööki niimoodi igatsenud kui nende kuue kuuga ma jõudnud olen:) Ma teen erilise elevusega igast asjast pilti, mida ma valmistan ja ma võtan selliseid aeganõudvamaid asju ka ette, sest.... MUL ON JU KÖÖK!

See on kaerahelbe-banaani-kiivi-chia seemnete-klorilla (?) pulbri hommikusmuuti, mis muide tõesti andis energiat, et viis tundi koristades tuuseldada! 

See on tomati-kookospiima püreesupp, mis näeb välja nii hele, sest panin sinna maguskartulit (kuidas see eesti keeles on? inglise keeles on sweet potatoe, see on oranz) ja kuigi retsepti järgi pidin ahjus röstima kaks punast paprikat, siis poes müüdi pakis kollane ja punast paprikat, ehk siis kollane paprika andis ka heledat värvi.) Aga maitses.... noooo taevalikult! 

Ja siin katsetasin esimest korda elus lillkapsast riisi tegemist. Teate, tervislike toitujate maailmas on see juba ilgelt vana asi, et riivid aga lillkapsa ära ja keedad-praed seda samamoodi nagu riisi, aga saad umbes null kalorit sellest...Ehk siis ma panin kokku kõike, mida mul leidus- kinoad, lillkapsariisi, külmutatud juurviljasegu, porgandit, beebimaisi, kirsstomateid. 

Teate, fun fact... siin pannakse IGASSSEE toitu suhkrut ja kuigi ma sellest maitsest kohe aru ei saanud, siis nüüd, kui ma teen jälle ise süüa ja tean, mis sinna sisse läheb, siis ma tunnen tõsimeeli maitse vahet, et ei olegi magusat järelmaitset. Et ma ei tee nalja, näiteks pagaritooted, mida night marketilt osta, on täiiiiesti maitsetud, ehk seal ei ole isegi näpuotsatäit soola, küll aga on näiteks praetud riisiroas isegi suhkrut rohkem kui ette oskaks kujutadagi! Ehheee! Ja just praegu reaalajas juhtus selline asi, et Siiri koputas uksele ja küsis, et kas ma tahan smuutit, et tal juhtus liiga palju seda olema. Palun lubage presenteerida seda smuutit, mille ta ukse vahelt sisse paotas!!! Täiiiiesti uskumatu, ma olen toidutaevas siin viimastel päevadel olnud ikka:D 

Vaatasin veidi telefonipiltides ringi, et mida ma enne kolimist tegin... ahjaa, teate! mul on maja all Taipei ilmselt kõige paremini varustatud supermarket, just midagi sellist, mida ma ka igatsenud olen. Siin on hästi palju selliseid nurgapealseid poekesi, kust ei saa kõike vajalikku. Noh, meid on Selverite ja Prismadega ära hellitatud Eestis:) Aga mina sain nüüd ka sellise supermarketi, kus on tekke, voodipesu, jalatseid, potte-panne, KÕIKI TOIDUASJU, seal on isegi sellised välismaised kaubad, ehk ma ostsin endale saksa sinepi ja jogurtikastme ja seal on nagu... nooo kõike, mida hing ihkab! Seal on isegi mu lemmikhommikusöögi jaoks materjali, ehk ma vist tõesti ei vii söögikohtadesse oma rahanatukest enam. Ja siiis on mu majakompleksis jõusaal. Ehk mulle natuke tundubki nagu olekski siin kandis sisse kolimisest alates olnud. Pole lihtsalt vajadust olnud liikuda, kõik on siinsamas:))

Oma kolmest siinsest hommikust kahel olen jõusaali mõnusid kasutanud ka. Üks päev läksime kell 9 Siiriga koeraga jalutama (keda ta paar päeva hoidis) pärast mida ma tegin veel jõuksis asju ja järgmine päev oli kell 8 hommikuvirgutus ja trenn. No jube mõnus! Eile sattusime õhtul kudrutama ja järsku oli kell kaks öösel, tegime küll check-up´i kell 8, et kas jaksame alla jõuksi minna, aga ei läinud kaubaks:) Rassisime selle asemel siis koristada! 

Mis vahepeal veel toimus:) Panin pühapäeval korralikult käna jalgrattaga.... Käisime Rebeccaga ühes pargis piknikul, sest suvi tuli. Lugesime ja nautisime päikest. Õhtul tegime ilutulestikku, sest Hiina uue aasta pidustused käisid veel. Enivei, sõitsime ratastega ja nii ilus taevas oli, päike hakkas just loojuma ja ma tahtsin Rebeccat pildi peale saada. Aga jõudsime sellise allamäge teejupi peale, kus tundsin, et kurjam, hoog läheb liiga suureks. Otsustasin ühe käega ikka veel telefoni hoida ja teisega pidurit vajutada.... No ääääärmiselt loll tegu, ausõna! Tegelikult mängis rolli see ka, et me sõidame siin nende linnaratastega, mida lihtsalt transpordikaardiga rentida saab. Ja nende seisukord on alati ettearvamatu, aga eks sa saad paremini reageerida, kui sa kasutad mõlemat kätt. Enivei, ma polnud veel kordagi selle rattaga pidurdanud, ehk ma tegelikult ei teadnud, kui järsud või jäigad need on. Panin siis selle ühe käega pidurit ja juba poole peal sain aru, KUI loll tegu see oli, sest need olid esipidurid. Mägi, üks käsi ja esipiduri vajutamine ei käi kokku. Järgmisel hetkel panin üle lenksu, aga ma truult hoidsin nii telefonist kui rattast kinni, seega tegin (paar?) uperkuuti seal mäe peal:D Mul oli ilusti seelik ka seljas, ehk esimene asi, mida ma tegin, oli see, et tõmbasin vähemalt seeliku alla, et ma seal palja tagumentusega ei peaks tänaval lebama. Rattasadul oli tagurpidi väändunud, rattakorvis olnud kott ja veepudel olid paari meetri kaugusel ja minuga oli tegelikult päris okei ka:D Üks õlg andis tunda, üks pool kaelast ja üks jalg oli marrastusi täis:D Ups noh. Läksime siis Rebecca juurde, puhastasime lahtised haavad ära ja läksime ilutulestikku laskma:D Eks puus ja kael andsid ikka paar päeva tunda ja see lahtine haav, mis mul seal... kuidas seda nimetatakse... pahkluu juures on, see on veidi totter. Kinnised jalatsid, ehk ketsid ja tossud hõõruvad sinna vastu, ehk ma pean jalatseid kandes plaastrit kandma. See kärn läheb siis hauduma ja on mädane. Kodus võtan plaastri ära, see kuivab uuesti kärnaks. Siis panen jalatsid jalga, need jälle ärritavad ja selle pärast võtab selle haava paranemine kõige kauem aega. 

