#streetarttaipei

Tänase päeva puhul otsustasime Rebeccaga ühendada kerge trenni ja kunsti, ehk sõitsime rattaga kodukandist 11 kilomeetri kaugusele, Ximeni rajooni tänavakunsti otsingutele.

Egas palju polegi sõnu vaja, las pildid räägivad enda eest!

Photo of the day mu jaoks!

Pole just streetart, aga see maja oli helesinine ja need palmid maja ees tekitasid sellise tunde nagu oleksime kuskil... Californias või mingis soojas USA osariigis:) 

Teine #photo of the day. Being part of art. 

Mandariini keele eripäradest

Ma sain ühe uue õpiku pdfina ja ma lihtsalt pean jagama mõnda asja siin ka:)

Teate, Hiina on nii suur ja lai ja nad on piisavalt uhked, et nad ei kasuta inimeste õigeid nimesid, nende jaoks on need nimed "laenud" lääneriikidest, ehk siis näete, ajaloolistel inimestel on mandariinikeelsed vasted:)

Ja nagu siin näha, siis sõnad ja tooted, mis on tulnud väljaspoolt Hiinat ei ole ka kasutusele võetud. Nad on teinud endale sobilikud väljendid pannes kokku asjade reaalse tähenduse või kasutusviisi. Suht geniaalne tegelikult ka, sest mõtle, world wide web ja credit card on ju suhteliselt uued mõisted. Kes võttis kätte ja otsustas, mis sõna kasutusele võetakse? Kas selleks korraldati mingi konkurss? No jube põnev igatahes! 

Esimene number, ehk "si" on 4, teine "wu" on 5. Seda number 4 värki ma teadsin enne, olin templites märganud, et kui miskit oli numbritega seonduvat, siis number 4 oli sealt lihtsalt kadunud... Õnnenumbrid on siis 6 ja 8, need kõlavad positiivsetele väljenditele sarnaselt.

Mida ma veel koolist kuulnud pole ega oma teisest õpikust lugenud, on sellised igapäevased väljendid nagu meil eesti keeles on "üht koma teist" vms. 

Ja mu meelest eriti lahe salakeel tekib ka numbritest! Noh, teate, nagu Joosep avastas, et minu hüüdnime "Katu" saab kirjutada K2, sest kaks kõlab ingliskeeles samamoodi nagu -tu- minu hüünime lõpus... ja neil kõlavad ju ka numbrid sarnaselt sõnadele, ehk ma saan salakeeles Bo´le öelda 530, ehk 

530

五三零

wǔ sān líng

(我想你)

(wǒ xiǎng nǐ)

I’m thinking of you – I miss you.

Veel saab salakeeles tekitada 520 ehk 

五二○

wǔ èr líng

(我爱你)

(wǒ ài nǐ)

I love you

ja 88

八八

bā bā

(拜拜)

(bàibài)

bye bye

Mis ma maavärina järgsel nädalal teada sain

Tõsi ta on, et maavärin oli eelmisel nädalal üks kuumimaid ja kurvim teema, millest mina oma ringkonnas jagasin. Meie kõigi jaoks on küsimusi palju, hirme ja ärevusttekitavaid uudiseid palju. Tundsin pikalt õhtuti just seda paksu pead, ehk teadsin, et jalgealune on kuum ja laamad tantsivad maapinna all. 

Tänaseks on leitud 19 surnukeha, kadunud on vaid üks inimene ja kannatada saanute arv püsib alla 300.

Maavärina tagajärgedega tegelemine on poliitiline protsess

Ma olen palju mõelnud selle peale, kuidas sellises kriisis tegutsetakse ja loen huviga artikleid, kuidas maavärinajärgsete tagajärgedega tegeletakse. Üks päev lugesin väga intrigeerivat pealkirja- nimelt ei võtnud Taiwan vastu Hiina abipakkumist, küll aga Jaapani oma. See on ikka väääga poliitiline ja ohtlik otsus! Meenutagem, Taiwani ametliku nime lõpus on kolm tähte R.O.C. ehk Republic of China.  Pressikonverentsil öeldi, et mitmed riigid on oma abi pakkunud, aga et Taiwan on kõrgelt arenenud riik ja neil jagub endal päästjaid ja tehnikat ise tagajärgedega tegeleda. Küll aga võeti vastu abi Jaapanist, kus on kehatemperatuuri tajuvad masinad, mille abil kokku varisenud majadest inimesi kiiremini ja efektiivsemalt tuvastada. Mis aga saatuse iroonia on... Jaapani 7 päästjad läksid esimesena just Hiina perekonda otsima kokku varisenud hotelli rusude alt. 

Spekulatsioonid on ka selles osas, et Taiwan on vastu võtnud Singapuri abi, aga valitsus ei ole soovinud selle osas ametlikult sõna võtta, mis on minu jaoks ka natuke poliitilise maiguga. 

Palju on Taiwan saatnud Hualieni piirkonda abiväge?

Mõtisklesin vist juba viimases maavärina postituses, et kui teistsugune on tüüpilise Taiwani päästja väljaõpe olnud Eesti päästjaga võrreldes. Lugesin artiklit, et Hualieni on saadetud pea 5000 päästjat, 146 sõidukit, 5 helikopterit JA 24 päästekoera. Koerad on põhiliselt vajalikud inimeste leidmiseks rusude alt, lugesin, et üks noor koer oli oma esimesel missioonil ja tegutses juba väga eeskujulikult. Küll kahjuks leides ühe laiba:( 

Millist abi maavärinas kaotanud inimesed saavad? 

Selle pärast valutasin mitu päeva südant, et mis neist inimestest sai, kes kodu kaotasid. Selgus, et hotellid on pakkunud neile oma tubasid ööbimiseks, samamoodi annetas üks toidupoe kett kannatanutele 5 miljonit kohalikku dollarit, ehk eurodes ca 145 000. Samamoodi kuulsin, et valitsusel on päris korralik reserv just selliste looduskatastroofide jaoks, aga ilmselt kasutatakse seda raha just päästetööde peale. Kuidagi tuleb ju need tänavad puhtaks saada, pooleldi kokku varisenud majad ära lammutada, teed-sillad ära parandada jne. No niii laiahaardeline on see temaatika ikka:(. 

Majade ohutusnõuded 

Muidugi hakkasin kohe oma peas arutama, et kus kohas mul turvalisem elada on, kas oma ühikas, kus ma olen teisel korrusel, kus kogu mööbel on just maavärinate pärast seina külge kruvitud või 26. korrusel oma uues kodus. Teatavasti maksan ma see kuu mõlema koha eest, ehk võimalus on valida just ohutum koht. Sain teada, et tegelikult on just uuemapoolsetes pilvelõhkujates kõige turvalisem elada, sest... esiteks kõiguvad nad kogu aeg, ka ilma maavärinata ja neil on võime maa liikumise suunas kaasa minna. No näiteks Taipei 101´i katusel on hiiglaslik stabilisaator, mis just täiesti tavapärase maa liikumise tarbeks vajalik isegi on. Ehk kujuta ette, kui tüüpiline maja ongi jäik, siis maa värisemine toobki praod seina ja lammutab maja, aga kui maja ongi loomulikult juba kõrge ja liikuv, siis ta liigub ka maavärina puhul sujuvalt kaasa. Ehk kallid lähedased, ärge otseselt muretsege, et ma nii kõrgele elama lähen:) Meie kõrges majas pole treppe, ehk kui tõsisem maavärin tuleb ja ma majast välja peaks minema, siiis kahjuks seda ma teha ei saa, AGA suurema tõenäosusega minu maja jääb püsima, kui vanad madalamad majad kokku varisevad... 

