World is a wonderland aka kuidas ma kaamerapildi sisse sattusin

Teate, seeee on lihtsalt niiiii lahe, kuidas üks imepisike otsus elu niimoodi muutma hakkab! Ma mäletan nii selgelt seda, kuidas ma tõsimeeli ei olnud minemas sinna e-residentsuse peole ja kui Tauno poleks nii muuseas muu jutu sees öelnud, et kuule, aga tule ikka peole, siis ma tegelikult ka ei oleks sinna sattunud. Ja siis ei oleks ma Juliaga tuttavaks saanud, Goraniga tuttavaks saanud... Siis ei oleks ma Goraniga eelmisel nädalal kahetunnist vägaaa inspireerivat ja motiveerivat kohtumist teinud JA siis ei oleks ma täna läinud Euroopa Haridusmessile. Ja siis oleks mul täna täiesti teistsugune päev olnud:)

Gorani ja Antuni (teine horvaat, kes ka Taiwanis elab. Mõlemad on Eesti e-residendid!) kool oli seal esindatud. See, et Zagreb School of Economics and Management (ZSEM)  messil esindatud üldse oli, oli Gorani kätetöö. Gorani siis kutsus mind ka reedel sinna, eile ma minna ei saanud ja lippasin täna sinna. Sattusin just ajale, kui Antun ja Goran tegid ettekannet. See oli selline hiiglaslik messiala, ma jalutasin ringi ja täiesti kogemata avastasin nad ühest boksist esinemas, astusin ka siss sisse asja kaema:)

Käisin nendega jutustamas ja hakkasin juba ära minema, et poisid saaks tööd teha ja siis Goran ütleb, et heei, oota korraks hetkeks. Räägib miskit Antuniga horvaatia keeles ja küsib siis, et kuule, kas sa oleksid valmis meile intervjuud andma kaamera ees? Ma uurin vastu, et mis teemal rääkima peaksin, ta siis ütleb, et noh, näiteks midagi sellist, et soovitad Horvaatiasse õppima minna, sest Euroopas on väga lihtne üliõpilasvahetusele minna (Erasmus teisisõnu) ja et EL veel aitab finantsiliselt kaasa. Ma panin kohe pea tööle, pakkusin siis veel välja, et noh, kas võiksin veel öelda, et Horvaatia on imeilus ja et olen seal ise käinud ja siis rääkida seda, mida ta soovitas. Okei, otsustatud. Kaameramees oli kuskil uitamas, ma siis tegin ka aega parajaks ja täiesti erialase huvi pärast vaatasin, mida teised koolid ka teevad. Oleme ju iga aasta PwCga ka sellistel messidel käinud ja no väga põnev on ükskord ka teises rollis olla:D

Vahepeal leidid Nikola, mu klassiõde, mu ülesse:D Ma ausalt öeldes ei käi siin niimoodi ringi, et ma inimesi jälgiks. Mu arust on kõik taiwanlased nii sarnased, et ega ma kedagi konkreetselt ära ei tunneks ja ma tajun, et ega ükski tuttav ikka samu radu käi, Taipei selleks piisavalt suur. Ja no juba teist päeva leiab Nikola mu ülesse ja mina teda ei näe. Ta peigmees on kohalik poiss ja nemad uurisid, kuidas nad koos Saksamaale veel õppima saaks minna. Fun fact, nende "kodune" keel ongi saksa keel, nad tutvusid ka Erasmusel olles Saksamaal...

