Life update

No jessuke! Jälle kaks nädalat möödas blogimisest. Aga elu on mõnusalt kiire ja produktiivne olnud, et pole üllldse mahti olnud arvutit avada. Tõele au andes, sel nädalal ei olnud paar ööd mahti magada ka, nii palju põnevat oli toimetada.

Praegu tuli aga väga elavalt see eelmise postituse emotsioon meelde. Mul oli kuidagi ebaproduktiivne olek ja mõtlesin, et kirjutan vähemalt blogisse, siis on miskit tehtud. Küll aga ei teadnud ma, milline ebaproduktiivsus mind hommikul ootab! Nimelt jäin Taiwanis elatud aja jooksul teist korda tõsisemalt haigeks!

Viirusest, mis maha niitis
Mäletate, detsembris tundsin nagu oleks rekka alla jäänud ja mu toakaaslane mind põetas niimoodi, et me omavahel suheldud ei osanud keelebarjääri pärast? Well, seekord oli tunne võibolla isegi hullem. Ärkasin öösel kell 4 ülesse, niisama. Aga mõne hetke pärast tundsin end niiiii kehvasti, keha läks üle kere kuumaks ja selline tunne oli, et no kui ma kohe ei liigu, siis oksendan otse voodisse. Õnneks jõudsin igal vajalikul hetkel tualetti, aga ütleme nii, et päeval 11ks olin oma sooled puhtaks teinud... aga ega see ei tähenda, et mul oleks parem hakanud! Siis tõusis palavik ja ma olin nagu laip. Andsin Siirile oma seisundist märku ja ta pani töölt tulles mulle arstile aja. Mul oli mitmeid spekulatsioone, näiteks olin eelmisel päeval söönud õuna, mida ma ära ei koorinud ja mida ma pesin kraaniveega. Siinne kraanivesi ei ole joodav... Mõtlesin, et äkki sain mürgituse sellest. Palaviku osas spekuleerisin, et olin nii koolis kui bussis õhukonditsioneeri all ja korralikult soe päev oli. Et äkki sain külma... Aga arstionu ütles, et tegelikult on mingi viirus liikvel, et ma pole üldse esimene inimene selliste sümptomitega tema ees. Sain hunniku rohtusid... Sõin 15 tabletti päevas, like whaat! Ma hea meelega ei sööks üldse rohtu, aga ausalt öeldes...enesetunne oli nii kehv, magasin lihtsalt kaks päeva. Ja kui ma ei maganud, siis lamasklesin pimedas toas:D Ja nagu ma eelmises postituses ütlesin, siis kool on intensiivne ja ma tõsimeeli ei tahtnud liiga maha jääda. Olgu öeldud, et terve pühapäeva veetsin asju järgi õppides ja tegelikult oli päris fierce tunne esmaspäeval kooli minna ja samal tasemel olla teistega. Murphy seaduse järgi oli muidugi parim see, et jäin haigeks kolmapäeval ja arsti juures käisin ka kolmapäeval. Õhtul kell 8... no minu jaoks ikka veel uskumatu, see ei olnud mingi EMO-laadne asi, vaid päris tavaline arstikabinett... avatud puhta hilja. Enivei, laupäeval sain kätte oma national health insurance´i, millega on arstiabi põhimõtteliselt poolmuidu. Kirjutan sellest peagi rohkem, see on üks asi, mis siin riigis toimib vääääga kodanikusõbralikult. Lihtsalt etteruttavalt ütlen, et saad selle kindlustusega igasugust arstiabi 5 euri eest, ehk maksad vaid visiiditasu. Sinna alla käivad ka rohud!!!! Ja no mina siis ei olnud kindlustatud kolmapäeval ja pidin rohtude ja visiidi eest 20 euri maksma. Oleks siis võinud kolm päeva terve püsida... agaaa eiii saanud:)

Õppimisest ja maagilisest "klikist"! 
Veel pean ütlema, et mu õpetaja teeb imesid! No see on ikka teada tõde, et inimene on nii mugav, kui mugav tal olla lastakse. Ja eks natuke märgib rolli see ka, et mu sõnavara on nüüd paras, et lauseid moodustada:D Igatahes, meil on iga päev vaja ette valmistada 1-minutiline monoloog, teemad saame päev varem. Ja see tähendab, et me peame iga päev vähemalt 1 minuti koolis rääkima. Meenutuseks, eelmised kolm kuud ei olnud mul põhimõtteliselt kordagi vaja koolis hiina keeles suud lahti teha. Muidugi siis enesekindlust ei ole ja ei tule ka hopsti üle öö. Olen nüüd kolm nädalat pidanud iga päev rääkima JA ma avastan end pidevalt mõtlemas elu üle hiina keeles:D:D no nii lüüriline see muidugi pole, aga enamasti tajun, et mõtlen hiina keeles, kui jään mingi sõna või väljendiga toppama. Ja ma ütlen teile, SEE ON NIII LAHE TUNNE. Kõik hiina keelt õppinud inimesed rääkisid mingist maagilisest "klikist", mis paar kuud keelt õppinuna käib. Ja...mina ootasin pikisilmi seda "klikki" ja tundub, et praegu ongi SEE hetk. Kus hakkad tajuma, kuidas laused üles ehitatud on. Ja mitte vaid niimoodi, et pead vihiku õigest kohast lahti võtma ja seda mustrit vaatama. Tuleb aina loomulikumalt ja vigu on ka lause ülesehituses vähem. Ja veel, mis mulle head meelt kangesti teeb, on see, et ma hakkan ka vaikselt üle saama hirmust rääkida hiina keeles oma tuttavate-lähedastega. Tekitasin endale neli keelevahetuse sõbrannat just selle pärast, et ma ei suutnud harjutada oma keelt Siiri ja Bo´ga. No lihtsalt totaalne müür oli ees. Bo puhul ma tean, kust see tuli. Kunagi ammu proovisin talle mingeid väljendeid öelda ja ta reaktsioon oli ikka "what?!", ehk ma ei olnud arusaadav ja kui keegi juba niimoodi reageerib, siis ma ei julge ju enam teist korda korrata. Ja mingid korrad olid veel, kus ta küsis tänaval, et kas ma oskan seda märki või seda märki lugeda ja ma pidin tunnistama, et ma ei osanud. Ja no täiesti paha soovimata oli ta reaktsioon kõrgendatud heliga " reallllyy, you don´t know that?!?". Mis sa ootad, muidugi pisike vähipreili õrn hingege ronib oma kesta sisse ja ei proovi enam harjutada temaga. Ja see hirm kandus kuidagi Siiri peale ka üle:) Aga nüüd on sõnavara rohkem ja kogemust tunnis rääkimisega ka, et mul tulevad mingid väljendid ja laused täitsa pingutamata kohe hiina keeles. Oeh, minu süda rõkkab ja ausalt öeldes oli mul seda edutunnet juba pikalt vaja ka, niimoodi on aina rohkem indu uusi väljendeid õppida. Käisime see nädalavahetus Bo´ga väikesel tripil ja tundsin, kuidas ma kogu aeg silmi lahti hoidsin, teemärke proovisin kokku veerida, küsisin Bo käest, mida miski tähendab. Siin on ju ka nii, et lõpuks tead juba piisavalt hieroglüüfe, aga kui need on minu jaoks tundmatult koos, siis ma oskan seda nö välja öelda, aga ma ei tea, mida see tähendab. Seega uurisin aktiivselt, mis mida tähendab jne. No khuuuliooo!

