Saturday, October 28, 2017

Ühe mütsi võrra rikkam ja sibulapiruka võrra vaesem, ehk reis Yilan´i!

Täna käisime koolikaaslastega reisul! Päris naljakas oli see, et ega ma täna hommikul peale selle midagi ei teadnud, et 8.50 tuleb kooli juures olla. Meie klassikaaslased arutasid seda reisi suulise eksami päeval, ma ilmselgelt ei suutnud nende juttu süveneda ja selle pärast ma enamusest infost ilma jäin. Kui registreerumise viimane päev oli, siis pliksid küsisid, et kas ma tulen ka Yilani reisile. Reis maksis meile 50 kohalikku dollarit, eeehk alla 2 euro, no ilmselgelt ma regasin end ruttu ära, vahet pole, kuhu me lähme!:D Aga me käisime kahe suure bussiga sibulaistanduses, küpsetasime ise kohalikku sibulapirukat ja pärast seda ka Yilani kunstikeskuses, mille poindist me kahjuks aru ei saanud. Kogu päev oli ääärmiselt humoorikas ja lahe ja tõesti ainus tõrvatilk meepotis oli see, et meid visati sinna kunstikeskusesse, anti mandariinikeelsed kaardid kätte ja jäeti kaheks tunniks sinna tolknema. Ja me käisime ringi... ei olnud maale, kalligraafiat, skulptuure... nothing. Olid mõned pisikesed templid, aga kogu saar on templeid, palju suuremaid ja vägevamaid täis... ja aru me lõpuks ei saanudki, miks just see koht tähtis külastamiseks oli. Aga no seltskond oli nagu alati kõige olulisem ja nalja sai rohkem kui rubla eest.



Nagu juba traditsiooniks saanud, siis äratasin oma kõnega Gaithi ülesse ja arutasime, et no nõmeee, Taipeis sajab vihma. Aga ma olen meie seltskonnast teada-tuntud selle poolest, et vihm mind ei heiduuutaaa, naudin täiega vihmaga jooksmas ka käimist! Ma ausalt öeldes imestan, et kõige rohkem laseb end ilmastikuoludest mõjutada meie UK poiss ja no seal saarel on teadupoolest ju kogu aeg vihmane... Seega, mina hoidsin tuju üleval ja motiveerisin Gaithi, et ega me suhkrust pole, et vihma pelgama peaks. Tegime oma hommikused tiirud- kohvi ja munarullid ja läksime vurasime kohtumispaika. 1,5 tunni pärast jõudsime sibulaistandusse. Saime endale pähe need vahvad mütsikesed, millega mina oma peas stereotüüpselt alati hiinlasi näen.:D Tegelikult on need siis päikese eest kaitsmiseks ja Yilanis siras päike mõnusalt taevas!

Pane tähele, mu silmad on ka juba hiinlaste moodi pilukil:D 

Muide, kui olime oma sibulapuntra ära korjanud põllult, siis jalutasin sealt ära tolle giidiga, kes ütles, et võin juba selle mütsi peast ära võtta. Ja ma rääkisin talle, kuidas ma olen kaks kuud oodanud, et saaks seda mütsi kanda ja mu meelest see on maailmalahe müts. JA ma küll veidi liialdasin, aga tegelikult ka oleme Gaithiga pikalt oodanud, et saaks neid mütse kanda! Ja giid ütles, et ma võin mütsi endale jätta, et see võiks hea mälestus mulle olla. Jeeeiii!! Skoor:D Muidugi saladuskatte all ütlen, et pärast seda, kui ma oma sibulapiruka ära kaotasin, siis lendas suure tuulega mu müts ka ära ja ma isegi ei pannud tähele:D:D Keegi hõikas, et ooou, mingi müts lendab siin, kelle oma see on. Ilmselgelt minu oma:D Aga nüüd on see turvaliselt minu käes tagasi!


Pärast sibulakorjamist läksime kööki, kus oli ca 10 saarekest, kus sai küpsetisi teha. Meie jaoks olid tainarullikesed juba valmis, sibulad ka hakitud. Aga saime siis rullida ja pätsikesi ise teha.


Seal samas olid kohe kuumad pannid ja tädid-onud, kes sinu pirukakesele numbri andsid ja hõikasid, kui see valmis oli.





 Kõik käis hästi efektiivselt ja tempokalt, mulle täiega meeldis see!
Kuni sinnamaani, et sain oma pirukakese kätte ja tegin sellest videoklipi, et seda instagramis jagada. Asetasin oma piruka korraks enda ette lauale ja tuuleiiliga koos lendas see oma teed:D Arvata võib, et tegin kõrvulukustava kurva kraaksatuse selle peale:D Upsiii! Muidugi saime tohutult palju naerda selle peale, mulle anti uus pirukas, kästi sellest kahe käega kinni hoida! Kusjuures, see maitses tõsiselt hästi, kuigi see oli vaid tainas ja roheline sibul. Asi vist oli selles, et meie enda kätega ise tehtud. 

See pilt on mu pojakese tehtud, sest minu enda oma ju teadupoolest lendas ja otsis vabadust:D 

Ja kui ära unustada mu suur südamevalu, et minu pirukas ära lendas, siis lahe on see, et siinne kliima lubab asju korraldada küll katuse all, aga niimoodi, et üks külg on looduse, mägede, põldude poole. Mäletate, seal teetegemise kohas oli ka samamoodi üks külg avatud looduse poole. Siin ka, selle pärast see tuuleiil mu piruka endaga kaasa võtta saigi. 


Ehk siis siin saime ronida valli otsa, kust samamoodi avanes äge mägine vaade. Ja pärast seda lippasimegi uuesti bussi ja sõitsime sinna kunstikohta, mille poindist me aru ei saanud... 

Aga see ei tähenda, et me tegevust endale leidnud poleks! 


Ossikükk Taiwanis ka ikka tuntuks, right! 