Enivei, lõpuks läks siis filmimiseks! Kohal olime neljakesi, kaameramees hakkas küsima igaühe käest, et kes teab, mis ta rääkima hakkab. Ma polnud vahepeal midagi rohkem harjutanud, aga ma ütlesin, et ma tean, mida ma räägin. Kaameramees lausub siis, et okei, sina oled siis esimene. Okoouu, selleks ma tegelikult ju valmis polnud:D Selle aja peale oli Goran ka mu kõrvale jõudnud, ma küsisin kinnituseks, et ma ju tean, mida ma rääkima hakkan, tema vastu, et ta ei tea, kas ma tean:D:D Tänks, mees, me ju rääkisime minu meelest asja läbi:D:D Aga sain oma esimesena mineku julguse eest Goranilt õlamassaaži ja julgustavad sõnad. No tegelikult tuleb tunnistada, et ega mul karta polnudki midagi. Nemad ei teadnud, et ma olen pool aastat tõsielulises juutuubi-seriaalis osalenud ja iga nädal kaamera ees oma mõtteid jutustanud:D Aga see kõik rääkis minu kasuks täna ja ma sain näidata, et külllll need eestlased on ikka julged, võtavad selle esimesena mineku löögi enda peale:D

Rääkisin oma jutu ära, ise ka tegelikult imestasin, kuidas esimese katse peale asi loogiliselt välja tuli:D Aga ilmnes, et rääkisin liiga kiiresti ja soravalt, et Taiwani õpilased ei pruugi suuta mind jälgida, upsiii... Uus katse siis:D Kahe korraga oli asi purgis ja Taiwani juristi käes kord. Me kõik olime vahepeal muidugi ka kaameramehe assistentideks. Mina sain teiste tüdrukute juukseid sättida ja kaamerasilmast jälgisin seda ka, et iga inimese kõrguse sättimisel siiski ka selja taga tähtsa kooli nimi näha oleks. Üks tüdruk jälgis, et meie mikker ei sahiseks, näiteks minu tagumikul oli võime panna mikker sahisema... Ei tahaks uskuda nendesse ebaloomulikesse võimetesse, aga salsaseriaali ajast mäletan ka seda, et minul pidi mikri üks osa olema puusal või taskus, aga mitte selja taga värvli küljes, sest mingi jama oli:D:D 

Igatahes, see oli niiiiii lahe elamus jälle, need teised tüdrukud olid ka nii armsad ja toredad. Üks naine, kellega kõige rohkem rääkisin, oli Taiwanis sündinud ja Austraalias üles kasvanud jurist. Kuna ma olen neli aastat advokaadibürooga koos töötanud, siis uurisin talt, et kas tema on ka selline... karm naine nagu advokaadid juhtuvad olema:D See küsimus kerkis mulle pähe ausalt öeldes pärast seda, kui sain aru, et ta on roosade juustega jurist:D Ja ta rääkis, et temal on tegelikult hoopis teine taktika. Ta erialaks on commercial law, ehk ta on igasugu läbirääkimiste, lepingute koostamise juures. Ja ta ütles, et ta meeste seltskonnas üsna tihti katsetab seda, et ta on just hästi leebeke ja nunnukas ja tekitab ise olukorra, kus teda alahinnata saab. Mehed ei oska oodatagi, et tegelikult nad ümber sõrme on pööratud, kui selline nunnu roosade juustega juristike nendega koostööd teeb. Ma kahjuks ei tabanud oma roosajuukselise juristi nime, seega ma pean teda kogu aeg niimoodi kirjeldavalt kutsuma:D Enivei, ta ütles, et siis ta suunabki vaikselt neid mehi õiges suunas ja lõpuks ongi ta oma eesmärgi saavutanud, aga niimoodi, et mehed tunnevad, et see lõplik idee oli nende enda oma:D Ehk siis jah, jutustasime, filmisime, naljatlesime, vaatasime ühiselt, kuidas klipid välja näevad jne. No üldse ei oleks midagi sellist tänaselt päevalt oodanud, tõsimeeeli! Väikesest põikest sai kahe ja poole tunnine joyride! 

Lõpetuseks... nagu kohalikele kohane, tegime roosajuukselise juristiga selfie´sid ja siis hakkasingi tulema, veel peab jooksma minema ja õpppppimaaa.