See on siis pilt ja hetk enne üle lenksu käimist, hihi:)

Tähelepanu metsmaasikatele! 

Omast arust läksime parki... Ehk kaardi peal oli kirjas, et see on park, kui me lähemale jõudsime, saime aru, et okeeei, me peame rohealale jõudmiseks väikese matka ette võtma:D Selle pargi nimi oli 140 Heights Park, ehk saime üks moment aru, jajaaa, see number näitab seda, et peame 140-meetri kõrgusele ronima, hii:D 

No rohkem ebaloomulikumat naeratus ei suutnud teha:D 

Ja kuna suvi tuli, siis... läksime esmaspäeval Bo´ga randa! Naljakas oli muidugi see, et Taipeis oli soojem, kui rannas, jõudsime sinna liiga hilja. Aga Hiina uusaasta pühad käisid veel ja nooo väga paljud olid otsustanud just sel päeval sinna suunda sõita, ehk me olime sellises ummikus, kus ma enne olnud pole siinmail. Enamuse ajast olime tunnelis ummikus, mis oli ka uudne kogemus. Tunnel on mäe sees, pikalt pikalt. Hakkasin siis arutama, et mis siis saab, kui maavärin praegu tuleb, mis tõenäoliselt juhtumah hakkab jne. Meil oli nädala alguses jälle üks tuntav maavärin, seekord ühe maakonna võrra lähemal Taipeile. Aga sellele järelvõnkeid polnud ja phhüi-phtüi-phtüi, see jäi ka ainsaks maavärinaks, mida Taipeisse tunda oli. 

Sain uue krabilise sõbra:) 

Olime tegelikult ujumiseks valmistunud, ma oleks niiiii väga tahtnud öelda, et hööö, sel aastal käisin esimest korda veebruaris ujumas. Suur asi, sest ma pean ütlema, et suvel 2017 ma ei saanudki bikiine selga... Igatahes muutsime sujuvalt oma plaane ja hakkasime mediteerima hoopis! Päris vahva oli, sest ma ju selliseid vuuduu asju pole teinud, Bo õpetas mind, kuidas olla. Ma teadsin, et mediteerimise mõte on mõtlemata olla, aga no kui ma esimest korda teadlikult mediteerin, siis on kindel, et ma ei suuda täiesti mõtlemata olla. Bo siis soovitas mõelda ühe värvi peale, et argiseid igapäeva mõtteid mediteerimise ajal eemale hoida. Kuna me olime mere ääres, erksinise taeva all, siis muidugi mõjutas see mind sinise peale mõtlema. Panime taimeri 10 minuti peale, et algatuseks pidavat see hea aeg juba olema, aga täitsa ausalt öeldes mina selle ajaga sellist rahu ei leidnud, ikka olin selline all-over-the-place, aga eks harjutamise asi ka:) Mõnus kogemus oli ikkagi, mu jaoks on meri niikuinii happy place. Ja kui sinna mäed ka juurde lisada, siis ma olen täiestiiiii taevas! 

Vot sellised jutud siis minu nädalast! Varsti, kolme päeva pärast, saab minu kuues kuu Taipeis täis, siis teen jälle väikese kokkuvõtte möödunud kuust ka:)

PS: Bakas oli mu üheks õppejõuks Dagmar Lamp, kes on tegelikult üks Eesti esimesi blogijaid, tal on selline pool-elus blogi ikka üle 10 aasta juba olnud. Ja ma hakkasin seda siis aegajalt 5 aastat tagasi piiluma ka. Täna lugesin sellest, kuidas ta Postimehe veebis juhib sellist rubriiki nagu "Sõbranna", mis iseenesest on väga kollane ja beibelik, AGA neil on neljapäeviti ajalooline rubriik, kus nad pühendavad artikli ühele vägevale naisele ajaloost. Ja EV100 vaimus otsisin viimaste nädalate omad ülesse, tsiiiisus, ma niiiiii suurelt soovitan teile ka! Loen just Soomusrongi-Marist, kes elaski I maailmasõja ajal, kui Eesti end imekombel vabaks võitles. Ja no see on tõesti ime, sest kui ma loen ja kujutan neid tingimusi ette, siis! Nooo väga patriootlik ja võimas tunne on sees! 

Lingin teile neid artikleid siia: 

Soomusrongi-Mari, kes muide on Saaremaalt pärit! 

Mässaja Marta, kes 1905. aasta revolutsioonis kaasa lõi. 

Meie esimene naine olümpial, kes suusatas 1936. aastal Hitleri valvsa pilgu all. 

Esimene Eesti naine, kes sai kõrghariduse Helsingi ülikoolis. 

Palun-palun tee endale heategu ja loe need artiklid läbi. :)