Muide, unustasin mainida, et meie Tamsui reisi ühed säravaimad hetked olid siis, kui me photobombisime teiste inimeste selfie´sid! Ehk lippasime vaikselt selfitavate inimeste selja taha ja kõigil kolmel korral suutsime nii vaiksed olla, et inimesed alles pilti vaadates avastasid, et neil olid külalised taustal:D:D Täna lippasime ka ühele pildile Gaithiga, aga... kuna ma veel algaja neis asjades olen, siis tegin liiga rutakaid samme ja püüdsin pildistajate tähelepanu sellega:D Oih noh:) 

Ja muide! Bussis saime teada, et meie tänased tegevused läksid veidi vähem maksma, kui alguses arvati, seega saime oma 50 kohalikku dollarit ka tagasi:) Äge, et kool omalt poolt selliseid trippe korraldab, me oleme nüüdseks tänu koolile käinud tee tegemist ja pirukategemist õppimas:):) 很酷! 



Thursday, October 26, 2017

Friday Favourites


Sel nädalal räägin sellest, kuidas Macaule piletid ostsin, kuidas postkontoris raha välja võtmine käib ja sellest, et hiina keeles ei ole tähestikku! 

Ma lähen Macaule! 
Teatavasti on meil peagi üks semester läbi, ehk esmalt tuleb veel palju pingutada, et semester edukalt lõpetada, aga nüüd on mul igatahes väga lahe motivatsioon ja siht ka silme ees! 24. novembril on lõpueksam ja kohe järgmisel päeval sõidan Hiina mandriossa! (miks ma selle mandriosa siia lisan... Taiwan on ka osa Hiinast, aga saarekesena). Macau on vana Portugali koloonia, mis on üks erihalduspiirkondadest Hiinas, teine näiteks on Hong-Kong, ehk nendesse piirkondadesse saab viisavabalt reisida. Fun fact on see ka, et kui see osa 1999. aastal uuesti Hiinaga liideti, siis säilitas ülejäänud riigist erineva majandus- ja poliitilise süsteemi, ehk neil on näiteks kasutusel oma raha. 


See lehekujuline saar punasest ringist paremale on siis Taiwan, igaks juhuks mainin:) Aga reisist nii palju, et teadsin, et tahan sellel vabal nädalal kuskile "välismaale" minna ja leidsin netist sellise lehe, kus saab sihtriigiks panna "anywhere". Ehk reaalselt tulid mulle lihtsalt joruna paigad, kuhu Taipeist otselennuga minna saab, odavamad eespool ja kallimad tagapool. Ja ma võtsin väikseima ajakuluga odavaima lennu:D Easy as that:D:D Mis riigi või asukoha valimisest me räägime eksole, kõik sobib! Tänaseks tean, et Macau on Aasia Las Vegas, ehk päris palju pidutsemist, kasiinotamist. Airbnb kohad olid ka päris kallid, et see annab veidi ka keskkonnast aimu. Aga mina võtsin endale ööbimise Macaust veidi välja, kuhu tuleb muide viisa osta lennujaamast. Aga eurooplastele on viisa üsna odav, 20 eurot. Olen kokku mandri-Hiinas 5 päeva, seal ka mõned tunnid reisimist, ehk ca 1 päeva kaotan ikka seiklemisele ühest kohast teise. Vägaaa põneeev!! 

Postkontoris käimisest 
Sel nädalal oli tähtaeg järgmise semestri õppemaksu tasumisel, seega läksin esimest korda oma Taiwani pangakontolt sularaha välja võtma. Lühidalt sellest, kuidas asjad siin käivad. Stipendiumit saadetakse vaid Taiwani pangakontole, õppemaksu saad maksa vaid sularahas, füüsilise pangakaardi saad vaid juhul, kui sul on oma telefoninumber meeles. Kui ma septembri alguses kontot avamas käisin, siis mul ei olnud oma Taiwani numbrit kuskilt võtta ja saan seega vaid postkontorist raha välja võtta. Läksin siis sinna, andsin oma dokumendi, ütlesin, et soovin raha välja võtta. Teenindaja küsib mult, kas mul on "tempel" ka. Ma ütlen, et ilmselt pole, sest ma ei tea, millest jutt. Sain vahepeal aru, et nende isikut tõendav vahend on see "tempel", mis on igaühel erinev. Ma vähemalt arvan seda, sest nägin kõrvalseisval naisel templit ja tema tuvastamine käis palju kiiremini. Kuna mul seda polnud, siis hakkas teenindaja muudmoodi kindlaks tegema, et see pangakonto on tõesti minu oma ja see olen tegelikult ka mina ise. Esiteks palus mul allkirja paberile kirja panna. Vaatab siis oma ekraani ja ütleb, et eip, see pole sama allkiri. Ma siis võtan rahakotist oma pangakaardi, ID-kaardi ja krediitkaardi ja näitan nendel olevaid allkirju ja ütlen, et seal on minu eesnime esimene täht ja perekonnanimi ja vahel see tulebki erinevalt välja. Okei, jäi uskuma. Siis tunnen, et ta vaatab mind pingsalt, siis ekraani, siis jälle mind. Küsin, et kas miskit on valesti. Ta ütleb, et proovib mind pildi pealt tuvastada, et mul on teistsugused juuksed praegu... Oh jessuke:D Jep, seal arvutiekraanil oli pilt juustega kolme kuu tagusest ajast, need on tõesti kasvanud. Taas võtsin kõik pildiga asjad välja- oma siinse ARC kaardi, ID-kaardi ja siinse õpilaspileti. Ka nendel on kõigil erinev pilt peal, selgitasin, et jep, mul on selliseid-selliseid ja ka selliseid juukseid olnud, aga see olen tõesti ka mina:):) Muigasin omaette, et kui meie arvame, et kõik asiaadid on ühte nägu, siis neil on lääne inimestel vahe tegemine raskendatud:D:D Aga läbisin oma kadalipu ja sain oma raha kätte ja järgmine semester koolis on kindlustatud ka:) 

