Kui surm silme ees oli
Olen tänast postitust umbes seitse korda alustanud kirjutama, aga pole väga kaugele jõudnud. Olen sel nädalal haige olnud ja no niimoodi, et teisipäeval tundsin end rekka alla jäänud olevat, kolmapäeval oli juba selline... sõiduauto alla jäämise tunne ja neljapäev-reede lihtsalt väga energiavaesed. Teate, kodust kaugel on hoopis imelikum haige olla! Ma tundsin end veidi imelikult juba esmaspäeval, kurk valutas kangesti. Samas teadsin, et nädalavahetusel oli soe ilm ja külmetus see olla ei saa. Ehk siis tajusin väga selgelt, miks tõbisena tuleb siin riigis maski kanda. Inimesi on nii palju, nad on sulle paratamatult nii lähedal ja niimoodi see gripp kergesti levibki. Kahjuks mina andsin oma haiguse oma kõrval istuvale Svaasimaa Lelole ka edasi, kes eile kodus oli. Enivei! See haigusevärk... ma ju ei saa oma toakaaslasega ülemäära suhelda ja ma ärkasin kenasti teisipäeva hommikul ülesse, aga sain kohe aru, et okei, täna ma ei liigu küll kuskile. Kui Kim üles oli ärganud, hõikas ta armsalt mind, et Katrujen, wake up! Ma ütlesin vaid, et olen haige ja kooli ei lähe. Kui ma järgmine hetk ärkasin, oli tema tekk ka mu peal, tõeline elupäästja! Magasin terve päeva, sest no kõik energia oli välja tõmmatud must, jeebus küll. Ta tuli koolist, tegi mulle püreesuppi, jälle üliarmas.
Olin vahepeal Rebeccat ka teavitanud oma suremisstaadiumist, ta tõi pärast enda kooli mulle rohtusid. Eks nemad ongi mu "pere" siin, aga teisipäeval tajusin küll, kui vastik on võõras kohas haige olla. Kuuma vee saamiseks peaksin minema ühiskööki, aga no ma olin täiesti räämas, lõdisemas, samas higine ja kubujussina riides, jee ma lähen niimoodi toast välja. Kolmapäevaks sain siis räige köha ja nohu, eeehk väga konkreetselt olen kolm päeva pisikuid läkastanud siin toas. Toakaaslasest nii kahju, aga tundub, et ta on tugev Korea naine ja need pisikud teda ei murra. Sülitan kolm korda üle õla! Ja see postitus on ka veninud terve päeva, sest isegi kui mõistus on erk, siis keha ei jaksa koostööd teha. Muidugi need haiguse päevad tegid selgeks, et mul on vaja kohaliku liraka padja juurde veel ühte vaja. Meil on selline säästurežiim, enne ei olnud muret, sest ma hoidsin vatitekki padja taga/all. Aga nüüd on väljas ja toas nii külm, et pidin teki tekikoti sisse panema ja viimased paar nädalat suutsin padjatu olla. No igatahes tegin endale IKEAst kingituse ja panustasin oma normaalsesse unne, jee!