Nädalavahetuse aktiviteet
Kirjutasin mõni postitus tagasi sellest, kuidas plaanime kuskile ilusasse kohta jooksma minna Bo´ga. See nädalavahetus võtsimegi siis suuna Taiwani põhjarannikule ja jooksime lihtsalt iiimeeelises kohas!

Käisin siiis 24. märtsil sel aastal esimest korda väljas ujumas ka. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis eelmine aasta jäigi vahele väljas ujumisega, haha, upsi:D 

Uus elurütm

Uue elukoha ja uue tunniplaaniga on päris palju muutunud. Elan nüüd ühikaga võrreldes ikka kaugel, kui enne jõudsin kooli 13 minutiga (jep, täpselt välja arvutatud), siis nüüd astun kodust välja 70 minutit enne tunni algust. Muidugi jõuan ma kooli 20 minutit enne tunni algust, aga mulle on see ümberlülitumine vajalik, vaatan veel korra viimased asjad üle ja bondin natuke klassikaaslastega. Koolist koju jõuan ka tavaliselt tund pärast vahetunni kella helisemist. Ehk siis mu päevad on eelnevast pea kaks tundi "lühemad" tänu transporteerumisele kooli-koju. Aga ma ei kurda, ma tunne, kuidas mu kogu päev ongi sisustatud ja õhtul vajun rampväsinuna ikka tuttu. Ehk siis... ärkan enamasti kell 8, olenevalt päevast kas õpin-kordan või teen trenni. Kell 11 lippan kooli poole ja kell 16 jõuan koju tagasi. Söön hilist lõunat ja kuiiii natukenegi aega on, siis power-napin (jep, ma päriselt ka teen seda, sest ma olen täiesti tühjaks pigistatud sidrun pärast kooli). Viimasel nädalal kohtusin kahel päeval oma language exchange sõbranjega, pärast seda tuhisesin koju õppima. Sellisel päeval jõuan magama kell 1 öösel, et kell 8 uuesti järgmist päeva alustada. Sel nädalal on põnevust lisanud ka see, et Bo kandideerib ühte maailma suurimasse konsultatsiooni ettevõttesse, mis...üllatus-üllatus pole PwC:D Igatahes on ta neli vooru tänaseks läbinud ja kaks on veel ees, ma pole enne sellllllist kandideerimisprotsessi näinud. Igatahes oli tal neljapäeval tunniajane intervjuu, mille jooksul andis intervjueerija talle suuliselt ette ülesande. No näiteks võib see olla midagi sellist, et üks meditsiini ettevõte soovib UK turule tulla uue masinaga. Põhimõtteliselt mõtle välja, kas see on mõistlik tegu ja mida soovitaksid lõpuks kliendile. Seal on hästi palju laia mõtlemist vaja ja samas ümberlülitumisvõimet, sest sa ei tea kunagi ette, milllllise suunaga situatsioon sulle ette antakse. See kaubanduse teema tuli ühes harjutuses välja, mida mina temaga läbi tegin. Igatahes on selle ülesande juures 3 küsimust, igaühe juures antakse sutikene infot juurde, mis vajalik selle ülesande lahendamisel on, aga üldiselt pead ikka KÕIK ise välja mõtlema. Jaaa netis on hästi palju infot nende jaoks, kes sinna ettevõttesse kandideerida soovivad. Ja selle case study vooru kohta öeldi, et keskmiselt õpitakse-valmistatakse end selleks ette 3 kuud. Guess what, Bo´le anti peaaegu 1.5 nädalat. Woohoo. Ta tegi väga palju taustauuringut ja tegelikult luges ka ise läbi neid situatsioone ja nende lahendusi. Aga selle simulatsiooni läbi tegemine on miskit muud ja kaks päeva enne intervjuud tõttasin appi ja hakkasin intervjueerijaks. Tegime kahe õhtuga läbi 3 situatsiooni.... esimese peale läks 3 tundi, teise peale 2 tundi ja kolmanda peale 1.5 h. Meenutuseks, päris intervjuul ei vii seda läbi su lähedane, vaid võõras inimene, sa oled stressisituatsioonis ja sul on aega 1 tund. Õah. Rõve. Enivei, tegime neid intervjuusid läbi kaks õhtut ja mõlemil õhtul saime magama kell 3 öösel. Kuna me tegime teha asju, siis muidugi ei jõudnud ma õhtul enda järgmiseks päevaks õppida. Mis muud, kui äratuskell 6.30ks helisema ja uhkelt prillid kella 7ks ette panna, et oma koolitöödes nohkar olla:) Ja teate, need situatsioonid olid mulle ka niiii põnevad! Mul olid muidugi vastused ees, aga ma pidin vahepeal andma Bo´le vihjeid niimoodi, et ma vastust ette ei ütle, aga et ta õiges suunas liiguks. Ausalt läksid need tunnid nende intekaks ettevalmistustega nii ludinal, et kui kell 3 öösel oli jälle, olin äärmiselt üllatunud. Ajutreeninguks leppisime lausa kokku, et hakkame neid asju regulaarselt läbi tegema, mina loen ja proovin ka mõista, tema lahendab. 

Et sellised lood. Praegu on siis pühapäeva õhtu, tulin hiljaaegu järgmiselt keelevahetus-miitingult. Sõime koos minu jaoks uusi Taiwani sööke ja valmistasime minu homse 1-minutilise monoloogi ette. See on selline nunnu 22-aastane tüdruk, kes praegu tööd otsib, seega sain selles inglise keele keelevahetuse osas aidata teda oma HR teadmistega. Win-win, jee! 

Elukeses siinpool maakera

No hei! Long time no see või, kuidas meie siin ütlemegi " 好久不見". Teate, uus semester algas ja uiiii, elu läks jälle kooliliselt kiireks. Väga lahe on, mul on suurepärane õpetaja, tunnis kogu aeg action käib, kodus on palju kodutöid ja täna, teise nädala teisel päeval tuli mul selline rammestus peale, et õppida ei jaksa, trenni teha ei jaksa. Isegi Netflixi ei jaksa lahti võtta! Kui sa imestad, et oot-oot, alles oli ju nädalavahetus, siis jeps, oli küll, aga selle täitsin ka ära õppimisega, nii formaalse kui mitteformaalsega. Nimelt kohtusin oma esimese "keelevahetussõbraga", kellega neli (!) tundi koos olime. Aga kuna mu elu on blogilugeja jaoks üsna üksluine, siis ma sellest ei kirjuta.

