Käes on pühapäev, mis tähendab, et mu viimaste nädalate väljakujunenud rutiini järgi olen praeguseks miskit toredat oma sõbraga teinud. Nu et me rokime töö- ja kooliasjadega nädala sees ja enamasti kohtumegi reedel pärast kooli ja tööd. Reedene plaan nägi ette, et me lähme austerlastega tuttavaks saama! Saksa-Austria kogukond Taipeis/Taiwanis on päris suur ja neil on igakuised kokkusaamised, sai alguse muidugi selleks, et äri koos teha/uusi mõtteid saada jne. Ehk siis selline professionaalne mingle´damine, mitte lihtsalt oma koduse kogukonna hoidmine välismaal. Aga eks nüüdseks on see ka igakuine kokkusaamise koht, et saksa keelt rääkida ja kultuuriliselt sarnaste inimestega niisama kudrutada.
Mul ausalt öeldes ei olnud mingeid ootuseid selle õhtu osas, mõtlesin, et mu jaoks on täiesti okei isegi siis, kui saan noa ja kahvliga hapukapsast ja kartuliputru süüa ja pärast seda Mario Karti mängima lähme.
Aga nii... jõudsime kohale, väga palju rahvast polnud, et täitsa valida sai istekohti. See oli selline tüüpiline saksa pubi, pikkade puidust laudade ja pinkidega, nii kodune värk:D Kõndisime trepist alla ja arutasime, et kuhu istume. Me seda alguses muidugi läbi ei rääkinud, aga teame üksteisest nii palju juba, et suudame üksteiseta seltskonnas olla ja eks vaatasime selliste istekohtade poole, kust oleks kerge liikuma saada ja teise seltskonda minna. Meie nö paikseks kohaks sai minu valitud koht- kahe vanema meesterahva vastas:D Üks asiaat, teine selgelt sakslane:D Hakkasin kirjutama, et nad olid hästiiii vahvad, aga tegelikult tõele näkku vaadates- kogu õhtu jooksul kohatud inimesed olid hästi lahedad! Üldine tendents on see, et sakslased-austerlased on Taiwanis pigem pikemat aega, kõige lühemat aega siin olnud inimene oli siin olnud 5 aastat. Pikeimat aega 20 aastat.
Enivei! Kokkuvõtvalt öeldes... meie õhtu algas kell 19 ja lõppes nii 2-3 ajal, sest austerlased olid nii toredad:) Ma sain oma hapukapsa ja kartulipudru ja lause oma sõbralt, et "I´ve never seen you eating so fast". Mu vastuseks oli muidugi see, et sa pole mind kunagi noa ja kahvliga Euroopa sööki söömas näinud ka:D
Pärast õhtusööki hakkasime mõlemad alateadlikult ringi vaatama, ma nägin ühte naist, kes oma olemuselt meenutas nii sellist baltiriigi inimest. Aga ma ei öelnud midagi, sõber ütleb ise nii 10 sekundi pärast, et kle, mine selle tsiikaga rääkima. Ma küll olin väga avatud meelega inimestega suhtlemisel, aga ma tundsin, et mul ei ole küll mingit "pick-up line´i" temaga. Tegin hoopis meile mõlemile väljakutse ja ütlesin, et ma asun nende meestega rääkima, kes meie laua teises otsas on ja tema läheb selle naisega rääkima. Ma muidugi olin veidi kaval ka, sest teistel olid nimesildid rinnas ja ma nägin teisel pool lauda ühte Jukkat, ma juba teadsin, et ta on soomlane ja ma saan temaga kiiresti jutule;) Pärast kuulsin, et sõber oli tolle naisega rääkima läinud sellise lausega " You have the same jacket and glasses as my friend has, I think you already have enough in common to come and chat with her":D Haha! Ehk meil mõlemil oli teksatagi ja ... Barbaral olid täiesti ümarad peene raamiga prillid ja minul kandilisemad tugeva punase raamiga:D well... mehed:D Aga jah, sellest hetkest meie õhtu lahedaks läkski! Jah, mina sain igasugu asju teada Jukkast ja tema austria-saksa kolleegidest Fujitsust, kõik