Kui üks kohalik eile mult küsis, et miks ma just Taichungi valisin, siis jäin täitsa kokutama. Ma ei teagi, kuidas see otsus tuli... võibolla oli asi selles, et see oli piisavalt lähedal Taipeile ja samas piisavalt põnev? Igatahes eks see valik sai suht huupi tehtud, kuid kes mu Instagrami story´it jälgib, teab juba, et see oli ainuõige otsus, I had the time of my life!
Hommik algas 8 paiku, pidin ca 9.45ks jõudma Taipei Main Stationisse, et kiirrongile astuda. Taichungisse jõudmiseks on kolm võimalust-
* buss- sõidab 60 kilomeetrit ca 4 tundi, aga maksab 7 eurot.
* rong- sõidab ca 2,5 tundi ja maksab ca 10 eurot.
* kiirrong- sõidab 50 minutit ja maksab 20 eurot.
Ja teadupoolest... aeg on raha:D Seega otsustasin ma seekord kiirema sõidu eest ka maksta ja teate, see oli lõpuks täiesti mõistlik otsus, sest kõik asjad, mida ma Taichungis tegin ja kogesin, olid tasuta.
Eelmisel õhtul valmistusin tripiks ja kirjutasin "reisiplaani" märkmikulehele valmis.
Plaanisin siis oma tunnise kiirrongisõidu ajal selgeks teha, kus kõik ka logistiliselt on. Etteruttavalt ütlen, et sellest listist jõudsin kahes kohas ära käia:D Esimesena guugeldasin Rainbow Village´it ja avastasin, et Taichungi rongijaamast läheb otse üks buss sinna. Mõeldud tehtud, esimesena siis sinna! Kell oli siis 11 ja kraade juba 38, real feeliga 44. Oh boy! Meil siin Taipeis on juba sügise hõngu tunda, et palav on, aga külm tuuleiilike on ka. Selle pärast on ka paljud juba köhas ja nohus (mina kaasa arvatud). Õhk ikka kütab ja nahk on märg ja siis ootamatult tuleb see tuul ja tõmbab jahedaks. Meil ühika seinad nii õhukesed, et tean, et kõrvaltoa vene Sashal on päris karm köha...
Rainbow Village
Ma olen päris mitu korda väljendanud, kuidas mulle täiega meeldivad värvilised majad ja no... see oli täielik paradiis. Ma oleks võinud seal terve päeva ringi jalutada, kui seal nii palju pisikesi aasialasi siblinud poleks koos minuga:D Hästi armas oli see, et sinna sõites oli bussis ca 4 inimest veel peale minu, kohalikud ilmselt. Ja mina jälgisin väga hoolikalt oma Google Mapsi, et õigel ajal stop-nuppu vajutada, et juht ikka peatuse teeks ja siis üks kohalik keeras bussi eesotsast minu poole ja viipas, et võiksin maha minna ja suunas ühe tänava poole oma näpu. Mina ei olnud talle kuidagi väljendanud, kuhu ma minemas olin, aga tema juba teadis ette ja hoolivalt suunas mind bussist maha. Nii armas:)
Tegemist on siis piirkonnaga, kus tõesti inimesed ka elavad, Taichungi kohalikuks turismiatraktsiooniks on kellegi koduhoov:D Suht tüütu võiks olla, aga no mis sa ära teed, kui nii lahedad majad endale värvid:)
Animation Street
Ja kuna mulle juba need värvilised majad ja seinad meeldivad, siis võtsin järgmisena suuna tänavale, mis on kaetud multikategelastega nii kaugemast kui lähemast minevikust.
Pärast seda valisin välja Block Museumi, ehk muusemi, kus kõik asjad on tehtud tellistest. Ja piltidel nägi see tõsiselt khuul välja, aga elul olid muud plaanid mulle:) Sinna ma igatahes ei jõudnudki.
National Taiwan Fine Arts Museum
Haha, sain just aru, et panin juba ajajoonega puusse. Olin tegelikult sõitmas Vikerkaare külast animatsiooni tänavale, kui märkasin, et Fine Artsi nimega peatus tuleb. Hüppasin maha ja läksin muuseumisse ja sealt alles animatsiooni tänavale:) See selleks. Ka too suur hiiglaslik kunstimuuseum oli tasuta sissepääsuga! What a life! Seal oli parasjagu erinevate maailmakunstnike interpretatsioon maailmas toimuvast, sellest teadmatusest ja ebakindlusest. Päris palju kunstnikke oli Lähis-Idast, videoinstallatsioonid ülestõusudest ja mässudest Süürias ja Iraagis jne.
Muuseumi tualetis oli selline nunnu insident, kus kaks pisikest Taiwani tüdrukut vaatasid mind ja ütlesid oma emale, et see tädi on nii ilus. Ema siis tõlkis mulle selle ära ja no nii nunnu:) Ma kiitsin nende ilu ka, tüdrukud olid väga meelitatud. Kerge naeratusega ma seda päeva jätkasin.