Räägin hoopis intsidendi eilsest õhtust, mis on väga minulik:D Olin õppinud viis tundi, aju kärssas, mõtlesin, et no lähen jooksma. Mulle meeldib õhtul, õhk on kargem kui päeval ja ma jaksan rohkem joosta, ehk naudin ka rohkem. Jooksin siis ilusa 8-kilomeetrise ringi siin jõe ääres, jõuan kodu lähedale, vaatan, et no... uksekaarti pole enam selles mobiilitaskus, mis mul jooksmise ajal käe küljes on ja mis telefoni ja UKSEKAARTI endas hoidma peaks. No jess, ilma uksekaardita ma lifti ei saa, ehk koju ei jõua. Rääkisin siis turvaonudega ja helistasin Siirile ka, kes õigel hetkel vastu ei võtnud. Tahtsin uurida, et kas mul on mõtet tagasi sama ring läbi käia või on see uue kaardi tegemine odav ja kiire ka. Aga Siiri oli toimetamas ja telefonist eemal ja ma juba jõudsin tagasi rajale minna. Bo´lt, vanalt teadlaselt uurisin ka, et noh, mis ta arvab, kumba pidi ma ringi peaks tegema, et kas tõenäolisemalt kukkus see mobiilitaskust välja raja alguses või lõpus. Tema arvas, et pigem alguses, läksin siis samamoodi teele. Ja kuna ta teooria oli, et esimeste võngete ajal hakkas kaart liikuma ja kukkus maha, siis ma ei hakanud seda ühisratast võtma, et ehk leiangi kohe kodu lähedalt kaardi. Ma oleks pidanud üksjagu kõndima, et rattalaenutusse jõuda, mu loogika oli, et no suht sama maa peale ma võiks kaardi üles leida. Okeeei, üks hetk olin juba kolmanda kilomeetri peal, siis sain aru, et ooookeeei, see kiirkõndimine ei olnud parim valik. Kell oli südaöö, mul sai telefoni aku tühjaks, ehk muusikat ka kuulata ei saanud. Jeeei. Väsimus oli ju kaaa peal, päev oli intensiivne olnud. Enivei. Kiirkõndisin kaheksat kilomeetrit tund ja 15min, joostes läbisin selle 50 minutiga, päris hea saavutus mõlemal juhul mu meelest:D Aga kaart oligi maapõhja kadunud, sest teelt ma seda ei leiiidnudki:D Jeei...NOT! Aga uue kaardi tegemine oli tõesti kiire ja odav, seega mul on juba uus kaart olema ja puha, lihtsalt... noh, actionit saab:D

Ja selle trennitegemise teema juures pean rääkima Taiwani koolivormidest. Et Eestis mu meelest proovitakse olla pigem ametlikud ja viisakad nende koolivormidega, ikka triiksärk ja tumedad püksid/seelik, siis, mis te arvate, millised on Taiwani õpilaste koolivorm? Muide, ma arvan, et siin ei ole ka koolivorm igas koolis kohustuslik, sest ma iga päev kogu aeg ka ei näe noori ühesugustes dressides... jep, sa lugesid õigesti, Taiwani kooliõpilased käivad koolis enamasti erksates dressides!!

Nu kuidas sulle meeldiks niimoodi koolis käia? Ma olen mõnda aega tahtnud koolivormidest kirjutada, seega ma olen neid rohkem jälginud ka. No näiteks seda, et siin on küll selline üks tüüpiline kehatüüp- KLEENUKE, aga mõni latseke on ju natuke jämedama kondiga ka ja vaesekesed, kõikidel on ühe lõikega dressipüksid ju jalas. Olgu sa poiss või tüdruk, kleenuke või ümaram. Täna nägin head stiilinäidet veel. Noh, et tahaks ju kuidagi oma isikupära ka välja näidata. Seega üks poiss oli selline viisakama portfelliga ja ülikonna kingadega... lillades dressides:) No why not, muudmoodi ei saa välja ju näidata, et oleksid tegelikult sellise soliidsema väljanägemisega. 

Sunday Favourites

Mul ei olnud reedel mahti kirjutada, sest koolivaheaja viimased päevad olid ja tahtsin neid mõnusalt viimast veel võtta:) Aga nüüd on jälle millest blogisse kirjutada, making memories to the max, ma ütlen! 

Meil on praegu Taipeis Einsteini näitus, muidu on see kogumik Einsteini elust Jeruusalemma Heebria ülikoolis, millele muide Einstein ise aluse pani, aga vahepeal rändab see näitus ringi ja niimoodi me Bo´ga oma sammud sinna seadsimegi. Meenutuseks, Bo on hariduselt matemaatik-füüsik, ma nüüd ei julge öelda, kumb ta baka ja kumb ta magister on, aga igatahes, teadsin, et lähen sinna niimoodi, et ekspertgiid on omast käest võtta. Astusime siis sisse, see oli selline sopiline ruum, et erinevad perioodid Einteini elust olid erinevates ruumides ja esimesena vaatas meile vastu tema elu ajatelg, ühe-kahelauselised jupikesed tähtsate aastate kohta. Hiina keeles... ma muigasin, et noh, Bo saab peale kõige mulle tõlk ka olla. Seisime siis selle seina juures üsna kaua, sest Bo rääkis iga aasta juurde veel eraldi loo. Ma üks hetk vaatasin kella ja ütlesin, et me peaks edasi liikuma, et tunni pärast pannakse näitusesaal kinni... tahaksin siiski näha ülejäänut ka. Ja mis siis juhtus, haha. Hakkasime kõndima ja ma sain ka ingliskeelseid kirjeldusi juurde lugeda JA... need olid need samad, mida Bo mulle juba esimese seina juures ära rääkis. Haha! Ütlesin talle, et okei, Einteini asju õppides said sa raudselt hea hinde ülikoolis:D Vähemalt kinnistus teema korralikult, sest peale Bo jutu sain lugeda ka veel asja üle. Totaalne geenius ikka, kohe tõesti. Einstein veel haiglas olles mõtiskles ühe teooria üle, mis muide tänaseni pole teadlaste poolt kinnitust saanud. Aga tüüp siis läks 17-aastasena ülikooli, oma doktorikraadi tegi ära niimoodi, et sel samal aastal, kui ta oma neli teooriat ära kaitses, sündis ta perre esimene laps ka. Ja need neli teooriat olid muide need, mille eest ta ka Nobeli preemia sai. Ja fun fact, 1905. oli see aasta, kui ta oma PhD sai nelja teooria eest ja 1916. aastal avaldati relatiivsusteooria, mille poolest ta tegelikult tuntud on. JA Nobeli preemia sai ta 1921. aastal... ja mitte relatiivsusteooria, vaid...paramparaaa, nende nelja teise teooria eest. Härra oli natuke solvunud ka vist, sest ta Nobeli preemiat isiklikult vastu võtma ei läinud ja hiljem oma tänuartiklis ei maininud ta sõnakestki oma relatiivsusteooriast, mis tegelikult oli inimkonnale palju märkimisväärsem avastus. Aga no... mul oli raskusi ka seal, sest füüsika on iseenesest mu jaoks täielik "hiina keel" ja seda veel inglise keeles mõista, phtüüüiii. Ja kogu see teadusevärk oli nii inspireeriv, et hakkasin National Geographicu toodetud Einsteini elulool põhinevat sarja vaatama. Kujuta ette, tüübid on tootnud 20 tunni jagu sarja teadlase elust:) 

I have no special talents. I am only passionately curios. /A. Einstein/

Ja siis oli veel kaks toredat asja nädalavahetusest. Esiteks, tegime Siiriga oma poikadele eestipärase õhtusöögi, sest meil oli EV100 tähistamisest järgi nii koduveini, kama kui ka Eesti mett. Seega küpsetasime LEIBA (okei, tegime veitsa sohki ka, Siiril oli selline spets jahu olemas, mida pidi ainult veega segama ja raputama ja loksutama), tatart köögiviljadega, šokolaadimuffineid ja siis sai koduveini ja kama ka mekkida. Mul oli ütlemata hea meel perenaine sel õhtul olla, sest siiamaani pole ma ju Bo´d enda juurde külla kutsuda saanud, ühikas polnud kööki ja no... selline tudengiline värk oleks olnud, kui ta mu korealasega jagatud minituppa oleks tulnud:):) Mängisime cards agains humanitit, ehk ühte sellist mängu, kus kõige humoorikam inimene võidab:D huumori otsustavad muidugi mängijad ise, tuleb tunnistada, et olime väga võrdne kamp, väga khuul. Ma ei hakka kekkama, et ma võitsin, onju:D 

