Friday Favourites

Põnevad ajad on ees!

Korteri otsimine ja kolimine

Olen siin oldud aja elanud iHouse´is, ehk siis international house´is, mille eesmärk on tudengeid majutada nende esimese semestri jooksul. Minul vedas ja kuna ruumi oli, siis sain jääda ka teiseks semestriks. Nüüd vaikselt aga hakkab see aeg otsa saama, 24. veebruaril, pidulikult Eesti 100. sünnipäeva puhul pean endale teise kodukese leidma. Otsustasin, et hakkan uuest aastast turul ringi vaatama, sest olen korteri osas VÄGA hinnatundlik ja minu eelarvesse sobituvaid tubasid on pehmelt öeldes võimatu leida. Ma peale Rebecca ja Bo seda korteriotsingute asja ei jaganud. Rebecca kolis eelmine semester välja, palusin tema maakleri kontakti ja Bod hoiatasin, et võin ta abi vajada, kui tubasid vaatama lähen. Enamasti on üürijateks vanad Taiwani mammid, kes inglise keelt ei räägi:) Siis on hea kohalikuga maid jagama minna. Kuhu ma aga nüüd jõudmas olen... et üks hommik teel kooli vaatan, et ohoo, kuus tundi tagasi on üks põnev kuulutus üles pandud. Lasen silmadega üle, kuidagi tuttavaid asju on jõle palju. Et väikeste telefonipiltide pealt tundub kuidagi tuttav ja postituse tegija foto on ka kuidagi tuttav. Hetk hiljem viin jupid kokku, SEE ON JU SIIRI KORTER, KUS ME JÕULUPIDU TOIMUS! Esimese asjana saatsin Siirile voicemessage, et mis toimub, miks ta pole jaganud muga infot, et üks tuba vabaks jääb ta juures. Siis sain aru, et okeiokei, ma ise ei jaganud ka infot, et ma toa otsingutel olen:D Upsi. Käisin seda tuba siis eile vaatamas ja no ütleme nii, et plusse ja miinuseid on, ma pean otsustama, millistel asjadel ma lasen end tugevamalt mõjutada. Jagan teiega ka pilte.

Minu jaoks kõige olulisemad plussid:

* Siiri elab seal! See on selline mõnus turvaline tunne ja teadmine, et keegi on alati olemas su jaoks. Naaw, onju:) Teiseks, Siiri on elanud seal korteris mitu aastat, minu jaoks selline garantii, et ma ei saa kehva diili.

* see mahub mu kuisesse eelarvesse

* seal on TÄIELIKULT SISUSTATUD KÖÖK ja ma niiiiiiiiii väga tahaks, et mul oleks koht, kus ma saan ise mune keeta, kus ma saan banaanipannkooke teha, kui isu tuleb, kus ma saan päris kohvi teha ja inimesena end tunda.

* korter asub 26. korrusel, vaade on jõele!

* majal on 34. korrust, ma ARMASTAN siinseid kõrgeid hooneid!! See on selline majade kompleks, kus on no... ca 5-6 maja, neil on selline oma sisehoovilaadne asi, kus on näiteks laste mänguväljak isegi! Ja BASSEIN! Ja JÕUSAAL! Ja lugemissaal ja pinksilaud.

Suurim ja kõige tõsisem miinus- see asub kaugel minu "maailmast". Mu ülikool on heal hetkel 20 minuti bussisõidu kaugusel, tiheda liiklusega ajal 40 minuti kaugusel. Kui ma jään hommikusse tundi ka järgmisest semestrist, siis pean kodust liikuma hakkama 7.10. Praegu ärkan sel ajal ülesse:) Eks sellega harjub ka ära, aga kaugele jääb ka Rebecca, kelle juures ma praegu spontaanselt mune keetmas käin;)

Sõber küll jääb ka tunni aja kaugusele nagu ka praegu ülikooli juurest, minul tema suunda minna on isegi veidi mugavam, metroo on sellele korterile lähemal, kui mul praegu. Küll aga on palju ebamugavam temal autoga minu potentsiaalse uue kodu juurde sõita. Kilomeetrite poolest küll vaid 2 km vahet, aga minu ülikooli juurde läheb vaiksem kiirtee, Siiri korteri juurde on liiklus tihedam ja popim:(

Teine miinus on see, et olen juba praeguses elukohas 24. veebruarini oma rendi ära maksnud ja Siiri korteris peaksin ka veebruari algusest maksma hakkama, seega maksan kahe koha eest veebruaris. Ei meeldi mulle väga:/

Otsustamiseks on esmaspäevani aega, senikaua surfan igal võimalikul hetkel ja suhtlen kahe maakleriga ka, kellel on korterid ülikoolile lähemal. Rebecca kodus vabanevad ka kõik ülejäänud toad, kuuüür on kõige väiksemas toas küll kõrgem, kui tahaksin maksta JA nende köök on täiesti tühi (loe: seal on kaks potti ja taldrikute serviis, aga ei ole mitte midagi muud). Seal ei ole ka kuivatit (Rebecca voodipesud käivad siiamaani minuga koos siinses ühikas kuivatis:D) ja kuuldavasti on seal niiskusega päris palju probleeme. Fun fact, which is not so fun on see, et siinsetes majades ei ole soojustust ja vanemates majades on ka väga kehv ventilatsioon, mis tähendab, et su riided hallitavadki kapis konkreetselt.

Ehk siis praegu on kaalukausil kaks sellist korterit ja nendest valikutest teeksin Siiri korteri kasuks otsuse. Agaaa nüüd on siis terve nädalavahetus ees ja esmaspäeva hommik ka. Aga veebruari lõpuni muidugi on, et ma ju tegelikult ei peaks kiirustama ja võibolla Siiri korterit võtma ja kahe toa eest maksma... Et võibolla 1.5 kuu jooksul tuleb minu eelarvega sobiv tuba turule... Samas tunnen, kuidas see teadmatus ja väike hirm, et jään kuuse alla elama mu olemist mõjutab. Okei, kuuse alla kindlasti elama ei satu, aga võibolla ei leia kohta nii pika riviga plussidest, mis just selle Siiri korteriga on. Ja selle ärevusega, mis mul korteriotsingutega kaasneb, on ka järgmine teema seotud.

Ujumisest- kord ilma rätikuta, kord ilma trikoota:D 

Et olen sel nädalal kaks korda ujumas käinud, esimesel korral unustasin kaasa võtta oma rätiku. See oli veel okei, kuivatasin end fööniga:D Ja täna... lähen reipal sammul ujulasse, saan juba kapi võtme kätte ja siis garderoobi poole sammudes saan aru, et okei, agaaa ma ei mäleta seda hetke, kui ma trixi endale kotti pannud oleks:D Nojah, ma muidu olen ikka leidlike lahenduste poolt, aga seekord oleks olnud valik skinny dipping või pitsilises pesus bassusse hüppamine. Kumbki ei tundnud hea valikuna konservatiivsete asiaatide peale mõeldes:D Seadsin siis aga sammud uuesti kodu poole ja olin 15 minuti pärast samas punktis tagasi. Ütlemata mõnus oli muidugi, nad ju parandasin bassu küttesüsteemi ära ja 27-kraadine vesi on nagu vannis trenni tegemine:D

