Üle-eile õhtul und oodates tabasin end mõtlemast, et kuidas ma saan oma Jordaania vennale selgitada, et elus on reeglid ja ise tuleb endale piire seada jne... Ehk sain aru, et olen 27-aastaselt saanud endale 18-aastase pojakese:D:D See oli pärast seda, kui ta 30 minutit hilines, kui ta rääkis, et Jordaanias hilinevad kõik vähemalt 10 minutit, see on ühiskondlik norm ja näiteks, et siseruumides võib suitsetada, aga bussides ei või.... aga et tema küll suitsetab, teeb aga akna lahti ja kimub oma suitsu. No kurjam küll! Ja siis ma pidingi sel samal õhtul mõtlema, kuidas näidata, et niimoodi mowglina ei saa elada ja normid on isegi head:D Ma olen ise ka noor olnud ja lollusi teinud, aga ma tean, et niisama tänitamine tema puhul ju ei aita. Ta on muidu hästi tähelepanelik ja hooliv, süda on õiges kohas, aga jah, selle hilinemise, juttude vahele segamise ja mõne asjaga peame tööd tegema:D Justjust, peame, võtsin ta enda tiiva alla, mul nüüd siis aastaks üks eesmärk silme ees. Lapsest tubli laps kasvatada:D
Kellelgi mõnda head ideed, kuidas peale hea eeskuju näitamise arutleda antud teemal temaga vms? Ta ju tegelikult täitsa inimene juba, aga ma ei tahaks vale nurga alt teemale läheneda, muidu tekib trots talle sisse, teate küll:)
EDIT: vähemalt on jõudude vahekord meie rahvusvahelises perekonnas paigas:D
Jõudsin kohale, mu telefon konfiskeeriti ja hakkasime õppima. Gaith kàis korraks ära, ma vupsasin oma telefoni juurde korra ja...
No comments:
Post a Comment