Mandariini keelest 
Ma juba eelmine nädal tegin ühe postituse sellest keelest, aga no... see on mu igapäev ja väga tihti ajab see mind elevile ja natuke vähem tihti pahuraks ka. Seda viimast juhtub siis, kui ma ei suuda mingeid hieroglüüfe piisavalt kiiresti selgeks saada:D AGA tahtsin eelmise nädala jutule lisada, et mandariini keeles ei ole TÄHESTIKKU!  Mu meelest nii kummaline ja äge samaaegselt:D Ja teine asi, mis ma rääkida tahtsin, oli see, et oleme tunnis vahel vaadanud, kuidas mingid hieroglüüfid aja jooksul tekkinud on. Et mingi x arv karaktereid on tegelikult elust enesest ja neid on niimoodi ehk ka lihtsam meelde jätta. Panen siis piltidena mõned näited. 

need on piktogrammid ehk siis sõnad on piltidest tekkinud 


need on ideepõhiselt tekkinud, ehk üks kriips väljendabki ühte, kaks kahte, kolm kolme. Üleval ja all väljendavad seda, et üks on maapinnast üleval ja teine maapinnast all. Suht loogiline, right? 

Siia mõttepõhiste hieroglüüfide alla kuulub näiteks "salu", mis on kaks puud, "mets" koosneb kolmest puu hieroglüüfist. "Varjus olemine" on mehe ja puu hieroglüüf, ehk nagu mees oleks puu all varjus. "Vaatama" näeb välja nagu käsi oleks silma kohal, tead, nagu kaugusesse vaadates teed. No super loogiline, kui selle läbi närid:D 

Ja siis on veel sellised hieroglüüfid, mis on tekkinud mõtte/idee ja häälduse koosmõjul. 

Näiteks siis ennast pesema ja valama. Hiina keeles on see väljend "mù", mis on häälduse järgi täpselt sama, mis sõna puu hääldus. Ja eelnevalt pildilt näeme, et sõna puu tuli päriselt kasvava puu järgi, ehk see näeb välja nagu puu. Aga, et "ennast pesema" ei aetaks "puuga" sassi, siis lisati sellele hieroglüüfile "vesi" juurde:D Ja see teine " valama" on siis vesi ja mitu puud, ehk kahe puuga "salu" hieroglüüfile lisati vee hieroglüüf juurde.



2. kuupäevast

Saate aru! Täna, kaks kuud tagasi astusin lennukist välja ja hingasin seda lämbet subtroopilist õhku esimest korda. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma sarnast lauset kuu aega tagasi kirjutasin. Kuhuuuu see aeg lendaaab? Täiesti ulme, varsti ma ütlen, et heihoo, täna, 11 kuud tagasi astusin lennukist välja ja hingasin seda õhutut õhku esimest korda.

Ma ei saaks öelda, et pole sellest teisest kuust viimast välja pigistanud. Ma olen siiiiralt lahedaid asju teinud- Jiufenis, Taichungis, Tamsuis käinud. Elanud üle esimese mandariinikeelse eksami. Käinud 11 korda ujumas, 17 korda jooksmas, ühe korra matkamas, ühe korra tantsimas ja tänase tähtpäeva puhul premeerisin end joogaga, kus võin piiramatult aasta lõpuni käia. Alustasin ja lõpetasin Justin Petrone " Minu Eesti 1" raamatu (aitäh, Marina-Jaanika, niiiii hea raamat oli!!). Olen poole peale jõudnud järgmise raamatuga " The Secret of Happy Families". Käisin teed tegemas!

Aga tahan veidi joogast emotsiooni jagada:) See koht oli iseenesest kohe meie keeltekeskuse kõrval, ehk kui tunnid kell 11 lõppesid, siis 11.05 pidin juba joogakohas olema. Sinna minnes järgnesin ühele "joogamatile", ehk teadsin, et see neiu läheb ka raudselt joogasse. Ei pööranud ilmselgelt väga palju tähelepanu, kuidas ja kuhu ma liikusin, sest ära minnes eksisin ma ära:D:D Mu perekond isegi ei imesta seda lugedes, I know:D:D Aga ma närisin lõpuks läbi, mis viga. Et jooga oli 7ndal, mina läksin treppides alla ja läksin kenasti esimesele korrusele. See oli aga suur viga, sest meie koolimajad on ju mäe peal. Maja eest oled võibolla kolmandal korrusel maapinnal, maja tagant olen maapinnaga tasaselt esimesel korrusel. Ja no see nõks on ka veel, et siin on see esimene korrus teine korrus ja keldrikorrus on esimene korrus. Ehk ma sattusin keldrikorrusele, kust ma ühtegi ust ei leidnud. Jalutasin siis teisele korrusele, sealt sain vähemalt majast välja, üks klaustrofoobiline etapp sai ületatud:D Aga olin maja taga ja üks koristamaproua ei saanud midagi aru, kui ma talle "exit, exit" üritasin suunavalt küsida. Aga see oli selline rõdu, ääristatud platoo nagu, ehk kuskilt edasi sealt ei saanud:D Nägin ühel pool autosid, mõtlesin, et no juudas, need autod pidid ju siia kuidagi saama, ehk leian sealt väljapääsu. No ja siis lõpuks leidsin ühe trepi ka, mis viis alla jõe äärde. Ilmselgelt oleksin ma lühema tee leidnud, et koju jõuda, kui ma oleks suutnud sellest majast õigesti väljuda:D



Nonii, kui põhiline seiklus nüüd kirjas on, siis eks ma sutsu räägin trennist ka:D Esimeseks tunniks oli Flow, ehk selline voogamine:) Hea tõlge, jep. No igatahes järjestikused asendis, lähed ühest asendist sujuvalt teise üle. See oliiii üsna intensiivne, higi voolas ojadena. Aga jube mõnus trenn ujumise ja jooksmise vahele. Pidin muidugi päris palju mugandusi endale tegema, sest mu keha veel ei suuda selliseid advanced asju teha. Pärast tundi tuli treener veel rääkima, küsis, kas mul on enesetunne okei ja selgitas, et see on nende tunniplaanis kõige kiirem ja intensiivsem trenn, ülejäänud on rohkem sügavuti minevad, ehk kordusi on vähem, aga igas asendis ollakse pikemalt. Küsisin veel nõu, kas võiksin järgmisesse tundi ka jääda, või olen ma homseks surnud. Ta ikka soovitas jääda, ehk siis jäin Deep Stretch tundi ka veel. Tähelepanu oli säärtel ja sääremarjadel. See tõesti oli aeglasem, aga no ikkagi igat lihast kehas tundsin asendite ajal.