Jazz Festival 2017
No oleme nüüd tagasi seal, et olin liikumas telliskividest tehtud asjade muuseumisse, kui mulle jäi ette laada või turulaadne asi. Käisin jalutasin sealt läbi ja kuulen kaugusest, et keegi kuskil laulab... ja siis lähemal inspekteerimisel avastasin, et kell oli ca 15.07 ja kell 15.00 oli jazzfestival alanud:) Linna südames oli kaks lava ja iga tunni tagant vahetusid seal esinejad. Muide, Eestile lähim bänd tuli Soomest esinema. Seda küll alles neljapäeval, too festival kestab terve nädala!
Tuleb tunnistada, et too päeva esimene esineja väga võimas polnud, liikusin õige pea edasi ja siis avastasin, et lähedalasuvas pargis on Taichung International Cuisine Fest ka:D No midaaa päevaaa, millal sinna sattuda! Niii lahe igatahes:) Selle sama pargi ühes otsas oli jazzfestivali teine lava ja seal esinesid USA muusikud. Seisin ja kuulasin seal, kuni üks neiu muga rääkima tuli. Tema oli Pekingist päris Hailey, kes siin vahetusõpilasena ajakirjanduse magistrant on. Tal oli hea inglise keel ja no temaga me edasi terve päeva hängisimegi. Tema sõber, kelle nime ma ei mäleta kahjuks, liitus ka meiega ja nii me kolmekesi kultuursed olimegi. Mõnus tsill oli, tema pidas ka mu valgeid luigejalgu kadestamisväärseks:D:D Rääkisin, et meie kultuuris selliste valgete jalgadega ei julgetagi lühikesi riideid kanda, et meie jaoks on uhkuse värk pigem päevitunud keha ja ta küsis, et misasja, kas me oleme moslemid vä:D Et nemad katavad oma keha:D:D Aga ta vist lõpuks sai aru ikka, et eks suvel kanname ikka kleite, seelikuid ja lühikesi pükse, aga tunneme end enesekindlamalt päevitunud säärtega.
Igatahes, kogu vibe oli niii mõnna! Kell 19 algas pealaval tolle päeva tähtsaim esinemine, mingi Hispaania mees kohaliku saatebändiga. Pealava esine oli juba päris tuugalt rahvast täis, õhtusöögi ajal oli vihma tibutanud ja murule niisama istuma minna ei soovinud. Hailey küsis siis ühtede tüdrukute käest, kas võiksime oma tagumendid nende presendi peale istutada. Ja nad olid lahkelt nõus ja palusid ka luba, et võiksid "valge naisega" selfie´sid klõpsutada:D:D Sain juba päeval aru, et selle väikse linna jaoks olin ma suurem ilmaime kui Taipei jaoks. Ja eile sain ma tõesti tunda seda, millest Eestis naljatasime. Aga no loogiline ka, see tõesti on väiksem linn ja ilmselt satub sinna välismaalasi ka vähem. Kõik, kellega eile suhtlesin, tahtsid kangesti Facebookis ka sõbraks hakata ja no mis mul siis saab selle vastu olla:D Kui peaksin Taichungisse veel kunagi sattuma, siis saab jälle ühendust võtta.
Igatahes! Mäletatavasti oli mul plaan kaheks päevaks ja üheks ööks sinna linna jääda. Ja kui ma seal mõnulesin jazzi saatel, siis hakkasin reedel toimuvale mid-term eksamile mõtlema ja klassikaaslased saatsid vahepeal ühistsätti pilte, kuidas nad õpivad ja... Rebecca instastory´s olid vaid õppimisest esinevad kaadrid ja mul tekkisid täiiiielikud süümekad, et misasja, ma ei saa sellest eksamist läbi, kui ma siin nautlemas olen. Arvutasin ja kalkuleerisin seal kella 20 ajal, et mis mu võimalused on, millised kompromissid võimalikud on. Mõtlesin, et kas olen ikka öö seal ära ja tulen hommik-päeval tagasi õppima koju. Või siis tulen kohe viimaste rongidega? Mul oli hostel bookitud, aga nad võtsid broneerimisel vaid 4 eurot ja oleks kohapeal pidanud 16 veel lisaks maksma. Ja kuna see kohusetunne hakkas nii tugevalt koputama, siis mõtlesin, et tavaika, lähen vaatan rongijaama, äkki isegi pole pileteid enam. Jalutasin rongijaama ja sain teada, et 9 minutit tagasi oli viimane tavarong Taipei poole liikunud. Kurjam! Plaan B, võtsin Uberi ja kimasin kiirrongijaama. Seal oli pileteid tunni aja pärast väljuvale viimasele kiirrongile. Huh, okei! Ja niimoodi ma südaööks Taipeis tagasi olin. Õnneks õnneks sain ka viimaste metroodega kodule lähemale ja kell 1 olin omas voodis tagasi. Nüüd lõpetan selle postituse ära, söön kõhu hääd-paremat täis ja liigun raamatukokku!
No comments:
Post a Comment