Lõppude lõpuks käisime Bo´ga eile jälle stand up comedy nightil, nii tore on see, et korraldaja Sam teab mind juba nime ja nägupidi, sest mina teen meile reserveeringuid. Oleme nüüd kolm korda nendel õhtutel käinud ja eile oli päriselt ka eriiiiti nauditav ja selline witty huumor. Kihvt! Ja siis läksid vanainimesed ühte retrobaari, kus tuli 80ndate muusikat ja me olime niii õnnelikud, sest me oskasime kõiki laule kaasa üürata. Eriti humoorikas oli muidugi see osa, et eile oli selles Roxy baaris tudengite pidu, saime isegi oma ID-kaarte näidata sisenemisel ja siis... kõik, kes tantsuplatsil olid, olid sellised keskeale lähenevad naisterahvad. Upsii, ma ei hakka kirjutama, mis seose me Bo´ga tegime, et miks need soliidses eas naisterahvad tudengipeople tulid. 

Ja siiiiis on veel üks vahva värk see, et maikuus lähme vallutame ühe sellise mäe, mille jaoks on vaja mitut päeva ja erilist luba. Kõik algas sellest, kui uurisime Austria paarilt, et mis on nende bucket listis veel Taiwanis oleku ajal, nimelt saab Stefano ametiaeg siin läbi ja nad kolivad järgmisena Slovakkiasse Stefano töö järgi. Ja Barbara ütles, et tema tahaks veel ühe konkreetse mäe vallutada. Öeldud-otsustatud! Arutasime seda teemat sutsu ja kogemata sattus tol õhtul meie vestlusringi üks austerlane, kes selle mäe juba korra vallutanud on. Ja kuidagi sujuvalt võttis ta organiseerimise enda peale, seega me lähmegi nüüd maikuus kuuekesi sinna Yushanile, oleme saanud kinnituse ametnike poolt, et võime väljavalitud nädalavahetusega arvestada jne. Seega mina, see kõige väiksema matkamiskogemusega osaleja, teen reipalt suunatud trenni, et jääksin selle matka ajal ellu. Milllline õnn, et mul majakompleksis on jõusaal, olen nüüd ülesmäge kiirkõndi teinud, et keha harjuks selle ülesmäge liikumisega ära.

Plaanime Bo´ga selle harjutamise tarbeks veel võtta ette mõned põnevamad jooksurajad. Oleme kavalad ka, Taiwani jooksusündmusele on selline terviklik netileht tehtud ja täna vaatasime juba sellise pilguga, et nii, kus sellised huvitavamad rajad on, mida ametlike jooksusündmuste tarbeks kasutatakse, me lähme lihtsalt muul ajal ja jookseme selle sama raja läbi! Ja enne maikuud plaanime veel ühe väiksema mäe vallutada, taaskord, et mind harjutada kõrgustega ja matkamisega ka. 

Muidugi, naljakoht on see, et kui meie eesmärk on see Yushan, ehk Taiwani kõrgeim mägi, siis see teine, ehk Snow Mountain on ainult 100 meetrit madalam:D Kõrgeim mägi on siiiiiis 3986 meetrit üle merepinna ja see sutsu madalam mägi 100 meetrit vähem. Mõlema jaoks on ca 3 päeva vaja, esimesel sõidad kohale, magad mäe jalamil, teise päeva kõmbid, magad mäel, kolmandal ärkad vara-vara, lähed tippu, vaatad päikesetõusu ja tuled ühe päevaga alla tagasi. No niiii põnev mu meelest! Siin ikka inimesed imestavad, kui elevil ma olla suudan mägedest ja ei suuda ära imestada, et meie nunnu küngas on 318 meetrit üle merepinna:D 

Igatahes! Homme algab uus semester, olen samas klassis Svaasimaa tüdruku ja Mehhiko poisiga eelmisest semestrist jaaaa Taani poiss Fillip on kaa Taiwanis tagasi ja maandub minu klassi. Ta oli täiiielik staar meie esimesel semestril, ma olen nii õnnelik, et ta minu klassi sattus, jee! Ja nüüd peale uue õpetaja ja klassikaaslaste ja elukoha on mul ka uus aeg tundideks. Ehk kui eelnevad 6 kuud algas mu kool kell 8 hommikul ja oli kell 11 läbi, siis nüüd on mu tunnid 12-15. Eks natuke ohtlik see tundub, sest nüüd on võimalus kella 10ni põõnata... aga samas on see päris hea võimalus hommikul juba trenni tegemiseks ja nüüd on mugavam see, et ma ei pea põdema, kui mõni sündmus satub koolinädala sisse, saab hommikul ka veel kodutöid teha. Seega, jälle uus asi, millega harjuda, mina olen igatahes elevil! Ostsin lausa uue hariliku pliiatsi uue semestri puhul endale, haha:D 

Kuus kuud Taiwanit, kuus fakti Taiwanist

1. Liblikate kuningriik võiks olla Taiwani teiseks nimeks, sest siin saarel on esindatud üle 400 erineva liblikaliigi! Ma küll olin hämmingus, kui ma seda numbrit kuulsin, aga koheselt tundus see väga loogiline, sest ma olen siin täiesti ära harjunud, kui igapäevane on liblikate nägemine. Eestis oli ikka nii, et panin tähele, milline oli suve esimene liblikas, sest selle värvi järgi sai ennustada, milliseks kujuneb eesolev suvi:):) Aga siin ei teagi nüüd mida ennustada, sest liblikaid nägin nii veebruari alguses kui ka novembris, mõnna!

2. Kiirnuudlid, kirsstomatid ja mullitee on Taiwanis leiutatud. Kirsstomatid aretati minu sünnipäeva puhul 1990. aastal, kiirnuudite leiutaja oli küll Taiwani-Jaapani päritolu ja esimesed kiirnuudlid toodeti Jaapanis, AGA see väike saareke tahab ikkagi natuke au endale ka kiirnuudlite osas. Aga mullitee (bubble tea) leiutati kindlalt Taiwanis 1980ndatel ja eks mullitee kohta öeldakse, et see on midagi enamat kui jook, see on elustiil! Tuleb tunnistada, et mina veel seda võlu ei näe, need mullid on mu arust sellise kentsaka koostisega, tugev marmelaad, jääb hammaste külge ja:):) Üks kord sain sellist mulliteed, kus mullid olid nagu mustikad, aga kui katki tegid, siis tuli imemõnusat mustikapüreed välja. Aga see on ikkagi nagu magustoit ja ma eelistan magustoiduna tahkeid asju, aga kohalikud lürpavad suuuurima hea meelega seda mulliteed, mis võib olla muidugi ka mullipiim või mullitee piimaga vms, aga selle koondnimetus on enamasti ikka bubble tea.