Muidugi fun part on veel see, et treeningud on mandariini-inglise keeles, ehk siis treener ütleb esmalt mandariini keeles ja siis inglise keeles, ehk mu kõrval hakkasid inimesed liigutama juba enne mind:):) Aga pärast kahte tundi ma juba tajusin biiti, millal ta meenutab meile, et peame hingama ja millal ta suunab meid mingisse poosi. Meie laoshi (loe: õepetaja) oleks väga uhke, kui ma talle üks päev joogatermineid tunnis pilluks. 

Eriti mõnusa tunde sain aga veel tunni lõpuks sellest, et lõdvestuse ajal, mil silmad peavad kinni olema, tundsin äkki oma ninas mõnusat eeterlikku lõhna. Avasin silmad, kohkusin, sest vaatepilt ei olnud selline nagu oleks oodanud. Treeneri käed olid mu nina lähedal, et ma tunneks, et miskit hakkab toimuma. Ja ta masseeris-pikendas mu kaela ja surus mu õlgu jättes nendesse kohtadesse selle mõnusa-mõnusa lõhnaga õli. Käisin pesus ja see lõhn ikka hullutab mind, niiii heaaa. 

Sunday, October 22, 2017

Taipei juba oskab üllatada!

Sain eile Gaithilt videokõne " Do you want to do nothing with us?". Ma vastasin, et no I don´t want to do nothing with you. Tema ei anna järgi, ütleb, et "well, me and Yamen are doing nothing, do you want to join?" Eks ma ise midagi targemat teinud, seega ma nõustusin. Paari minuti pärast tuli uuesti kõne... "Katriin, it started raining, we don´t want to do nothing anymore". Ma pakkusin välja, et "ok, but maybe we will do SOMETHING then? Are you hungry, let´s eat?". Sõime kõhud täis, poiskad jalutasid mind koju ja jäime siin maja ees jutustama veel. Peale Jordaania ühiskonna ja moslemiperekonna toimise kohta igasugu info teada saamise otsustasime järgmisel päeval trippima minna. See oli muhedalt eksprompt ka, ma küsisin, et miks poiskad vaid meie jaoks tuttavates kohtades vaid käivad, et mingu trippima. Nad siis ütlesid, et noh, pididki reedel peale kooli minema, aga Yamen lõhkus Gaithi prillid ära. Ja no täitsa lasteaed ikka, neil on kombeks oma võimu näitamiseks kähmluses olla... ja seda suht tihti... ja nüüd siis läksidki Gaithi prillid katki ja reedel jäi see seiklus tegemata. Ma siis ütlesin, et aga no lähme homme!

Pakkusin meelega suht hilise kellaaja kokku, et nad saaks end välja magada, ehk pidime koos hommikust sööma 10.30. Äratasin nad kell 9 kõnega ülesse, aga no poolteist tundi oli ilmselgelt liiga vähe nende jaoks... 16-minutilise hilinemisega olid nad siis ka hommikusöögipaigas olemas:D Juhei!

Ma lasen jälle piltidel enda eest rääkida, aga ütlen seda, et meil oli tegelikult väga vahva! Ma ju enamasti seiklen üksinda, arvestan vaid iseendaga ja otsustan ise kõike, siis oli täitsa teistsugune tunne Gaithiga, kelle otsuste järgi peaks elu käima. Sain täna lause " Things are out of my control!" kui mina otsustasin, et lähme eskalaatori asemel treppidest ülesse:D Ja kui vaidlesime, millist teed pidi on kiirem punktist A punkti B jõudmine, siis Gaith suutis öelda " This is why my father says never get married!". Ja kui me kolmekesi nagu lasteaed pole, siis mina püüan Gaithile selgeks teha, et ta peab aru saama, et ta pole maailma naba ja ta peab laskma teistel ka rääkida ja ta peab oskama õppima kuulama, sest muidu ei soovi keegi temaga suhelda. Et Jordaanias kehtivad ühesugused reeglid, aga ta on täiesti teises keskkonnas ja siin tuleb ümber harjutada end ja väga paljudes maailma paikades ei tehta oma tugevust selgeks sellega, kui palju sul füüsiliselt jõudu on. Ja tema püüab mulle selgeks teha, et üksikud hundid süüakse elusalt ära. Mina nimelt olen see üksik hunt, kes teeb kõike siin pigem üksinda. Aga no tõsimeeli, ma ei saa jaapani tüdrukutega koos õppida, sest nad teevad mu ärevaks oma hieroglüüfide kirjutamise kiirusega ja ma tõesti tahan üksinda trippida ilma kompromisse tegemata.

Aga! Me siis läksime tegelikult ühe metrooliini lõpp-peatusesse, mis juhuslikult oli ka juba saare lääneosa kaldal. Ma ei tea, kui palju ma seda väljendanud olen, aga MULLLE NIIII MEELDIVAD KALDAL ASUVAD PAIGAD ja meri ja jõed ja järved ja vesi üldse. Mis teha, kui oled tähtkujult vähk ja su juured ulatuvad mere äärde saarele.... Ehk kui me kohale jõudsime, siis kogu maailma rahu ja elevus tulid korraga mu sisse. Läksime jõe äärde ja see ajas üle. No see oli niiiii äge! Poiskad said muidugi kohe oma botased märjaks, mina olin oma Birkenstockidega paremas seisus. Jõgi lihtsalt lainetas kõnniteele. Muidugi... kui ma lootsin salamisi, et tagasiteel näeme uuesti seda vaatepilti, siis selle paari tunniga oli vesi ca 1,5 meetrit langenud, ehk mitte mingit üleujutamist enam polnud:D Midaaa loodust lihtsalt!