Asjad, millega Taiwanis harjuda

Ma olen muidu üsna leppinud ja harjunud sellega, mis sööki Taiwanis pakutakse. Või siis vähemalt ülikooli läheduses. Sõber viib mind ikka kohtadesse, mis suudavad mind üllatada. Aga igatahes, et ma olen ikka selline sööja olnud, kelle jaoks on oluline, et kõht täis saaks, väga vahet pole, mis maitse on. Aga siis käivad mul mingid isud, mis on natuke seotud sellega, et on asju, mida tahaks ja isegi saaks ise teha, kui vähe korralikum köök oleks. Ja siis on isud asjade järgi, mida siit lihtsalt ei leia. Toon näite, et asi arusaadavam oleks. Näiteks täna tuli mul totaalne banaanipannkoogi isu. Olen neid elus korra teinud, klopsid aga kaks muna ja ühe banaani kokku ja praed pisikesed pannakad. Ei mingit jahu, piima, suhkrut-soola. Ja see on selline asi, mida ma saaks siin teha, kui ma Rebeccale külla läheks. JA siiis on isud, mida ei saagi väga rahuldada. Näiteks piimatooted. Ma tõsimeeli ei pidanud kunagi mõtlema selle peale, et äkki kuskil mujal maailmas polegi sellist piimatoodete valikut nagu meil Eestis. Et no see on täiesti normaalne ja loomulik, et sul on 70 erinevat sorti kohukesi, 50 sorti kohupiima, kohupiimakreeme, proteiinikohupiima, kodujuustu, maitsestamata jogurtit, 17 maitsega jogurtit, hapukoort, kohvikoort, kondentspiima ja ma isegi ei tea, mis siit nimekirjast veel puudu on. AGA konkreetselt olukord Taiwanis- ma pean googeldama, miks siin ei ole piimatooteid, aga fakt on see, et kohalikku toodangut siin ei ole. Isegi piima tuuakse riiki välismaalt. Mis tähendab, et siin on ka sellised suured konteinerid nagu Ameerika filmides. Vähemalt hoiavad nad piimapakke külmas, mu meelest Ameerika piim püsib toatemperatuuril ka kaks kuud "värskena". Üks asi, mida tõesti mustmiljoni valikuga siin on, on maitsepiim. On milk tea, on chocolate milk tea, on caramel milk, on strawberry milk jne jne jne. Alles üks päev mõtlesin proovida chocolate milk tea´d, tegelikult on päris lahe asi:D aga no mis asi see lõpuks ikkagi on. Tahtsin täna ka kohupiimakreemi kangesti! Küsisin sõbralt, et ou, kas teil kohupiima on siin Taiwanis. Vastuseks oli "kohupiim?", ehk siis mis asi see veel on:D:D Saatsin kaks pilti, et mida ma mõtlen, ta vastas, et "let me think... I don´t think so":D Asi lahenes aga nii, et Siiri ütles, et võiksin ühest kindlast poest otsida, kus on ekstravagantsemad asjad müügil. Ja käisin seal piimatoodete riiuli ees siis mitu ringi. Tõesti, kõik juustud on sisse toodud, maitsega jogurtid on Saksamaalt, Taani juustu nägin. Taani võid nägin... Kuna ma pakendil olevatest sõnadest aru ei saa ju, siis hakkasin topsikuid õrnalt raputama, et aru saada, kui vedel asi seal sees on. Plain yogurt´ite juures olin kõige kauem, sest tundus, et need ei mulksu, järelikult on veidi tihedama konsistentsiga. Võtsin ühe potsiku siis testiks, ostsin kaneeli ka igaks juhuks jaaa huh, see oli niiiiii hea asi! Kuna ma esimese korraga panin kohe mett ja kaneeli, siis mu jaoks oli täiesti kohupiimakreem see. Pärast proovisin niisama ka ampsata, originaalis oligi maitsestamata jogurt, aga jah, nagu öeldud, piimatoodete isu sai siis selleks korraks positiivse resultaadiga ära aetud:) 

Ja et te teaks, siin on täiesti tavaline see, et leiad enda tekilt sisaliku:D Õnnnnnneks see ei juhtunud minuga, vaid minu kõrvaltoa tsikkidega, kes mu klassikaaslased on. Üks neist oli äärmiselt õnnelik, et üks sisalik otsustas nende tuppa just elama tulla, teine tüdruk, kes sisaliku oma tekilt leidis, ei olnud ülemäära õnnelik. Kuulsin siis päev hiljem, et nad panid looma rõdule... Olgu öeldud, et meie rõdud on ühendatud JA ma hoian meie toa rõduust kogu aeg lahti!! Kas mul kukkus korra süda saapasäärde? Jah! Aga no ei ole veel õnneks mina oma voodist ühtegi looma leidnud, huh.

Eile kirjutasime haudvaikuses mid-term examit koolis, kui too sama sisalikuarmastaja püsti tõuseb ja konkreetses suunas vaatab. Ma pöörasin ka pilgu sinna JA MIDA MA NÄEN. Järjekordne sisalik... otse klassiruumis:D Hahaha! Elevuse tase kerkis hetkega lakke klassis, veri hakkas käima, ilmselt saime selle pärast ka paremad hinded, teadmised hakkasid kehas ringi voolama:D

Mäletate, kuidas ma eelmisel semestril tuupisin ja kartsin seda vahe-eksamit? Et terve nädala õppisin vahetpidamata? Well, seekord on kuidagi leebemalt läinud. Muidugi aitab kaasa see, et meil on kaks korda nädalas hindelisi töid, peabki kogu aeg ree peal püsima. Ja natuke kergem on ka, ei ole selliseid hüppeid teinud, nagu eelmine semester. Ehk seekord siis sellised punktid:

Ülemine skoor on kirjalikule osale, alumine suulisele. Ja ausalt öeldes:D Kui eelmisel semestril olin oma 81 punkti üle jõleee õnnelik, see oli selline lotovõit, siis seekord olen 93,5 punkti juures pigem pettunud:D Mitte küll selles võtmes nagu tüüpiline asiaat oleks, et 100 punkti on ainuõige, vaid pigem selle pärast, et 2-3 viga olid täiiiiiesti välditavad ja lollakad. Üks oli selline, mille parandasin juba pärast töö ära andmist valeks:D Teine oli selline, kus olin õpetajat tunnis valesti mõistnud. Teate küll, inglise keeles saab öelda one hundred ja hundred. Mõlema puhul saad aru, et tegemist on ühe sajaga. Ja me tunnis rääkisime suuri numbreid õppides sellest, kuidas inimesed tegelikult räägivad ja mis asjadele tähelepanu pöörata, et kui näiteks night marketil käia ja küsida palju miski asi maksab, siis müüjad räägivad nö slängis ja pead sellest aru saama. Et kõnekeel on laisk ja siis võib kuulda selliseid ja selliseid väljendeid mingite konkreetsete numbrite kohta. Jaaa mulle jäi kõrvu kõlama, et mandariini keeles võib ka ära jätta sajalise eest number ühe, et see on grammatiliselt õige. Tegelikult võis seda aga vaid kümne puhul teha... Ja ma veel konkreetselt mõtlesin eksami ajal, et voh, ma näitan õpetajale, kui advanced ma olen ja jätan selle ühe sinna ette kirjutamata. Babahh, väga vale otsus:D Vähemalt jääb nüüd õige reegel elu lõpuni meelde.

Põnevad kohtumised 

Ja viimane teema, mida täna jagada tahan, on seotud põnevate kohtumistega viimasel ajal. Muide, võtsin seda vahe-eksamit lausa nii tsillilt, et käisin oma siinse sõbra perekonnaga õhtusöögil õhtul enne eksamit! Ma ei tea, eelmine semester ei julgenud ma hingata ka enne eksamit, äkki hingan mingid hieroglüüfid õhuga peast välja... Seekord aga käisin ühes põnevas hotelli restoranis perekond Jongiga kohtumas. Koomiline osa sellest oli muidugi see, et seal restoranis esinesid laivmuusikud- laulja, klaverimängija ja tsellist... No ja mis te arvate, kas ma kuulsin, mida mu kaaslased teisel pool lauda rääkisid? Noooo väga kehvasti! Lisa veel siia valemisse inimesed, kelle inglise keel on küll täiesti rahuldav, aga mitte kõige enesekindlam. Seega sain muudkui naeratada ja noogutada, SEST MA EI OLNUD KINDEL, ET MA KUULSIN SEDA, mida ma arvasin kuulvat:D Haha! Minuga ikka juhtub, jeps.