Ja mis ma veel lugesin... nimelt kontrollitakse majade puhul küll ohutusnõudeid, aga mitte nende võimet vastu pidada seismiliste liikumiste puhul, ehk just laamade liikumise puhul. Minu jaoks on just see üllatav, et sellist seadust veel tehtud pole, alles ju Taiwan kinnitas, et on väga arenenud riik ja saab asjadega hakkama ja siis ei kontrollita seda, kuidas majad maavärina puhul toimivad. Valitsus kinnitas, et selline seadus on koostamisel, õnneks. Muidugi poleks see praegu suurt aidanud, sest näiteks kokku varisenud hotell oli 40 aastat vana juba, ehk ammmuste ohutusnõuete järgi ehitatud.  PS: olgu öeldud, et minu ühikas on aastast 2007. ja uus kodu kõrghoones on ka ca. 10 aastat vana vaid! 

Käisime Rebeccaga keraamika kuningriigis

Pane see laul mängima ja loe, kuidas käisime vaheaja esimese päeva puhul Yingges ja Sanxias.

Vaatasin eile Bo juures reisiajakirja "Travel in Taiwan" aastast 2014 ja hõikasin üks hetk Rebeccale, et heeeii, lähme homme Yingge´sse ja Sanxia´sse! Ja tema hõikab vastu, et lähme täiega, tal on Yingge ka ammuilma to-do listis olnud! No mõeldud-tehtud:) Leppisime kokku, et kuna esimene vaheaja päev on, siis kohtume kell 10, sööme hommikust ja asume siis teele. Meenutuseks, meie kodu ja kool on selle pruuni juti lõpus, paremas alumises nurgas ja pidime siis minema sellesse punase nõelakesega kohta. Vaatasime mõlemad õhtu varem google mapsist, kuidas sinna jõuda ja olime päris enesekindlalt teel.... kuni avastasime, et see asi, mida meie bussiks pidasime, oli tegelikult rong ja olime tiirutanud Taipei Main Stationis viimased 20 minutit täiesti tulutult ringi, sest sellise numbriga bussi pole lihtsalt olemas:) Kuni me rongideni jõudsime, leidsime et meile vajalik rong väljub alles kahe tunni pärast, ehk sellise päevase reisi tegemiseks liiga hilja. Olin päriiiis löödud hetkeks, sest mu mõtted olid täiega juba selles keraamika kuningriigis... Taipei Main Station on selline huvitav koht, kus ei ole istekohti... aga see on suur avar kõrge hoone, kus inimesed lihtsalt maas istuvad. Ütlesin kord Bo´le, et ma ei plaani küll kunagi seal maas istuda ja rongi oodata, aga täna oli selline hetk küll, kus pidime plaani B-C-D peale mõtlema ja ma sain aru, et "never say never" ikka:D Vaatasime oma võimalustele otsa, pakkusime välja teisi võimalusi, kuhu minna, mis asuvad Taipei lähedal, aga ükski ei pannud silmi särama. Ehk siis otsustasime, et ilm on ilus, lähme oleme kõrvalasuvas pargis ja võtame ikka selle rongi, mis sõidab kahe tunni pärast Yingge suunas.

Ja ausalt öeldes oli see tõsimeeli parim otsus, sest kui ma Yingge´s rongist maha astusin ja maaaailmailusaid keraamilisi detaile rongijaamas nägin, siis mu süda rõkkkkas rõõmust!

Seadsime oma sammud kohe keraamika muuseumisse, mis mind nii positiivselt üllatas. See on 2000. aastal avatud muuseum ja see oli niii interaktiivne! Võiks ju ette kujutada, et väikeseid lapsi küll "teepoti näitusele" kaasa ei võtaks, aga tegelikult oli seal skulptuuridega mänguväljak, võimalus istuda ekraani ees ja kokku panna 3D teepotid, näha ja katsuda, kuidas üks teepott kokku pannakse ja seal oli isegi võimalus ise maali sisse minna! Põhimõtteliselt oli su ees üks maal, maalil oli kolm tooli ja kolm istuvat inimest. Ekraani ehk maali ees oli samamoodi kolm tooli, said endale valida maalilt tegelase ja tema toolile istudes kuvati sinu enda nägu maalile! How cool is that! Põhimõtteliselt oli maal kuskilt 16. sajandist ja sinu näole kuvati sellest ajastust rõivad ja soeng:) 

____________

vahepeal on päev vahetunud, ei jaksanud muuseumi sisusse sukelduda eile enam, sest päev oli üpris intensiivne. Seega, kui tunned, et ajaliselt räägin järsku eilsest, siis tead, et kuupäev on vahepeal muutunud:D 

____________

Tahan natuke fun facte jagada, need panid minu tõsimeeli üllatuma. 

Esiteks! 1949. märgib seda aastat, millal Taiwani esimesed keraamilised isteasendis tualettpotid kujundas ja tootmisesse pani:) Pisike guugeldamine andis info, et Euroopas olid keraamilised isteasendis tualettpotid kasutuses 19. sajandi keskpaigas ja isegi seda aega peetakse väga hiliseks. Aga see on tõesti vaid üks fun fact, sest tegelikult on suur osa Aasiast ikka kükitamistualeti usku ja mulle tundub, et sellel on väga head põhjendused ka. Mina olen juba selle kuue kuuga täiesti ära harjunud! 

Keraamika on tsivilisatsiooni arengus alati olulisel kohal olnud ja muide, minule täiesti teadmata on keraamika roll ka praegu väga suur. Ma jõuan oma jutuga olevikku ja tulevikku peagi, aga etteruttavalt ütlen, et nii meie telefonides kui ka kiibiga kaartides on igasühes tükikesi keraamikat! How cool! Ja nagu päris paljude loominguga seotud asjadega, siis ka keraamikaga on aegade algusest seotud olnud majandus, poliitika jne. Niimoodi on Taiwani keraamika ajaloos ka väga selgelt näha mõjutusi ajast, mil hollandlased askeldasid siin saarel, Jaapani kolonisatsioonist kuni selleni, mil Hiina Taiwani enda "tiiva alla võttis". 

15.- 18. sajand Taiwani keraamika ajaloos 

Sel ajal proovis nii Hispaania, Holland kui ka Inglismaa oma valdusi Aasiasse laiendada. Taiwan oli küll kauge, kuid strateegiliselt sai sellest riigist väga hea kauba ümberlaadimispunkt. 1624. aastal, kui hollandlased tõesti ka Taiwani mõnekümneks aastaks vallutasid, palkasid nad maismaa Hiinast keraamikuid, kes teeks nendele omases stiilis katusekive ja telliseid. 18. sajandiks olid taiwanlased ise selgeks saanud, kuidas keraamikat teha ja avatud olid ka mõned tehased, küll aga suured tellimused täideti siiski maismaa Hiinas ja seega ka nendele omases stiilis. Mis aga sel ajal siiski põhiliseks tootmisproduktiks oli? Ikka kausikesed, sest toit on Hiina kultuuris aegade algusest peale väga olulist rolli mänginud. 