Tamsuis on siis üheks vaatamisväärsuseks ka nende "vanalinn", aga no siinsed vanalinnad pole mitte ligilähedalegi sellised nagu nad Euroopas on. Siinsed vanalinnad on pisikeste putkadega turistilõksud, kus hästi palju näputoitu saab osta. 





Vaadake seda videot kindlasti, see oli lihtsalt niiii humoorikas, kuidas see mees jäätist serveeris. Seal oli üsna pikk järjekord ja ta lollitas iga kliendiga niimoodi. Ma tegin oma tavapärast kilkamist ja lõpuks see mees viskas minu üle ka juba nalja:D 

Aga ausalt öeldes, Tamsui vanalinn oli üks talutavamaid. Sel hetkel, kui me jõudsime sinna, siis ei olnud ülemäära palju rahvast ja mis oli boonuseks... seal olid putkad vaid ühel pool tänavat, teisele poole avanes vaade jõele. Tavaliselt on need vanalinna tänavad hästi kitsad ja mõlemal pool on putkakesed ja siis inimesed munevad ja liiguvad aeglaselt ja taaruvad su ees:D Seekord mitte. Leidsime ühe Türgi mehe, kes pakkus liha niimoodi nagu moslemid seda süüa võivad. Yamen näiteks on taimetoidu peal olnud viimased kaks kuud, sest tema tõsise moslemina võib süüa vaid liha, mis on juudi, moslemi või kristlase tapetud... Ja see Türgi mees küsis tänaval, et kas nad on moslemid, peanoogutuse peale kutsus ta poisid oma putkasse ja avas külmkapi, sealsel lihal oli märge, mille nime ma ei mäleta enam, aga igatahes viide sellele, et nad võivad moslemitena seda liha süüa. Yameni õnnepäev! Ja no tuli välja, et see türklane on just sellest linnast pärit, kus me Gabrielaga üks aasta oktoobris suvitamas käisime. Ja me saime paar lauset vene keeles vahetada... milline väike maailm, ma ütlen!



Ja no araabia perekonnad on hästi tugevad ja ühtehoidvad, mis tähendab, et tänase reisi ajal tehti ca 4-5 videokõnet koju... sain tutvuda Yameni emaga, Gaithi õega ja kahe onuga:D

Siin oli siis järjekordne helistamise paus. Ma isegi ei tea täpselt, millest nad räägivad, need on sellised paariminutilised kõned:D 

Muidugi sain ma ka araabiakeelseid tunde mitu korda täna... 

Ja siiiis tagasiteel lippasime läbi Beitou´st, mis on ka Taipeis, see on tuntud nende kuumaveeallikatele. Lootsime, et saame ise ka ühte termaalveebasseini minna, aga olime selleks ajaks veidi väsinud ja ka närvilised, et kui kohe silma ei hakanud, siis ei otsinud ka ekstra sellist kohta, kuhu sisse hüpata saaks ise. 



Aga lahe nägi välja ja selleks ajaks juba kästi mul ka perekonnale helistada, et vaatepilti näidata:D Helistasin siis Hispaanias õe perele, et nad seda auravat paika ka näeks:D:D Beitou´s liitus meiega ka Gaithi ja Yameni ühikakaaslane, kes on Taiwani juurtega, aga 10ndast eluaastast Prantsusmaal elanud maailmakodanik. Tal on vahva nimi, ma ei tea, kuidas seda korrektselt hiina keeles kirjutatakse, aga hääldatakse Üüü-huei:) Ta on 30-aastane ja ma olen aru saanud, et tema ka kasvatab vaikselt meie Jordaania-poisse:D Olen teda nüüd kaks korda näinud, ta on kogu asiaat-eurooplase olemusega naljakas. Ta ei oska väga hästi inglise keelt, tal on google translate kogu aeg käes ja samas on tal endal päris keeruline. Ta elas 20 aastat Euroopas, aga teda ei võetud seal täiesti omaks, sest ta on juurtelt asiaat. Nüüd olles siin ei võeta teda siin täiesti omaks, sest ta on kaks kolmandikku oma elust Euroopas elanud. Ta tuli siia oma teist magistrit tegema, aga nüüd esimesel semestril on aru saanud, et ta ei saa seda praktilist kogemust, mida tal tegelikult elus vaja on, seega otsustas ta see nädal, et jätab kooli pooleli. Seega palju segadust ja ma saan aru, et ta tahaks kellegiga jagada oma emotsioone ja mõtteid, kellegiga, kes on siin kohapeal, mitte Prantsusmaal ja ma siis püüan tast aru saada keele mõttes ja kaasa rääkida, aga no... raske on, kui meil ei ole ühtegi ühist keelt, millest me piisavalt aru saame. Puterdame siis inglise-hiina-prantsuse keele vahel:D 

Kampusesse tagasi jõudes sõime koos õhtust tänaval ja järsku kuulen soome keelt enda selja taga. Keeran end ümber ja hõikan, et midaaa, te olete soooomlased. Terve 6-liikmeline perekond blonde heleda nahaga mulle koduste näojoontega poisse-tüdrukuid! Tuli välja, et üks perepoegadest oli kaks aastat tagasi siin õppinud ja otsustasid nüüd terve perega Taiwani tulla. Minu meelest niiii lahe, see tähendab, et talle läks see paik nii hinge, et veel kaks aasta hiljem soovib ta kogu perekonna samadele radadele tuua. Olime kampuse legendaarses krepp-pannakate kohas, ehk nad tulid sööma sinna kohta ilmselt teadlikult. Et ei sattunud juhuslikult sinna tänavale ja ei mõelnud, et ah, vaatavad, mida siin putkas pakutakse. 

Väga lahe oli igatahes! Ja kes mu insta-storiesid jälgib, see nägi lähemalt ka, et meil oli lõbus päev! Nüüd aga kodus ja tegelikult on homme test, ehk nina õpikusse nüüd! 




