Ma polegi nagu otseselt kurb olnud või koduigatsuses või midagi sellist... lihtsalt veidi tuimem ja sarkastilisem äkki. Aga harjumisega on asjad seotud küll. Esiteks, hakkasin üks hetk igatsema seda, et ma tean, mis maitsega sööki ma tellin või sööma hakkan kohe. Ma pole kunagi pirtsakas olnud toiduga, aga kurjam, kui iga söögikord on kõik maitsed võõrad ja enamasti pole ka sellised... meeliülendavad, siis üks hetk tuleb kopp ette küll. Nii ma olengi kaks korda McDonaldsisse sattunud ja täna õhtupoolikul sõin Subway võikut, sest ma teadsin, mida ma sööma hakkan kohe. Tuttavad maitsed.
Muide, tegelt laupäeval kohtasin ühte Taiwani pensionäri Mäkis, kellega me siis mingi 1,5h jutustama jäime. Okei, parandan, tema jutustas ja mina kuulasin. Ta oli käinud oma tuttavatega lõunal ja joonud veini ka ja ta ei julgenud koju minna, sest ta ei tahtnud isa juures olla tipsine. Sain siis teada, et siin on ka vanemad väga autoriteetsed ja au sees, ehk, et kui ka oled juba 60-aastane, siis ka sead oma tegevusi ja toimetusi vanemate arvamuse järgi. Seega ta oli jääkohvit ja jäätist söömas ja uuris mult ostujärjekorras, et kust ma pärit olen. Ütles, et räägib väga hästi inglise keelt ja kui soovin seltskonda oma söögi kõrvale, siis ta läheb istub teisele korrusele. Ja sain palju lahedaid asju teada, ta on reisinud palju oma tööga seoses, hariduselt insener ja pikki-pikki aastaid olnud konsultandiks alustavatele ettevõtetele ja kvaliteedikontrollijaks jne. Enne pensionile minekut tegeles ISO standarditega. Rääkis erinevast rahvusest ülemustest ja nende erinevustest ja oma reisidest Euroopasse ja Ameerikasse jne. Igatahes vahetasime numbreid ja lähme sellel laupäeval ka lõunat sööma ja siis mina juba räägin mandariini keeles ja tema mulle vastu ka.
Ja siis jõuamegi mandariini keeleni, mis ikka... on kentsakas:) Mul ei ole siiamaani kadunud raskused toonidega, ehk ma kuulen ja saan aru erinevusest, kui õpetaja midagi ütlen erineval toonil, aga mu kõrvad ja aju ei tee niimoodi koostööd, et ma suudaks samamoodi asja öelda. Meil oli täna pisike tunnikontroll toonide peale, õpetaja ütles miskit ja me pidime otsustama, mis toonil see öeldud on. 10st kolm viga. Klassi peale kõige rohkem:) Natuke langetab tuju ju küll:D
Ja siis veel see ilm... Kui ma tegelikult ühelt poolt tunnen, et mu keha on rohkem harjuma hakanud selle kuumusega- eelmine nädal paistis enamus päevadel päike ja real feel oli 42-44 kraadi. No mis asi seee on, ma küsin:D Ma ei tea, kuidas inimesed ülikondade ja kostüümidega tööl käivad... siseruumides on konditsioneer olemas, jah, aga inimesed peavad ju kuidagi tööle ka jõudma. Nädalavahetusel tõmbas vihmaseks ja ausalt öeldes ma nautisin seda, et pühapäeval sai seda kooli ja võõra riigi ja kliima kurnatust välja magada ja seriaale-filme vaadata. Ehk ühelt poolt ma tundsin end hädiselt, et ma Taipeiga tutvumas pole, teisalt oli mõnna horisontaalis olla rohkem kui vertikaalis.
Ja tegelikult oli meil reedel koolis ülipõnev koolitus, kõigile kohustuslik läbimiseks. Meid jagati ca 10-14-liikmelistesse tiimidesse ja saime hästi interaktiivse koolituse, kuidas käituda ohu korral. Ehk ma reaaalselt elasin läbi 7-pallise maavärina!!! Seda küll vaid ühes suunas liikuvana, aga maavärin ise kunagi ei ole vaid ühesuunaline, alati ikka mitut pidi raputav. Ehk tuletõrje autosse oli selline simulatsioon ehitatud, et maapind liikus 7-pallise maavärina taktis. Päris lahe! Eks ikka eesmärk on tekitada veidi see reaalne tunne, ma tajusin, et see on nagu jääsõit päris juhilubade saamisel. Et sa teaksid, et tegelikult sellesse olukorda sattudes sa annadki võimu enda käest loodusele, libisedes on jube raske ise midagi teha ja samamoodi maavärina korral. See oli sürr lausa, kui tugevalt kinni pidi hoidma!!!