Ja teine vahva kohtumine oli Rebecca emaga, kes on siin kaheks nädalaks! Mäletatavasti käisin eile mune keetmas, ehk jutustasime ta emaga ka veidi. Nad on nii ühtekad, mõlemil on selline hea voolav energia ja nad olid nii nunnud:) Mulle on alati inimeste vanemad meeldinud, seega on mul ekstra hea meel, et mõlemad inimesed, kes mu südamesse kõige rohkem pugenud on siin, on mulle oma perekonda tutvustanud.

Mõnusat nädalavahetust teile, toredikud! 週末快樂!

新年快樂!

... ehk siis head uut aastat ja teen siia kirjaliku märke, kuidas minu uus aasta tuli ka. Mäletatavasti olin ma väga elevil ja õigustatult, ma ei pidanud üldse pettuma!

Jõulud on alati perekeskne püha olnud ja siis ma olin tõesti veidi nukker, et kodust eemal olin, aga aastavahetus on selline laadnam tähistamine, mille puhul ma olin väääga õnnelik, et just Aasias sel ajal olen. Lugesin enne nii paljudest artiklitest, et Taipei on THE PLACE TO BE ja no tegelikult... see ilutulestik nüüd midagi niii suurejoonelist polnud... aga kuulsin seda isegi, et kuna valimised on järgmine aasta, phtüi, ehk siis see aasta, siis on rohkem raha pandud ilutulestiku alla. Mina vaatasin seda ilutulestikku üsna kaugelt, võibolla mu emotsioon oleks lähemal teistsugune olnud... aga eks see ilutulestik polegi põhiline, seltskond, kellega koos uus aasta tuli, oli lihtsalt niiii inspireeriv ja lahe! Et kõigest algusest:) 

Okei, see algas päris koomiliselt isegi:) Siiamaani olen iga kuu ostnud endale internetti, aga lepingulise kliendina oleks see pea poole odavam iga kuu ja no... iga sent on siin arvel:) Ja just pühapäeva hommikul sai mul internett otsa, mõtlesin, et no ju suudan teisipäevani vastu pidada küll netita, kui kontorid uuesti lahti on. Olin endale juuksuriaja pannud, et oma juuksenatukesed ilusasse soengusse sätitud saaks. Pidin oma sõbraga kell 16 kokku saama, juuksur oli kell 13. Ja mina olin internetita. Need on lähtefaktid. Mis te arvate, mis juhtub internetita Katriiniga, kes küll just paar päeva tagasi käis seal samas juuksuris, aga kellel seekord pole telefonis google mapsi? MUIDUGI eksib ta ära! Muide, fun fact on see ka veel, et käin seal samas piirkonnas nii 1-2x suures poes ka, ehk ma olen seal korduvalt käinud.... aga no mis teha, oma aju passib niisama, kõik tarkus on google mapsis. Võtsin vale bussi ja sõitsin küll õiges suunas, aga mitte nii väga ka:D:D Ehk siis ma astusin korra bussist maha ja siis lootsin, et eeehk kuskil on wifit, no ei olnud. Läksin tagasi sama numbri peale, mis oli ikka veel vale:D Kuni ma sain aru, et no ühtegi tuttavat kohta ei tule, aega on alla 15 minuti juuksurini. Astusin bussist maha ja võtsin takso, kes kurjam sõitis ka nii imelikke teid pidi. Ma ei olnud kohe üldse kindel, et ma sinna juuksurisse jõuan:D Ma tavaliselt jälgin taksos olles google mapsist seda ka, et kas liigume õigesse suunda, äkkist sai taksojuht must valesti aru vms. Juuksurisse jõudmisega oli igatahes lõpp hea-kõik hea. Juuksur otsustas mu juukseid jälle jõle pikalt pesta ja masseerida, mina suht lugesin minuteid, sest ma juba tundsin, et ajapuudus on käes. Aga sain endale ilusa soengu, millest mul on kaks pilti ka lausa. 12 tundi pärast juuksurist tulekust, ehk siis pärast aastavahetust poseerisin Budhha kujuga:D 

Kunagi 10 tundi varem olid mu lahtised juuksed ka lokilisemad, mul tukanatukeses oli punutis ka, Bo kutsus seda Ukraina soenguks. Nojah siis:) 

Igatahes mu ajahäda ajas mind edasi taga, vähemalt läksin õige bussi peale! Aga no seda pidin ootama küll terve igaviku, ühikas olin tagasi just täpselt sel ajal, kui oleks pidanud toast välja astuma ja Bo poole liikuma. No ei saa kõike head, pidasin kleidi triikimist prioriteetsemaks, lootsin, et viskasin kõik vajaliku kotti, sest kodus ma riidesse end ei jõudnud panna. Õnneks-õnneks kõik oli kaasas! 

No igatahes, kui ma Bo´ga kokku saanud olin, siis oli juba kõik hästi. Kella 6st oli meil laud kinni pandud Grand Hoteli, kus kummitab, aga mis väga pikka aega oli kõige prestiižem hotell Taiwanis. Kõik riigipead ja kuulsused pandi sinna elama:) Meid ootas ees kolmetunnine buffee-lauaga sööming! Olime mõlemad tublilt hommikust alates nälginud, et kõik vajalik ikka kõhtu mahuks:D 

Olin varem sõbrale paotanud, et ma loodan, et seal saab noa ja kahvliga süüa ja et seal on vähe läänelikumaid sööke ka, kui tüüpilises Taiwani söögikohas. Noa ja kahvli osas vedas! Toitude osas... olen vist igal pool Eestis paremat sushit saanud, kui seal! Aga no konnajalgu sõin esimest korda, väga huvitav kogemus, pigem positiivne. Ja ma nokkisin igalt poolt köögivilju oma taldrikusse, sõber sai jälle naerda, et oleme sellises fancys kohas söömas ja ma proovin endale juurvilju taldrikusse kühveldada. That´s the life! Söögi kõrvale tegime oma aastast kokkuvõtteid ja plaanisime uut aastat. Mulle väga meeldis see kerge pidulikkus meie olemises ja usun, et me mõlemad saame öelda, et õppisime üksteise kohta nii mõndagi uut. Oleksime ilmselt kauemgi maukinud ja rääkinud, aga järgmine pidu juba oootas. 

Seadsime sammud sõbra juurde, et võtta kaasa varem ostetud kook, mille külakostiks Austria abielupaarile viisime. Nende kodu oli niiiiiiii ilus! Teate, see Taiwani standard ilusast kodust on üldiselt väga erinev minu maitsest, aga no seeee maja ja korter!! Meid võtsid vastu kaks väga muhedat receptionisti, kes avasid meile ise ukse ja küsisid, et kas me lähme La Croce´de juurde. Vastasime jaatavalt, nad suunasid meid õigele korrusele. Ja siis vaatas meile vastu hele, helge, avar korter. Oeh, I fell in love! Ja see seltskond, mulle meeldib, mis väljendit sõber nende kohta hiljem kasutas. Intellectually challenging people. Ja nii oligi, meid oli kokku ca 15, erinevatest riikidest, erineva taustaga, aga meid kõiki sidus selline initsiatiivikus ja ettevõtlikkus. Mõnna, I say. Nagu tavaks, me suhtlesime sõbraga erinevate inimestega ja kui ma vahel teda kiikasin, siis ma nägin, kuidas igast ta rakust õhkas rahulolu, ta oli nii õnnelik, et ta vestluspartner on võrdsem, kui võibolla tavaliselt juhtub Taiwanis:D Uue aasta võtsime vastu selle sama maja katusel, Viini valsi saatel:) Mulle jälle meeldisid väga detailidi! Stefano tassis katusele kõik päris klaaspokaalid, et saaksime korralikult uue aasta vastu võtta. 