Jaapani elustiili mõjutused 

1895. aastal saabusid jaapanlased Taiwani ja see poliitiline nihe mõjutas muidugi ka kultuuri ja majandust. Jaapanlased nägid siin õide puhkenud keraamikatööstust võimalusena nende enda äriliste eesmärkide ellu viimiseks, seega õpetasid jaapanlased Taiwani keraamikutele nende turule sobivaid tehnikaid. Muidugi tähendas see ka Taiwani tehniliste võimaluste parandamist ja sel perioodil investeeris Jaapani valitsus korralikult põletusahjudesse, et tooted oleks korraliku kvaliteediga. Jaapanlased tutvustasid Taiwani keraamikutele gaasipõletiga ahjusid, elektroonilisi vahendeid, värvipigmente ja uusi mineraale, mis tegi keraamikat tugevamaks. Ja muide, kuna selleks ajaks oli Jaapanil päris palju tihedaid kontakte olnud läänemaailmaga, siis õppis Taiwan ka läänelikke mustreid ja populaarseid tehnikaid. 1945. aastal, kui USA aatompommid Jaapanisse kukkusid, lõppes ka Jaapani kolonisatsioon Taiwanis. Kui peaks välja tooma ühe positiivse aspekti sellest perioodist, siis tõesti oleks see keraamika hiilgeaeg, mila Jaapani rahastus ja eksperdid olid Taiwanis käepärast. Muidugi lahkus ka see privileeg koos Jaapani valitsusega. Koos Hiina koosseisu minemisega saabusid Taiwani keraamikatööstusesse ka suured muudatuse. 

1950ndad ja Hiina mõjutused 

Hiina viisaastakute plaani järgi oli 50ndatel aeg arhitektuuriliseks ja ehitussektori õitseajaks. Muide, mis minu jaoks huvitavana tundub, siis sel ajal toetas Taiwani valitsust Ameerika... Ma peaks sellesse korraks süvenema, aga äkki proovis USA ikkagi hoida Taiwani piisavalt iseseisvana, et nad juba 50ndatel maismaa Hiinast eralduda sooviks? Kes teab, kes teab... Igatahes, kõik tolleaegsed valitsushooned ehitati tänu USA investeeringutele just puhaste joontega modernistlikud nagu läänemaailmas kombeks. Ühel hetkel ärkas ka erasektor ellu ja hakati ehitama elumajasid, selles perioodiks olid keraamilised detailid just kõige pilkupüüdvamad. Vannitubade keraamilised plaadid, betoonseinte katted (mäletate, kirjutasin kunagi ammu, et mu jaoks on üllatav, et majade välisseinad on keraamiliste plaatidega kaetud. Mulle tundub, et see on täiesti põhjendusega nii, sest maavärina korral pragunevad keraamiliste plaatidega majad vähem, samamoodi on see seotud niiskusega, keraamiliste plaatidega kaetud majad on parema õhuliikuvusega ja väiksema tõenäosusega hallitamas). Just erasektori laienemine tõi vajaduse uute tehnoloogiate järgi, et kiiresti ja massiivselt just kodusisustuse jaoks keraamikat toota. 

1980ndad

Kiire majanduskasv (seoses erasektori tekkimisega Taiwanis, eksole) ja ka tehnoloogilised uuendused selles vallas muutsid keraamikamaailma drastiliselt. Sel perioodil hakati tootma uusi materjale, mis tegid võimalikuks ka keraamika kasutamise just high-techis ehk arvutites, telefonides, kiipkaartides jne. Muidugi oli 80. ja 90.ndatel põhiline tuluallikas ikkagi funktsionaalsel keraamikal, ehk sööginõud ja kodusisustus. 

Tänapäev, ehk kuidas keraamikat kasutatakse elektroonikas

Seega, nagu ma mainisin, on igas tänapäeva arvutis, telefonis, pangaautomaadis, satelliidis jne jne. asjas keraamilisi osakesi! Mille kallal usinalt töötatakse, on see, et mõeldaks välja, kuidas keraamikat ära kasutada päikeseenergia akudes. Nagu ma aru saan, siis see, kas päikeseenergia akud saavad laiatarbekaubaks või mitte, on justnimelt keraamikaga seotud. Veel fun facte, ehk miks tegelikult keraamikat elektroonikas ära kasutatakse- keraamika struktuur on tugevam kui metall, see ei sula kõrgete temperatuuride juures, see ei muuda oma kuju pideva värina ja hõõrdumise korral, tugev hape ei söövita keraamikat! Ja no veel üks PS: magnetid on ka keraamilised (ilmselt ühte tüüpi magnetid siis), ehk keraamikat kasutati II maailmasõja ajal ka väga tihedalt sõjatööstuses!

Haha, võimalik, et see kogu eelnev tundus vaid mulle huvitav, aga igatahes lugesin kõiki neid lugusid silmad krõllis põnevusega:) Jätsin praegu terve teise korruse kajastamata, kus kirjeldati Taiwani teejoomise kultuuri, ehk mõnel teisel korral, muidu tüdined lugemisest ära. Muidugi on Yingge´s tohutult keraamikapoode, sest just sealt suurim osa Taiwani keraamikat tuleb. Seega peale muuseumit läksime nendesse lugematutesse poodidesse, mis Yingge vanalinna ääristas. Vääääga keeruline oli end tagasi hoida, aga ma teadsin, et mu süda ei malda neid ilusaid kunstiteoseid Taiwani jätta, kui peaks siit ühel päeval edasi liikuma. Seega oleks nende transport natuke peavalu:) Lubasin endale ühe ilusa rohelise kausikese, millesse ma teises poes juba armusin. Küll andsin teistele kaussidele ka võimaluse, aga no pidin ikka tagasi minema ja rohelise kausi koju tooma:D 

Mõtlesime, et noh, kella 16 ajal oleks paras süüa ja enne seda isegi ei hoidnud toidukohtade osas silmi väga lahti. Kui kõht tühjaks läks, siis lisasime keraamikapoodidele ka selle eesmärgi, et tahame kohalikku toitu proovida. Suht mission impossible:D Taiwani väiksemad kohad avavad oma söögikohad konkreetsetel kellaaegadel, ehk sel ajal, mis tüüpiline taiwanlane sööb. Igatahes kella 16-18 vahel ta seda ei tee, sest nii palju kui kohalikelt uurisime, siis nad saatsid meid küll vasakule turga taha kui otse ja paremale, aga ühtegi avatud söökohta me ei leidnud:D Seega, piiiinlik tunnistada, aga McDonaldsit teadsime, kus see asub ja sinna me ka oma sammud seadsime. Saime seal rohkem kui rubla eest nalja, sest teenindaja ütles meile maailmarahuliku näoga pärast tellimuse tegemist " wait for a month" ja enne seda palusin majoneesi, mis inglise keeles on "mayo" ja samamoodi kõlab ka hiina keeles "ilma", ehk siis teenindaja arvas, et ma ei soovi kastet ja mina muretsesin, et mida, kas üldseee kastet ei saa või. Aga ma keerasin oma ajusid kiiresti asju ringi, panin end korraks tema positsiooni ja sain aru, et ta arvas, et ma proovin hiina keelt inglise keele vahele purssida ja palun, et ta mulle kastet ei lisaks:D 

Pärast lõunaõhtusööki lippasime bussi peale ja sõitsime Sanxiasse, mis on tuntud on ilusa punastest tellistest tänava poolest. 