Tegime veel kunstlikku hingamist, mis muide on veidi erinev sellest, mida ma Eestis õppinud olen. Teate küll, Aasia inimesed kannavad tihti näomaske ja pelgavad igasugu baktereid ja haiguseid. Ja see lööb siis välja ka kunstliku hingamise puhul, kus siin ei tohi teha suust suhu hingamist. Et mis kasu on sellest, et päästad ühe inimese elu, aga samas ise saad talt surmava haiguse vastu.... Ja siis õpetati siin nagu täiesti tavalist asja elektrišoki masinat. Need tuletõrjujad kuidagi täiesti rahumeeli hakkavad sellest masinast rääkima, mingi lühendiga veel ja ma olin selline, et ooot-ooot, mis asi see on, kust ma selle leian, kas ma saan sellega ka liiga inimesele teha jne jne. Ehk see kultuuride vaheline erinevus tuli nii lahedalt välja ikka. Mina olin ka see, kes suust suhu hingamise kohta küsis ja näiteks selle kohta ka, et kui meid õpetati, siis õeldi, et kisu kannatanu rindkere paljaks enne kunstliku hingamise tegemist. Ja ma juba ju tean, kui privaatsed inimesed Taiwanis on, küsisin, et kas ma tegelikult ka võin seda näiteks naisterahva puhul teha. Ja õpetuseks oligi see, et selgita enne ümberkaudsetele inimestele, mida sa nüüd tegema hakkad ja pead ta rindkere paljaks tegema, et talle maksmimaaselt edukat elustamist pakkuda.
Jaa siis saime proovida väikest tulekustutit ja suurt tulekustutit, mis seina sees kapis on, selle pika kangast toruga. Jaaa reaalselt käisime ka tossu täis toas orienteerumas ja välja pääsemas. Meid lasti ühest toast sisse ja pidime maadligi liikuma toolide-laudade vahel ja teise ukse leidma, kust välja pääseda. Mu meelest väga hästi üles ehitatud kogu värk, meid koolitasidki reaalsed tuletõrjujad ja grupid olid parajalt väikesed, et kõik said kõik läbi proovida ja küsida kõik põletavad küsimused ära.
PS: meil on muide taifuuni-hoiatus jälle. Meil siin ühikaseintel on niiiii palju tekste ja kirju ja soovitusi ja nõudmisi ja märkmeid ja mulle tundub, et ma panen suuresti kõiki uusi tekkinud silte tähele (seda vist tööalasest kretinismist, mina olin PwCs see, kes seintele alati asju kleepis:D) ja täna oli välisukse peal siis silt, et kolmapäeval võib taifuun siia tulla, võibolla paneb Taiwanist üle. Aga et varuge sööki-jooki ja teavitage oma sugulasi-sõpru, kus olete. Ma siis ütlen teile, et püsin kenasti ühikas, kui peaks tõesti elu esimene taifuun mind üllatama.
Ja no... selle mammutpostituse lõpuks ütlen veel seda ka, et käisin laupäeval tegelikult ühes teises kunstimuuseumis ka, päris ägedad installatsioonid ja värgid olid. Ja sattusin turule ja laadale ja kohaliku Telliskivi loomelinnakusse, kus oli palju ägedat Taiwani kunsti. Palju ehteid, kotte, peakatteid, kleite.
PS2: Sain oma esimese postkaardi ka!! Selle kättesaamine oli sutsu sürr ka, tulen ühikasse sisse ja siis administraator hõikab, et heei, sulle on saadetis. Ma mõtlesin, et no mida meile kõigile nüüd jagatakse, olin üsna skeptiline ka. Ja siis juba kaugemalt tunnen Britta käekirja ära ja hõikan vastu, et heii, see ongi ju tegelt ka mulle. Ja siis administraatori-poiss oli sellise näoga, et "like duh, what did I say, you have a postcard waiting here...". Ilmselt oli siis niimoodi, et ta vaatas andmebaasist, kes see Katriin on (mu check-in´il tehti must pilt ka) ja siis ta ootas, et ma sisse astuks:D Kuna see postkaart juba 7ndal Taiwani jõudis ja mina selle 10ndal kätte sain, siis tundub, et peaksin vist ise vahel käima receptionis küsimas, kas mulle on miskit tulnud:)
No comments:
Post a Comment