Jõuludest
Peale kõige muu olin ja olen ma väga motiveeritud terveks saama, sest teeme homme JÕULUPIDU! See on selline minu ja Siiri koostöös sündinud peoke, Siiri poolt tuleb peopaik aka tema kodu ja enamus peokülalistest, minu poolt Bo (+ tema sõber David), Rebecca ja Rachel ja peoprogramm, muu orgunn:)
Teeme potluck peo, ehk iga piduline võtab miskit peolauale kaasa. Nagu te näete pildilt, siis mul on FELIXI HAPUKURKE! Ikea, my love ikka. Ma teen mugandatud köögiviljarosoljet, homme Rebeccaga hakkame vaaritama. Instagrami storie´de jälgijad saavad kindlasti updeite protsessist:):) Ja mul on siis ette valmistatud ingliskeelne üpris kerge jõuluviktoriin, kui keegi soovib oma jõuluõhtuks inspiratsiooni, siis kirjutab mulle, ma hea meelega jagan seal. Praegu ei taha siia neid küsimusi panna, äkki Siiri loeb veel täna blogi;) Tunnen end nagu kala vees, täiesti omas elemendis, askeldan ja teen nimekirju ja prindin ja mõtlen peo orgunni mõtteid:) Secret Santa tuleb ka, muidugi hoiatasin inimesi, et kingi lunastamiseks tuleb miskit teha ka, vaatame, kui vastuvõtlikud peokülalised üldse on:D Ma olen püüdnud evendis meeleolu luua ja vestlus üleval pidada, teaseriks ikka viktoriiniküsimusi ja nii. I hope it will be a success, see on ju mu ainus jõuluvärk sel aastal:)
Aasta pikimast ööst
Hakkasin sel nädalal puudust tundma arusaamisest. Meie õpetaja on väga püüdlik, aga ta inglise keel on konarlik ja meie hiina keel on veel konarlikum, seega meil on terve klassiga natuke raskusi tema mõistmisel. Täna näiteks tegime presentatsioone ja no üks minut jäi minu preseka jaoks, ma ütlesin, et jätame selle siis esmaspäeva, aega vähe. Ta ikka pushib, et tule ja tee ära. Panen oma preseka siis seinale ja ta hakkab mind minema puksima ja võtab hiire ja ütleb, et let´s close, this is dangerous. Ma olin üsna segaduses, klassikaaslased ka. Et mis mõttes, ta just nokkis, et ma ikka tuleks ja teeks oma preseka ära ja nüüd käsib kinni panna, sest see on "ohtlik". Proovisime siis küsimustega suunata, et ta väljendaks end, mis osas mu presentatsioon dangeroud on:D Ei saanud selgemaks, kahjuks. Ja siis meil oli tegelikult üks koolipoolne aktsioon ka, kokkamine koolis, aga me selle ajal ei saanud üldse aru, miks me seda teeme. Nüüd sattus mulle üks artikkel kätte, mis viis kõik punktid kokku....
Netis olid sellised eriti glamuursed värvilised pallikesed isegi, aga no meie omad olid pigem sellised....
Igatahes küpsetasime täna selliseid ümmargusi maitsetuid jahuplönne:D See oli tõepoolest esimene reaktsioon nendele pisikestele nubludele, aga mõte selle traditsiooni taga on palju lahedam! Nimelt aasta pikima ööga päeval valmistatakse neid riisijahu pallikesi, süüakse magusa oasupiga (see oli ka väga "huvitav"), need sümboliseerivad taasühinemist ja terviklikkust ja nende koos söömine lubab sujuvat ja rahulikku uut aastat. Ja traditsiooni kohaselt söödavad põllumehed-karjakasvatajad oma karjale ka neid pallikesi, et neid tunnustada suure tehtud töö eest. Mõned surkavad isegi neid riisijahupalle oma lehmade sarvedele, mis peaks sümboliseerima väga viljakat, piimarohket aastat.
Ja kuna need pallid sümboliseerivad üldiselt terviklikkust ja ühtsust, siis neid serveeritakse pulmades, uue kodu liikudel vms... Vot sellised lood... Meie klassi esimene katsetus oli tõesti päris nadi, me tegime neid küll koos õpetajaga, kes peaks asjatundlikum olema, aga ta ei soovitanud meil rohkem suhkurt panna ja no... tundsime kõik, et sööme nätsket keedetud jahu, ei tundnud väga ahvatlev ja tervislik... Teised tegid veel ühe täie rohkema suhkruga, ma neid ei maitsenud lõpuks, äkki läks paremaks:)
What else siis... ma ju mõtlesin igasuguseid asju, mida kirja panna. No näiteks seda, et nägin oma esimese roti ka söögikohas ära. Ta küll jooksis täpselt nagu piki toidukohtade tänavat, et ma istusin uksele päris lähedal ja ta siis jooksis sellest uksest mööda. Et kujutluspilt päris õige oleks, siis ust ei olnudki, neil on nagu garaažiboksid ja siis see avavus ongi terve söögikoha laiune, see uks krutitakse hommikul nö. lae alla. Kujutad ette? Ja siis esimene laud, kohe kui seinad hakkavad, istusime sõbraga seal ja no meie söögid just saabusid... ma niigi olin haigusest nõrk ja siis see rotikene (jep, ta oli tegelt päris priske rott, isegi mitte hiir)... no nii armas, söögiisu tuli mühinal! Aga tegelikult olen päris uhke, et esimene rott tuli alles neljanda kuu lõpus! Ma olen ikka imestanud, et sellistes söögikohtades ei jookse hiired ja rotid klientide vahel ringi, ausalt ka:)
No comments:
Post a Comment