Käisime täna hommikul kooli minemise asemel Uncle Well´i teeistanduses! See on selline ettevõtmine, mille eest juba aastaid riiklikult või linna poolt kinni makstud on, ca 20 inimest saab iga semester teeistanduses käia. Sel korral oli nii minu kui Rebecca klassil võimalik sinna minna. Me eile õhtul ei arutanud seda ja ei jaganud üksteisega seda infot, sest kui ma teisest ühikast filmivaatamiselt tulin, siis R magas juba. Seega oli üüüüsna kummaline, kui R-i äratuskell ka kell 7 helisema hakkas. Meil on siin teadlikult see süsteem tekitatud, et ühel oleks hommikul tunnid ja teisel pärastlõunal, et sellist ühist siblimist väikesel pinnal poleks. Seega, esimest korda kahe kuu jooksul pidime samal ajal end valmis panema, päris harjumatu:D Aga saime hakkama, pole midagi öelda.
Ja siis sellest teekasvatamisest üldiselt. Kogu sündmus oli hiinakeeles...ilmselgelt. Õpetaja hoiatas meid eile juba ette, et osad terminid on seal nii rasked, et isegi kohalikud ei saa päris täpselt aru. Seega, mina isiklikult olin küll vaimselt end valmis pannud, et ma tehnilises võtmes midagi aru ei saa, aga kui me midagi käelist teeme, siis küll taipan. Pärast R-ilt kuulsin, et tema klassikaaslased olid hommikuses ettevõtmises päris pettunud. Meh ütlen ma selle peale, enda suhtumise asi vaid:)
Aga nägime pilte ja videot, kuidas teelehti korjatakse, meie saime käed kaasa lüüa selle juures, kus "äratasime" tee ülesse. Ehk nuusutasime teelehti alguses, olid lõhnatud ja siis solberdasime, tekitasime "teetaifuune" ja pärast seda oli totaalne pügatud muru või heki lõhn üleval. No niiiii kodune tunnne tuli peale!
Ja tegelikult räägin nüüd sellest, miks mul tegelikult sellest teeasjast rohkem ükskõik oli. Saate aru!!! Sõitsime sinna mäkke bussiga, ma isegi ei tea, kui kõrgel me olime, aga meie olime ühe mäe nõlval ja meie ees oli org ja teine mägi ka kohe. Ja ilm oli vihmane ja udune ja see oli niiiiiiii võimas ja maagiline vaatepilt. Me sõitsime esmalt sellise bussiga, mis ei sõitnud päris sinna teeistandusse välja, vaid tulime veidi varem maha ja ma lihtsalt ei tahtnud edasi liikuda, sest... no ei oskagi sõnadega kirjeldada, lihtsalt seisin ja vaatasin ja süda põksus nii tugevalt, sest niiiiiii võimas tunne oli. Ja pärast kui istanduses olime katuse all, siis üks pool oli just sinna oru ja teise mäe poole ja ma käisin iga natukese aja tagant seda uuesti vaatamas ja südant põksuamas. Pilved liikusid üsna kiiresti, et iga kord oli erinev vaatepilt, vahepeal oli mägi täiesti udu sisse mattunud, vahepeal oli mäge veidi näha jne. Õpetaja käis muga vahepeal jutustamas, kui ma ilu sisse ahmisin, küsis, et kas meil Eestis pole mägesid, et ma nii lummatud olen. Ei ole tõesti:)
Meie õpetaja hellalt mu kätt vestluse ajal hoidmas:):):)
Aga eeriti nunnu on see, et õpetaja rääkis mulle, et tal pole kunagi mõttes olnud, et võiks Eestisse reisida, aga nüüd minuga tutvudes tunneb ta üha enam, et võiks sinna kaugele põhjamaale tulla. Armasss!
No comments:
Post a Comment