Ja ongi niimoodi, et täna, 5 kuud tagasi astusin lennukilt maha ja hingasin esimest korda seda õhutut õhku! Iga kuu pean ma ahhetama, et see on täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg liigub! Täna tähistan igatahes oma viienda kuu päeva austerlaste seltsis koos euroopaliku õhtusöögiga:) Ehk täna on järjekordne siinse Austria kogukonna kokkusaamine sakslasele kuuluvas restoranis. Näeme oma sõpru ja kindlasti kohtume uute inimestega ka. Laupäeval on plaanis järjekordne mägi vallutada, seekord Taipei territooriumi kõrgeim! Aga sellest kõigest juba järgmises postituses.
Kokkuvõtvalt sellest viiendast kuust... (hehe, kas teile tundub ka nagu ma hakkaks kohe oma viiendat raseduskuud kirjeldama?). Mulle tundub, et olen see kuu kõige rohkem muremõtteid ligi lasknud ja kõige vähem selliseid AHHAAA-VAAAUUUUU-NIIIIIII LAHEEE emotsioone kogenud. Esimesena meenuvad need paar murelikku korteriotsingu nädalat, mis on nüüd tegelikult meelest läinud. Teiseks on mu päevi saatnud kurbus, et kool sel semestril pole päris see. Olen mõlemaid muresid teadvustanud ja tegelikult proovinud positiivseid emotsioone ka peale laduda neile.
Noh, et tegelikult korteriotsingud lõppesid väga hästi, mullle tohutult meeldib see piirkond, kuhu ma kolin, mu teekond ühistranspordini on niiiiii ilus, ühel pool jõgi, teisel pool palmiallee. Mu korterikaaslaseks saab Siiri, mul on peagi selllllise varustusega köök, mida mul isegi Tallinnas polnud! Mul on 34. korrusel võimalik igal hetkel käia Taipeid vaatamas. Meil Tallinnas pole ju pilvelõhkujaid ja siin on väga paljud majad meie mõistes meeletult kõrged! Kuhugi tuleb ju need 2,3 miljonit inimest ära majutada, eksole:)
Ja kooli osas olen end pigem neutraalseks proovinud teha ja nagu te aru saanud olete, siis panen ekstra auru selle peale, et asjad ikkagi selgeks saaks ja endal ka tunnis midagi teha oleks.
Selle viienda kuu sisse jääb ka päris mitu põnevat asja, millest ma järgemööda alles tulevikus kirjutada saan:) Aga need on kõik positiivsed ja mind elevusse ajanud!
Trennid olen ka enda jaoks regulaarseks saanud, olenemata sellest, et iga kuu on tunne tähelepanu erinevatele spordialadele pöörata. Väljas on külm olnud, seega õue jooksma olen sattunud vaid paaril korral. Küll aga parandati ära ujula soojustussüsteem, seega 20-kraadise vee asemel olen ujumas käinud 27-kraadises vees. Mu tavapärane distants on 1000 meetri pealt liikunud 1500-1600 meetri peale ühe tunni jooksul. Vaatasin just, et viimase kuu jooksul olen 21 trenni teinud- sinna alla käivad ka mõned kiirkõnnid, rattasõit, üks aktiivsem mägironimine ka:)
Uues, kuuendas Taipei kuus ootab ees siis esmalt reis Tainani, siis kolimine, Hiina uue aasta pidustused! See tähendab, et meil on koolist kaks nädalat vaba, kõik teised töötajad on nädal aega puhkusel, ehk siis... reaalselt, kogu Taipei jookseb tühjaks, kõik lähevad perekondade juurde. Ja muide, minul ekstra pole plaani Taipeist välja minna, sest ma saaan ÜKSINDA seda linna nautida! Barbara ütles isegi kord, et ta pole iial nii pingevabat rattasõidu aega leidnud, kui sel nädalal, kui Hiina uut aastat vastu võetakse:) Ja minu kahenädalane koolipuhkus tähendab ka seda, et algab uus semester JA tuleb uus õpetaja JA jälle uued klassikaaslased. See on isegi päris humoorikas... ei ole ju niimoodi, et iga kolme kuu tagant su kolleegid vahetuvad... ja su ülemus ka! Mul täpselt selline tunne ongi, et hakkad just inimestega ära harjuma ja vopsti, lüüakse kõik laiali:) Ja noh, elukaaslaseid ka kolme kuu tagant ei vaheta, mul on praegu juba kaks elukaaslast olnud- Rebecca ja korealane. Nüüd tuleb kolm elukaaslast vopsti juurde! Pluss üks hamstrihärra (Siiri paranda mind, kui Stinky Tofu tegelt naissoost on:D).
Jessuke, kui ma ikka oma elu korraks kõrvalt vaatan, siis see on ikka päris kreisi. Ma ei tea, kas mul kunagi on elus nii pikka perioodi olnud, kus PIDEVALT mugavustsoonist väljas oled. Sellega meenub mul vestlus Bo´ga, kus me arutasime, et mitte see ei peaks eesmärk olema, et end mugavustsoonist välja lükata pidevalt, vaid see, et mugavustsoon võimalikult väiksena hoida üldse eos!
No comments:
Post a Comment