Läksime Bo´ga just täpselt õigel hetkel ära, kui meeleolu oli hea ja joobeaste ka täiiiiesti talutav:D Esimene jaanuar oli aeglane ja laisk, aga täna, 2. jaanuaril olen teinud juba selliseid asju, millest ehk tulevikus kirjutan, aga uhke tunne on küll juba! 

Sain enda postkasti niii tõelise uue aasta soovi, mis küll on mulle kui naelapea pihta, aga veidi seedides sain aru, et just sellist aastat võiks igaüks kogeda! 

Rõõmu ja armastust, julgust elada ja nautida, tahet võtta võimalustest maksimum, energiat, viitsimist tüdimusest üle olla, tõelisi sõpru, üllatusi ja seiklusi!

Mõnest TED Talkist

Heihoo!

Ma olen siia viimasel ajal nii palju jutustama sattunud, kohe näha, et Rebecca on Lõuna-Koreas ja sõber Lõuna-Taiwanis perega vanaemal külas:D Muidu jagaks neid mõtteid nendega, mitte ei kirjutaks oma virtuaalkodus. Aga see selleks:)

Mu sõbral on alati üks eesmärk, kui ta mõnel kohtumisel-avalikul loengul vms asjal käib. Noh, näiteks võtab ta kõne pidamise kursust ja siis on üsna tihti avalikke esinemisi, kus keskendutakse mingile teemale ja pärast saab suhelda kõigiga. Ja tema eesmärk on alati kõikide kohale tulnud inimestega suhelda. Selline personal branding. Ja kui me pärast räägime ja ta ütleb, et kas ta suhtles kõigiga või mitte, siis ma olen iga kord vastu küsinud, kas ta inspireeris ka kõiki neid inimesi, kellega ta rääkis. Minu arust on see osa palju olulisem, kui lihtsalt eesmärgi pärast rääkimine. Ja eks ma olen ta mõtlema saanud ka selle küsimusega ja kõikidega muidugi ei teki sellist vestlust, mille põhjal inspireerida saaks. Aga selle pika jutu peale hakkasin ma üks kord pärast temalt küsimist mõtlema, et oot-oot, aga kas mina inspireerin inimesi.

Ja siis teiseks, utsitasin Facebookis teid avama mõnda TED Talki, ma muidugi tegin ise ka seda, täna hommikul pesumasina ja kuivati lõpetamist oodates tsekkasin mitmed videod läbi ja valisin välja kolm, millest ma pikemalt kirjutada tahaks ja vaadata soovitan!

Panen nüüd need kaks asja kokku- inspiratsiooni ja TED Talkid! Finish this year strong! Ja uute põnevate mõtetega.

Kaks talki, mida ma soovitan, on usuga seotud. Ja no kolmas ka kaudselt:) Aga esimene neist on täiesti teaduslik ja arutleb, kas religiooni ja perekonda sündivate laste arvu vahel on seos. Seda teemat lahkab üks 60-ndates eluaastates mees, aga minu üllatuseks, see oli nii lahedalt interaktiivne. Tema tiim on uurinud aastate lõikes, mitu last keskmiselt perekonnas on, mis on nende elatustase-sissetulek ja kuidas see siis muutunud on. Ja tal ongi selline lahe liikuv programm, kuidas laste arv muutub aasta aastalt:) Ja spoilerina ütlen, et religioon ei mängi rolli perekonda sündivate laste arvu juures, selleks on tõesti elatustase, ehk sellest tulenev, nagu näiteks seksuaalhariduse puudulikkus, pereplaneerimise puudumine jne jne. Video on 13 minutit pikk.

Teiseks videoks on Ateism 2.0 . See pealkiri püüdis juba mu tähelepanu, sest olen paigas, mida ümbritseb väga tugev religioon, uskumine, ma lähen nädalas vähemalt viiest templist mööda, mis sumiseb inimestest jne. Ja ma tegelikult olen siin olles sattunud niiiiiiii paljudesse religiooniga seotud vestlustesse, pidanud eestlaste ateismi selgitama ja kuna ma olen ju tegelikult täielik võhik ses teemas, siis tahtsin ma selle TED Talkiga oma silmaringi veidi laiendada. Ja sai küll palju mõtteainet juurde:) Et jah, muidugi on mul õigus mitte-uskuda ja arvata, et meil ei ole kuskilt kõrgemate võimude poole juba ette määratud, milline mu elu on-tuleb-olema peab, aga see on ka minust väga pinnapealne pidada seda erinevate religioonide ainsaks osiseks. It´s just the beginning... Ja Alain de Botton räägib 19 minuti jooksul päris põnevalt ja kaasahaaravalt sellest, mida tegelikult tänapäeva maailm võiks religioosse kogukonna traditsioonidest omaks võtta. Et meil on tegelikult see võimalus, kui me näeme, et kuskil miski toimib, kas või väga ajuloputatud kogukonnas, siis ikkagi on meil võimalus see üle võtta. Ehk tema jaoks ongi ateism 2.0, ehk ateismi uus versioon sisult ühe küsimuse taga "what here could we use?". Ja ausalt ka, ma ei hakka neid punkte ise välja tooma, ma tõesti tahan, et sa selle video ise läbi vaataks. Ja siis võime üks päev arutada sel teemal:) Mina igatahes tunnen küll, et vaatan usule värskema pilguga.

Kolmas video puudutas mind isiklikul tasandil niimoodi, et tema esitluse lõpumõtte juures tuli üks nunnu pisar ka põse pealt alla. See on ettekanne õnnest  ja mõttega elamisest. Ausalt öeldes on seda teemat raske isegi eesti keelde panna, sest see kõlab inglise keeles usutavamalt.

"Happiness comes and goes, says writer Emily Esfahani Smith, but having meaning in life -- serving something beyond yourself and developing the best within you -- gives you something to hold onto. Learn more about the difference between being happy and having meaning as Smith offers four pillars of a meaningful life."
Põhimõtteliselt tõi too naine välja neli "röövikut" ehk inglise keeles caterpillarit, millele "meaning of life" toetub.

* belonging ehk kuulumine kuskile- perekonda, sõprade ringi, kolleegide sekka, you name it.

* purpose, ehk eesmärk ja ta selgitab seda nii, et see pole see, mida sa tahad, vaid mida sa saad anda. Paljud vanemad ütlevad, et nende eesmärk on kasvatada oma lapsi kõige paremal võimalikul viisil. Aga paljud tajuvad, et nad annavad endast palju ja tunnevad samal ajal end vajatuna just tööl. Ja toob välja selle, et töötus ei ole tõesti vaid majanduslik probleem, vaid inimese jaoks eksistentsiaalne samamoodi. Ja nii ongi. Just see sama osa videost pani mu jaoks sõnadesse tunde, mida ma aegajalt olen Taiwanis tundnud. Jah, minu "töö" siin on õppimine, aga ma ei anna selle "tööga" mitte miskit endast. Ja ma tunnen enamasti seda tunnet just tööga seoses, et ma igatsen seda tunnet, et mu igapäevastel tegevustel on suurem mõju ja et mina saan millegi õnnestumisel edutunnet tunda. Ja ärgem mõistkem siis midagi valesti, üldine olemine on ikkagi väga tänulik ja mul on väga hea meel, et selline võimalus mu ellu sattus!