Oli tõesti ilus ja äge! 

Ja nüüd siis veel fotosid, mis klõpsisime tripil, aga ühtegi konkreetse teema juurde ei sobitunud;)

Teekond templini:) Tõesti on lahe see, et templeid jagub siia saarele küllaga ja no neid on pisikesi, suuri, kuulsaid, vähemkuulsaid. 

Maavärinatest veelkord

Tänase päeva põhiteema on olnud maavärinad ja seda põhjusega. Kahjuks tabas Taiwani eile ränk maavärin, 6.4-magnituudiga, epitsentrile kõige lähemal olev Hualien sai päris korralikult kannatada. Eks info kogu aeg uueneb, aga minu viimati loetud artikkel ütles, et surnuna on leitud 6 inimest, kadunud on ca 150 inimest ja kannatada on saanud ligi 200 inimest. Majadest on kannatada saanud 7, sinna lisaks lugematu arv lõhesid asfaltis, sildades...

Fotod: The New York Times 

Muide, eilne maavärina päev oli just sama päev, mil kaks aastat tagasi maavärin Tainani tabas (see sama linn, kus ma nädalavahetusel käisin). Siis kukkus 17-korruseline maja kokku, 117 inimest sai selles värinas surma. 1999. aastal oli aga viimatine kõige tõsisem maavärin siin saarel, selles maavärinas kaotas üle 200 inimese oma elu. Päääris karm ikka. 

Mis mind veel kurvaks teeb, meil on siin praegu ajalooliselt karmilt külmad ilmad siinse kliima kohta... Ühes artiklis öeldi, et nii pikka külma perioodi sel sajandil veel olnud pole. See mägi, kus me enne Tainani käisime Armandi ja Rebeccaga, see on 6-sentimeetrise lumekihi all! Aga Hualienis on 800 inimest peavarjuta sellise külma ilmaga! Nagu ma aru saan, siis kooli võimlatesse on tehtud varjupaigad, aga kullakesed, võimlad on niii suured ja kõledad ja koolides pole soojustussüsteemi:(. Ja no üldse on seal kandis tohutult kõle, jälgin kogu aeg maavärina lehte, mida reaalajas uuendatakse, neil on põhimõtteliselt jalgealune tuline kogu aeg, vahepeal on vahed paariminutilised, vahepeal on ca 15 minutit kahe värina vahel. Ja see on neil niimoodi pühapäeva hommikust alates nii olnud. 

Üldiselt on see ajastus üldse paha, järgmine nädal on taiwanlaste kõiiiiiiige tähtsam püha, Hiina uus aasta, mida tähistatakse suurelt ja korralikult ja nüüd sellel idaranniku elanikkonnal ei ole küll mingit rõõmu tähistamiseks. Aga seegi hea, et järgmine nädal on vist peaaegu kõigil vaba nädal, issand, ma ei kujutagi ette, kust otsast need inimesed alustavad, kes koduta jäid. Ma uurin üks päev Bo´lt, et kuidas riik või omavalitsus sellises olukorras aitavad ja annan teile ka siis teada. 

Aga mis Taipeis toimunud on... eks me siis eile õhtul tundsime ka seda 6.4-magnituudilist värinat, aga meieni jõudis see ca 4-magnituudilisena...Taipei ja Hualieni vahel on 120 kilomeetrit. Ma olin sel korral enda ühikas, teisel korrusel. Pühapäeval Rebecca juures olles olin neljandal korrusel ja ausalt öeldes oli Rebecca juures rohkem tunda seda. Olin mõlemal korral voodis, eile hakkasin JUST magama minema, kell oli 23.50. Ja mu ühikas on uuem, meil on toas kogu mööbel seina küljes kinni ja ilmselt selle pärast tundsin ka värinat vähem. Täna päeval tundsin veel kahte järelvärinat, aga ausalt öeldes... väriseb see maapind veidikene kogu aeg ja kui päeval liikumises olla, siis ega otseselt ei tajugi, et maavärin on... lihtsalt pea kumiseb sellest ebastabiilsusest. Ja ausalt öeldes hoiangi kogu aeg seda maavärina kodulehte lahti ja värskendan, kui taban end mõttelt, et huvitav, kas ma pea lollitab muga või tegelikult ka värises just... enamasti tundsin ikka reaalset asja, olen aru saanud, et kui epitsentris on värina tugevus üle 4-magnituudi, siis seda on siin ka tunda. 

Meil on homme semestri lõpueksam ja ma ausalt öeldes tahaksin varakult magama minna. Ma pole maavärina asjatundja ja mul ei ole aega olnud sellealast kirjandust guugeldada ka, aga ma olen teinud viimaste tundide põhjal statistikat, eeet need järelvõnked lähevad üha tugevamaks epitsentris ja ma väga väga loodan, et täna hilisõhtul-öösel eilsele sarnast üllatust ei tule. 

Kuidas ma ette end valmistanud olen, kui miskit peaks siiski tulema? Selle kohta lugesin küll, kuidas käituma peaksin. Põhimõtteliselt peaks mul oleks igaks juhuks valmis kott, kui meid tabab maavärin tugevamalt. Varuriided, dokumendid, sularaha, vile ja pealamp põhilisteks asjadeks. Vile ja pealamp siis selleks, kui kuskile rusude alla kinni jääd. Värina tulles soovitatakse kõik uksed kohe lahti teha, sest kui maja varisema hakkab, siis lahtise uksega jääb mingigi võimalus välja pääsemiseks. Vaatasin läbi, mis tegema peaks, kui maavärina ajal väljas või ühistranspordis oleksin... ja tegelikult mõtlesin ka tõsta nipsasjakesed riiulilt ära. Praegu pole Taipeis nii tugevalt raputanud, et asjad kukuks, aga no päris tüütu on, kui küünelakid ja kreemipotsikud lendavad. Okeeeeeiii, ma enne magamaminekut panen need kotti ära, süda rahul siis. Riided on ka valmis pandud, kui startimisega kiireks läheb. Olen küll seda teemat päev otsa Rebecca ja Siiriga põrgatanud, aga ma pean tunnistama, et päris kohale pole jõudnud, mis reaalne oht praegu peakohal hõljub. Eile õhtul lihtsalt istusin oma voodil, ootasin, mis saama hakkab. Toakaaslane soovitas riided selga tagasi panna ja pass välja otsida. Aga... ma ei teinud kumbagi, sest ma kuidagi olingi äraootaval seisukohal, et vaatame, kui tugevaks asi läheb, küll ma siis hakkan end liigutama. Muidugi see ongi esimene asi, mida soovitatakse... jää rahulikuks ja otsi endale peidupaik, enamasti soovitatakse laua alla ronida. Minul on siin tugevama konstruktsiooniga laud, aga kui me Rebecca juures tema lauda inspekteerisime, siis no... see just poleks parimat tuge ja kaitset pakkunud. 