3. Tualettpaber- jagasin just täna hommikul oma Facebooki lehel meie tualettpaberi paanikat, mis meenutab meie suhkrurallit kunagisest ajast. Aga see ei ole ainus huvitav fakt tualettpaberiga seoses. Näiteks ei lubata ega soovitata tualettpaberit potist alla lasta. See tähendab, et igal pool tualettides on prügikast, kuhu sa oma paberikesi jätad. Mis aga vahel juhtuda võib... näiteks lähed kellegi juurde külla ja nad on just prügikoti välja viinud ja pole uut kotti pannud. Väga nõme on siis ilma kotita prügikasti paberike visata... JA sa tegelikult ka ei tea kunagi, millal ummistus tuleb, seega sa ei julge ka paberit potti visata. Seega paned sa selle enesekindlalt taskusse ja loodad, et saad märkamatult selle oma kotti või järgmisesse prügikasti visata:D Ja ka see pole veel kõik vetsupaberi faktidest! Veel üks naljakas asi on see, et siin ei ole kommet ei kodudes ega söögikohtades kasutada ilusaid salvrätte. Ega isegi mitte koledaid salvrätte:):) Igal pool tuuakse lauale need samad tualettpaberi pakid:D Eks suud on vaja pühkida ja näppe vahel puhastada, et ega ses midagi imelikku justkui pole. Peale selle, kui ma mõtlen, et nojah, siin pidulaual on praegu vetsupaber:D Aga siinkohal ma pean mainima, et vetsupaber ei ole siin tüüpiliselt rullides, vaid sellistes pakkides nagu meil kätekuivatuspaberid. Ja need on hästi pehmed ja minu meeles ületöödeldud, et meite taguots mu meelest ei vaja sellist siidpehmet paberit nagu meie nina näiteks vajab.. aga no mida mina ka tean:D

4. Taiwanis on peaaegu maailma madalaim sündimus, sellele järgneb vaid veel mõni Aasia riik nagu Jaapan ja Lõuna-Korea ja üks-kaks veel. Ja üheks põhjuseks on kindlasti see, millised on võimalused lapse kasvatamiseks. Kohtasin nädalavahetusel eestlast Brittat, kellel on juba üks tore laps ja kes ootab praegu oma teist beebit. Uurisin temalt, kuidas siinse süsteemiga lood on ja no... kui kohaliku jaoks tundub see tavaline, siis teades, kuidas Eesti emasid-isasid hoitakse, siis see on ikka nukker küll. Näiteks võib ema lapsega kodune olla kuni kuus kuus, aga tööandja peab su kohta hoidma seaduse järgi kaks kuud. Ehk kui sul on hea ülemus, siis võid pool aastat oma beebsuga olla, aga keskmiselt ollakse ikkagi ca 2 kuud, sest tööandja ei ole valmis kauem lubama. Kaks kuud maksab tööandja, järgmised neli kuud oleks toetus 50% palgast. Isad saavad sellest aastast kodus olla 5 päeva, enne seda oli 3 päeva. Ja mis siis saab pärast kahte kuud... sa pead juba enne beebi sündi välja valima sõime, kuhu oma IMIKU viid! Ühel õpetajal võib korraga olla kuni viis beebit ja selle sõime, ehk esimese kahe eluaasta eest maksad ise kuus kinni keskmiselt 600 eurot. Kui mõlemad vanemad töötavad, siis saad riigilt sellel kahel esimesel aastal toetust 140 eurot kuus, pärast seda on lapsetoetus 70 eurot kuus. Lasteaia tasu peale seda sõimerühma on ca. 400 euri kuus. Kaks korda aastas maksad ka registreerimistasu, mis on 1200 eurot, ehk tegelikult jagada see 12 kuu peale, teeb lasteaiakoha tasuks ikka üle 500 euri kuus. Keskmine palk on sarnane Eesti omale, et neto ca 1200 euri. Üksikvanem küll siin riigis olla ei saaks... Muidugi on kombed ja traditsioonid teistsugused ka ja inimesed vähem individualistlikud ja valmis ka lääne ühiskonna mõistes eriskummalistes suhetes olema. Aga pole meie asi hinnata, lihtsalt fakte vaadates on ju kurb see, et pead oma kahekuuse beebi võõra inimese kasvatada andma. Ja kui produktiivne sa töötajana olla suudad, kui beebidel on ikkagi oma ajaarvestus ja öösel pead ikka üles ärkama, et mähkut vahetada ja süüa anda. Aga nagu me Gabrielaga arutasime, siin riigis on 23 miljonit inimest ja Eestile sarnase süsteemi ülevalpidamine oleks lihtsalt rahaliselt võimatu. Ja kuna Taiwan on ka vananev ühiskond, ehk siin ongi pensionäre rohkem kui lapsi, siis siin läheb nii suur summa pensionisüsteemi ülevalpidamiseks niikuinii.

5. See pole üllatus, et Taiwanis on usul väga suur roll ühiskonnas. Aga mõni fakt, mida ma siin blogis kajastanud pole. Näiteks on siin valge värv seotud surmaga ja see tähendab ka seda, et siinsed traditsioonilised pruudid ei abiellu valges kleidis. Muidugi olen näinud pulmasalonge, kus just valged kleidid aknal ripuvad, aga siinkohal tulebki vahet teha traditsioonilistel peredel ja mittetraditsioonilisel peredel:) Taiwanis on punane õnne ja külluse värv ja traditsioonilised pruudikleidid on just seda värvi! Teate, mis veel täiiesti hämmastav mu jaoks on! Nimelt enne abiellumist lähevad paarid astroloogi juurde, kes kinnitab, kas te üldse sobite abielluma. Ja otseloomulikult ei saa ise oma pulma kuupäeva valida, vaid see sama astroloog otsib just teile sobivaima ja õnnetoovaima kuupäeva. Nii saingi ühel külmal ja hallil veebruarikuu päeval näha välispulma, kus külalised olid vatijopedega... See oli Tainanis sellises suures kaarja katusega angaaris, kus üks pool oli täiesti avatud, ehk siis tuul vihises sisse ja välja. Selle ees olev tänav oli küll liikluseks suletud, aga saime lipsata ikkagi üsna lähedalt läbi. Ja no kuna perekond on väga oluline siin, siis on pulmad ikka 300 külalisega... Ja no mina imestasingi, et miks need inimesed veebruari abiellumiseks valisid ja siis teadjamehed valgustasid mind, et ega keegi saagi ise valida, millal ta oma armastuse märgiks abiellub.

