Ühe mütsi võrra rikkam ja sibulapiruka võrra vaesem, ehk reis Yilan´i!

Täna käisime koolikaaslastega reisul! Päris naljakas oli see, et ega ma täna hommikul peale selle midagi ei teadnud, et 8.50 tuleb kooli juures olla. Meie klassikaaslased arutasid seda reisi suulise eksami päeval, ma ilmselgelt ei suutnud nende juttu süveneda ja selle pärast ma enamusest infost ilma jäin. Kui registreerumise viimane päev oli, siis pliksid küsisid, et kas ma tulen ka Yilani reisile. Reis maksis meile 50 kohalikku dollarit, eeehk alla 2 euro, no ilmselgelt ma regasin end ruttu ära, vahet pole, kuhu me lähme!:D Aga me käisime kahe suure bussiga sibulaistanduses, küpsetasime ise kohalikku sibulapirukat ja pärast seda ka Yilani kunstikeskuses, mille poindist me kahjuks aru ei saanud. Kogu päev oli ääärmiselt humoorikas ja lahe ja tõesti ainus tõrvatilk meepotis oli see, et meid visati sinna kunstikeskusesse, anti mandariinikeelsed kaardid kätte ja jäeti kaheks tunniks sinna tolknema. Ja me käisime ringi... ei olnud maale, kalligraafiat, skulptuure... nothing. Olid mõned pisikesed templid, aga kogu saar on templeid, palju suuremaid ja vägevamaid täis... ja aru me lõpuks ei saanudki, miks just see koht tähtis külastamiseks oli. Aga no seltskond oli nagu alati kõige olulisem ja nalja sai rohkem kui rubla eest.

Nagu juba traditsiooniks saanud, siis äratasin oma kõnega Gaithi ülesse ja arutasime, et no nõmeee, Taipeis sajab vihma. Aga ma olen meie seltskonnast teada-tuntud selle poolest, et vihm mind ei heiduuutaaa, naudin täiega vihmaga jooksmas ka käimist! Ma ausalt öeldes imestan, et kõige rohkem laseb end ilmastikuoludest mõjutada meie UK poiss ja no seal saarel on teadupoolest ju kogu aeg vihmane... Seega, mina hoidsin tuju üleval ja motiveerisin Gaithi, et ega me suhkrust pole, et vihma pelgama peaks. Tegime oma hommikused tiirud- kohvi ja munarullid ja läksime vurasime kohtumispaika. 1,5 tunni pärast jõudsime sibulaistandusse. Saime endale pähe need vahvad mütsikesed, millega mina oma peas stereotüüpselt alati hiinlasi näen.:D Tegelikult on need siis päikese eest kaitsmiseks ja Yilanis siras päike mõnusalt taevas!

Pane tähele, mu silmad on ka juba hiinlaste moodi pilukil:D 

Muide, kui olime oma sibulapuntra ära korjanud põllult, siis jalutasin sealt ära tolle giidiga, kes ütles, et võin juba selle mütsi peast ära võtta. Ja ma rääkisin talle, kuidas ma olen kaks kuud oodanud, et saaks seda mütsi kanda ja mu meelest see on maailmalahe müts. JA ma küll veidi liialdasin, aga tegelikult ka oleme Gaithiga pikalt oodanud, et saaks neid mütse kanda! Ja giid ütles, et ma võin mütsi endale jätta, et see võiks hea mälestus mulle olla. Jeeeiii!! Skoor:D Muidugi saladuskatte all ütlen, et pärast seda, kui ma oma sibulapiruka ära kaotasin, siis lendas suure tuulega mu müts ka ära ja ma isegi ei pannud tähele:D:D Keegi hõikas, et ooou, mingi müts lendab siin, kelle oma see on. Ilmselgelt minu oma:D Aga nüüd on see turvaliselt minu käes tagasi!

Pärast sibulakorjamist läksime kööki, kus oli ca 10 saarekest, kus sai küpsetisi teha. Meie jaoks olid tainarullikesed juba valmis, sibulad ka hakitud. Aga saime siis rullida ja pätsikesi ise teha.

Seal samas olid kohe kuumad pannid ja tädid-onud, kes sinu pirukakesele numbri andsid ja hõikasid, kui see valmis oli.

 Kõik käis hästi efektiivselt ja tempokalt, mulle täiega meeldis see!

Kuni sinnamaani, et sain oma pirukakese kätte ja tegin sellest videoklipi, et seda instagramis jagada. Asetasin oma piruka korraks enda ette lauale ja tuuleiiliga koos lendas see oma teed:D Arvata võib, et tegin kõrvulukustava kurva kraaksatuse selle peale:D Upsiii! Muidugi saime tohutult palju naerda selle peale, mulle anti uus pirukas, kästi sellest kahe käega kinni hoida! Kusjuures, see maitses tõsiselt hästi, kuigi see oli vaid tainas ja roheline sibul. Asi vist oli selles, et meie enda kätega ise tehtud. 

See pilt on mu pojakese tehtud, sest minu enda oma ju teadupoolest lendas ja otsis vabadust:D 

Ja kui ära unustada mu suur südamevalu, et minu pirukas ära lendas, siis lahe on see, et siinne kliima lubab asju korraldada küll katuse all, aga niimoodi, et üks külg on looduse, mägede, põldude poole. Mäletate, seal teetegemise kohas oli ka samamoodi üks külg avatud looduse poole. Siin ka, selle pärast see tuuleiil mu piruka endaga kaasa võtta saigi. 

Ehk siis siin saime ronida valli otsa, kust samamoodi avanes äge mägine vaade. Ja pärast seda lippasimegi uuesti bussi ja sõitsime sinna kunstikohta, mille poindist me aru ei saanud... 

Aga see ei tähenda, et me tegevust endale leidnud poleks! 

Ossikükk Taiwanis ka ikka tuntuks, right! 

Muide, unustasin mainida, et meie Tamsui reisi ühed säravaimad hetked olid siis, kui me photobombisime teiste inimeste selfie´sid! Ehk lippasime vaikselt selfitavate inimeste selja taha ja kõigil kolmel korral suutsime nii vaiksed olla, et inimesed alles pilti vaadates avastasid, et neil olid külalised taustal:D:D Täna lippasime ka ühele pildile Gaithiga, aga... kuna ma veel algaja neis asjades olen, siis tegin liiga rutakaid samme ja püüdsin pildistajate tähelepanu sellega:D Oih noh:) 

Ja muide! Bussis saime teada, et meie tänased tegevused läksid veidi vähem maksma, kui alguses arvati, seega saime oma 50 kohalikku dollarit ka tagasi:) Äge, et kool omalt poolt selliseid trippe korraldab, me oleme nüüdseks tänu koolile käinud tee tegemist ja pirukategemist õppimas:):) 很酷!