See selleks, aitäh, et olete täna muretsenud ja kirjutanud. Taipeis on siiani kõik kontrolli all, hoiame pöidlaid, et see ka nii jääks. 

Palju "ESIMESI" sellest nädalavahetusest

Üks postitus eespool on pikalt Tainanist juttu, palun ole pai ja loe see esimesena läbi:) Igatahes, on kindel, et möödunud nädalavahetus jääb mulle elu lõpuni meelde!

Esiteks, aga mitte nii suureks asjaks on see, et ma sõitsin rolleriga esimest korda! Ja see olii lahe! Ma sain korraks ka seda elu tunda, mida ma muidu igapäevaselt kirun, sest nad on nii ohtlikud liiklejad. Aga tegelikult rolleri seljas ise olles... polnud asi midagi nii hull:D Bo muidugi on liiga korralik ja võtsime endale sellise rahuliku ratsu. Neil kõigil on oma võimsused ja Bo sõiduauto lubadega võimsama rolleriga poleks tohtinud sõita, mis ei tähenda, et ta poleks saanud seda teha. Meile oleks laenutatud see küll, lihtsalt seaduslikkuse mõttes võtsime ikka õige rolleri. Maha jäi siis üks imeilus türkiissinine erksalt läikiv stiilne rollu, mille seljas ma muidugi palju parema meelega oleks ringi lennelnud:)

AGA, mis on kõige tähtsam! Meil oli JÄLLE maavärin ja seekord oli võimatu seda mitte tunda! Kujuta ette, kell on 22 õhtul, ma olin Tainanist tagasi tulnud ja läksin Rebecca juurde kohvrit laenama, õhtust sööma ja samaaegselt ka hiina keele abi paluma. Istume siis ta voodis, ninad õpikus, kui järsku hakkab värisema. Rebecca ütles, et mu huultest kadus igasugune värv ja veri, ma olin näost lumivalge:D Tema läks jällegist näost punaseks. Ma olin seljaga sellise seina vastas, kus on aken ka. Tundsin, kuidas küljeseinad lihtsalt tõmbavad üksteise poole ja aken lõriseb nagu väääääga tugeva tuulega. Ja no kui eelmine kord oli maavärin max. 2 sekundit pikk, siiiiiis seekord oli see vähemalt 20 sekundit ja see läks ajaga aina tugevamaks, et ma jõudsin reaalselt selle aja jooksul mõtlema hakata, et what next?!?! Mida me tegema peaks?!?! Kui tugevaks see veel minna võib?!?! Esimene sai läbi, ma kirjutain esimesena Bo´le, ET MA TUNDSIN SEDA!!! Jõudsin Rebeccale õelda, et kullake, see pole läbi ilmselt, et nii tugeva värina järel tuleb veel võnkeid. Mis oli ka tõsi, sest järgneva 45 minuti jooksul tuli 4 järelvõnget veel, mis küll olid nõrgemad, aga ka tuntavad!!! See epitsenter oli saare keskosa pool rannikul, seal oli magnituudiks 6.1, Taipeisse jõudis see värin 4-magnituudilisena. Järelvõnked olid 3-magnituudiga ja lühemad. Pärast kõike seda guugeldasin veidi, Taiwanis on siis maavärinate mõõtmise skaala 1-7, ehk kujutad ette, mida tähendab 6.1-magnituudi seal epitsentris... Ja praeguse postituse jaoks vaatasin, kuidas seal epitsentri lähedal täna läinud on... iga natukese aja tagant väriseb ikka...

Võluv Tainan!

Pläkutasin eelmise nädala sees piisavalt palju, et ei hakanud end katki rebestama ja iga-reedest postitust tegema. Nimelt lippasin otse koolist pakkima ja siis juba rongijaama, et sõita Tainani! Tahaks öelda, et mullle täiega meeldis see linn, aga võibolla ma liialdaks siis. Ma saan öelda, et mulle tohutult meeldis mu nädalavahetus, see oleks kõige tõesem, sest Tainan sai väga hea võimaluse enda võlude paljastamiseks- liiklesime rolleri ja autoga, meil oli kohalik giid ja taaskord ma ei pidanud millegi pärast muretsema või liigselt põdema. Noh, üksinda seigeldes on mul tüüpilised mured need, et kas läksin õigele poole bussipeatusesse ja kas ma taban ikka õige peatuse ja kas ma saan oma pea olematu hiina keelega kõik asjad aetud jne.

PS: kuulan seda playlisti hetkel, et kui sa lugema asusid, siis klikka siia, oleme samal lainel:)

Igatahes, pärast meie tagasitulekut elasin siis esimese sellise maavärina üle, mida ma tundsin ise ka. Ja noh, seda ikka võimsalt ja korralikult. Maavärin ise oli ca 20 sekundit pikk, mis on ikka selles situatsioonis VÄGA pikk aeg. Ja mina ise tundsin viite järelvõnget veel, aga neid mõõdeti õhtu peale kokku ca 10. Aga no ma räägin sellest teisel ajal, sest ma tahan Tainani emotsiooni enne kirja saada!

Linna ajalugu

Sellest tuleb üks põhjalik ja pikk postitus, aga ma lihtsalt pean linna ajaloost alustama, sest justnimelt see ju on voolinud Tainani selleks Tainaniks, mis ta praegu on. Õnnnneks olid mu reisikompanjonid nii intelligentsed, et oskasid mulle kohapeal rääkida lugusid ajaloost, et mul kogu pilt kokku jookseks:). Tainan oli kunagi Taiwani pealinn, ehk ka Taiwani vanim linn. Praeguseks on Tainan saare suuruselt viies linn, seal elab ca. 1,8 miljonit inimest (haha, ikka suurem kui kogu Eesti!). Seal asub muide riigi ainus mehaanika ülikool, seega need, kes tahavad Bo alluvuses töötada, need on enamasti just Tainanis õppinud. Aga seal on veel mitu ülikooli, kus paljud rahvusvahelised õpilased käivad, ehk siis, see ajaloo tutvustus võis alata niimoodi, et ülöö-plöö, linn on vana ja traditsiooniline, siiiiis tegelikult! Need noored inimesed on oma osa ka linna pannud ja Tainanis saavadki kokku ajalugu ja traditsioonid+loomingulised noored, kes on paljud piirkonnad hipsterlikuks muutnud! Arhitektuuriliselt on linna väljanägemist mõjutanud see, et hollandlased vallutasid linna aastatel 1624-1662. Tõesti, nägin ise reaalselt selliseid madalaid punase tellisega majasid, mida ma Euroopas harjunud nägema olen. Üldiselt ongi kogu linn hästi "madal", ehk väga ammusel ajal ehitati majad kahe- või kolmekorruselised, siis väga pikalt ei ületanud majade kõrgus viite korrust ja noh, nüüd ma nägin ühte kõrghoonete punti, ehk kus oli kolm ca 25-korruselist maja koos. 1885. aastal liigutati pealinn Taipeisse, aga enne seda oli Tainan kultuuri, poliitika, majanduse ja ajaloo meka Taiwanis, ehk seda arendati väga edukalt selle ajani, pärast seda suunati siis tähelepanu Taipeisse.

