Alustame sellest, et ma pole ikka kunagi hommikuinimene olnud... ja mind hommikul käima saada on raske... aga olen siin avastanud, et ma ei tohi üle 6 tunni magada, siis on miskine režiim sassis ja siis ma tõesti ei toimigi hommikul. Ehk ma lähen ca 00.30 magama ja ärkan 6.30 ülesse. Kui vajun unne varem, siis pean ka ärkama varem, sest muidu on niiiiiii raske kella 8ks kooli saada. Enivei, ärkasin toredalt reipalt, käisin oma tavapärased kohad läbi- kohvitüdruku juures ja munarulli-onu-tädi juures ja käisin koolis. Kell 11 on tunnid läbi, kell 11.15 algas kõrvalmajas jooga. Tegin kaks tundi järjest, niii mõnna oli. Ja see, kuidas ma tunnen päris füüsiliselt, et ma olen pärast tundi pikem ja sirgem! Ja seekord ei eksinud maja peal ära ka! Hoopis neljandal korrusel on selle maja peauks:D Suht koomiline lamedalt kodumaalt tulnuna mõelda, et majadel võivad peauksed ka mujal kui esimesel korrusel olla:D Jaaaaa nüüüd see kõige olulisem hetk! Peale joogat kirjutas Taani Filip, et võiksime täna päikeseloojangut Tamsuisse vaatama minna. Ja kui mäletate mu postitust üle-eelmisest nädalavahetusest, siis te teate, et ma ARMASTAN Tamsuid! Ja kuna see on suhteliselt lähedal, aga olulisem- odavalt ligipääsetav, siis tundsin juba tol hetkel, et satun sinna veel mitmeid kordi. Enne teistega kokku saamist tegin veel tähtsaid toimetusi, teate, siin olles pean mõtetega vähemalt kaks nädalat tulevikus käima. Et noh, mis olulised sündmused ca. 2 nädala pärast toimuvad, sest post liigub Taiwani ja Eesti vahel kaks nädalat. Seega mõtlesin soojasid mõtteid-kirjutasin neid kaartidele ja postmargitasin ja viskasin neid punansest kasti, et need peagi õigete inimesteni jõuaks.
Jaaa siiis oligi kell juba nii palju, et klassikaaslastega kokku saada. Muidugi päike loojus sel ajal, kui me Tamsui poole sõitsime, aga õhtusööki saime ikka koos süüa. Mäletate, viimati käisime ühe Türgi mehe juures, viisin meid sel korral ka sinna. Ta oli suht meelitatud, et ma viis klienti talle tõin, et tegi mulle soodukat. Ja ma olen siinmail "vene keele kõneleja", ehk siis kõik, kes sutsukenegi vene keelt räägivad, neist räägin ma rohkem:D Ja siis klassikaaslastele tundub, et ma olen eriline keelepro, haha. Igatahes, Türgi "kebabi" müüjaga on meil ka omad venekeelsed jutud:D
Käisime viimati Tamsuis valges, seekord oli linn täitsa teistsugune, pildi peale kahjuks seda ei saanud, sest pimeduses on suht keeruline head pilti saada. Aga seda pingsamalt ma ringi vaatasin ja seda vaadet endasse talletasin. See linn on jõe ääres ja kuidagi niimoodi kaarjalt, et me näeme väga hästi ka kauguses olevaid kõrghooneid. Ma isegi ei imesta, kui see mingi järgmise linna siluett on. Ja jõgi no suht kitsas, et jõele vaadates näed enda vastas kõrget mäge.... no mäed on niiii ägedad (kui nendel bussiga liiklema ei pea!!) Ja täna oli kõik tuledes, ehk veel lahedam. Näed seda mäe siluetti, mis oleks nagu vulkaan ja madalamal on kõik tulesäras.
Tegime üksteisele oma kodukeeles "keeleväänajaid" ehk tongue-twistereid, räppisime ja tantsisime.
Ja siiis... tulin toredas lendlevas tujus ühikasse ja mul on siin üks uus sõbrake ka:D Siin on üsna mitu-mitu administraatorit, kes vastuvõtus on enamasti, aga kes meid mure korral aitavad jne. Olen siin juba üsna mõned nädalad ühe mehega paar lauset vahetanud, aga kui ta avastas, et ma jooksmas käin üsna tihti, siis oleme ka tihedamalt rääkinud. Kui meil siin külmemaks läks, siis manitses, et pean end kenasti soojaks võimlema, et enda lihastele-kehale liiga ei teeks jne. Ja siis ta vahel küsis, et noh, palju ma täna jooksin ja siis üks päev tuli välja, et tema käib ka jooksmas... ja tund aega järjest! Eile muide küsisin lõpuks, et mis ta nimi ka on, et suht ebaaus on- tema teab mu nime, mu mingeid isiklikke andmeid, seda, kus ma elan, kes mulle kaarte-pakke saadab ja ma isegi ei tea nime:D Mister Wang, läänepärase nimega Steven. Eile rääkisin, et sain oma 100 km täis ühe kuu jooksul joostud ja täna ta peatas mind, et waiiit, I have something to show you. Ja ta näitas siis mulle pilti, kus keegi on 282 kilomeetrit kuu jooksul jooksnud... Okkkkkeeei, ma poleks vist pidanud oma 100 km-ga kekkama:D Igatahes, mul oli siis veel õhtu lõpetuseks üks naljakas inglise-hiinakeelne vestlus jooksmise teemal ja nüüd ongi... mõnus-hea-soe tunne tänasest tegusast päevast sees. Ja voodi ootab, sest hommikul tuleb enne tundi minekut kodutööga ka tegeleda! Love this life!
No comments:
Post a Comment