Saturday, October 21, 2017

Probably easiest way to see the best view in Taipei

Kuna mulle niii väga see mägine vaade üks päev meeldis, siis otsustasin, et tänase trenni teen matkates teise mäe otsa. Teadsin, et kuskil miskine Elevandimägi on, sest Rebecca käis seal ja Taani Fang Xu ka. Guugeldasin siis, et lähen kaen ka asja üle. Mida ma näen... selle matkaraja algus on põhimõtteliselt kesklinnas-kesklinnas, kohe mulle tuttava kino juures. Mõtlesin, et see ei saa ikka päris õige olla, et kuidas mägi kesklinnas on:D Ma ju pole näinud! Aga no, tõsi ta tegelikult ka oli, sõitsin sama marsruuti pidi linna nagu kinno minnes, tulin vaid üks peatus varem maha. Päris absurd mõelda, et Taipei kesklinnas, kohe kunagise maailma kõige kõrgema hoone lähedusest saad täielikku dzunglisse minna ja ronida kilomeetreid taeva poole. Aga no nii on!

Ma käisin jõudsin ühe mäe tippi 1 tunni ja 20 minutiga ja hakkasin praegu siis guugeldama,  sest see ei olnud Elevandimägi, millega ma lõpetasin... ja avastasin, et siin on The Four Beasts mäge, üks on
Elephant, siis Lion, Panther ja Tiger Mountain. Kõige popim on just Elevandimägi, sest seal on väga lahedad vaated juba 20 minuti pärast rajale asumist. Ausalt öeldes oli selle distantsi peal ka kõige rohkem inimesi, pärast seda võtsin ette mingi sellise teekonna, kus inimesi väga polnud ja iga vastutulev inimene tervitas naeratuse, noogutuse või sõnadega:) Väga lahe!

Asi, mille tippu ma jõudsin, on Muzhi mägi, aga selle kohta siis öeldakse, et see on üks kahte suuremat mäge ühendav osa. Mulle tundub, et see oli juba koht, kuhu väga palju inimesi ei jõua, sest sinna tippu jõudes mänglesid neli-viis oravat mu ümber. Samas... äkki nad olid just inimestega niivõrd harjunud, et selle pärast ei kartnud mind? Igatahes, see oli uskumatult lahe, kuidas nad omavahel mängisid, minu ees eputamas käisid ja siis niimoodi keerlesid mu ümber terve see aeg, mil ma üleval olin:) Okei-okei, kaua jutuga ei tüüta, hakkan vaikselt pilte lisama ka. Need jõuavad siia ülesse selles järjekorras, kuidas ma ka ise linna nägin, ehk esmalt on Taipei 101 üsna lähedal, lõpuks juba kaugel:)

Mõnus asi oli see, et matkarajal on võimalus minna tagasi linna teist teed pidi, ehk sa ei pea kogu sama teed tagasi kõmpima. Rada koosnes treppidest ja ütleme niiiii, et nii ülesse jõudes, kui ka alla jõudes tudisesid mu jalad korralikult:D Alla liikudes treppe polnud, oli asfalttee, mis oli märg ja maha langenud lehti täis... ehk libe! Ja no kuidas sa libedat väldid, lased end veel rohkem põlvedest nõtkeks ja astud täistallaga. See allamäge minek oli ka päris korralikult järsk, et ma kujutasin ette, kui keegi must pilti teeks, siis ma olin üsna korralikult kreenis ja tahapoole kaldu, et mitte veeredes alla minna:D

Olen siin selgeks saanud, et ringi trippides ja isegi tänaval niisama kõndides tuleb selja taga vaadata, sest... seal võivad kõige hingematvamad vaated olla. Ja no täna ka... olin matkaraja suunas liikumas, kui igaks juhuks tagasi vaatasin. Ja no mida ma näen, Taipei 101 nunnult majade vahelt piilumas:)

See on see esimene punkt, kuhu paljud lühikeseks ajaks Taipeisse tulnud turistid peatuma jäävad, 20 minutit on ülesmäge rühitud selleks ajaks. Mina liikusin edasi. 








Natuke selget taevast pilvede vahelt, jeee



Thursday, October 19, 2017

Friday Favourites


Nagu ma mainisin, siis koolinädala jooksul enamasti tegelen õppimisega ja suuremaid seiklusi ette ei võta. Mis aga ei tähenda, et mul soovi ei tekiks mingeid asju siin jagada. Küll aga ei ole need asjad piisavalt küpsed, et tervet postitust ette valmistada. Kusjuures, ma alles nüüüüd saan aru, mida umbes see täiskohaga blogimine tähendab:) Mina kirjutan oma elust, ehk ei vaja suurt ettevalmistust oma postitustele, ometi võtab tavalise postituse kirjutamine aega minimaalselt 45 minutit!!! Ja no maksimaalselt siis... ma ei tea, tervelt mitu tundi! Ehk kõik need ilublogijad ja moeblogijad, I get you now! Aga tagasi asja juurde! Hakkasin sel nädalal erinevaid mõtteid postituse mustandisse koguma ja kirjutan selle reedeks postituseks ja niimoodi järgnevatel reedetel ka. Et nagu päris blogisari või nii- Friday Favourites!