Söök

Tänaseks on Tainan endale oma snäkkidega kuulsust kogunud. Et kui tegelikult kogu Taiwan on tuntud just pisikeste ampsude pakkumise poolest, ööturud just selleks mõeldud ongi, siis Tainanis on saadaval just väga spetsiifiliselt sellele linnale iseloomulikud snäkid. Eelloona ütlen, et Bo oli mulle juba ette öelnud, et kui me horvaadi Antuniga kokku saame, siis talle enamasti meeldib inimesi väga traditsioonilistesse ja vanadesse toidukohtadesse viia, et just seda õiget Tainani sööki saada. Ja kohtusimegi Antuniga reede õhtusöögi ajaks, tema esimene küsimus olin, et Katriin, räägi, mis söögi järgi sul isutab, et kuhu suunas ma mõtlen. Ja no, hellloou, muidugi tahtsin ma kõike traditsioonilist näha ja maitsta! Eriti oluline on see selle pärast, et ilma kohalikuta ma niimoodi eksperimenteerida ei julge, ma pole tegelikult üksinda olles iial midagi eksootilist tellinud, sest meie keelebarjääri tõttu ei teaks ma iial, mida ma söön:D Esimesel õhtul õnnestus mul siis kolmes erinevas kohas söömas käia:D Something, mida ma Eestis küll kunagi ei teeks:D Ehk see oleks ka raskem, kui meil poleks autoga giidi olnud, kes sai meid linna ühest otsast teise sõidutada:) Seega, what a luck! Esiteks läksime suppi sööma! Taiwanis on väga popp süüa nuudlisuppi igasugu erinevate lisanditega. Seekord saime valida erinevate nuudlite vahel, siin on muide tõeline sortiment nuudleid valikus:D Igatahes, Antun oskas väga spetsiifiliselt mulle nende maitsete erinevusi kirjeldada, imeline! Sõin krevetipelmeenidega peenikeste nuudlitega suppi, kus oli veel siis sellised niidiseened (sellised pikad peenikesed seenekesed), roheline sibul, kollase rebuga terve muna ja no alati on see puljong hästi täidlane ja maitsekas! Mõnus! Edasi liikusime... järgmisesse nuudlikohta:D Ohjah, ma tegelikult pühapäevaks tundsin juba, et ma olen ise üks korralik volakas nuudel, sest me sõime neid ikka üsna tihti:D:D Aga teine koht oli jälle väga traditsiooniline söögikoht, lihtsalt keset tänavat, present oli katuseks tõmmatud, meie laua kõrval õues oli kraanikauss, kus ma nägin siis, kuidas eelmiste sööjate nõusid pesti... aga ma olen tõesti oma nõudepuhtuse nõudeid väga palju alandanud, sel õhtul pidin seda veel korra tegema.

Sõime seesamikastmega nuudleid, mis olid muide taevalikud! Need olid sellised kleepuvad-limased, aga häääästi hea maitsega nuudlid koos kastme ja rohelise sibulaga jälle. Kuidas ma seda maitset kirjeldangi... oeh, päris raske. Okei, ma kirjeldan pigem siis veel, kuidas neid süüakse. Et kui sa tunned, et nuudlid ei ole piisavalt mahlased, siis seal kõrval on veel läbipaistev supp, mis on maitsestatud tegelikult, mida saab nuudlitele valada, et need oleks rohkem kleepjavamad ja mahlasemad. Ja sõime tegelikult seda sama rooga pühapäeva hommikul ka ja tuleb tõesti tunnistada, et seesamikastmega nuudlitel ja seesamikastmega nuudlitel ON vahe sees! Kolmandaks läksime... kolmandat kausitäit nuudleid sööma:D Jesss! Seekord olid nuudlid sibula ja angerjaga! Ja taas, ma nüüd tahaks kangesti öelda, kuidas see angerjas valmistatud oli, aga ma jään hätta. Ta ei olnud marineeritud, aga ta oli tumepruunim ja nö kuiv, ehk võibolla oli ta suitsutatud? Samas, noh, mingit ekstra suitsust maitset polnud, aga selline pigem kuiv ja konkreetne, et ei olnud limane ja ei jooksnud pulkade vahelt ära. Muide, teises nuudlikohas sain korraliku pulgakasutusõpetuse ka:) Bo on mulle seda kohalikku viisi näidanud, aga nad hoiavad hästi kaugelt kinni, põhimõtteliselt nagu pulkade lõpust ja mu meelest on siis niiiiii palju jõudu vaja, et hoida toitu seal kaugel teisel pool pulkade otsas kinni:D Antun õpetas oma eurooplase võtet edukaks pulkadega söömiseks ja see oli tegelikult rohkem minu praeguse stiili moodi, mida sain paari võttega parandada;) Igatahes nüüd sain reedeõhtused söögid ära selgitatud, liigume edasi! Järgmisel päeval käisime ühel ööturul, mis on siis tegelikult üldine nimetus kõikidele siinsetele turgudele... need lihtsalt on avatud õhtutundideni, sellest ka nimetus. Tuli välja, et seal müüakse suppi saia seest ja see on väga tüüpiline Tainani söök. Mu jaoks äärmiselt imelik konseptsioon:D Aga tuleb tunnistada, et maitse oli äge! Bo ostsis selle tegelikult endale, aga kuna tema jaoks kehva üllatusena ilmnes, et see supp on mereandidega, siis sain saiasupi endale:D Seda valmistati siis niimoodi, et röstiti ca 2-cm paksune saiaviil ära, lõigati sinna selline ruudukujuline kauss sisse, pandi paks kleepuv supp sisse ja siis see ära lõigatud saiatükk pandi uuesti tagasi. Kaugelt vaadates oli siis nagu lihtsalt üks röstitud saiatükk... Ja seda saab päris edukalt näppude vahelt süüa, suppi küll voolab kätel, aga see konstruktsioon on piisavalt tugev, et kannatada üles tõstmist! Mu jaoks huvitav asi on veel see, et kohalikud armastavad süüa magusat ja soolast korraga, ehk siis soolastes söökides on alatihti midagi magusat juures. Selle saiasupiga ka sama lugu, sai oli tegelikult magus ja supp muidugi soolane...
Õhtusöögiks viis Antun meid kohalike lemmikusse hotpoti kohta, kus sõime sellist hotpoti, kus puljon oli alkoholiga tehtud. Mulle isiklikult meeldivad tummised puljonid siinsetes söökides, aga selle tolleõhtuse hotpoti puljong oli pigem kerge, läbipaistev ja minu jaoks liiga tugeva maitsega sellest alkoholist, mis küll ei pidanud olema alkohoolne enam pärast keetmist. Aga lahe on siis see, et saad oma hotpoti sisu kokku panna, tellisime seeni, tofut, kapsast, NUUDLEID ja mingeid minu jaoks x-asju veel:D Ütleme nii, et sain küll kogemuse võrra rikkamaks, aga see söök polnud minu maitsele. Küll aga saime kõik mõnusalt põsed punaseks sellest! Väljas oli isegi kohalike jaoks ootamatult külm, tundub, et võtsime Taipeist selle külma kaasa! Igatahes olime enne õhtusööki kõik läbi jäätunud ja vajasime miskit, mis seest soojaks teeb:) Sellega sai see hotpot küll hakkama!