6. Nii kaugele, kui aastanumbrid ulatuvad (ehk tegelikult 17. sajandist), on Taiwan alati "võõra võimu" all olnud. Ja teate, kuulsin seda mõtet ühe Lõuna-Korea tudengi käest, kes tõi selle mõtte välja, et kui näiteks Lõuna-Korea pigem häbeneb seda, et oli mingi hetk Jaapani võimu all, siis Taiwani jaoks on see nii tavaliseks osaks eluks ja nendes okupatsioonides nähakse ja meenutatakse pigem positiivset. Silmaringilaienduseks- siin olnud nii hollandlased, hispaanlased, inglased, jaapanlased ja no viimaks... suur Hiina. Aga näiteks hollandlaste võimu all olles 17. sajandil toodi palju euroopalikku endaga kaasa, sajandid Jaapani lipu all elades arendati siinset kultuuri meeletult, sest Jaapan oli rohkem arenenud. Üks hetk kirjutasin keraamika tehnikate arengutest tänu jaapanlastele, nüüd Rebeccaga jalgsi tuuril käies kuulsin jälle, kuidas majade ehitamises võeti kasutusele uusi stiile ja materjale just jaapanlaste initsiatiivil, kellel oli ligipääs läänemaailma teadmistele. AGA, siiski, korra, viieks kuuks oli Taiwan vabariik, aastal 1895! Muidugi... seda sõjategevuse vaba aega oli vabariigil vaid... 5 PÄEVA! Vabariigi nimeks oli Republic of Formosa, vabariigi lipp oli selline:

Fun fact, neid originaalseid lippe oli kaks tükki. Üks jäi omal ajal Taiwani ja teise võtsid jaapanlased kaasa. Taiwanis oleva lipuga juhtus miskit ja siis kui jaapanlased Taiwanile oma "national museumi" ehitasid, siis taiwanlased palusid aupaklikult seda teist originaallippu tagasi, et võiksid selle sinna muuseumisse ju eksponaadiks panna. Ja  Jaapanist tuli vastuseks, et "imekombel" on ka nende originaallipp kadunud. Vot nüüd ei teagi, kas tegu oli kiusuga ja see lipp on kuskil alles või tõesti pole viis kuud püsinud vabariigi originaallippu enam kuskil alles. 

Aga mis ma siis öelda tahtsin tegelikult, on see, et taiwanlane on nii harjunud elama oma riigis niimoodi, et selle riigi nimi ei ole lihtsalt Taiwan. Ikka on liiteks olnud Republic of China või Republic of Japan või ma isegi ei tea, mis siinseks nimeks oli 17.-18. sajandil, kui eurooplased siin möllasid. Ja see on kindlasti jätnud siinsetele inimestele oma jälje, taiwanlasi kutsutakse hästi vagurateks, kellel pole oma arvamust. Või kui see ka on, siis seda ta kindlasti kõva häälega välja ei ütle. Nad on hästi head käsutäitjad, aga mitte väga edukad innovaatorid ja algatajad. Vot, mis kõik ajaloost inimestega kaasas käib. 

6. kuu tähtpäev!

Vauuuu, ma tõsimeeli iga kuu 26ndal kuupäeval imestan, et no kuhu see aeg ikka lippab! Jälle on kuu aega möödas ja saan juba mitmendat-mitmendat korda kirjutada lausejuppi, et "x kuud tagasi astusin esimest korda selle niiske ja kuuma õhuga Taipeisse".

Sellesse viimasesse kuusse on jäänud palju-palju toredaid hetki! Mäletan, et eelmise, viienda kuu, osas olin natuke nördinud, aga seekord olen tõesti rahul! Kolisin, sain oma köögi, hakkasin jälle jooksmas käima (soojemate ilmadega õues, muidu aga Bo või enda maja jõusaalis lindi peal), võtsime vastu Hiina uue aasta ja seiklesin ka korralikult Taipeis ringi uuesti. Muidugi on kaasa aidanud see, et meil on kaks viimast nädalat koolivaheaeg olnud. Mis tähendab ka seda, et teise semestri lõpp jäi sellesse kuusse. Ma vist polegi siia kirja pannud, aga lõpetasin selle semestri lõppskooriga 87 punkti! Päris hea nohiklik tulemus, kas pole:) Ja veel, mis kindlasti märkimist väärib, elasin ju esimest korda maavärina üle! Ja pärast seda veel järgnevad värinad, mida iga nädal tundnud oleme, eile öösel 2.30 tuli ka üks korralik mürakas maapõuest.

Laupäeval tähistasime Taiwani eestlastega EV100, ehk kogunesime meie koju ja sõime mõnusaid koduseid toite! Täna jõudsid veel viimased kotletid ja kartulisalat mu punnusse, samamoodi saime mekkida kama meega, kaneelirulle ja Eestist toodud koduveini. No mmmm!!

Oli tore, seiklusitäis kuu ja lisan siia veel pilte, mis polegi blogisse jõudnud. :)

Hiina uue aasta vastuvõtmine

Siin on kombeks lastele punastes ümbrikutes raha kinkida uue aasta puhul, no nagu meil jõulukingiks miskit. Aga kuna meie päris lasteks ei kvalifitseerunud enam, siis Bo ema andis meile kraabitavad loteriid. Mina võitsin 300NT´d, mis on peaaegu 10 eurit, Rebecca kraapis endale 1000NT´d, mis on 35 euri! Päääris hea vedamine! Bo ema sai 500NT ja keegi teine ei kraapinudki rohkem auhindu välja:) 

 Rebeccaga kunztizaalis

Otsustasime üks päev Rebeccaga kunstinäitustele minna ja meil see dünaamika on kujunenud nii välja, et kui mina kutsun teda kuskile, siis mina tegelen ettevalmistustega, ehk, et kuidas kohale jõuda, kas külastamisele minev asi on lahti, mis kellani meil aega on, kuidas me tagasi saame, kas midagi põnevat on seal lähedal ka veel. Ja see kunstinäituse asi oli esimene kord, kui Rebecca mind sel vaheajal kutsus, ehk tema peale jäi orgunn. Ja asjad läksid veidi nihu:) Esimesse galeriisse jõudsime viperusteta, aga see oli üüsna tilluke, ehk meil jäi veel uudisihimu sisse. Lähedal pidi asuma veel ca 5 galleriid ja nendega läks asi keerulisemaks. Ühe leidmiseks tiirutasime 17 korda ühel tänaval, kuni ma võtsin ise google mapsi vaatamise üle. Ja no mu perekond teab, kui metsas mul selle orienteerumisega lood on, Rebeccal on veel hullemad:D Ja siis kui me kohale jõudsime, ilmnes, et galerii on Hiina uue aasta pidustuste järgselt kinni. Minul hakkas selle peale kõht tühjaks minema, mis tähendas, et olin vaikselt "hangry´ks" muutumas (ehk hungry-angry), leppisime kokku, et otsime järgmiseks hoopis söögikoha. Leidsime, sõime punnud täis ja otsustasime, et proovime ühte galeriid veel leida ja siis "anname alla", ehk lähme IKEAsse:D Ja no kolmandas galeriis saime ukse lahti, aga näitust ennast polnud, nad olid just vahetamas seda, saime küll kunstniku endaga vestleda, aga eks... tunne oli ikka poolik, sest kunsti nägime lõpuks väga vähe:) Küll aga seiklesime meie jaoks täiesti uuesti Taipei linnaosas ja püüdsime kangesti optimistlikud olla edasi:D

Vahepeal meenus, et sellesse kuusse jäi ka kahele praktikale kandideerimine, vihjasin ühes postituses põnevatele asjadele, mida jagada juba tahaks. Olin sel hetkel kandideerimisprotsessis ja lootsin, et vähemalt ühega läheb õnneks. Ühest kohast öeldi mulle aga kohe, et otsivad endale täiskohaga töötajat ja mina kahjuks nii palju panustada ei saaks. Teises kohas käisin isegi intervjuul ja sain teha ka nende kodutööd, pärast mida mulle eitavalt vastati. Mõlemad olid start-upidega seotud, ehk minu jaoks väga põnev valdkond. Üks neist on valitsuse rahastatud ja aitab taiwanlastel start-uppe luua, ehk annavad igasugu tööriistu, kuidas õnnestuda. Teine, kuhu ma kaugemale jõudsin, tegeles ise start-uppide rahastamisega, ehk ristikapitali ettevõte. Tuleb tunnistada, et mulle väga väga meeldis nende töökeskkond ja taktika, kuidas nende ettevõttes elu käib. Küll aga on see üsna finantsilisi teadmisi ja mõtlemist nõudev ja ilmselt sealt ka minu nõrkus kandideerimisel tuli. Kogu see protsess oli hästi äge, aga hiljem Bo´ga enda vastustest ja vaatenurgast rääkides, selgus, et ma olin oma arvasin veitsa valesti:D No ma pidin arutlema, et kuhu järgmise viie aasta jooksul mõistlik investeerida oleks, valikus oli viis ettevõtet ja ma tegelikult mõtlesin vales suunas. Upsi. Aga ma ütlen veelkord, et tegelikult selle kodutöö jaoks eeltööd teha oli nii lahe ja ma sain üleüldiselt palju tarkusi teada jälle:) 

