Tuesday, January 2, 2018

新年快樂!

... ehk siis head uut aastat ja teen siia kirjaliku märke, kuidas minu uus aasta tuli ka. Mäletatavasti olin ma väga elevil ja õigustatult, ma ei pidanud üldse pettuma!



Jõulud on alati perekeskne püha olnud ja siis ma olin tõesti veidi nukker, et kodust eemal olin, aga aastavahetus on selline laadnam tähistamine, mille puhul ma olin väääga õnnelik, et just Aasias sel ajal olen. Lugesin enne nii paljudest artiklitest, et Taipei on THE PLACE TO BE ja no tegelikult... see ilutulestik nüüd midagi niii suurejoonelist polnud... aga kuulsin seda isegi, et kuna valimised on järgmine aasta, phtüi, ehk siis see aasta, siis on rohkem raha pandud ilutulestiku alla. Mina vaatasin seda ilutulestikku üsna kaugelt, võibolla mu emotsioon oleks lähemal teistsugune olnud... aga eks see ilutulestik polegi põhiline, seltskond, kellega koos uus aasta tuli, oli lihtsalt niiii inspireeriv ja lahe! Et kõigest algusest:) 

Okei, see algas päris koomiliselt isegi:) Siiamaani olen iga kuu ostnud endale internetti, aga lepingulise kliendina oleks see pea poole odavam iga kuu ja no... iga sent on siin arvel:) Ja just pühapäeva hommikul sai mul internett otsa, mõtlesin, et no ju suudan teisipäevani vastu pidada küll netita, kui kontorid uuesti lahti on. Olin endale juuksuriaja pannud, et oma juuksenatukesed ilusasse soengusse sätitud saaks. Pidin oma sõbraga kell 16 kokku saama, juuksur oli kell 13. Ja mina olin internetita. Need on lähtefaktid. Mis te arvate, mis juhtub internetita Katriiniga, kes küll just paar päeva tagasi käis seal samas juuksuris, aga kellel seekord pole telefonis google mapsi? MUIDUGI eksib ta ära! Muide, fun fact on see ka veel, et käin seal samas piirkonnas nii 1-2x suures poes ka, ehk ma olen seal korduvalt käinud.... aga no mis teha, oma aju passib niisama, kõik tarkus on google mapsis. Võtsin vale bussi ja sõitsin küll õiges suunas, aga mitte nii väga ka:D:D Ehk siis ma astusin korra bussist maha ja siis lootsin, et eeehk kuskil on wifit, no ei olnud. Läksin tagasi sama numbri peale, mis oli ikka veel vale:D Kuni ma sain aru, et no ühtegi tuttavat kohta ei tule, aega on alla 15 minuti juuksurini. Astusin bussist maha ja võtsin takso, kes kurjam sõitis ka nii imelikke teid pidi. Ma ei olnud kohe üldse kindel, et ma sinna juuksurisse jõuan:D Ma tavaliselt jälgin taksos olles google mapsist seda ka, et kas liigume õigesse suunda, äkkist sai taksojuht must valesti aru vms. Juuksurisse jõudmisega oli igatahes lõpp hea-kõik hea. Juuksur otsustas mu juukseid jälle jõle pikalt pesta ja masseerida, mina suht lugesin minuteid, sest ma juba tundsin, et ajapuudus on käes. Aga sain endale ilusa soengu, millest mul on kaks pilti ka lausa. 12 tundi pärast juuksurist tulekust, ehk siis pärast aastavahetust poseerisin Budhha kujuga:D 



Kunagi 10 tundi varem olid mu lahtised juuksed ka lokilisemad, mul tukanatukeses oli punutis ka, Bo kutsus seda Ukraina soenguks. Nojah siis:) 

Igatahes mu ajahäda ajas mind edasi taga, vähemalt läksin õige bussi peale! Aga no seda pidin ootama küll terve igaviku, ühikas olin tagasi just täpselt sel ajal, kui oleks pidanud toast välja astuma ja Bo poole liikuma. No ei saa kõike head, pidasin kleidi triikimist prioriteetsemaks, lootsin, et viskasin kõik vajaliku kotti, sest kodus ma riidesse end ei jõudnud panna. Õnneks-õnneks kõik oli kaasas! 