Vaatasin üks hetk, et tänaval käivad inimesed selliste grillvarrastega, mõtlesin, et mis toimub. Leidsin siis lõpuks selle koha, kust sai pisikesi ampsukesi grillvarda otsas osta. 

Traditsioonilised riisikoogid. Millegi pärast meeldivad taiwanlastele maitsetud tainased maiustused, kus ainsaks maitseallikaks on pähklipuru või seesamiseemne puru. Need konkreetsed koogikesed on Bo ema lemmikud, me ostsime ühe karbi endale ka. No ajas jälle mind naerma, et miks neile nii kummaliselt tavalised, minu jaoks täitsa maitseelamuseta asjad maitsevad ikka. 

Bo lemmikmagustoit on see plögaplönn:D Seal on sellised pehmeks leotatud pähklid ja maitsetu riisitarretis ja suhrkuvesi:D Väga hurmav... NOT:):) * Ma muidugi teen nalja, igalühel oma lemmikmaitsed, Bo´l veabki, et ma ta magustoitu ära ei taha süüa;) 

Templid

Kuna Tainan juba kõige vanem linn on, siis ilmselgelt asub seal ka Taiwani vanim tempel! Ma pean piinlikkusega tunnistama, et kuna religioon must nii kaugel on, siis ma ei taju vägaaaa tugevalt, mida need templid Taiwani jaoks tähendavad, mida ma külastanud olen. Ja mis roll on üldse templitel inimeste elus. Ja Bo on märganud ka seda, et ma ei ole just elevuses või innustatud, kui me kuskil templites käime. AGA ta ei jätnud seda niimoodi ripakile, vaid proovis mu jaoks konteksti luua. Põhimõtteliselt on seal vanimad templid 17. sajandist ja need on on oma originaalse välimusega siiamaani... mitte midagi ei ole muudetud! Ja no juba see on fenomenaalne, sest need templid on väga hästi säilinud ja neid on väääga korras hoitud, et need oma funktsiooni tänaseni täidaks. Ja siis... kõikidel templitel on oma temaatika, oma jumal, haritlane, kelle poole palvetamas käiakse. Ma olen ise kõige rohkem kuulnud Konfutsiuse templitest, kes oli haritlane, filosoof ja poliitik ka. Ja nüüd tuleb see külmavärinaid tekitav koht! See mees elas 500 aastat enne Kristust ja ta mõtles mingeid asju välja, inimesed uskusid teda ja pidasid neid mõtteid headeks mõteteks ja nüüd liigume aastasse 2018... kus Taiwani koolisüsteem on selle sama mehe mõtete peal üles ehitatud!!!! Ja tal olid oma jüngrid, kes järgisid ja õppisid ta juures ja siinsed usklikud inimesed teavad neid nimesid ja käivad nende juures palvetamas regulaarselt. No vot seee on võimas!!! Niimoodi on iga templiga, need, kellele templid pühendatud on, on 2000 aastat tagasi elanud ja midagi võimsat mõelnud oma peas ja ei hoidnud seda vaid endale..

Käisime laupäeval ka Taiwani vanimas templis, mis on merejumalannale Mazule pühendatud. See tempel ehitati muide kohe pärast hollandlaste lahkumist Tainanist, ehk 17. sajandil!!! Ja see on ikkkkkka veeel olemas ja funktsioneeriv ja ma ei tundnud kordagi, et ma peaks kartma, et see ehituskonstruktsioon on ohtlik vms... Mitte midagi! Mäletate, ma kunagi paar kuud tagasi rääkisin, kuidas ma kuulsin sellest traditsioonist, kuidas templis palvetatakse, küsitakse küsimus, võetakse kaks puidust poolkuukujulist asja, visatakse need maha, võetakse üks puutokk, saadakse üks number ja siis saad ühe paberilipiku, kus on põhimõtteliselt su küsimusele vastus. Well, tol korral ma ei teinud seda ise läbi, aga kuidagi peer pressure´iga seekord tegin seda. Bo leidis, et see on päris märgiline, et olen Taiwani vanimas templis ja justkui kõige lähemal siis jumalale... Ja Antuni elukaaslane, kes on kanadalane leidis, et noh, ma võin ju küsida ka vaid seda, et kas ma järgmine teisipäev söön hamburgerit. Et küsimus võib ju ükskõik mis olla. Seda siis selle peale, kui ma ütlesin, et mul ei ole ju korralikku küsimust. Ilmmmmselgelt ma ei hakanud hamburgeri küsimust küsima, kui mul võimalus midagi nii võimsat läbi teha on. Isegi, kui ma olen skeptiline selle osas. Ma ju palvetamise osas ka päris käpp pole, seega mõtlesin ja selgitasin oma peas seda situatsiooni, millele ma vastust tahan. Ma seda pikemalt ei kirjelda, aga olgu öeldud, et see oli perekonnaga seotud. Järgmisena pidin siis võtma need poolkuukujulised punased puidutükid ja need kolm korda maha viskama. Sellest, mis pidi need kukkusid, oleneb, kas saan rituaaliga edasi üldse minna, kas mul on luba antud see küsimus esitada. Õnneks kukkusid tükid kolm korda niimoodi, et üks oli kaarja poolega taeva poole ja teine kaarja poolega maa poole, ehk mu küsimus sai loa. Edasi läksin pikkade puidust tokkide juurde, mida pidin segama oma käega ja siis ühe võtma, millel on number. Mu number oli 37 ja Bo avas siis sahtli numbriga 37 ja sahtel oli alles pooleldi avatud, ta nägi alles pooli hieroglüüfe ja ta ütleb mulle, et aa, Katriin, sa küsisid oma pere kohta, jah. MUL JOOKSID KÜLMAVÄRINAD ÜLE KERE!!! Nooo midaaa!! Lühidalt ütlen, et see vastus läks täielikult kokku sellega, mida ma küsisin... Ja Bo ei teadnud, mida ma küsisin, ehk ta ei saanud ka ise kokku klopsida seda vastust. Üldiselt on kõik tõlgendamises kinni, ehk kui ma oleks ise saanud seda paberit lugeda, siis ma oleks seda just endale sobivalt tõlgendanud, aga Bo ei saanud seda sel korral teha, ta lugeski seda, mis seal kirjas oli. Ja mis veel müstilisem on... Bo tegi ise ka sama asja läbi, tema küsimus oli karjäärialane ja tema tõmbas ka saja puutoki seest välja numbri, ehk meie erinevatele küsimustele oli sama vastus ja lahendus. Igatahes andis see templiskäik terveks õhtuks jututeemat, palju emotsioone ja pisaraid ja natuke naeru ka:)