Täna jagan mõtteid Taiwani klienditeenindusest ja teiste rahvuste kommetest, trennitegemisest ja lollustest:):)

Taiwani klienditeenindus 
Võibolla olete aru saanud, et väljas söömine on siin pigem odav. Minu hommikusöögid maksavad ca 2 eurot, lõunasöögid 3-5 eurot ja õhtusöögid ka u. 2 eurot. Ja mis te arvate, kuidas nad suudavad nii odavat hinda hoida? Mis aga selle odava hinna taga on? Pigem kehv klienditeenindus ja ... puuduv sisekujundus-interjöör:D Mida see täpsemalt siis tähendab... näiteks on siin hästi palju tänavatoidukohti, kus isegi pole võimalust istuma ja sööma jääda. Kui sul nö söögisaal on, siis see on hästi tagasihoidlik. Euroopa Liidu nõuded siiapoole maakera ei ulatu ja see tähendab, et hästi tihti tehakse sööki põhimõtteliselt otse tänaval... või no avatud köögis. Mulle tundub, et keegi pole veel ära surnud sellesse, millises kohas nende sööki tehakse, seega ma ka ei lase end häirida sellest:D Aga no tuleb tunnistada, et Euroopas vaataks kohe kindlasti sellistest "urgastest" kaarega mööda ja valiks mõne soliidsema koha. Aga tore, et ma tolerantsemaks saan siin muutuda:)

Kui oleme klassiga sööma läinud, siis olen veel ühte asja märganud, mis viisakusena siia pole jõudnud. Nimelt tuuakse kõikide söögid jumala suvalisel ajal. Täna oli UK poiss Kris juba ca 10 minutit tagasi lõpetanud, kui minu söök lauda ilmus. Ja siis sain aru ka sellest erinevusest erinevate rahvuste vahel. Nimelt, kui minule söök esimesena-teisena-kolmandana tuleb, siis ma küsin, kas ma ootan teiste söögi enne sööma asumist või võin alustada. Ja no täna, kui ma arvasin, et mind on juba ära unustatud, siis sain aru, et mitte keegi pole pööranud tähelepanu sellele, et söögid väga erineval ajal saabuvad.

Mu nummukad! Gao Yingi punane aura on pildil ja FangXu gängstaräpp ka. 

Ehk siis see kohatine kaootilisus ja räpasus sisekujunduses ja köögipoolel ei häiri, küll aga soovin ma, et minu, kui kliendiga normaalselt suheldaks. Ja olen siin päris tihti ebaviisakat klienditeenindust kohanud. Minu lemmikus hommikusöögi kohas jään toitu süües nüüd juba hea meelega paikseks, sest nad on minuga toredaks muutunud, aga esimene kord, kui klassikaaslastega seal käisime, siis meid põrnitseti pahuralt ja teenindati rohmakalt. Minu teises lemmikpaigas- praetud pelmeenikohas ma peale esimest korda tõesti pole koha peale sööma jäänud, sest nad on ikka veel ebameeldivad. Sellised rahmeldavad ja napisõnalised ja mul tekib kogu aeg tunne nagu ma häiriks neid. Ma tegelikult saan pooleldi aru, nad on hästi popid ja neil ongi palju kliente ja iga kord, kui mina käinud olen seal, siis neil on järjekord, aga sul on ikka võimalus kliendiga viisakas ja tore olla. Aga no kui kliente jagub, siis ega ei pea olema ka ju vahva...

Ja siis olen paar korda pigem kallisse kohta läinud, sest mul on mingid erilised isud olnud. Ja no need on vaeva näinud oma sisekujundusega ka, mis on vahva. Selline killuke läänelikku maailma. AGA siis olen mingeid teistmoodi naljakaid asju avastanud. No näiteks, kui meil on ühine rõivastus selline kvaliteedimärk, siis siin seda pole tähtsaks peetud. Sellistes suuremates kettides on küll tõesti oma vormirõivastus, no sellistes poekestes-putkades nagu meil R-kiosk, Statoil jne on... Aga söögikohtades lippavad neiud oma tavalistes riietes ringi ja vahel ma olen pidanud veidi aega jälgima, et aru saada, kas ma ikka teenindajaga suhtlema asun mitte kliendiga. Ja no siis on täiesti tavapärane, et postkontori teenindaja sind teenindades vahepeal kohvi rüüpab või taksojuht viinamarju sööb. Immigratsiooniametis näppis klienditeenindaja oma Facebooki samal ajal, kui ma mingit ankeeti täitsin... Aga ärge saage valesti aru, ma lihtsalt märkan neid asju ja ei lase end häirida, that´s their life over here, mina olen teistsugusest kultuuriruumist tulnud lihtsalt!

Trennitegemisest 
No mõni teist teab juba, et olen pärast pooleaastast jooksupausi uuesti end liigutama hakanud ja mõtlesin, et jagan oma tundeid sel teemal siin ka, äkki keegi tunneb end ka motiveerituna uuesti:) Pärast oma esimest kolme siinveedetud nädalat tundsin, et okei, tavaika, ma tunnen end hästi ja ma olen valmis uuesti sportimiseks. Tegin endale selle imeodava ujumise kuukaardi ja puhusin jooksutossudelt tolmu ära. Tänaseks olen sinna jõudnud, et õhtul annab keha ise tunda, et endorfiiniiid, ma iiigatseen teeeid. Katu, mineee jooksmaaa. Miks õhtul- siin oli vahepeal ju nii palav, et ma oleks võinud südamerabanduse enne 20t jooksma minnes saada:D Tänaseks oleme horisontaalse vihmaga elanud üle nädala ja jooksma võib veidi varem ka minna. No aga tuleb arvestada sellega, et värskendav vihm virvendab silme ees kogu aeg. Mulle sobibki nii rohkem, vihm jahutab ja ausalt öeldes on ka pea-laiali-inimesi vähem tänaval, ei pea kogu aeg slaalomit jooksma;)

Nüüd, kui oktoobrit on veidi üle nädala jäänud, olen Endomondo andmel 20 korda end liigutamas käinud, see tähendab, et veidi üle 60 kilomeetri jooksujalul läbinud ja veidi üle 6 kilomeetri ujudes. Nunnu on see, et klassikaaslased küsivad pärast ühist lõunasööki mult juba, et nu Ka cui en, kas täna on jooksmise või ujumise päev:D


Kuna olen praegu jooksmise ja ujumisega väga konkreetselt oma keha kuulanud, siis ootan nüüd seda hetke, mil hakkan tajuma, et sooviks midagi muud ka kõrvale. Siinne kooli jõusaal on üsna päevi näinud ja tihti ka ülerahvastatud- asi, mis mulle üldse ei meeldi. Võibolla jooga, mis veidi kallis esmapilgul tundus? Let´s see, võibolla hoopis otsin Kayla ja tema BBG välja...