Friday Favourites

Helllouuu, siinpool on üks rammestunud väsinud, aga rahulolev pliks. Esimese infona räägingi, et koliiiisiiiin lõpuks teisipäeval oma uude koju! Elan nüüd ilmselt kõige suurema eestlaste osalusega korteris Taiwanis:D Noh, et Taunol on küll kolm last, aga nemad on pool-taiwanlased ja mõnel eestlasel on veel lapsed siin, aga eks ikka pooled geenid on vaid Eesti omad:) Seega väga uhke korter on meil! Täna koristasime Siiriga viis tundi meie "sahvrit", ehk siis sellist rõdu-pesuruum-külmkapiruum-kuivainete ruum-prügiruum. See on küll siin korteris ilmselt üks kõige väiksem nurgake, aga tõsimeeli, me olime kogu aeg tegevuses ja niimoodi need viis tundi möödusidki! Isegi lõunat ei olnud mahti süüa vahepeal.

Kolimispäev. Tulin Taipeisse ühe seljakoti ja ühe kohvriga. Mis vahepeal juhtunud on? Haha! No okei, üks hunnik on asju, mis mu klassiõde pärandas mulle. Ta läks ise Hispaaniasse tagasi, aga andis kasutuskõlblikud asjad kõik mulle- säilituskarbid, koristustarvikud, toiduasju! Näiteks jäi temast järgi terve kilo chia seemneid, mis on ääärmiselt tervislikud ja üüüüratult kallid ka. Samamoodi sain ca kilo külmutatud mustikaid ja kilo sojaube. Lucky me. 

Ja teate, homme on veeeeel erilisem päev, sest meie tähistame ka Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, ehk meie juurde tulevad 1, 2, 3... SEITSE täiskasvanut ja kolm last, ehk meil on päriiiis rahvuslik pidu tulemas:) Ikka kotlettide ja kartulisalati ja kama ja koduveini ja mannavahuga!

Siiiit saangi sujuvalt minna selle juurde, kuiiiiidas ma olen niiiiiiiiiii õnnnelik, et mul köök on. Ma tõesti pole vist kunagi kööki niimoodi igatsenud kui nende kuue kuuga ma jõudnud olen:) Ma teen erilise elevusega igast asjast pilti, mida ma valmistan ja ma võtan selliseid aeganõudvamaid asju ka ette, sest.... MUL ON JU KÖÖK!

See on kaerahelbe-banaani-kiivi-chia seemnete-klorilla (?) pulbri hommikusmuuti, mis muide tõesti andis energiat, et viis tundi koristades tuuseldada! 

See on tomati-kookospiima püreesupp, mis näeb välja nii hele, sest panin sinna maguskartulit (kuidas see eesti keeles on? inglise keeles on sweet potatoe, see on oranz) ja kuigi retsepti järgi pidin ahjus röstima kaks punast paprikat, siis poes müüdi pakis kollane ja punast paprikat, ehk siis kollane paprika andis ka heledat värvi.) Aga maitses.... noooo taevalikult! 

Ja siin katsetasin esimest korda elus lillkapsast riisi tegemist. Teate, tervislike toitujate maailmas on see juba ilgelt vana asi, et riivid aga lillkapsa ära ja keedad-praed seda samamoodi nagu riisi, aga saad umbes null kalorit sellest...Ehk siis ma panin kokku kõike, mida mul leidus- kinoad, lillkapsariisi, külmutatud juurviljasegu, porgandit, beebimaisi, kirsstomateid. 

Teate, fun fact... siin pannakse IGASSSEE toitu suhkrut ja kuigi ma sellest maitsest kohe aru ei saanud, siis nüüd, kui ma teen jälle ise süüa ja tean, mis sinna sisse läheb, siis ma tunnen tõsimeeli maitse vahet, et ei olegi magusat järelmaitset. Et ma ei tee nalja, näiteks pagaritooted, mida night marketilt osta, on täiiiiesti maitsetud, ehk seal ei ole isegi näpuotsatäit soola, küll aga on näiteks praetud riisiroas isegi suhkrut rohkem kui ette oskaks kujutadagi! Ehheee! Ja just praegu reaalajas juhtus selline asi, et Siiri koputas uksele ja küsis, et kas ma tahan smuutit, et tal juhtus liiga palju seda olema. Palun lubage presenteerida seda smuutit, mille ta ukse vahelt sisse paotas!!! Täiiiiesti uskumatu, ma olen toidutaevas siin viimastel päevadel olnud ikka:D 

Vaatasin veidi telefonipiltides ringi, et mida ma enne kolimist tegin... ahjaa, teate! mul on maja all Taipei ilmselt kõige paremini varustatud supermarket, just midagi sellist, mida ma ka igatsenud olen. Siin on hästi palju selliseid nurgapealseid poekesi, kust ei saa kõike vajalikku. Noh, meid on Selverite ja Prismadega ära hellitatud Eestis:) Aga mina sain nüüd ka sellise supermarketi, kus on tekke, voodipesu, jalatseid, potte-panne, KÕIKI TOIDUASJU, seal on isegi sellised välismaised kaubad, ehk ma ostsin endale saksa sinepi ja jogurtikastme ja seal on nagu... nooo kõike, mida hing ihkab! Seal on isegi mu lemmikhommikusöögi jaoks materjali, ehk ma vist tõesti ei vii söögikohtadesse oma rahanatukest enam. Ja siiis on mu majakompleksis jõusaal. Ehk mulle natuke tundubki nagu olekski siin kandis sisse kolimisest alates olnud. Pole lihtsalt vajadust olnud liikuda, kõik on siinsamas:))

Oma kolmest siinsest hommikust kahel olen jõusaali mõnusid kasutanud ka. Üks päev läksime kell 9 Siiriga koeraga jalutama (keda ta paar päeva hoidis) pärast mida ma tegin veel jõuksis asju ja järgmine päev oli kell 8 hommikuvirgutus ja trenn. No jube mõnus! Eile sattusime õhtul kudrutama ja järsku oli kell kaks öösel, tegime küll check-up´i kell 8, et kas jaksame alla jõuksi minna, aga ei läinud kaubaks:) Rassisime selle asemel siis koristada! 