Muidugi käisime veel ühes õnnemündi kohas, kus pidi oma soovi esitama, kangesti palju soovima seda ja siis selja taha vaatamata viskama mündi ühte konkreetsesse kohta. Guess what, ma viskasin selle õigesse kohta ja inimesed, kes mu ümber olid, plaksutasid isegi selle peale! Ma ei tea, hakka või uskuma sellistesse asjadesse:)

沒辦法

See väljend on "Méi bànfǎ" ehk inglise keeles "no way" ja Antun, kes on Tainanis 7 aastat elanud, rääkis meile, kuidas see väljend iseloomustab Tainani suurepäraselt. Ma muidugi enne itsistasin, et no kui hull asi saab olla. Ja siis... hakkas neid asju juhtuma igal pool, kuhu me läksime. Uskumatu, milline sealne klienditeenindus on:D Las ma toon paar näidet.
Läksime baari, kus töötab Tainani parim kokteilimeister. Seal baaris pole menüüd, lihtsalt kirjeldad, mida sa soovid juua ja sulle tehakse just selline jook. Me kõik mäletame postituse algusest, kuidas Tainanis on palju hipsterlikke kohti, eksju. Ehk kõik kohad, kuhu sisse astusime, olid just minu maitse järgi lahedad stiilsed! Igatahes, baaris oli rahvast, aga samas baarileti ääres polnud kedagi konkreetselt oma jooki ootamas vms. Küsisime, kas mahume neljakesi. Kahjuks ei olnud laudu. Küll aga oli baarileti ääres ruumi ja nägin kahes erinevas kohas toole, ehk oleks saanud kokku neli baaripukki ka. Siis oli probleemiks, et ei, me blokiks välisust, ei, me ei saa baarileti ääres olla. Siis pakkusime välja, et noh, aga siis kaks inimest võivad seista ka, et uks poleks blokitud. Ei sobinud ka see, sest siis me tekitame inimestes ebamugavust, kui seismame. Väga huvitav, ma usun, et sellel kokteilimeistril poleks iiiial põhjustest puudust tulnud, kui me oleks ka edasi proovinud võimalusi pakkuda. Läksime siis järgmisesse kohta lihtsalt... Järgmine situatsioon ootas meid ees Bo´ga brunchil olles, kus mu söögi kõrvale oli võimalik valida americano, ehk siis must kohv. Ma palusin Bo´l, et ta küsiks törtsu piima ja suhkrut ka sinna. Neil on siis teenindajaga väga meeldiv vestlus, mõlemad naeratavad ja nii. Teenindaja läheb ära ja Bo ütleb, et kle, sorri, "no way", ehk suhkrut ja piima ei saa:D Ma küsin, et okei ja mis see põhjus on... tuleb välja, et noh suhkur on iga kristalliga arvel ja kui ta piima annab, siis sellest saab juba latte. Mille peale ma sain muidugi öelda, et no kammoon, lattel on piim vahustatud ja lattes on kolmveerand tassi piimaga täidetud, ma tahaks ÜHTE TÖRTSU. Bo lõpuks lusikatäie suhkrut suutis välja meelitada, piima osas jäädi kindlaks, et see pole võimalik:D

AirBnB

Viimasena, tõesti, see postitus on pikaks veninud, räägin meie majutusest. Ma olen AirBnb´tanud oma reisidel üüüsna tihti. Suht niimoodi vist, et viimase kahe-kolme aasta reisid olen alati majutunud just airbnb´s, ehk neid kordi on kokku ikka ca 10, AGA ma pole enne veel sellist teenindust saanud! Ma olin aktiivses kirjavahetuses oma hostidega, nad saatsid mulle soovitusi meie kolmepäevase reisi jaoks, nende kirjeldus, kuidas majja sisse saada oli nii detailne ja lustakas, et selle aja jooksul, kui Bo rollerit lukutas, olin mina juba võtmed leidnud, puldimajanduse selgeks saanud ja valmis lihtsalt tuppa astuma. Ma palusin meile kausse, et saaksime hommikusöögiks vajadusel pudru teha, hostid olid peale kausside pannud meile banaane ja mangot, et saaks seda pudru peale panna!!! Minu korrektselt kirjutatud nimega kaardike ootas meid toas, mis soovis meile head aega Tainanis ja kirjeldust, kus on radikas, kus on lisatekid, kui meil peaks külm olema. Veel laupäeval sain paar soovitust, mida just sellel nädalavahetusel Tainanis teha. Jaaaa siis juhtus midagi hirmalt koomilist! Olime toast check-outinud ja loen rongijaamas nende viimast kirja. Nemad=hostid= Jayden ja Johnny, keda ma usun olevat romantilises suhtes, sest nad koos ajavad seda aribnb värki ja no nad olid nii hoolivad ja märkavad. Igatahes, saatsin neile viimasel hommikul kirja, et oleme peagi lahkumas ja lihtsalt annan märku, et tegime neile veidi elektriarvet, hoidsime kaks ööd radikat sees. Ja siiis nende viimane kiri... "mu ema käis just korteris ja ütles, et jätsime natuke dippi elektri kasutamise eest. tahtsin lihtsalt öelda, et oleme parimad külalised, kes meie juures iial ööbinud on!". Ma lähen näost punaseks, et kurjam, me ju ei jätnud neile mingit raha:D Küsin Bo´lt, et kle, kas sul on kogu raha olemas, et meie hostid kirjutasid mulle, et jätsime neile raha. No vaatame mõlemad om rahavarud üle ja naerame, et mida hekki see nüüd on:D Ma pidin otsustama, kuidas ma sellele olukorrale lähenen, kas ma ütlen, et me omast arust ei jätnud midagi, aga noh, et tegelt, kui palju raha te leidsite:D Või ütlen viisakalt, et heii, jaa, te olite nii toredad, et tahtsime tasuda oma arve eest:D Jõudsime lõpuks sinna, et kui meil kuidagi ka kukkus kuskilt taskust või kotist raha välja, siis meil on endal parem, kui me ei tea, et see oli näiteks 50 eurot:D Ehk jätame neile võimaluse arvata, et oleme maailma parimad külalised ja oleme vaikselt oma rahast siis ilma lihtsalt. Aga no muidugi kriipis see terve kahetunnise rongisõidu ajal, et ega meil siis seda raha piinlikult vähe sinna ei jäänud või et kus see raha siis ikkagi oli, sest ma vaatasin ju enne lahkumist kõik nähtavad kohad üle... Igatahes, isegi, kui seda rahakest jäi sinna liiga palju, siis ei ole mul kahju, ma sain tipptasemel teenindust:)




* huvi pärast vaatasin jälle, kaua selle postituse kirjutamine aega võtab. Olgu öeldud, et ma ei pea mõtlema pikalt, kuidas ma ühte lauset sõnastaks ja olen suuresti välja mõelnud enne kirjutamist, mis struktuuriga ma postituse teen, ehk reaaaalselt ainult kirjutamiseks ja piltide lisamiseks läheb kaks tundi! Sel korral natuke peale ka, kaks tundi ja 11 minutit;)