* kolmas punkt on minu jaoks natuke vuuduu ja religiooniga seotud, selle jätan vahele, aga neljas punkt on väga lahe!

* storytelling ehk meil kõigil on oma lugu ja me oleme ise otsustanud, millist lugu me maailmaga jagame! Ja üllatus-üllatus, me saame ise seda lugu muuta ja kohandada, ehk tõmmata tähelepanu just nendele aspektidele, mida me ise tahame. Kuidas me end identifitseerime tuleb just sellest loost välja. Ja tegelikult see sama lugu mõjutab meie otsuseid ja elu ise märkamata.

"I met a young man named Emeka, who'd been paralyzed playing football. After his injury, Emeka told himself, "My life was great playing football, but now look at me." People who tell stories like this -- "My life was good. Now it's bad." -- tend to be more anxious and depressed. And that was Emeka for a while. But with time, he started to weave a different story. His new story was, "Before my injury, my life was purposeless. I partied a lot and was a pretty selfish guy. But my injury made me realize I could be a better man." That edit to his story changed Emeka's life. After telling the new story to himself, Emeka started mentoring kids, and he discovered what his purpose was: serving others."

Nonii, ma usun, et see jäi nüüd küll selle aastanumbri sees viimaseks postituseks! Homme on vägev päev, mul on kleit, kingad, ehted valmiiiis ja vaim on juba viimased kaks nädalat valmis olnud:D:D 

Friday Favourites

Olen see nädal nii palju siin virtuaalmaailmas jutustanud, et ega mul palju lisada polegi. Kuna ma tõesti elevusega ootan aastavahetust, siis on sellereedene postitus ka aastalõpune. Meil on perega iga aasta traditsioon võtta oma aasta kokku ja natuke unistada uuest aastast ka. Ma vist isegi kuskil postituses mainisin, et ega ma seda rituaali sel aastal ka jäta, teen seda sõbraga lihtsalt. Ja mu see nädal on päris reflektiivne JA samas tulevikkuvaatav olnud. Ikka iga natukese aja tagant turgatasid mingid mõtted pähe, mis sellest aastast teadmisena kaasa võtan ja mis ka järgmisel aastal saama hakkab. Ma neid blogisse täitsa kogu maailma ette valla ei pane, küll aga mõtlesin jagada teiega neid küsimusi, millele mina oma analüüsis toetunud olen. Ehk saad ka siit inspiratsiooni!

Esimesena on muidugi lihtne end õigele lainele viia mõeldes oma suurimatele saavutustele, õnnestumistele ja õppimiskohtadele, situatsioonidele, mis ei läinud päris nii nagu oleksid soovinud. Aga ma tahaks lisada mõned teemad, mis võibolla tahaplaanile jääksid:)

Ma näiteks vaatasin läbi selle aasta fotod nii telefonist kui arvutist ja valisin välja x arvu fotosid, mis mu jaoks oluliseks said sel aastal. Kus oli emotsiooni (muide, mitte ainult positiivseid) ja kus ma tundsin, et elu on niii lahe, et selles hetkes võiks kohe reaalselt pikemalt olla. Minul oli seal näiteks fotosid oma õetütrest, mu sünnipäevast, mu PwC lahkumispeost, 25. augustil Tallinna lennujaamast jne.

Veel üheks suureks teemablokiks mu jaoks on see, KUIDAS MA END SEE AASTA TUNDNUD OLEN. See on selline tricky küsimus mu meelest, sest taas, enda aastat saab kokku võtta pinnapealselt ja tihti elamegi päevast päeva niimoodi, et me ei pane oma tundeid tähele. Või noh, muidugi tajud, et oled vihane, kurb, rõõmus, aga miks sa tunned neid tundeid või kust need tulevad. Mu jaoks on see põnev teema just hiljutistel aegadel, sest teises keele keskkonnas olles tuleb see nii elavalt teemana ülesse.  Ma tahaks oma tundeid sõnadesse panna, sest ma pean seda oluliseks, aga kui ma ka oskan oma tundele nime panna eesti keeles, siis inglise keeles on see palju palju keerulisem ju. Aga mul on õnneks elav entsüklopeedia-sõnaraamat Britta (tsau!), kes hädast välja aitab, kui ma eesti keeles oma tunde ära kirjeldan:D Ehk siis selle küsimuse juures ära peatu vaid selle juures, mida sa saavutanud oled, vaid pigem mõtle, kuidas sa siiralt tundnud end oled, kas sa oled rahul, mis su elus toimus. Sealt saab edasi minna ja mõelda, milliseid tundeid sa uuel aastal tunda tahad, jee:)

Muide, siis vasta ausalt endale ses osas ka, et MILLE PEALE SA OMA AEGA KÕIGE ROHKEM RAISKASID? Hästi kole väljend, aga no ma ei osanud seda vähem robustselt üles kirjutada. Kas see oli Netflix, Pilvede all telekast, xBox, kinos käimine või midagi muud? Sinu otsus, kas jätkad samas vaimus või ...:)

Ja kuna ma olen veidi end üksikuna viimasel nädalal tundnud, siis mõtlesin selle peale ka, KES ON NEED INIMESED, KES MU AASTA ILUSAKS TEINUD ON. Me oleme ju nii sotsiaalsed olendid, et ilma teiste inimesteta kaua vastu ei pea. No vähemalt mina mitte ja usun, et kõik, kes seda lauset loevad, nemad tunnevad sama:) Jällegi, hästi lihtne on inimesi enda ümber nii lihtne iseenesest mõistetavana võtta, aga mõtle nende inimeste peale, kes sind toetanud on, sulle konstruktiivset kriitikat jaganud, sinust hoolinud. Ja muide, pärast seda on tore seda nende inimestega jagada ka, mhmh:)

Ja kui pilk uude aastasse pöörata, siis... okei, täiesti ausalt öeldes ei ole minu need mõtted olnud seotud aastanumbri vahetusega, vaid sellega, et tean, et minu 2018. aasta saab olema SUUR. Teatavasti on mul stipendium mandariini keele õppimiseks järgmise aasta septembrini ja mis edasi saab... see on vaid minu fantaasia ja minu järgneva poole aasta tegevuste vili! Ja kuna mu sõbral on ka praegu käsil selline eneseotsimise periood, siis me kahekesi viskame üksteisele küsimusi, millele vastuseid enda seest otsida. Esiteks, MILLIST ELUSTIILI SA SOOVID? Nii palju meie tulevikust on meie enda kätes, seega mõtle selle peale päriselt ausalt, sest siis on sul võimalik sellise elu poole liikuda ka. Ma usun, et tulevik on niiii tugevalt seotud tehnoloogiaga ja to be honest, ma elan praegu selles maailmajaos, kus tulevikku tehakse. Eesti on hästi innovaatiline teenuste vallas, kõik digitaalsed võimalused ja meie start-upid... TransferWise, Pipedrive, Veriff jne... you name it. Aga see, kus mina olen on käega katsutavate tehnoloogiliste imede meka. Robotid, isesõitvad autod, liitreaalsus , kõik sellised arengud sünnivad siin. Ja kurb on see, et meie ülikoolid ei paku haridust- teadmisi ja oskusi, kuidas tänapäevase tulevikuga toime tulla. Aga see pole vast uudis. Hea asi on hoopis see, et kui sa tead ise, millist elustiili sa soovid, siis tead ka seda lõpuks, mida tegema pead, et sinna jõuda. Ja sellest tulenevalt tead ka MILLISEID OSKUSI PEAKSID ENDAS ARENDAMA JA MIDA JUURDE ÕPPIMA. Ma olen täiesti teadlik sellest, et minu tehnilised oskused on väga kasinad ja samamoodi ka teadmised selles vallas... ma ei oska kirjutada koodi, ma ei suutnud PwCs isegi siseveebi nokkida, et asjad õigesti läheksid selles vaates, mida kolleegid näevad. Ehk see on üks asi, mida ma kindlasti endas arendada tahan ja no suurepärane uudis on see, et me elame sellisel ajastul, kus kõik on kättesaadav. TED Talksid on lihtsalt kolme kliki kaugusel, Youtube on täis õpetusi, kuidas koodi kirjutada, raamatupoest on võimalik vajalikku leida jne jne. Lihtsalt tuleb selgeks saada endale, mida sa teada tahad.