Mis vahepeal veel toimus:) Panin pühapäeval korralikult käna jalgrattaga.... Käisime Rebeccaga ühes pargis piknikul, sest suvi tuli. Lugesime ja nautisime päikest. Õhtul tegime ilutulestikku, sest Hiina uue aasta pidustused käisid veel. Enivei, sõitsime ratastega ja nii ilus taevas oli, päike hakkas just loojuma ja ma tahtsin Rebeccat pildi peale saada. Aga jõudsime sellise allamäge teejupi peale, kus tundsin, et kurjam, hoog läheb liiga suureks. Otsustasin ühe käega ikka veel telefoni hoida ja teisega pidurit vajutada.... No ääääärmiselt loll tegu, ausõna! Tegelikult mängis rolli see ka, et me sõidame siin nende linnaratastega, mida lihtsalt transpordikaardiga rentida saab. Ja nende seisukord on alati ettearvamatu, aga eks sa saad paremini reageerida, kui sa kasutad mõlemat kätt. Enivei, ma polnud veel kordagi selle rattaga pidurdanud, ehk ma tegelikult ei teadnud, kui järsud või jäigad need on. Panin siis selle ühe käega pidurit ja juba poole peal sain aru, KUI loll tegu see oli, sest need olid esipidurid. Mägi, üks käsi ja esipiduri vajutamine ei käi kokku. Järgmisel hetkel panin üle lenksu, aga ma truult hoidsin nii telefonist kui rattast kinni, seega tegin (paar?) uperkuuti seal mäe peal:D Mul oli ilusti seelik ka seljas, ehk esimene asi, mida ma tegin, oli see, et tõmbasin vähemalt seeliku alla, et ma seal palja tagumentusega ei peaks tänaval lebama. Rattasadul oli tagurpidi väändunud, rattakorvis olnud kott ja veepudel olid paari meetri kaugusel ja minuga oli tegelikult päris okei ka:D Üks õlg andis tunda, üks pool kaelast ja üks jalg oli marrastusi täis:D Ups noh. Läksime siis Rebecca juurde, puhastasime lahtised haavad ära ja läksime ilutulestikku laskma:D Eks puus ja kael andsid ikka paar päeva tunda ja see lahtine haav, mis mul seal... kuidas seda nimetatakse... pahkluu juures on, see on veidi totter. Kinnised jalatsid, ehk ketsid ja tossud hõõruvad sinna vastu, ehk ma pean jalatseid kandes plaastrit kandma. See kärn läheb siis hauduma ja on mädane. Kodus võtan plaastri ära, see kuivab uuesti kärnaks. Siis panen jalatsid jalga, need jälle ärritavad ja selle pärast võtab selle haava paranemine kõige kauem aega. 

See on siis pilt ja hetk enne üle lenksu käimist, hihi:)

Tähelepanu metsmaasikatele! 

Omast arust läksime parki... Ehk kaardi peal oli kirjas, et see on park, kui me lähemale jõudsime, saime aru, et okeeei, me peame rohealale jõudmiseks väikese matka ette võtma:D Selle pargi nimi oli 140 Heights Park, ehk saime üks moment aru, jajaaa, see number näitab seda, et peame 140-meetri kõrgusele ronima, hii:D 

No rohkem ebaloomulikumat naeratus ei suutnud teha:D 

Ja kuna suvi tuli, siis... läksime esmaspäeval Bo´ga randa! Naljakas oli muidugi see, et Taipeis oli soojem, kui rannas, jõudsime sinna liiga hilja. Aga Hiina uusaasta pühad käisid veel ja nooo väga paljud olid otsustanud just sel päeval sinna suunda sõita, ehk me olime sellises ummikus, kus ma enne olnud pole siinmail. Enamuse ajast olime tunnelis ummikus, mis oli ka uudne kogemus. Tunnel on mäe sees, pikalt pikalt. Hakkasin siis arutama, et mis siis saab, kui maavärin praegu tuleb, mis tõenäoliselt juhtumah hakkab jne. Meil oli nädala alguses jälle üks tuntav maavärin, seekord ühe maakonna võrra lähemal Taipeile. Aga sellele järelvõnkeid polnud ja phhüi-phtüi-phtüi, see jäi ka ainsaks maavärinaks, mida Taipeisse tunda oli. 

Sain uue krabilise sõbra:) 

Olime tegelikult ujumiseks valmistunud, ma oleks niiiii väga tahtnud öelda, et hööö, sel aastal käisin esimest korda veebruaris ujumas. Suur asi, sest ma pean ütlema, et suvel 2017 ma ei saanudki bikiine selga... Igatahes muutsime sujuvalt oma plaane ja hakkasime mediteerima hoopis! Päris vahva oli, sest ma ju selliseid vuuduu asju pole teinud, Bo õpetas mind, kuidas olla. Ma teadsin, et mediteerimise mõte on mõtlemata olla, aga no kui ma esimest korda teadlikult mediteerin, siis on kindel, et ma ei suuda täiesti mõtlemata olla. Bo siis soovitas mõelda ühe värvi peale, et argiseid igapäeva mõtteid mediteerimise ajal eemale hoida. Kuna me olime mere ääres, erksinise taeva all, siis muidugi mõjutas see mind sinise peale mõtlema. Panime taimeri 10 minuti peale, et algatuseks pidavat see hea aeg juba olema, aga täitsa ausalt öeldes mina selle ajaga sellist rahu ei leidnud, ikka olin selline all-over-the-place, aga eks harjutamise asi ka:) Mõnus kogemus oli ikkagi, mu jaoks on meri niikuinii happy place. Ja kui sinna mäed ka juurde lisada, siis ma olen täiestiiiii taevas! 

Vot sellised jutud siis minu nädalast! Varsti, kolme päeva pärast, saab minu kuues kuu Taipeis täis, siis teen jälle väikese kokkuvõtte möödunud kuust ka:)

PS: Bakas oli mu üheks õppejõuks Dagmar Lamp, kes on tegelikult üks Eesti esimesi blogijaid, tal on selline pool-elus blogi ikka üle 10 aasta juba olnud. Ja ma hakkasin seda siis aegajalt 5 aastat tagasi piiluma ka. Täna lugesin sellest, kuidas ta Postimehe veebis juhib sellist rubriiki nagu "Sõbranna", mis iseenesest on väga kollane ja beibelik, AGA neil on neljapäeviti ajalooline rubriik, kus nad pühendavad artikli ühele vägevale naisele ajaloost. Ja EV100 vaimus otsisin viimaste nädalate omad ülesse, tsiiiisus, ma niiiiii suurelt soovitan teile ka! Loen just Soomusrongi-Marist, kes elaski I maailmasõja ajal, kui Eesti end imekombel vabaks võitles. Ja no see on tõesti ime, sest kui ma loen ja kujutan neid tingimusi ette, siis! Nooo väga patriootlik ja võimas tunne on sees! 

Lingin teile neid artikleid siia: 

Soomusrongi-Mari, kes muide on Saaremaalt pärit! 

Mässaja Marta, kes 1905. aasta revolutsioonis kaasa lõi. 

Meie esimene naine olümpial, kes suusatas 1936. aastal Hitleri valvsa pilgu all. 

Esimene Eesti naine, kes sai kõrghariduse Helsingi ülikoolis. 

Palun-palun tee endale heategu ja loe need artiklid läbi. :)

A me kirjutasime Gunnariga ühe artikli Taiwanist Saarte Häälde

Seda küll juba 10. veebruariks, aga hapukurgihooajal* võib kaks nädalat hiljem jagada ju ka:)

* see tähendab, et olen vahepeal tegelenud koolivaheajatamisega, Instagrami lugudest on mu toimetamisi näha olnud ka:)