Han Fang Xu ergutamine
Et see postitus liiga pildivaene poleks, siis räägin sellest ka, kuidas me ikka ise oma elu põnevaks teeme:) Taani klassivend ei olnud eelmisel reedel koolis, ehk tema suuline eksam toimus sel nädalal. Otsustasime teda oodata, et ühiselt sööma minna, aga no kuidagi pidi ju selle 10 minutit täitma. Meie klass on kõrgel esimesel korrusel, ehk ukerdasime ülesse ja ergutasime Fang Xu´d klassiaknalt:D Näete aknal meie õpetajat ka, kes peab meid pooltel päevadest üsna lasteaialasteks:D




Ahjaa! Mõtlesin, et päris tore oleks teada, kellele peale enda ma seda blogi kirjutan? Viimasel ajal on ca. 20 klikiga blogist saanud 70-80 klikiga blogi, see on päris suur hüpe olnud ju! 

Mu (endine) töökaaslane Karin ütles ühel hetkel väga konkreetselt, et ta kommenteerima mu blogi ei hakka, aga ütle, kas sa loed seda?:D Teised PwC-kad? Perekond? My Kitchen Rulesi seltskond? Sarmikad kiisud? Muminnad? Zuubaarikud? Võid endast märku anda siia kommentaariumisse kirjutades või messengeri öeldes, et viskad vahel pilgu siia:) 

Sidenote: olen enda ümber päris palju seltskondi suutnud tekitada, lahe, et ma saan neid paljusid ühisnimetajaga nimetada:D:D 


Kuidas päriselt teed tehakse?




Käisime täna hommikul kooli minemise asemel Uncle Well´i teeistanduses! See on selline ettevõtmine, mille eest juba aastaid riiklikult või linna poolt kinni makstud on, ca 20 inimest saab iga semester teeistanduses käia. Sel korral oli nii minu kui Rebecca klassil võimalik sinna minna. Me eile õhtul ei arutanud seda ja ei jaganud üksteisega seda infot, sest kui ma teisest ühikast filmivaatamiselt tulin, siis R magas juba. Seega oli üüüüsna kummaline, kui R-i äratuskell ka kell 7 helisema hakkas. Meil on siin teadlikult see süsteem tekitatud, et ühel oleks hommikul tunnid ja teisel pärastlõunal, et sellist ühist siblimist väikesel pinnal poleks. Seega, esimest korda kahe kuu jooksul pidime samal ajal end valmis panema, päris harjumatu:D Aga saime hakkama, pole midagi öelda.



Ja siis sellest teekasvatamisest üldiselt. Kogu sündmus oli hiinakeeles...ilmselgelt. Õpetaja hoiatas meid eile juba ette, et osad terminid on seal nii rasked, et isegi kohalikud ei saa päris täpselt aru. Seega, mina isiklikult olin küll vaimselt end valmis pannud, et ma tehnilises võtmes midagi aru ei saa, aga kui me midagi käelist teeme, siis küll taipan. Pärast R-ilt kuulsin, et tema klassikaaslased olid hommikuses ettevõtmises päris pettunud. Meh ütlen ma selle peale, enda suhtumise asi vaid:)

Aga nägime pilte ja videot, kuidas teelehti korjatakse, meie saime käed kaasa lüüa selle juures, kus "äratasime" tee ülesse. Ehk nuusutasime teelehti alguses, olid lõhnatud ja siis solberdasime, tekitasime "teetaifuune" ja pärast seda oli totaalne pügatud muru või heki lõhn üleval. No niiiii kodune tunnne tuli peale!



 Mul muust protsessist pilte polegi, aga nägime, kuidas tee käib kuivatist läbi ja kuidas üks rullimasin teelehed nö. ära rullib ja no nägime seda ka, kuidas sellest pildil olevast teelehehunnikust saab ühe sellise keskmise pakikese teed lõpuks. Õudne töö ikka ses mõttes, et korjad ja korjad ja korjad ja lõpuks kuivab tee nii kokku su silme all.


Ja tegelikult räägin nüüd sellest, miks mul tegelikult sellest teeasjast rohkem ükskõik oli. Saate aru!!! Sõitsime sinna mäkke bussiga, ma isegi ei tea, kui kõrgel me olime, aga meie olime ühe mäe nõlval ja meie ees oli org ja teine mägi ka kohe. Ja ilm oli vihmane ja udune ja see oli niiiiiiii võimas ja maagiline vaatepilt. Me sõitsime esmalt sellise bussiga, mis ei sõitnud päris sinna teeistandusse välja, vaid tulime veidi varem maha ja ma lihtsalt ei tahtnud edasi liikuda, sest... no ei oskagi sõnadega kirjeldada, lihtsalt seisin ja vaatasin ja süda põksus nii tugevalt, sest niiiiiii võimas tunne oli. Ja pärast kui istanduses olime katuse all, siis üks pool oli just sinna oru ja teise mäe poole ja ma käisin iga natukese aja tagant seda uuesti vaatamas ja südant põksuamas. Pilved liikusid üsna kiiresti, et iga kord oli erinev vaatepilt, vahepeal oli mägi täiesti udu sisse mattunud, vahepeal oli mäge veidi näha jne. Õpetaja käis muga vahepeal jutustamas, kui ma ilu sisse ahmisin, küsis, et kas meil Eestis pole mägesid, et ma nii lummatud olen. Ei ole tõesti:)

Meie õpetaja hellalt mu kätt vestluse ajal hoidmas:):):)


Aga eeriti nunnu on see, et õpetaja rääkis mulle, et tal pole kunagi mõttes olnud, et võiks Eestisse reisida, aga nüüd minuga tutvudes tunneb ta üha enam, et võiks sinna kaugele põhjamaale tulla. Armasss!











Hetkeid kaamerasilmaga püütuna

Käisin kolmapäeval Amberiga ühel night-marketil viimaseid kohalikke ampse haukamas ja neljapäeval Piniga ka veel. Siia jõuavad siis neljapäe...