Okei... no mõtlesin, et sellest tuleb lühike postitus ja jälle ma olen ilmatuma palju kirjutanud. Kui sa juba siiani oled jõudnud, siis ma loodan, et must on vähegi kasu ja suutsin su vähemalt ühe küsimusega mõtlema panna:)

Neljanda kuu päev!!!

Ärkasin hommikul ülesse, sain aru, et on juba 28. detsember JA ma olin oma peas maha maganud selle päeva, mil mul sai neli kuud Taiwanis oldud. Eelnevad kuud olen enda jaoks ja blogisse ka üles täheldanud need mõtted, mis jälle ühte kuud kokku võtavad. Esiteks, mulle tundub see juba märgilisena, et ma ära unustasin 26nda kuupäeva:) Ju siis olen nii mugavalt end tundma hakanud, et sellised tähtpäevad on kaotamas rolli. PS: pildid siin postitused on just detsembrist, kiikasin oma telefoni läbi ja avastasin, et neid pilte polegi kuskil jaganud:)

Aga mis selle eelmise kuu jooksul tehtud-nähtud, kogetud? Tükikene Macaud jäi mu neljanda kuu sisse, see oli ikka omaette elamus, täna tagasi mõeldes tunnen ikka selliseid kahetisi emotsioone. Lahe, et käisin, samas meenub ka see murelikkus, mis mind iga päev saatis. Ja siis on selle kuu üks tähtsaid märksõnu taaskord kohanemine- kohanemine oma uue toakaaslase, uue õpetaja, uute klassikaaslastega. Kohanemine ka uue situatsiooniga, kus me Rebeccaga oleme. Muide, mul on selline huvitav vaikne suhe uue toakaaslasega, kelle nimega mul raskusi isegi on. Küsisin seda kord, aga no nii keeruline on, et ikka ma tean seda "Kim" osa vaid, mis kõigil korealastel vist liitena kaasas on. Igatahes, ta tegi mulle jõuludeks kingituse ja lisas ka kaardi, no imearmas. " Hello, my roommate! Merry Christmas and Happy New Year!! Thank you for getting along with me poor english speaking" :):) Taeyoung Kim. Ok, nüüüüd vist jääb meelde, kui ma olen selle läbi ka kirjutanud. Igatahes! Ta on selline vaikne haldjas, ma juba kirjutasin, kuidas ta mind haiguse hulleimal päeval aitas. Siis tühjendab ta mu prügikasti ise... ma pole lausa harjunud, R´iga koos elades tühjendasin mina tema oma, tundus ka loogiline mu jaoks, et kui ma enda prügi lähen viskama, siis võtan tema oma ka. Aga no praegu on olukord teine, mu prügikast ei jõua pooleldigi täituda, kui see juba tühi on:D Ja no mille ma kingiks talt sain!! Ostsin endale talvejaki, sellise tuhmroosa ja ta kinkis mulle selle juurde matchiva roosa mütsi. How cute!!! Ja tal on veel üks level juures... ma sõin mingi õhtu putru ja ei viitsinud kaussi ära pesta, jätsin selle oma lauale. Ja kui ma järgmine päev koolist tulin, võtsin kausi, et köögi poole kõndida ja vaatan, et mida hekki, see on puhas?!?!? Ehk siis mul on puhtusehaldjas toakaaslaseks. Ja no tahaks temaga rohkem rääkida ju, kui kõkutada küsiva näoga, et kas tema pesi mu kausi ära ja rõõmsalt tänada vaid. Pole nagu minu stiil, ma ikka jutustaks rohkem:):)

Rebeccaga oleme see-eest rohkem suhtlema hakanud ja meil on väga mõnus sõprus välja kujunenud. Tema on suht ainus, kellega ma ka päris elus tihedamalt nädala sees suhtlen, sest teatavasti klassis on meil energiatase nullilähedane ja keegi kellegiga ei suhtle. Ja Rebeccaga käime ujumas, mõni hommik koos hommikusöögil, mõni õhtu lippan tema juurest läbi jne. Selline mõnna pingutamata suhtlus, alati saab nalja:)

Selle kuu sisse jääb ka see talve algus Taiwanis, mis oli ikkka krõbe ja vastik. Mul ei olnud muidugi ka vastavat riietust, et sellele talvele vastu minna ja sisimas lootsin, et see jälkus läheb paari päevaga üle. Vähehaaval ostsin endale asju juurde- esmalt paksu kampsuni. Jäi väheks. Siis talvesaapad ja pikemad püksid (mul olid siiani vaid sellised, kus pahkluud kõik paljad). Kannatasin veel paar nädalat niimoodi, jäin haigeks ja otsustasin, et kurjam, mul on talvejakki ka vaja, et see asi üle elada. No kõige totram ongi see, et ega kahte ühesugust päeva siin pole, ikka külm-soe-külm-vihmane-päikeseline-soe-külm. No saa siis aru, mis hommikul selga panna, milline see päev tuleb.

Tänu oma uuele sõbrale olen päris palju ka ringi liikunud nii Taipeis kui Põhja-Taiwanis üldse. Aga need käimised on kuidagi... mitte vähem tähtsad, üldsegi mitte, aga minu enda jaoks seesmiselt kuidagi lihtsamad? Et ma tegelikult ei ole pidanud enne ette valmistama ja google mapsis surfima ja guugeldama, et kus miskit asub ja mida tasub vaadata jne. Minu jaoks on need viimase kuu seiklemised tähendanud, et ma google mapsitan selle välja, et kus me Bo´ga kokku saame ja edasi on lebo, tema teab:D Ja siis autos vahepeal panen location´i sisse ja vaatan kaardi pealt, et kuhu me jõudnud ka oleme, hehe. Ehk siis jah, humoorikaid seiklusi on ehk vähem, aga minu jaoks on Taiwani avastamine ikka sama põnev, kui ma seda ka üksinda teeks. Noh ja eks nalja on ka ikkagi, sest mu sõber on üsna ebakompetentne autoroolis. Ta ise seda päris kindlasti ei kinnitaks, aga mina näen ja tajun ju olles ise kõrvalistuja;) Ja tuleb tunnistada, et üsna pingeline ja väsitav on ka kõrvalistuja olla, sest ma justkui sõidan ka. Vaikselt püüan õpetada ka, sest Oliver andis mulle päris hea ja korraliku autokooli. Ja no naljakad hetked on sellised, kus ma saan küsimuse "what do you think, will I hit that streetlamp?". Ja no halenaljakas oli see, et ma pidin vastama, et "I am pretty sure you will hit it when you continue like that." Pluss, kõige olulisem nüanss asja juures on see, et ta peab VÄGA oma autost lugu ja nagu ma aru saan, siis autosid mõistvad inimesed hindavad seda autot väga (eelmise aasta mersu). Ehk siis pärast mõnda ohtlikku manöövrit või parkimist käib härra oma auto kõik nurgad läbi, et kindel olla, et ühtegi kriipsu ega kraapsu seal peal pole:D No imearmas!! Ehk siis ma tõesti oma seiklustel ei pea muretsema, kas buss viib mu õigesse kohta ja kas see on üldse õige buss jne, nüüd ma pean muretsema, kas sõbra auto jääb terveks. Nalja nabani selle tõsise teema juures:)