No igatahes, kui ma Bo´ga kokku saanud olin, siis oli juba kõik hästi. Kella 6st oli meil laud kinni pandud Grand Hoteli, kus kummitab, aga mis väga pikka aega oli kõige prestiižem hotell Taiwanis. Kõik riigipead ja kuulsused pandi sinna elama:) Meid ootas ees kolmetunnine buffee-lauaga sööming! Olime mõlemad tublilt hommikust alates nälginud, et kõik vajalik ikka kõhtu mahuks:D 


Olin varem sõbrale paotanud, et ma loodan, et seal saab noa ja kahvliga süüa ja et seal on vähe läänelikumaid sööke ka, kui tüüpilises Taiwani söögikohas. Noa ja kahvli osas vedas! Toitude osas... olen vist igal pool Eestis paremat sushit saanud, kui seal! Aga no konnajalgu sõin esimest korda, väga huvitav kogemus, pigem positiivne. Ja ma nokkisin igalt poolt köögivilju oma taldrikusse, sõber sai jälle naerda, et oleme sellises fancys kohas söömas ja ma proovin endale juurvilju taldrikusse kühveldada. That´s the life! Söögi kõrvale tegime oma aastast kokkuvõtteid ja plaanisime uut aastat. Mulle väga meeldis see kerge pidulikkus meie olemises ja usun, et me mõlemad saame öelda, et õppisime üksteise kohta nii mõndagi uut. Oleksime ilmselt kauemgi maukinud ja rääkinud, aga järgmine pidu juba oootas. 

Seadsime sammud sõbra juurde, et võtta kaasa varem ostetud kook, mille külakostiks Austria abielupaarile viisime. Nende kodu oli niiiiiiii ilus! Teate, see Taiwani standard ilusast kodust on üldiselt väga erinev minu maitsest, aga no seeee maja ja korter!! Meid võtsid vastu kaks väga muhedat receptionisti, kes avasid meile ise ukse ja küsisid, et kas me lähme La Croce´de juurde. Vastasime jaatavalt, nad suunasid meid õigele korrusele. Ja siis vaatas meile vastu hele, helge, avar korter. Oeh, I fell in love! Ja see seltskond, mulle meeldib, mis väljendit sõber nende kohta hiljem kasutas. Intellectually challenging people. Ja nii oligi, meid oli kokku ca 15, erinevatest riikidest, erineva taustaga, aga meid kõiki sidus selline initsiatiivikus ja ettevõtlikkus. Mõnna, I say. Nagu tavaks, me suhtlesime sõbraga erinevate inimestega ja kui ma vahel teda kiikasin, siis ma nägin, kuidas igast ta rakust õhkas rahulolu, ta oli nii õnnelik, et ta vestluspartner on võrdsem, kui võibolla tavaliselt juhtub Taiwanis:D Uue aasta võtsime vastu selle sama maja katusel, Viini valsi saatel:) Mulle jälle meeldisid väga detailidi! Stefano tassis katusele kõik päris klaaspokaalid, et saaksime korralikult uue aasta vastu võtta. 




Läksime Bo´ga just täpselt õigel hetkel ära, kui meeleolu oli hea ja joobeaste ka täiiiiesti talutav:D Esimene jaanuar oli aeglane ja laisk, aga täna, 2. jaanuaril olen teinud juba selliseid asju, millest ehk tulevikus kirjutan, aga uhke tunne on küll juba! 



Sain enda postkasti niii tõelise uue aasta soovi, mis küll on mulle kui naelapea pihta, aga veidi seedides sain aru, et just sellist aastat võiks igaüks kogeda! 


Rõõmu ja armastust, julgust elada ja nautida, tahet võtta võimalustest maksimum, energiat, viitsimist tüdimusest üle olla, tõelisi sõpru, üllatusi ja seiklusi!

No comments:

Post a Comment

Hetkeid kaamerasilmaga püütuna

Käisin kolmapäeval Amberiga ühel night-marketil viimaseid kohalikke ampse haukamas ja neljapäeval Piniga ka veel. Siia jõuavad siis neljapäe...