neist olidki firmas 5-20 aastat töötanud ja ühel hetkel Taipeisse sattunud. Jukka on mingi väga tehnilise asja direktor, teised kutid teistes osakondades juhtivatel kohtadel. Aga üks hetk Barbara tuligi istus minu kõrvale, ta on Swarovski kristallide turundusjuht Austrias, töötab kaugelt siis. Ta abikaasa on siin Austria diplomaat, kaubandussuhete alal. 31-aastased, ääärmiselt lahe paar. Me istusime selle pika pingi taga kuidagi nii, et Bo jäi vestlusest välja, sest ta oli nö Barbara selja taga, Barbara suunas end minu poole. Kui ma küsisin talt, et kas ta abikaasa on ka siin, siis ta kutsus ta meie juurde, me surusime kätt ja pärast seda keeras tema end Bo poole ja nemad asusid jutustama. Ja jäid seda suht terveks järgnevaks neljaks tunniks tegema:D Mina jutustasin Barbaraga ja Bo tema abikaasaga. Õhtu lõpuks olime mõlemad eraldi saanud kutse nende aastavahetuse peole:D Well, mehed bondisid isegi paremini, sest nemad on sõbrad Facebookis ja ma ei tea, kus kõikjal veel. Laupäeva hommikul ärkasin selle peale, et Barbara oli mulle WhatsAppinud, Bo kutsus neid mõlemaid meiega ühisele eksprompt lõunale, sest nad elavad üksteisest paari tänava kaugusel ja me läksime just nende lähedale sööma jne. Et selline väga kiire areng meie uute sõpradega:D Bo ja Stefano olid tutvuse esimese kümne minuti jooksul kokku leppinud, et lähevad vahetavad autosid ja rallivad mägedes veidi ringi, no midaa:D Igatahes poisid olid suht lahutamatud terve õhtu, seda oli nii armas jälgida:D
Mina aga sain veel tuttavaks ühe kunstripsmeid müüva tüdrukuga, kellel on paar Eesti klienti ka... ja siis nägin ühte taiwanlast, kes on Eestis käinud! Kaks nädalat Leigo muusikafestivali vabatahtlik olnud. No väga lampi asi, mida teha:D Okei, ma saan aru, et mu blogi lugejate jaoks on see nagu väga tavalise päeva kirjeldamine, aga mu arust oli eriti äge see, et kõik toimus nii loomulikult ja üldse mitte pingutatult. Ei olnud mingeid peale surutud vestlusi või võltsi naermist vms. Kõik naljad olidki naljakad, kõik tundsidki end vabalt ja võtsid ka võõraid omaks. Esiti võiks arvata, et neil ongi selline väljakujunenud seltskond, kuhu uusi väga lihtsalt sisse ei võeta, aga ei. Jukkaga jõudsin päris sügavaid vestlusi maha pidada Sofi Oksaneni raamatute ja Eesti-Soome ajaloo kohta, üks saksa mees jõudis mulle rääkida oma 5-aastasest suhtest, mis praegu problemaatiline on jne:D
Ehk siiiis meil olid mingid plaanid Boga aastavahetuseks tehtud, aga muutsime need arutamata ära:D Vaatasime üksteisele otsa ja teadsime, et okei, meile meeldib väga see abielupaar, et me oleme mõlemad okeid sellega, kui muudame plaane. Ehk siis alustame varajase õhtusöögiga Grand Royalis, kus Gunn ööbis ja mis on selline ametlikele kohtumistele tulnud inimeste põhiline hotell. Minu õnneks on sõbral sinna kaks voucherit, mis just aasta lõpuni kehtivad, ma pakkusingi välja, et kasutagu need ära aastavahetusel;)
Pärast seda liigumegi Austria abielupaari juurde, nende maja katus on ilmselt samasuguse funktsiooniga nagu Bo oma, sest vaatame ilutulestikku just katuselt. Mulle isegi meeldib see plaan rohkem, Taipei 101 juures olles on ilgelt palju möllu, aga oma inimesed kaovad ära, palju kära, vestelda ei saa jne. Aga olles ühise seltskonnaga kuskil paikselt, siis see dünaamika ei muutu. Ehk siis jah, khuulkhuul:)
No comments:
Post a Comment