Ja kaubandusliku teadaandena avastasin täna tänu Taiwani uudistele ühe eriti laheda instagrami konto! Brandon elab Taipeis, on inglise keele õpetaja uudise järgi ja tal on niiii mahedad fotod sellest riigist. Lihtsalt pean teiega ka jagama, et kui olete näiiiiteks juhuslikult otsimas kedagi, keda followida instas, siis he is the one:)

Mõtisklusi veel vana aasta sisse

Eestlastel on vist praegu see periood jõulude ja aastavahetuse vahel, kus väga täpselt ei taju, mis kuupäev ja nädalapäev on ja kohustused on kuidagi ka ära unustatud, sest kohe kohe on ju järgmised pidustused ukse taga.

Meil siinpool maakera ei ole niimoodi:) Kõik on vanaviisi, mulle kuidagi tundub, et isegi aastavahetus on selline... suvaline hetk asiaatide jaoks. Ma mõistan täielikult, et meil ongi erinevad uskumused ja erinevad traditsioonid, AGA ma ei saa üldse aru, et milliseid pühasid nad siin täie tõsidusega võtavad. Nii palju, kui ma kuulnud olen, siis inimeste sünnipäevasid ei tähistata, jõuludest ja muudest kristlikest pühadest siis rääkimatagi. Pole suurt reedet, lihavõtteid. Eks veebruaris tuleb Hiina uus aasta, selleks puhuks on kogu maailm seismas kaheks nädalaks (mulle on selline mulje jäänud), aga kas see ongi kõik? Millest see tuleb huvitav? Et kuna asiaadid ongi eos nii perekesksed, siis neil ei ole vaja eraldi pühasid, et traditsioone tekitada ja perega kokku saada? Sest nad niigi saavad nii tihti kokku ja hoiavad üksteisega kontakti? Ma loodan, et asi on hoopis nii, et ma pole lähedalt ühtegi perekonda näinud ja nende traditsioonidega tutvunud:)

Juuksuriskäigust

Käisin eile juuksuris, mõtlesin, et võib veel vana aasta sees end korda teha küll:) Muidugi ei ole selles midagi nii erilist, et blogisse kirjutada, hoopis naljakam oli see, kuidas me juuksuriga suhtlesime omavahel:D Panin endale aega kirja Facebookis ja juba siis andis juuksur mulle märku, et tema inglise keelt ei oska. Millegi pärast otsustasime, et tema siis google translate´ib oma jutu inglise keelde ja mina enda oma hiina keelde:D Oleks võinud ju ühe keele võtta, et ainult üks peab google translate´ima:D Ja kui eile sinna läksin, siis selline zen muusika mängis ja meie ju olime vaikselt, ainult telefonid käes, et oma juttu tõlkida üksteisele. Istusin toolile, kirjutasin oma telefoni "you can be creative", näitasin talle seda. Tema näitas oma telefoni, kuhu ta oli trükkinud küsimuse "what do we do with your hair?". Itsitasime, et hehe, vastus tuli enne küsimust. Hakkasime uuesti trükkima, ma näitan oma ekraanilt lauset "don´t take too much from the lenght", tema näitab oma telefoni "how much can i cut?". Naersime jälle, et ma jõudsin paar sekundit küsimusest ette:D Ja siiis sain ma oma elu mõnusaima peamassaazi! Teate, kuidas seal salongis juustepesu käis... põhimõtteliselt pandi mind massaazitooli, ma olin tõesti täiesti pikali, tekk pandi peale ja siis sealne kraanikauss ei olnud nagu tüüpiline Eesti juuksuri kraanikauss, kus kaelal hakkab valus. Seal oli selline ruudukujuline plate, mis oli kraanikausi sees, panin oma pea sellele, ehk kaelale ei osutanud mitte miski survet. Mõnnnna. Naljakas on muidugi see, et täna tunnen ma oma peanahka, sest mu juuksur mudis mu pead nii pikalt ja tugevalt:D Upsi! Ja no siiiis! Mul on omast arust suhteliselt sirged juuksed ikka, aga kui ma sinna läksin, siis need olid krunnis olnud päev otsa ja suhteliselt lokkis-laines. Ja ta siis otsustas, et ju mul on siis loomulikult lainelised juuksed JA näitas, kuidas ma saan oma juustesse beach waves´id lihtsalt vahu ja fööniga. See oli täiesti maagiline, ausalt ka! Ta sutsukene krussitas juuksed oma sõrme ümber, et lokile suund anda ja siis volüümi jaoks hoidis lihtsalt peopesas ja föönitas niimoodi kräsus juukseid seal peopesas. Nii lahe:) Ja lõpetuseks ei lasknud lakki, vaid lihtsalt näppis veidi vahaga ja voila! Äge! Ja mu juuksur oli iseenesest ka nii khuul, kasutas mingeid selliseid tehnikaid, mida ma Eestis näinud polegi. Teate, lühikeste juustega inimesed käivad üldiselt tihedamalt juuksuris ja nende soengu tegemiseks kasutatakse igast imevidinaid. Fileeritakse ja ma ei tea, mida kõike veel, et näiteks asümeetriline lõikus kaua hästi hoiaks. Ja tema tegi mingeid x-asju, mille puhul ma juba ootasin, et okeeei, millise efekti see asi nüüd annab:D No veidi hirmunult ka, sest olen oma juukseid aasta otsa kasvatanud ja ta sukeldus üsna tihti tavaliste kääridega mu juuste keskele hoogsalt, whaat! Aga kõik on hästi, Rebecca küll utsitas mind lõikama midagi põnevat, aga ma jäin enda igavate juuste juurde. Mõni ehk teab, et kui mu juuksed veidi pikemaks kasvavad, siis nad tõmbavad alt kaardu ja no üldse ei meeldi mulle nii. Ehk ta lõikas mu kaared-krussid uuesti ära, tagant on selline... pool cm lühemad juuksed, kui eest.

Ja no me ei saanud omavahel väga suhelda, seega ilmselt jäi mu kliendikogemus veidi poolikuks. Aga nii 15 minutit pärast mu lahkumist laekus mu FBsse kiri juuksurilt:) Aaaawww!

Hi，are you satisfied with my haircut?If you have any problem you can ask me .You can do like today I teach you to sort out your curly hair You can use some mousse And blow dry. Thank you very much and hope you like it.

Okei, ma tegelikult ei plaaninud üldse nii pikalt oma juuksuriskäigust jahvatada, ainult ütlen seda veel, et käisin päris korralikus salongis ja sealne hind on võrreldav Saaremaa lõikuse hinnaga, ehk siis väääga mõistlik hind! 

Solaariumitest ja asiaatidest 

Käisin täna üle sajaseitsmekümne aasta trennis, siiamaani olen rõveda nohu ja köhaga tegelenud. Okei, valetan, tegelenud ei ole, elanud olen sellega lihtsalt. Aga kui ma täna ujulas olin, kus muide uus küttesüsteem paigaldati, ehk kraade on 26-27 vees nüüüüd(!!), siis mõtlesin, et vauuu, kuidas siin pool maakera on täiesti 0 turgu solaariumitele. Et huvitav, kui ma kellegi käest isegi uuriks, kas nad teaks, mis asi see üldse on:D

Ahjaa, niisama mainin, et käisin viimati eelmisel esmaspäeval ujumas ja no üle nädala on möödas, et ega täpselt ei mäleta ka, mis kaasa vaja võtta. Ujulas avastasin, et mul pole rätikut kaasas. Aga see leidlik osa minust otsustas, et küll ma vees olles välja mõtlen, kuidas pärast kuivaks saada. Selline basic level oleks olnud end kuivatada oma salli või pluusiga, aga ma valisin next leveli ja kuivatasin end fööniga:D 

Ja siis teine asi, mille ma üks päev avastasin. Et kui ma siia tulin, siis ma ei osanud kuidagi midagi arvata asiaatidest, kõik olid ühe näoga või sellise sarnase olemisega ikka. Ja nüüd tänaseks ma olen täiiiiesti aru saanud, et mu meeled on ära harjunud ja ma avastasin end nö hindamas, et näe, tema on täitsa ilus ja näe, tema pole küll Taiwanist vaid kuskilt muust riigist. Rahvustel hakkasin muidugi vahet tegema pärast Hiinas käimist, siis nägin reaalselt, et asiaadid on erineva näoga. Minu korealasest toakaaslane eristub näiteks ka taiwanlastest, samamoodi jaapanlased:) Ja fun fact, asiaadid kiilanevad ja lähevad halliks kiiremini kui eurooplased, SAMAS ei teki neil nii kiiresti kortse kui meil. Ja no selle pärast on tõesti täiesti võimatu inimeste iga ära arvata. Keskmiselt 5-10 aastat paned ikka puusse, arvates, et inimene on noorem kui tegelikult:) 

Koolist 

Mul on selleks korraks siis jälle see koolirõõm ja elevus üle läinud. Ja nii kahju on sellest. Meie klass ei suhtle omavahel, tundub, et päris paljud oleks eelistanud seda kell 12 alustavat tundi, sest nad on täielikud zombie´d hommikuti. Ikka on meie kõige jutukam tüdruk hispaanlane, ehk ta räägib oma mehhiklasest sõbraga hispaania keeles, millest keegi aru ei saa, nad teevad seda ka tunni ajal kõva häälega. Ja mul on kahju, et õpetaja end ei kehtesta ja ei palu neid vaiksemalt rääkima või üldse mitte rääkima. Üldse tunnen, et äkki õpetajal on juhtunud miskit isiklikus elus, ta on viimasel nädalal üsna kummaline olnud. Selline eemalolev ja ebakindel kuidagi. Oleme sellises keeletasemes, kus ta peakski vaid hiina keelt meiega rääkima, aga me... ei mõista lihtsalt ja siis on selline poolik tunne mul igal päev koolist tulles. Et nagu polekski miskit selgemaks saanud, sest ma ei saanud õpetajast aru. Ja no täna tegime kahe peatüki peale kontrolltööd, mis oli ka absurdikas. Me teeme esimesel tunnil iga päev hieroglüüfide kirjutamist, mis on mu arust tõesti vääääga kasulik. Näeb välja nagu etteütlus, õpetaja ütleb lauseid meie sõnavara raames ja me igapäevaselt kordame-kordame-kordame. Mulle tõesti meeldib see osa. Ja siis edasi teeme mingeid totraid dialooge, kus ma jällegi tunnen, et ei õpi üldse. Me teeme neid grupis, ehk ta tegelikult ei kuule, kas kasutame õigeid toone ja no see on selline sisutühi osa. Mõte on võibolla tõesti hea, et me oma suhtlushirmust üle saaks, aga see ei täida oma eesmärki. Enivei! Ja siis tuli täna test. Teadsime, et üks osa testist on suured numbrid. Noh sellised 28 560 000, 45390, 3593 jne. Ja me tegime kahel päeval kaks sutsakat nende õppimisel. JA SIIS TÄNA TESTIS oli lihtsalt mingi maruraske ülesanne nende peale. Mida mitte keeegi ei oodanud. Okei, meil on üks Austraalia tüdruk, kes on neid koduülikoolis õppinud ja tema ei jätnud seda osa tühjaks, AGA terve klass oli hämmingus. Ja see tõesti ei ole siis juba see, et me oleme laisad olnud ja pole õppinud, vaid see näitab juba, et me pole õiget ettevalmistust koolist saanud. Seega saime homseks aga uuesti mingi kodutöö numbritega seoses, aga ma olen ikka samamoodi kimbatuses nagu testi ajal, egas ma siis vahepeal toiduga tarkust juurde saanud... Ohjah:( Muidugi elab üle ja küll ma üks hetk need numbrid selgeks saan ka, mul on pigem kahju sellest, et lähen väga madala energiatasemega kooli ja ei taha miskit põnevat oodata, sest tean, et peaks pettuma. Tuim värk. 

See-eest!! 

Minu jõulud

Vaade Siiri 26. korruse korterist. No... taeeeevaaalik! Mullle niiii meeldib öine Taipei:) 

Saage tuttavaks, minu sõber:) 

Sain jõuluvana eile olla! Ehk siis ise otsustasin, siis teadsin, et saan inimestelt välja pushida võimalikult loovad lahendused, et kingipakk lunastada:) Meil oli nii siis tantsu, laulu, anekdoot, ise muusika miksimist, kätekõverdusi! 

Siiri peika Sam tegi no niiiiii humooorikat tantsu, et mul polnud muud võimalust, kui väga elevil olla:D:D (tähelepanu ka mu juustele, need ei ole ca 10 aastat nii pikad olnud:D) 

Saage tuttavaks, Rebecca! 

 Kas Katriin oli ainus, kes ise miskit kokku vaaritas? Jep:) Aga mööndustega rosolje sai kõik söödud, njämmmmaaa! EDIT: jesssuke, vaatasin uuesti pilti ja Sam ja tema õde tegid ju ise muffineid ja magusat keeksi!

 Täna, ehk 24. detsembril oli ilm imetabane, päeval oli real feel 27 kraadi! Käisime sõbraga uuesti dim sumitamas, neid pisikesi aurutatud ampse söömas. Ma olen lummatud neist lihtsalt:) Ja siiiiis võtsime suuna randa, sest... ilm oli just rannalik:D Kui me kohale jõudsime, siis muidugi oli juba külm, haha. Aga vaade oli ikka lahe ja tegime minu jõulutervituse ka valmis:)

 Et siis selline jõululaupäev. Kas täna on jõululaupäev või? Või on see homme? Ma olen nii segaduses, sest teised maad peavad homset, 25ndat tähtsaks, minu mälus on ikka meie peres alati 24ndal suur pidu olnud. Ei tea:)

 Taipei vs Eesti söök! Teate, mu musta leiva pakid on sõbra sügavkülmas kaks nädalat juba olnud! Ja täna lõpuks võtsin oma esimese pakikese välja ja tegin endale delikatessi. Noh jõulud ikkagi ju! Avokaado, või ja tomat mustal leival, mmmmmmmmmmmm. Alumisel pildil on "Taiwani burks", ehk siis sellise magusapoolse nätske saia vahel sealiha ja natuke maitserohelist ja siis... üllatus-üllatus. Maapähkli puru! Midaaa kooslust:D Aga käisime ühel night marketil ja tundus paslik sealt süüa ka osta, selle pärast seal käiaksegi:)

Nüüd aga ootan, et kell saaks minu aja järgi 22, siis saan korraks pere jõuludest Eestis ka osa:) Jeeee! Niii teistsugused, aga ikkagi soojad ja mõnusad jõulud:)